Geoloogiaga tuleks varakult tutvust teha

Loo autor geoloogilistel välitöödel

Maavarade mõistlik kasutamise oskus on mänginud inimkonna ajaloos hoomamatult suurt rolli ning ka tänapäeval on edukad need ühiskonnad, kes valdavad maavarade uurimise ja jätkusuutliku kasutamise kunsti.

Võime uhkusega öelda, et ka Eesti on maavarade riik: meie mäetööstus on küll väike ja pole nii võimas kui rikastel naabritel üle mere Skandinaavias, kuid vähemalt on see olemas. Kas peaksime selle tasemega leppima või oleme suutelised rohkemaks?

Ühiskonna suhtumine maavaradesse

Eesti majandus on aastakümneid saanud kasu põlevkivist, kuid aasta-aastalt kerkivad CO2 kvoodid on elujõulise tööstuse alussambad kõikuma löönud. Põlevkivitööstuse päevapealt hingusele saatmine ei ole mõistlik, kuid maailma kliimapoliitika arenguid vaadates liigub see tahes-tahtmata järk-järgult aastakümnetega hääbumise poole.

Mis saab pärast põlevkivitööstust? Kahtlemata ei kao Eestis mäetööstus kuhugi, alles jääb siseriiklik vajadus ehitusmaavarade (lubjakivi, liiv ja kruus) järele, kuid ka nende keskkonna- ja sotsiaalsete mõjude vaates pigem lihtsate maavaradega on viimastel aastatel ühiskonnas aina teravamaid konflikte tekkinud.

Eelseisva keeruka olukorra ilmestamiseks on hea võtta näiteks meie oma kodumaine perspektiivne tulevikumaavara – fosforiit –, mida ametiasutused pikka aega otsesõnu nimetada ei julgenud ja seetõttu oli võimalike pingete maandamiseks käibel selle teaduslikum nimetus: oobulusliivakivi.

Seda ettevaatlikkust ei saanud pahaks panna, kuna fosforiit on ajalooliselt valulik teema. Kindlasti on siin oma osa omaaegsel nõukogude mentaliteedil, kus mäendus sõitis tuimalt üle kõigist ja kõigest. Lisades sinna juurde üldsuse vähese teadlikkuse geoloogiast ja maavaradest, ongi koos valem, mille arvutuskäigu tulemus saab olla vaid "ei maavaradele ja nende uuringutele". Kui me ei suuda ühiskondlikult kokku leppida fosforiidi teemal, ei suuda me seda suure tõenäosusega ka teiste tulevikumaavarade puhul.

Eesti võimalike tulevikumaavarade nimekiri on arvestatav: fosforiit, graptoliitargilliit, metallimaagid, haruldased muldmetallid, aluskorra ehitusmaterjalid (graniidid ja gneissid) ja miks mitte ka väärismetallid. Kõik need võimalikud maavarad on tühised, kui ühiskond ei luba või toeta nende kaevandamist.

On selge, et tänapäeval saab teha geoloogilisi uuringuid ja avada kaevandusi nii, et ümbritseva keskkonna häiringud oleksid minimaalsed, kuid selle arusaama ja spetsialistide usaldamise jõudmine üldsusesse võtab aega. Kui tahame tagada Eesti arengut ja eluolu paranemist, siis ühiskonna suhtumine maavarade uuringusse ja kaevandamisse peab muutuma. Kuidas seda teha?

Geoloogia sisukamalt keskkoolide õppekavadesse 

Eestis hakatakse geoloogia ja maavaradega lähemat tutvust tegema alles ülikoolis, põhikooli ja keskkooli ainekavad praegu neid teemasid palju ei sisalda. Mu tuttava lapse õpetaja tutvustas geoloogia ja maavarade teemaplokki õpilastele järgnevalt: "Olge nüüd valmis, tuleb pikk ja igav teema."

No ei ole igav ega pikk, kaugeltki mitte! See ei ole mõeldud torkena õpetajate suunas, ma ei usu, et selline suhtumine oleks koolides laialt levinud, kuid kindlasti on geoloogia ja maavarade teema õpetajatele lahkamiseks paras pähkel.

Olen osati ka seetõttu käinud vabatahtlikuna koolides geoloogia ja maavarade teemal külalistunde andmas. Külalistundides õpetajatega vesteldes on nad tihtilugu tõdenud, et neil on geoloogia ja maavarade teemat õpilastele raske sisukalt ning huvitavalt edasi anda.

Siinpuhul müts maha Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi ees, kes omalt poolt panustab ja igal aastal Eesti õpetajatele mitmepäevaseid geoloogia alaseid koolitusi pakub.

Koolide vähene geoloogiaõpe on kindlasti üks juurpõhjuseid, miks olemegi praegu olukorras, kus ühiskond ei mõista maavarade uuringute ja kaevandamise vajalikkust (loe: paratamatust) või ei usalda spetsialiste, tarbides samas heaoluühiskonna hüvesid, mõistmata, mille arvelt või kuidas see on saavutatav. Siinpuhul tasub ära märkida, et käima läinud rohepöörde käigus (rohetehnoloogia nõuab kordades suuremat maavarade kaevandamist) see ebakõla põhjuste ja tagajärgede mõistmises aina suureneb.

Teeme vahepalaks ühe katse: vaata enda ümber ja mõtle, mis materjalidest on tehtud lähedal olevad asjad või nende valmistamiseks vajalikud tööriistad ning kust need materjalid on saadud. Palju on esemeid, mille puhul saab kindlalt väita, et eseme või selle valmistamise tööriistade koostisosi ei ole kunagi maapõuest välja kaevandatud? Milliste nende esemeteta saaksid sa muretult oma igapäevaelu elada? Millistest esemetest oled valmis loobuma, et kaevandust ei tuleks?

Keskkoolide õppekavade temaatikaga kaasneb teine väga oluline probleem. Geolooge tuleb ülikoolidest noorte huvipuuduse tõttu juurde aina vähem. Eesti on tühjaks jooksmas spetsialistidest, kelle abil saaks tulevikumaavarasid otsida, uurida ja keskkonnasäästlikuks tootmiseks ette valmistada.

Lisaks on neid spetsialiste jätkuvalt vaja ka siseriiklike ehitusmaavarade varustuskindluse ja ohutu kaevandamise tagamiseks. Ühtlasi on Eestis vaja üha enam nutikaid geoloogia-alaste teadmistega spetsialiste, kes viiksid ellu tehnoloogiliselt keerukaid megaprojektide uuringuid, nagu näiteks Tallinna-Helsingi tunnel, sügavad pumphüdroelektrijaamad, geotermaal energia projektid või tuumajaama arendused.

Tuleb tõsiselt kaaluda geoloogia suuremal määral keskkooli õppekavadesse sidumist. Geoloogidena oleme kahtlemata valmis panustama õppekavade täiendamisse ja õpetajate koolitamisse, et räägitut ei oleks põhjust edaspidi ka nendel üksikutel juhtudel kokku võtta sõnadega "pikk ja igav".

Arvestades, et Eestis vajab uurimist terve ampluaa tulevikumaavaradega seonduvaid küsimusi ning lisaks ootavad lahendusi ka siseriiklike ehitusmaavaradega seonduvad probleemid, siis usun, et geoloogial on noortele endiselt omajagu väljakutseid pakkuda.

Kui keskkoolis põhjalikuma geoloogiaõppe abil mõni noor ka populaarsete IT või ärijuhtimise erialade asemel geoloogiat õppima satub, on ju kokkuvõttes väga hästi. Kui ei, siis võidame tervikuna sellegipoolest, sest ühiskond saab maavaradest paremad teadmised, millega tulevikus väärarusaamu ja usaldamatust murda.

Autor: Hardi Aosaar
Eelmine
Akadeemik Kirsimäe - fosforiit ja haruldased muldmetallid Eestis

1 vastus

Email again:
Peeter Talviste 6. september 2021
"On selge, et tänapäeval saab teha geoloogilisi uuringuid ja avada kaevandusi nii, et ümbritseva keskkonna häiringud oleksid minimaalsed, kuid selle arusaama ja spetsialistide usaldamise jõudmine üldsusesse võtab aega. Kui tahame tagada Eesti arengut ja eluolu paranemist, siis ühiskonna suhtumine maavarade uuringusse ja kaevandamisse peab muutuma. Kuidas seda teha?"

Ühiskonna suhtumine maavarade uuringusse ka kaevandamisse saab muutuma vaid siis, kui meie ekspertidena oleme ausad tegevuse mõjude osas. Keskkonnamõju hindamise mõte on kõikide võimalike mõjude tunnistamine ning suuruse hindamine. Alles siis on üldse võimalik leida meetmeid häiringute leevendamiseks või kompenseerimiseks. Kui keskkonnamõju hindamise eesmärgiks on lõpetada see deklareeringuga - mõjusid ei ole, või kui on, siis sedavõrd tühised, et ei eristu foonist - siis pole põhjust ka leevendusi välja mõelda või kompensatsioone ette näha.

Seega oleks esimene samm NIBY osas läbimurde saavutamiseks keskkonnamõjude hindamise läbi viimine sellisena, et see võimaldaks mõjude leevendamist ja/või kompenseerimist. See oleks ka esimene samm ekspertidena kaotatud usalduse tagasi võitmise teel. Ning seda kord kaotatud usaldust saab olema tagasi võita uskumatult palju keerulisem, kui seda käest ära lasta oli.