Tulekul suur maavärina-aasta 2018 – või ikkagi mitte?
Rebecca Bendick’i ja Roger Bilham’i intrigeeriv artikkel „Do weak global stresses synchronize earthquakes?” ilmus hinnatud teadusajakirjas Geophysical Research Letters. Nemad vaatasid läbi kõik suured (magnituud 7 või rohkem) maavärinad alates 1900. aastast ja täheldasid, et on olnud korduvaid perioode, mil suuri maavärinaid on toimunud keskmisest rohkem.
Kuna tegu on hävitusliku loodusjõuga, ei soovi teadlased ühtki kivi käänamata jätta avastamaks ilminguid, millega võiks kuidagi maavõngete tulekut ette aimata ning katastroofidest ja kannatusest hoiduda. Geofüüsikud kammisid läbi tegureid, mis võiksid täheldatut seletada. Sõelale jäi märkus, et peale maakera pöörlemise kaduvväikest aeglustumist on umbes viis aastat hiljem registreeritud hulganisti suuri maavärinaid.
Täpsed aatomkellad mõõtsid väikest Maa pöörlemise aeglustumist 2011. aastal. Peale seda võiks olla hakanud käesolev viieaastane ooteaeg. Kuna 2017. aasta on seniks möödunud seismiliselt võrdlemisi rahulikult, pööratakse pilgud juba 2018. aasta poole.
Kui tegu poleks kohutava loodusõudusega haakuva uuringuga, vaid mõne puhtakadeemilist laadi oleva avastusega, jäänuks teema üle arutamine teadlaste omavaheliseks vaidluseks. See seltskond on ära harjunud, et mõnikord tehakse julgeid tõlgendusi, mille kohta tehakse aegamööda juurde kas toetavaid või kummutavaid vaatlusi. Tõlgendust korrigeeritakse vastavalt – ja teadus läheb edasi.
Muidugi pole antud uuring ette nähtud konkreetseks ennustuseks. Mis kasu olekski teadmisest, et „kusagil maakera peal” võib ühe aasta jooksul toimuda kuni 20 suurt maavärinat. Kas mitmel pool või kõik ühes ja samas kohas? Kas keset ookeani või tihedalt asustatud aladel? Kas magnituudiga 7 või 9? (On ju suur vahe, kui maavärin vabastab 1000 korda rohkem energiat). Kas 01.01.2019 saab juba rahulikumalt hingata?
Sihiks oli hoopis vaadelda, kas kahe loodusnähtuse vahel tõepoolest on seos, mille avastamisest võiks edaspidi kasu olla.
Ajakirjanduse jaoks on teadagi ahvatlev oma veebiklikke kirevate pealkirjadega mitmekordistada. Taoliste kirjatükkide lugemine nõuab kriitilist lugemisoskust, mida soojalt soovitan! Tegelikult on sama kiire ja lihtne guugeldada värvikatest teadusteemadest kainelt kirjutavaid allikaid kui neid, mis hirmu õhutavad.
Tegin katsetuse inglise keelse internetiga. The Sun kiirendas kohe mu pulssi. Õnneks ei ole see uudis mind viinud otsuseni 2018. aastal igaks juhuks mittekuhugi maailmas reisida ja oodata aasta möödumist hoopis oma voodi all: „ŠOKILAINED! Uueks aastaks ennustatakse hävitavate MAAVÄRINATE arvu väga järsku tõusu”. Mind aga rahustas kohemaid maha näiteks The Washington Post’i pealkiri: „Tegelik teadus ebareaalsete 2018. aasta suurte maavärinate ennustuste taga”. Ning guugeldatud teadmine, et The Sun on väljaanne, mis spetsialiseerub eelkõige kuulsate inimeste jälitamisele, skandaalijahile ning seebiooperite intriigidele.
Autor:
Heidi Soosalu, seismoloog ja vulkanoloog
Vastused puuduvad