Geoloogiaõpingute motivatsioonist ja ühikaelust Tartu Ülikoolis 1980ndatel aastatel

„Ei saa õpetajaks ja saab hästi palju reisida.“ Just nii vastas valdav osa geoloogiarebaseid (1980ndate aastate algupoolel -toim), kui neilt küsiti, miks nad geoloogiasse tulid. Minu otsus oli ilmselt seotud sellega, et isa oli geoloog ja vend õppis geoloogiat. Mäletan, et juba 1. klassis selgitasin välja vastuse küsimusele, kes minust saab, kas autojuht või geoloog. Kuigi ülikooli dokumente sisse andes olid kaalul veel matemaatika, füüsika, keemia, õigusteadus. Ja võib väita, et oma ametipostidel olen enim praktiliselt realiseerinud just neid juba toonaseid huvisid.

Praegusest ajast kõige erinevam oli see, et igasugused motivatsioonikategooriad, mis võisid olla seotud hilisema elu- ja töökohaga, lihtsalt puudusid. Korter näiteks oli midagi, mille riik pidi sulle andma – aga millal? Kui lõpetasin ülikooli ja jäin ülikooli ka tööle, olin 1990. aasta sügisel korterite eelisjärjekorras 119. kohal. Eelisjärjekorda saamiseks kehtis kõikidele ülikooli töötajatele vaid üks kriteerium – 2 last. Seejuures 47 kandidaati olid väljaspool järjekorda. Neil oli juba 3 last või rohkem. Samas ülikoolile korterite ehitamine oli kokku kuivanud, igal aastal tekkis juurde alla 10 korteri. Nii arvutasin 1990. aastal, et ehk heal juhul 2005. aastaks võin korteri ka saada.

Elamispind loodetavalt kümnete aastate pärast tasuta, söök ja reisimine suhteliselt odav, kõik muu kallis – isegi unistus uuest värviteleviisorist tundus võimatuna, rääkimata näiteks autost. Selline oligi tolle aja materiaalne perspektiiv – või teiste sõnadega perspektiivitus –, mis totaalselt muutus ja pea peale pöördus alles peale ülikooli lõpetamist.

Nii juhtuski, et meie kursuse niinimetatud põhikontingendi hulka said kuuluma 7 noormeest. Põhikontingent tähendab siis vastavust järgmistele tingimustele: astus sisse 1982, oli sunnitud 1983–1985 teenima Nõukogude armees ja lõpetas 1989. Lisaks minule praegune keskkonnaminister, ministeeriumi osakonnajuhataja, TTÜ maateaduseprofessor ning 3 ettevõtjat, kes on ehk teistest edukamadki.

Põltsamaal kutsuti mind Miša Plotnikoviks. Aga ärge teie seda tehke

Kuidas tekivad hüüdnimed? Kõige lihtsam oli blondi kena noormehe Maiduga. Ta tuli esimesele kursuse kokkusaamisele ja ütles: „Põltsamaal kutsuti mind Miša Plotnikoviks. Aga ärge teie seda tehke.“ Mis te arvate, kuidas me Miša Plotnikovi praegu kutsume? Kui me ühiselamus keelitasime neiusid meiega kaasa tulema, et seda kena noormeest külastada, küsisid neiud: „Ei tea, kas maksab?“ Meie vastasime: „Maksab küll, Miša maksab alati.“

Ühiselamus Leningradi mnt 27 (nüüd Narva mnt) oli siis bio-geo osa, st 6.–9. korrusel elasid vaid bio-geo tudengid ja mõned tundmatud, näiteks üks epakast partisan, keda kutsuti alguses Epakaks, aga kui läks liikvele kõnekäänd „Iga TÜ-ka tuppa epaka topis!“, sai ta endale uue hüüdnime – Topis. Alumised korrused olid majandusteaduskonna tudengite päralt, bio-geo 6.–9. korrus ja hiljem ka puhketuba 10. korrusel oli täiesti omaette väike maailm.

Ka kõik eelmainitud 7 noormeest elasid ühiselamus. Taavo oli minu toanaabriks koguni kõik 5 aastat. Toad olid kolmesed ja kahesed, esimesel kursusel tähendas kolmene tuba tegelikult neljast tuba ning kahte reformvoodit, mille peale oli varrastega kinnitatud veel kaks reformvoodit. No sellised, nagu praegu on veel vaid eeluurimisvanglates. Peale teist kursust saime Taavoga kahese toa ja meie avaldus „Soovime kahest tuba vaatega õlletehasele, sest vaade Annelinnale on masendav“ rahuldati täies mahus.

Samas, missugusest õppimise motivatsioonist saime rääkida, kui juba I kursuse sügisel saime teada, et suvel võetakse meid armeeteenistusse? Kõik õpitulemused olid kogu aeg väga head ja mõned üksikud head (sellest seitsmesest kambast lõpetas 4 cum laude!), kuid muud käitumist suunas kindlasti enne sõjaväkke minekut selle paratamatuse tunne ja peale tagasitulekut armeeteenistuses välja kujunenud uued omadused, osa nendest kindlasti ka positiivsed ja edasiviivad – näiteks enesekindlus ja oskus korraldusi jagada...

Ühest küljest olime kuulekad, sest näiteks ka peale sõjaväge käisime laupäeviti kell 8.15 vene keeles, millele järgnes 5 tundi geofüüsikat. Laupäeval! Sest kogu reedene päev kulus peale sõjaväes käiku veel lisanduvale sõjalise õppele. Õnneks vahetult enne lõpetamist 1989. aastal sõjalise õpetuse kolmed kaotati; kolmed sellepärast, et seal me tõepoolest mängisime täielikku lolli. Muidu oleksid need päevad elus raisku läinud. Sõjalise õpetuse absurdsusest saaks omaette raamatu kirjutada.

Nüüd siis mõned episoodid, mis veenvalt tõestavad, et just selline üheskoos ühiselamuelu tagas karmides okupatsioonitingimustes loomingulist arengut, kuigi motivaatorid olid nõrgad või olematud. Peamiseks okupatsioonivõimu esindajaks oli meie jaoks kuri komandant, kes tõepoolest mõningaid meie tegemisi kontrollida püüdis.

1. KOLMAS ÕUNA-VIINAMARJA MAHL
(1982/83 – esimene kursus, enne sõjaväge)

Mõnikord tuli ikka ette, et linn pakkus teatud ahvatlusi ja tehti seda, mida Arno ja Lible „Kevades“ võsas tegid – nimelt tarbiti alkoholi. Loomulikult oli keelatud sellisena okupatsiooniaegsesse ühiselamusse siseneda ning kord võtsid Miša Plotnikovi ühiselamu uksel vastu komandant ja miilits ning miilits kirjutas Miša pärisnime üles. Mišal omakorda tuli üleval meelde, et ta unustas miilitsa nime üles kirjutada, ja ta läks tagasi alla seda küsima. Nüüd oli aeg panna kokku oma kirjanduslikud talendid ja valmistada seletuskiri. „Külastasin koos teise kursuse üliõpilase Lehoga dieetsööklat Tempo. Kolmandat õuna-viinamarja mahla juues tundus mulle, et mahl on ilmselt käärinud. Teel ühiselamusse ei suutnud ma päris hästi kontrollida jalgade tööd ja pea käis ringi. Ma polnud oma elus sarnast tunnet varem kogenud ning seetõttu ei oska toimunut selgitada.“ Siiski jäi kiri üle andmata, sest Miša viis komandandile lillekimbu.

2. SULED LAOS
(peale sõjaväge, täpne aeg ei tule meelde, tõenäoliselt 1987/1988)

Aktiivsed matkal käijad mitte ainult ei veetnud Siberis või mujal NSV Liidu avarustes kogu kevadist koolivaheaega, vaid jäid ka õppetööle alati tublisti hiljaks. Kuna enamus geoloogiatudengeid olid aktiivsed, tulid mängu jällegi seletuskirjad ja suurimate hilinejate karistamine. Kuid matkaleminekule eelnes veel väga oluline loominguline etapp – matkariiete valmistamine. Kõige virtuoossemad matkariided toodeti muuhulgas ühiselamu köögis, kus toimus sulgede puhastamine tolmuimeja abil. Soojad sulejoped, nn puhhid said vägevad, kuid köök jäi mõnikord koristamata, sulgede rootsud hunnikute viisi laiali. Ükskord lasi komandant köögi ära koristada ja süüdlase tabamiseks – sest ta arvas, et tootmisjääkidel on oluline väärtus – riputas lifti uksele sildi: „Suled laos. Komandant.“ Kirjanduslikku loomingusähvatust näitas Taavo, kes asendas ühe tähe teise tähega ja ühe punkti komaga. Liftiuksel seisis nüüd: „Sured laos, Komandant.“

3. PARIM AER
(peale sõjaväge, tõenäoliselt 1987/1988)

Nooremkursuslase Aivo Leplandi poolt organiseerituna suundusime rebaseneiudega kummipaadimatkale Amatale ja Gaujale. Kummipaate kellelgi endal polnud, selleks oli Tartus laenutus, kus oli mitmeid kummipaate. Neid oli kümneid kordi lapitud, kuid paremaid polnud kusagilt võtta. Kahjuks aga kaotas minu kummipaadikaaslanna ristilangenud puu alt läbi sõites oma aeru. Kärestike läbimine ühe aeruga oli omaette pilotaaž, kuid peas vaevas ka mõte – kuidas nüüd laenutusega hakkama saada? Ühiselamu korrustel olid prügišahtid ja seal juures suhteliselt tugevad kepid, millega prügi väikesest august sisse suruti. Kustkohast need tulid, ei tea. Tubades aga olid vineertoolid. Nii sündiski innovatsioon: tooli vineerist seljatugi tuli kruvidega prügišahti kepi otsa kinnitada ja laenutusse viia. Võeti vastu ilma probleemideta. Sellega aga lugu ei lõppenud. Järgmise päeva õhtul oli sama aer meie toas tagasi. Toanaaber Taavo otsustas paadimatkale minna ja ütles, et see oli kogu laenutuse parim aer.

4. SÜDAMETUNNISTUSE TREENIMINE
(peale sõjaväge, 1985. aasta sügis)

II kursusel ei viidud meid mitte bussiga kolhoosi, vaid pidime ise igal hommikul minema ühikast Tartu näidissovhoosi tööle. Sageli soovisime rohkem magada ega tahtnud täis sovhoosibussis sõita, seega oli vaja tagada, et vähemalt osa läheks. Elasime toas 724 ning ajasime toa 721 rahva üles hüüetega, et meie juba liigume, panime ukse lukku ja magasime vaikselt edasi, kümne paiku võtsime takso ja sõitsime põllule. Lõuna ajal oli aga sovhoosi sööklas söömisvõistlus. Praad andis 5 punkti, supp 3, piim ja magustoit 1 punkti. Mina sain Taavo ja Miša järel 3. koha, Taavo kogus 31 punkti, st kolm praadi, kolm suppi, neli piima ja kolm magustoitu. Söögikulud jagati loomulikult kõigi peale võrdselt ning võeti palgast maha. Tasub mainida, et siis oli juba meie kursusel ka praegune ELUS-i president Oive, kelle punktisaak oli enam kui kesine. Kui peale sellist lõunat oli vaja keelitada kapsahunnikus lamavaid kaaslasi, et on seltsimehelik juba hakata kapsaid auto peale pilduma, vastas praegune keskkonnaminister: „Ma treenin oma südametunnistust.“ Kõik, kes sovhoosist üle 3 korra puudusid, pidid kirjutama seletuskirja. Üks parimaid loogilisi seletuskirju pärines Miša sulest: „Mulle öeldi, et puudusin 5 korda. Tegelikult on see vale, puudusin 3 korda. Järelikult ei pea ma seda seletuskirja üldse kirjutama.“

5. OKSJON
(peale sõjaväge, tõenäoliselt 1987/1988)

Suuremaid ühisüritusi oli ühiselamus vähe, nii sündisid minu mõttevälgatustena mälumäng Munakilb, trepijooks, parimate matkaslaidide võistlus. Selleks aga, et üritusi läbi viia, oli raha vaja. Nii kujuneski esimeseks ürituseks oksjon. Käisime toast tuppa ja küsisime oksjonile annetusi – iga tuba pidi midagi andma. Koguneti oma toolidega koridori keskele. Ja siis müüsime need oksjonil maha, nii kogunes kusagil 73 rubla, vägagi arvestatav summa. Ma tõesti ei mäleta, mida me müüsime: raamatuid, toidunõusid, kõikvõimalikke tavapäraseid asju. Neid osteti, sest toimuv oli lihtsalt naljakas, nn turumajanduse esimene praktiline õppetund. Mäletan ka, kuidas oksjon lõppes. Palju asju enam järel polnud ning müüki läksid vanad kasutatud aluspüksid. Hind oli juba normaalne, kui saabus kursusevend Taavo. Kahtlustan, et ta oli teinud eelnevalt midagi sarnast, mida Arno ja Lible võsas tegid. Ja ta hakkas oksjonil iseennast üle pakkuma. Selle peale olin sunnitud oksjoni katkestama.

6. MUNAKILB
(peale sõjaväge, paar korda, kusagil 1987–1989)

Mälumäng toimus nii: jällegi koridori keskel moodustati võistkonnad ja iga võistkond võttis kaasa panni. Auhindadeks olid munad, kui keegi punkti sai, siis löödi muna pannile. Mäng kestis niikaua, kui munad olid otsas. Küsimusi polnud ette tehtud – selleks olid erinevad raamatud. Üks võistkond valis raamatu ja teine lehekülje numbri, kustkohast küsimus tuli. Ürituse läbiviimise kunst seisis vastavalt lehelt väga kiiresti hea küsimuse leidmises, ometi see õnnestus, sest lapsepõlves olime vend Ivariga vastava formaadi välja töötanud, tehes vastastikku entsüklopeediaviktoriine. Munakilvast mäletan üht head küsimust raamatust „Kevade“. Arno oli just Liblega võsas olnud ning Teele läks teda vaatama. „Arno, mis sul viga on?“ küsis Teele. Missuguse kahesõnalise vastuse andis Arno? Munasid sai ka vaimukuse eest, seega teenis muna võistkond, kes vastas: „Lible tegi.“ Ometi oli ka võistkond, kes andis õige vastuse – „Haige olen.“ Munakilba püüti ka veel hiljem jäljendada ja varasemasse ülikooli mälestusteraamatusse on see läinud ekslikult bioloogide vaimusünnitusena.

7. LUULEHUVILISED
(peale sõjaväge, tõenäoliselt 1986/1987 või 1987/1988) 

Siimul oli ikka naistuttavaid õppurite seast ülikooli teadusharude „pehmemalt poolelt“ ning nendega üheskoos toimusid tõsised arutelud muuhulgas kunsti ja luule teemadel. Minul, tunnistan, on see ajupoolkera vähem arenenud ning nii otsustasin Siimu tuttavate kvaliteedi kontrolliks läbi viia katse: esitasin neile 4 luuletust, mille autoriteks olid August Sang, Debora Vaarandi, Marie Under ja Erik Puura. No ja nii läkski – Sang ja Vaarandi tunti eksimatult ära, Under ja Puura aga aeti segamini. Mul on veel luuletused meeles ka, nende algused olid sellised:

„Tule, kala, uju, kala, libise mu noota.
Sädeleb mu püügiala, ära enam oota.“

ja teine

„Trellitatud Päike, tardund verev koit,
Su laugel pisar läikiv mu kannatuste toit.“

No nii, kumb on Under ja kumb on Puura? Need Siimu luulehuvilised pruudid arvasid, et Puurale meeldib kalal käia. Ja olidki võltseksperdid paljastatud. Tegin seda katset edukalt hiljem ka ja ainuke, kes katse üliedukalt läbis, oli Asta Oraspõld – öeldes kohe, et sellise soperdise nagu „Trellitatud Päike“ on Puura kirjutanud. Mõtlen siiamaani, mille alusel ta seda ütles, sest mulle endale tundub see sügava tagamõttega luuletusena, kuigi sellest tagamõttest ma ise aru ei saa ja teised võiksid saada. Nagu kunstis, teate küll.

„Trellitatud Päike, tardund verev koit,
Su laugel pisar läikiv mu kannatuste toit.
Hing tulema peab tasa – välk, ehmatus kui valgus.
On raske tee ja rada, kus käin, see pole algus.“

Midagi sarnast kuulsin hiljuti ka filmi „Mehed ei nuta“ taas kord vaadates.

8. PÜHAPÄEVA ÕHTU
(peale sõjaväge, tõenäoliselt 1987/1988 või 1988/1989)

Pühapäeva õhtu ühiselamus oli sellepärast tore, et kõik saabusid kodudest tagasi. Esimesel kursusel toimus see umbes nii: Põltsamaalt tulnud Miša avas tasakesi toaukse, viskas söögikoti ukse vahelt sisse, ootas, kuni kõik olid maha rahunenud, ning siis sisenes ise. Tal oli alati see jube hea pasteet Põltsamaa marmelaadi tuubide sees. Mitte nagu Siimul, kelle peretraditsioon oli õunamoosi panemine Tallinna piimapudelitesse. Katsu seda kiiresti kätte saada! Kõige oodatum oli Taavo, sest Audrust kaasa pandu oli ikka massiivne, nii et kui ükskord ühika kõrval seisis KAMAZ veoauto õunakoormaga, olime kindlad, et Taavole tuli pakk. Et aga situatsioonikoomikat tekitada, oli pühapäeva õhtul veel üks iseärasus – lift ei töötanud. Seda sellepärast, et 4-kohaline lift ei olnud piisava kandevõimega 10+ biogeo tudengi jaoks ja läks seetõttu kogu aeg rikki. Ühte kinnijäämist mäletan: lifti pugesid 12 biogeo jorssi, kes olid teinud seda, mida Arno Liblega võsas tegi, ning lifti juurde tuli majandusteaduskonna naistudeng, kes oli käinud pesu vahetamas ja soovis sõita 2. korrusele. Loomulikult leiti ka talle ruumi ning nii istutigi üle tunni aja kinni. Ja et lihtsalt nädalavahetustel mitte tööd teha, lülitas komandant lifti välja ja kõik pidid raskete kottidega jalgsi üles ronima. Mida me siis tegime – vahetasime korruste numbrid ära. 4., 5., 7., 8,. 9., 6. Kõige suuremas segaduses olid need, kes elasid 6. korrusel, sest seda korrust lihtsalt enam polnud. Vaatasid – oeh, mööda läksin! – ja ronisid alla tagasi. No nemad tabasid ruttu ära, aga palju oli juhtumeid, kus mindi ülemistel korrustel enda arvates oma tuppa, löödi jalaga uks lahti ja leiti sealt hoopis teised inimesed... Midagi kasu ka sellest „Hüva leili“ filmist, sest kogu seda tegevust seiras väga lõbus seltskond, kelle arv järjest suurenes – keegi passis trepil, piilus alla ning hõikas, et uus ohver tuleb.

9. MIILITS
(peale sõjaväge, tõenäoliselt 1987/1988)

Oli periood, kus alkohoolsete jookide tarbimine ühiselamus oli rangelt keelatud. Otsustasime seda ära kasutada, et rebastega pisut nalja teha. Mulle tuli meelde, et mu onu Zaporožetsi tagaaknal on miilitsamüts – onu oli andekas, see oli tema turvasüsteem varguste vastu. Edasi oli vaja paari inimest, keda rebased ei tunne, need saime naaberühikast füüsikute hulgast. Kasutades presendist vihmakeepi ja kalainspektori mappi, saime kostümeerida usutava militsionääri, rahvamalevlasele leidsime punase käepaela nagu filmis „Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused“. Nüüd siis läksime, mina ja Miša, rebaseneiude tuppa ja teesklesime lärmakalt, et tarbime alkohoolseid jooke. Vanema kursuse naisgeograaf tuli hoiatama – tasem, miilits on majas! Meie ei uskunud ning nii sisenesidki tuppa miilits ja rahvamalevlane. Miša võeti kinni ja mina põgenesin mööda ühendatud rõdusid ära, rahvamalevlane sööstis mulle järele. Tegime seda kahes toas ja nüüd järgnes järgmine laine – rebaseneidude keelitamine, et nad miilitsasse läheksid ja püüaksid Mišat vabaks rääkida. Juhtus aga see õnnetus, et üks rebaseneiu läks teise tuppa kurtma, mis oli juhtunud. „Teate mis juhtus, Miša võeti kinni ja Erik põgenes ära.“ „Jah, just siit ta jooksis...“ öeldi teises toas.

10. TULETÕRJUJAD
(peale sõjaväge, 1985. aasta detsember)

Mitmed geoloogid töötasid tuletõrjes, pikkades öistes vahetustes, koos paljude teiste tudengitega. Muidugi oli ka seal vaja pühade ajal pidu panna ning nii tegid tuletõrjujad ise valeväljakutse ühikasse, ajasid oma redeli üles rõdude peale ning korjasid taara kokku. Saadi kindlalt mitme viina raha. Kuna selline jultumus oli kuidagi vaja kompenseerida, siis toimus see geoloogide nääripeol, mida ühika all kohvikus peeti. Et eeskava peale mitte liigselt aega ja aju kulutada, tehti jälle tuletõrje valeväljakutse, tuletõrjujad sisenesid peosaali ja tegid peolistele „Punamütsikese tantsu“. See oli umbes nii: tuletõrjujad laskusid neljakäpukile, moodustasid ringi ja liikusid ringis edasi, ise lauldes: „Olen ma Punamütsike, lõbus on minu lauluke, tralalallalalaaa...“

11. SEAJALAD
(peale sõjaväge, tõenäoliselt 1987/1988)

Ka kokanduse alused omandati learning-by-doing-meetodil. Üldiselt tähendas see, et rebaseneiud praadisid kõigile kartuleid. Nii arenesid juhtimis- ja juhendamisoskused.

Miks nad siiski pehmeks ei keenud, seda ei oska ma ka keemiatehnika doktorina siiamaani teaduslikult seletada

Aga mõnikord tuli ka ise süüa teha. Kõik ühikas elanud mäletavad, et olid ühte tüüpi teekannud, sellised hõbedased ja lapikud, millel spiraal sees. Et toituda tuli, otsustas Taavo keeta sellises teekannus seajalgu. Peale neljatunnist keetmist aga polnud seajalad veel pehmeks keenud ning teekann oli paraku muutunud nii rasvaseks, et tuli kusagilt ühika pealt endale uus teekann laenata. Siit saime praktilise kogemuse, et teekannus pole mõtet seajalgu keeta. Miks nad siiski pehmeks ei keenud, seda ei oska ma ka keemiatehnika doktorina siiamaani teaduslikult seletada.

12. SÕJAKOLEDUSED
(kohe peale sõjaväge, 1985/1986) 

Kord – tõesti ei tea, mis ajendil – kinnitas Marko oma kapile plakatilt välja lõigatud kollase kiivriga vene ehitaja suure pildi ning kirjutas kiivrile „US ARMY“. No ja siis tuli Moskva kontroll ning leidis lisaks pulmapeo jäänustele puhkeruumis 10. korrusel selle poliitiliselt äärmiselt ebakorrektse plakati. Nüüd oli vaja head seletuskirja, panin mängu oma loomeande ja see tõesti töötas. „Olen käinud Afganistanis ja tean, mis on sõjakoledused. Selle plakatiga protestisin sõja vastu. Ilmselt ei näinud kontroll kirja „NO WAR“ plakati all.“ Marko oli tõepoolest olnud armeeteenistuses Afganistani piiril. Siis võtsime plakati maha, kirjutasime kapile „NO WAR“ ning nühkisime selle maha, nii et see veel tugevamini välja paistaks. Ja ei juhtunudki midagi, välja arvatud see, et ühiselamute eest vastutaval prodekaanil Volli Kalmul jäi välisreis ära.

Kuna mina ei kuulunud nende hulka, kes tsiviilkaitseõppusel kogu linna pimendamisel ühiselamu katusele lõkke tegid, siis ei oska selle detaile rääkida

Siinkohal võib siis Vollile kinnitada, et enamusest jamadest ta ikkagi pääses, sest ka minu poolt siin avalikustatud juhtumid oli vaid murdosa kõikidest lugudest. Kuna mina ei kuulunud nende hulka, kes tsiviilkaitseõppusel kogu linna pimendamisel ühiselamu katusele lõkke tegid, siis ei oska selle detaile rääkida. Aga olen kindlal veendumusel, et ühiselamukultuur ja see ühtsus määras oluliselt meie kõikide edasist ellusuhtumist, eriti selle valulävesid ja võimet raskeid olukordi lahendada. Kujutage ette olukorda, kus poodides pole isegi õlut mitte ning linna peal täislastis õlleautot nähes võtate takso ning ütlete juhile: „Jälitage palun seda autot.“ Muidu poleks üldse saanud teha seda, mida Arno ja Lible võsas tegid. Gorbatšovile siiski pigem tänud, sest impeeriumi lagunemine oli suuresti tema teene.