Geoloogid tegid Soome lahele tervisekontrolli

Aastaks 2020 tuleb Eesti riigil välja töötada ja rakendada oma territoriaalvetes merestrateegia, et edendada selle säästvat kasutamist ja säilitada olemasolevaid mereökosüsteeme. SedGof (ingl Sediments of Gulf of Finland) on viimaste aastate üks mahukamatest Eestis läbi viidud mereuuringutest, mis kestis aastatel 2014–2016 Eesti territoriaalmeres Soome lahe idaservast Osmussaare-Hanko jooneni. Projekti eesmärgiks oli koguda suurel hulgal uusi andmeid, et luua Soome lahe merepõhja ja selle keskkonnaseisundit kirjeldav andmemudel. Projektis osalesid Eesti Geoloogiakeskus, TTÜ Geoloogia Instituut, TLÜ Ökoloogia Instituut, TTÜ Meresüsteemide Instituut ning Norra Geoloogiateenistus.

Projekti oluliseks osaks oli 1980.–1990. aastate merepõhja geoloogilise kaardistamise käigus süstemaatiliselt kogutud materjali digitaliseerimine tänapäevaste GIS-lahendustega^[1]. Digitaliseerimise käigus analüüsiti põhjasetete ülemist kihti ja uuriti erinevate keemiliste ja füüsikaliste näitajate abil elukeskkonna seisundit.

Projekti raames korraldati 2014. ja 2015. a. suvel kaheksa mereekspeditsiooni. Osad ekspeditsioonid viidi läbi TTÜ Meresüsteemide Instituudi uurimislaevaga Salme, mis on varustatud kahe labori ning teadusaparatuuridega: hoovusemõõtja, optiliste mõõteriistade ja seadmetega veeproovide töötlemiseks, lisaks hubase köögi ja kuuma saunaga. Uurimislaeva külge kinnitati ka erineva sagedusega töötavad geofüüsikalised profilaatorid^[2], mis võimaldavad reaalajas mere põhjasetteid „läbi valgustada“ (Joonis 1), määrata batümeetriat^[3] või saada pilt merepõhja kaevandatud aladelt (Joonis 2).

Joonis 2. Geofüüsikaline profiil merepõhjast.

Kasutades saadud infot, määrasid teadlased Soome lahe tänapäevased setete kuhjumisalad, kuhu toimub pidev setete juurdekanne. Merepõhja setteproove (ligi 100) võeti just kuhjumisaladelt, sest sellised proovid iseloomustavad hästi viimaste aastakümnete jooksul toimunud keskkonnaseisundi muutuseid Soome lahes. Setteproovide võtmiseks kasutati erinevaid seadmeid (Joonis 3; Joonis 4), mille abil võeti proove kuni 140 m sügavuselt merepõhjast. Lisaks võeti analüüsideks veeproove ja kasutati videokaamerat, mis salvestas vahel päris vahvaid kaadreid. Rannikualadel uuriti põhjasetteid ka sukeldudes.

Joonis 3. GEMAX proovivõtja setteläbilõigete proovimiseks merepõhjast (vasakul) ning setteläbilõige (paremal).

Välitöödel kogutud proovid edastati laboritesse, kus tehti põhjalikud geokeemilised analüüsid põhjasetete elementide sisalduse, leviku ja jaotuse seaduspärasuste väljaselgitamiseks. Kogutud andmestikust loodi geokeemilisi kaarte, et käsitleda teatud elementide ja ühendite levikut Soome lahes. Uuriti näiteks uraani, plii ja polüaromaatsete süsivesinike^[4] levikut. Projekti raames kogutud andmestik võimaldas koostada erinevaid põhjasetteid iseloomustavaid kaarte – aluspõhja geoloogia, Kvaternaari setete, merepõhja geomorfoloogia, maavarade, sh raua-mangaani (Fe-Mn) konkretsioonide leviku ning põhjasetete litoloogia^[5] kaarte.

Joonis 4. Haardekopp proovide võtmiseks merepõhjast (vasakul) ning selle abil kogutud raua-mangaani (Fe-Mn) konkretsioonid merepõhjast (paremal).

Projekti tulemused aitavad kaasa merepõhja jätkusuutlikule kasutamisele ning seeläbi merepõhja ökosüsteemide hea seisundi saavutamisele või säilitamisele. Soome lahe geoloogiliste ja geokeemiliste kaartide ning projekti tulemustega saab täpsemalt tutvuda selle koduleheküljel.

Sõnaseletaja

[1] GIS ehk geoinfosüsteemid on ruumiandmete visualiseerimiseks, analüüsimiseks ning interpreteerimiseks loodud tarkvarad.
[2] Geofüüsikalisi profilaatoreid kasutatakse setete vertikaalse geofüüsikalise läbilõike saamiseks.
[3] Batümeetria ehk veekogude sügavusmõõtmine ja kaardistamine.
[4] Polüaromaatsed süsivesinikud on orgaanilised ühendid, millest osa loetakse toksilisteks nende negatiivse mõju tõttu keskkonnale.
[5] Sette litoloogia all mõeldakse sette terasuurust, värvust ning mineraalset koostist.

Autor

Maria Dmitrijeva