Igaühest võib saada allikauurija!

Mis seisus on allikatest välja voolav põhjavesi?

Rääkides allikatest voolava põhjavee kvaliteedist, siis selles suhtes on allikate potentsiaal Eestis selgelt alakasutatud. Reaalselt seiratakse meil hetkel 25 allikat 1–4 korda aastas ja sedagi vaid ühes Eesti piirkonnas seoses nitraaditundliku ala seirega. Kuigi üksikuid mõõtmistulemusi on saadud ka teistest allikatest, siis süstemaatiline ülevaade allikate vee kvaliteedist meil puudub. Need vähesed andmed, mis on olemas, ei anna põhjust eriliseks optimismiks. Ka allikate veest on leitud juba kõrgeid taimekaitsevahendite jääkide sisaldusi. Näiteks 2016. aasta seire käigus leiti Sopa allikast pestitsiide 0,17 μg/l (Leisk, 2020). Sopa allikas on väga populaarne külastuskoht ning selle vett tarbitakse paljude inimeste poolt igapäevaselt. Allikal on 10 m kaitseala ning lähim põld on Sopa allikast ~1 km kaugusel (Joonis 1), seega ei ole 10 m raadiusega kaitseala kasutamine sageli allikate puhul väga efektiivne meetod ning paljude puhul tuleb allika toitealad määrata eraldi uuringutega. Ka Sopa allika puhul ei ole täpselt teada, kus see täpselt asub.

Miks me siis ei jõua allikaid kaardistada ja seirata?

Üheks probleemiks on see, et riigi ressursid seiramiseks on piiratud ning riik on võimeline külastama vaid piiratud arvu objekte aastas ja läbi viima piiratud arvu analüüse. Seetõttu on maailmas, eriti USAs, appi võetud kohalikud vabatahtlikud, keda alguses koolitatakse ning kes edaspidi on suutelised lihtsamaid mõõtmisi ja proovide kogumisi ise läbi viima. See muudab seireandmete saamise kiiremaks ning võimaldab koguda rohkem uut infot (rohkem proovivõtupunkte, tihedamad aegread), kui tavasüsteem seda rahalistel põhjustel võimaldaks. Lisaks tunnevad kohalikud kohapealseid olusid ja veekogusid paremini kui kusagil kaugelt vaid korraks kohale sõitev spetsialist ning ühtlasi aitab selline osalus kohalikel elanikel mõista paremini piirkonna probleeme ja veekaitse vajadusi. Eestis kasutati veestiku seires vabatahtlikke nõukogude perioodil.

Nagu eelpool mainitud, on meil riiklikes registrites ligikaudu 1500 allikat. Pannes need Eesti kaardile, eristuvad allikarohkete piirkondadena Pandivere kõrgustik, Harju lavamaa, Otepää kõrgustik ja seda ümbritsevad alad (Ugandi lavamaa, Valga nõgu, Haanja kõrgustik). Võrdlemisi palju allikaid on leitud ka meie suurimatel saartel (Joonis 2).
Maakondade ja omavalitsuste kaupa jagades on pilt väga kirju. Kõige rohkem allikaid on Lääne-Virumaal, mis edestab järgmiseid maakondi kahekordselt (Joonis 3). Kõige väiksema allikate arvuga on Läänemaa ja Ida-Virumaa. Valdade lõikes on erinevused veelgi suuremad: on tervelt 15 omavalitsust, kus pole registri järgi ühtegi allikat. Kümme allikat või vähem on pooltes omavalitsustes. Allikate arvu edetabelit juhivad Tapa vald ja Saaremaa vald vastavalt 141 ja 126 allikaga.
Arvestades Ülo Heinsalu arvamust on meil veel ohtralt allikaid avastada ning nüüd on võimalus kõigil allikahuvilistel selles ka ise kaasa lüüa. 2020. aastal alanud Interreg EstLat programmi projekti WaterAct raames on Eesti ja Läti mitmed asutused ja ülikoolid seljad kokku pannud ning välja on arendatud veebipõhine kaardirakendus allikate seiramiseks ja kaardistamiseks – allikad.info.

Kuidas kasutada allikate kaardirakendust?

Allikad.info kasutamine on väga lihtne: tuleb ennast kasutajaks registreerida, sisse logida ja juba ilmubki ekraanile nupp „Lisa uus allikas“. Kuigi kõiki süsteemi sisestatud allikaid (neid on seal juba 1590 Eestis ja 117 Lätis) ja nende kohta teadaolevat info saab vaadata ka ilma kasutajaks registreerumata, siis uue info lisamiseks peab olema kasutaja.

Uue allika lisamine käib samuti lihtsalt: peab teadma selle asukoha koordinaate või olema võimeline asukohta kaardil täpselt ära märkima. Seda saab teha nii nutiseadmest otse allika serval või ka hiljem kodus arvutis. Uuele allikale on tungivalt soovituslik lisada ka muud infot peale asukoha: nimi (kui on teada), looduslike olude kirjeldus ja loomulikult fotosid, mis kirjeldaksid allikat ja selle ümbrust iga nurga alt.

Süsteemis juba olevatele allikatele saab lisada uusi vaatlusi (selle jaoks on nupp „Lisa uus vaatlus“). Ka seda saab teha väljas olles kohapeal või soovi korral ka hiljem kodus. Siis on väga tähtis muuta ära mõõtmiste teostamise aeg. Uue vaatluse puhul on võimalik sisestada samuti fotosid, kirjeldada veel vee lõhna, maitset ja värvust, anda infot looduslike olude kohta. Ei puudu ka väliparameetrite sisestamise võimalus – kui on olemas vastavad mõõteseadmed, saab lisada terve hulga veeparameetreid (Joonis 5). Lehel on olemas nende mõõtmiste teostamiseks ka põhjalikud juhendid. Ükski väli ei ole kohustuslik, piisab ka lihtsalt foto ja looduslike olude kirjelduse lisamisest. Ka selline info on väga oluline.Uued sisestatud allikad ei jää seisma ainult allikad.info süsteemi. Tulevikus liiguvad üle kontrollitud ja lisandunud allikad edasi erinevatesse riiklikesse andmebaasidesse (ETAK, KKR) ja sisestatud seireandmed pärast kvaliteedikontrolli KESE-sse (Keskkonnaseire Infosüsteemi). Nii et allikad.info lehel kaasa lüües saab igaüks aidata riiklikke andmebaase täpsemaks ja põhjalikumaks muuta.

Kust peaks allikaid otsima?

Gustav Vilbaste kirjutas 1936. aastal ajakirjas Loodusvaatleja: „Kohati tungib põhjavesi looduslikult maapinnale kas uhkudes, nirisedes või isegi otse voolates. Neid kohti, kus põhjavesi muutub jooksvaks või liikuvaks pinnaveeks, nimetatakse allikateks.“ Lihtsustatuna saab öelda, et allikas on põhjavee looduslik väljavool maapinnale või veekogu põhja. Allikast tulev vee hulk võib olla nii suur, et sellest saab alguse mõni oja või lausa suur jõgi, kuid vett võib ka vaevu maapinnale või veekogu põhja igritseda. Selliseid keevaid lehtreid veekogu põhjas või mõnest nõlvast välja kiilduvaid niresid on näinud ilmselt iga looduses ringi liikunud inimene. Kuigi allikate vooluhulgad üldiselt on jõgedes ja järvedes oleva veega võrreldes väikesed, on nende vee koostist uurides võimalik lihtsalt hinnata põhjaveekihi olukorda – allikavee omadused peegeldavad allikat toitva põhjaveekihi vooluteed ja piirkonna geoloogiat.

Põhjavesi uueneb peamiselt maapinda imbuvate sademete veest. Põhjaveekihtide toitealaks on tavaliselt maapinna kõrgemad kohad, kus pinnakate või maapinnal avanevad aluspõhjakihid on hea veejuhtivusega. Sellisel juhul imbub (infiltreerub) märkimisväärne osa sademetest maapinda ning hakkab gravitatsiooni jõul liikuma maapinna madalamate piirkondade poole, kuna seal on vee rõhk madalam. Seda illustreerib väga hästi allolev video.
Maakoore ülemine osa on geoloogilise aja jooksul täitunud teatud sügavuses veega ning seetõttu toimub peamine vee liikumine veelademetes horisontaalsuunas. Oma vooluteel võivad veelademed avaneda jõgede ja järvede põhjas ning seeläbi toita pinnaveekogusid. Ühel või teisel moel jõuab ka maapinda imbunud sademevesi lõpuks merre (Joonis 6).Kui regionaalses mõttes on põhjavee väljavoolualaks meri, siis lokaalseteks väljavoolualadeks on kohalikud reljeefinõod, mille põhjas voolavad ojad, jõed või on sinna moodustunud järved. Seetõttu võib alati juhtuda, et maapind lõikub veelademetesse nii, et põhjaveel tekib võimalus maapinnale voolata (Joonis 7). Põhjavee väljavooluks maapinnale peab lisaks veel põhjavee tase olema kõrgemal maapinnast ning sellisel juhul moodustuvad antud aladel kas allikad või allikaalad. Allikad või allikaalad võivad avaneda ka järvede või jõgede põhjas.Allikaid saab liigitada mitmete tunnuste alusel, näiteks väljavoolu iseloomu järgi liigitatakse allikad langeallikateks ning tõusuallikateks.

Langeallikad

Langeallikad (gravitatsioonilised allikad, nõlvaallikad) moodustuvad surveta põhjavee väljavoolualal (Joonis 8 A ja B). Langeallikaid leidub enamasti küngaste jalamitel või oruveerudel. Langeallikad tavaliselt seisuveekogu ei moodusta, allikast moodustub kohe oja. Kõige tüüpilisemad näited langeallikatest on näiteks Lõuna-Eesti ürgorgudes liivakivi paljanditest välja voolavad allikad, nagu Taevaskoja Emalätte allikas ning paljud teised. Kui allikate väljavool toimub suhteliselt pehmetes kivimites, siis võib vee erosioon ja kivimiosakeste ärakanne paljudel juhtudel tekitada koopaid. Nii on juhtunud ka Loodi põrgu allikaga (Joonis 9), mis on tüüpiline Lõuna-Eesti Devoni liivakivide platoodesse lõikunud ürgorgude jalamile moodustunud langeallikas, kuhu vee erosiooni protsessi tagajärjel on tekkinud ka väike koobas (Joonis 10).

Tõusuallikad

Tõusuallikad esinevad survelise põhjaveega alal, kus vesi tõuseb hüdrostaatilise rõhu mõjul maapinnale. Sellised allikad moodustuvad kohtades, kus survelisel veekihil lasuv veepide mingil põhjusel katkeb, näiteks tektooniliste rikete kohal või oru põhjades. Üldjuhul moodustavad survelised allikad väikese seisuveekogu, mille põhjasettes võib esineda „keevaid“ lehtreid. Selliselt tekkinud suurematest allikajärvedest tuntuim on ehk Äntu Sinijärv. Kuid ka Viljandi lähedal asuvates Sinialliku allikates, mis on tekkinud Devoni liivakivide platoosse lõikunud ürgoru põhja, tekitab „üles keeva“ põhjavee rõhku nii kõrval olev linnamägi kui ka ümbritsev liivakivide platoo (Joonis 11).

Sinialliku allikad (vt allolev video) on moodustanud väikese allikajärve. Allikad avanevad linnamäe kõrval asuva oru põhjas.
Kui tahad edaspidi kursis olla allikad.info tegemistega siis on selleks loodud ka võimalused sotsiaalmeedias – liitu Facebookis Allikainfo grupiga või hakka jälgima lehekülge „Kaardistame üheskoos allikad“.












Allikaid puudutav info pandi kokku WaterAct (Joint actions for more efficient management of common groundwater resources) projekti raames, mida rahastab Eesti-Läti Interreg programm (projekt nr Est-Lat 155).
 

Kasutatud kirjandus

• Leisk, Ü. (2020). Nitraadid ja pestitsiidijäägid vees. Ettekanne infopäeval „Põllukultuuride kasvatus – taimekasvatuse kõrvalmõjud“. 
• Fetter, C. W. (1994). Applied Hydrogeology (3rd ed.). Macmillan, New York.
  

Autorid

Andres Marandi
hüdrogeoloog, Eesti Geoloogiateenistuse hüdrogeoloogia ja keskkonnageoloogia osakonna juhataja

Jaanus Terasmaa
ökohüdroloogia professor, Tallinna Ülikooli Ökoloogia Keskuse juhataja

Toimetasid Aivo Averin ja Sander Olo