Maalihked Norras on paratamatus

Maalihe Norras. Foto: Tommy Gildseth (Wikimedia)

30. detsembri öösel toimus Norra pealinnast Oslost mõnekümne kilomeetri kaugusel Gjerdrumi piirkonnas suur maalihe. Küsisime kodumaiselt maalihkeeksperdilt Marko Kohvilt toimunu kohta arvamust, mida  täiendasid omapoolsete kommentaaridega akadeemik Kalle Kirsimäe ja geotehnikaekspert Peeter Talviste.

Mis siis Norras juhtus?

Tegu oli soolases merevees settinud savide veeldumisega. Rahvusvaheliselt nimetatakse sellist savi quick clay, mille emakeelne vaste on vesisavi. Tegu on ülitundliku pinnasega, mis rikkumata olekus talub suuri koormusi, kuid pärast struktuuri rikkumist käitub vedeliku sarnaselt. Sedasorti savid on Norra rannikuäärsetel tasandikel laialt levinud ning neile on palju hooneid ehitatud, sest ega norrakatel teisi tasaseid alasid väga võtta pole. Lisaks levib selliseid ülitundlikke pinnaseid veel suurematel aladel Rootsis, Kanadas, Venemaal ja Alaskas.

Merevees settinud savis jäävad saviosakeste vahele soolasest veest pärinevad katioonid ehk positiivse laenguga ioonid, mis hoiavad liblelisi saviosakesi loomulikul kombel tihenemast ning annavad tervikuna savile üsna korraliku tugevuse väga hõreda, kaardimaja sarnase, struktuuri juures. Sellise savi peale saab maja ehitada. Kui aga see savi mereveest pikemat aega väljas on, siis “pestakse” need stabiliseerivad katioonid mageda vihmavee mõjul aegamööda saviosakeste vahelt välja. Ometi kaardimaja laadne struktuur säilub, selline struktuur aga ei ole püsiv. Ilma toeta jäänud saviosakestest "kaardimaja" võib kokku kukkuda juba minimaalse välise mehaanilise mõjutuse korral. Savi muutub veeldunud voolavaks massiks.

Vesisavi korral ei ole nõlva kalletel olulist tähtsust. Juba väga laugest nõlvast piisab, et struktuuri kaotanud ja veeldunud savi voolama hakkaks. Omapärane on ka see, et suurem osa lihkuvast pinnasekehast jääb tihti terveks ja lihtsalt „sõidab“ mööda veeldunud kihti mäest alla. Ka selle viimase Norra lihke piltidelt on näha, et suurem osa maju on terved, nad on lihtsalt liikunud nõlvast alla. Seda tüüpi lihete puhul on ohtlik ka nende edasiarenemine, sest lihe ise tekitab uue, järsema nõlva, mis võib omakorda puruneda.

Lõplik päästik, mis maalihke vallandab, võib olla täiesti tühine – näiteks on teada mõne hektari suurused maalihked, mis vallandusid näiteks teepiirete paigaldamise tõttu või üksiku majavundamendi vaia rammimisel. Samuti mõjub negatiivselt liiklusvibratsioon.

Vaata videot Norra maalihete põhjustest Rissa maalihke näitel. Video on ingliskeelne.

Kuidas on lood Eesti savidega?

Eestis selliseid soolases vees tekkinud lihkeohtlikke savisid ei esine. Madal-Eestis on küll laialdaselt levinud nõrgad ja samuti lihkeohtlikud viirsavid. Need savid on aga tekkinud taanduva mandriliustiku esise jääpaisjärve magedas vees ja seetõttu Norra savide taolist saviosakeste „kaardimaja“ tekkinud ei ole ning nendes savides ei ole karta drastilist tugevuse kaotamist nagu vesisavide korral.

Samas on ka meie viirsavid väga väikese tugevusega ja Eesti teadaolevad suuremad maalihked on olnud seotud just nendega. Ajalooliselt on Eesti varaseim dokumenteeritud maalihe teada 1772. aasta suvest Vanalt Läänemaalt, mil värskelt Vigala jõe nõlvale rajatud Vana-Vigala mõis maalihke tagajärjel jõkke liikus, moodustades hilisema jõesaare. Kõige suuremad tänapäevased lihked on meile teada Sauga jõe äärest ja ulatunud oma ulatuselt sadakonna meetri kaugusele veepiirist.
Maalihe Nurme külas Sauga jõe ääres 2005. aastal. Foto: IPT Projektijuhtimine OÜ
Põhjalikumalt ongi maalihkeid uuritud Pärnu ümbruses, Pärnu, Sauga ja Audru jõgede nõlvadel, kus nad on ohustanud ka jõeäärseid maju, mis on nõlva peale ehitatud. Tihti on maalihete puhul mänginud rolli ka inimtegevus – näiteks on nõlva ülaosas täidetud õuealasid, lisades sinna raskust, või raiutud lagedaks orunõlvad.

Laiemalt vaadates on siiski tegu üdini loodusliku protsessiga, sest jõgede erosioon toob kaasa nõlvade järsemaks muutumise ning ühel hetkel ka nende „vajumise“ ehk maalihete tekke. Lihtsalt viirsavides tekivad nad juba laugematel nõlvadel ja on suuremad, võrreldes näiteks liivades tekkivate lihetega. Ka neid viimaseid on Pärnu ümbruses, eriti Tammistes teada mitmeid.

Kuidas maalihkeid vältida?

Kõige lihtsamaks meetmeks oleks lihkeohtlike piirkondade kaardistamine ning sealse inimtegevuse planeerimisel lihkeohuga arvestamine.
Maa-ametil maalihkeohtlike piirkondade kaarti veel ei ole. Viirsavide kihti näeb geoloogiliselt baaskaardilt. Allikas: Maa-amet
Ehitada võiks pigem kergemaid või kui kohe kuidagi muudmoodi ei saa, siis pigem vaivundamentidel hooneid. Jõekallast tuleks kaitsta erosiooni eest, jättes raiumata pinnaseankrutena toimivad puud. Lisaks ei tasu jõe kaldaid tarbetult lisaraskusega koormata. Nõlvade ülemises osas toimuvatel kaevetöödel, näiteks kaablikraavide rajamisel, tuleks vältida pindmise nn kuivamiskooriku läbilõikamist. Selle kuni 2 meetri paksuse kihi veesisaldus on aastasadade jooksul auramise tõttu tasapisi vähenenud ning see hoiab suurel määral nõlva stabiilsena.

Et lihkeohtu maksimaalselt minimeerida, on mõistlik enne lihkeohtlikule pinnasele ehitamist tellida lihkeohu hindamiseks geotehniline uuring. See on seotud küll mõningate kuludega, ent vähemalt laseb hiljem öösiti rahulikult magada.

Loe edasi


Toimetasid Sander Olo ja Aivo Averin
Eelmine
Osale kaevuvee kvaliteedi uuringus!

Vastused puuduvad

Email again: