Tööd jätkuvad välibaasis

Esmalt lõigatakse puursüdamik pikuti pooleks ja asetatakse samas järjestuses tagasi kastidesse (joonis 1). Lõikamiseks kasutatakse üldjuhul tavalist vesijahutusega  kivisaagi. Puursüdamiku keskelt pooleks lõikamine on vajalik kahel põhjusel:

1. 
   võimaldab jätta ühe osa kallihinnalisest puurmaterjalist tagavaraks ja referentsiks võimalike uuringute jaoks tulevikus;
2. lõigatud puursüdamiku pinnalt on palju paremini näha uuritava maavara peeneid geoloogilisi nüansse (joonis 1).

Järgmiseks puhastatakse lõigatud puursüdamiku pind ja pildistatakse kogu materjal kast kasti kaupa üles (joonis 2). Saadud pildid kataloogitakse puuraukude kaupa, võimaldades geoloogidel teostada hilisemaid lihtsamaid visuaalseid vaatlusi ning kontrolle ka otse kontorilaua tagant.

Kui pildid tehtud, dokumenteerib geoloog (joonis 3) kogu puursüdamikult nähtava geoloogilise info ühtsesse puursüdamiku logi faili (joonis 4). Kirja pannakse nähtavad kivimitüübid, kihtide piirid, kihtide kallutatus, lõhelisus, mineralisatsiooni ilmingud, puurmaterjali saagised ja muud näitajad, mida geoloog oluliseks peab. Samalaadset kirjeldust tehti lihtsustatud vormis juba ka eelmises etapis puurimistöödel, kuid lõigatud pinnalt on nähtav geoloogiline info palju selgem ja seetõttu on antud etapis saadud südamiku kirjeldused suurema detailsusega. Lisaks oma silmadele kasutab geoloog töö käigus tihti mitmeid lihtsamaid abivahendeid, nagu luup, vesinikkloriidhape, geoloogiline vasar, välgumihkel, ja keerulisemaid: kaasaskantav XRF-seade [1], UV-lamp [2], radiomeeter [3], magnetomeeter [4]. Need seadmed võimaldavad suurema kindlusega määrata erinevaid nähtavaid kivimitüüpe. Abivahendite valik sõltub suuresti sellest, mis maavara ja kivimitüüpe puursüdamikus antud hetkel kirjeldatakse.

Kui huvipakkuv maavara on puursüdamikus ära piiritletud ja kirjeldused valmis, võtab geoloog lõigatud südamiku ühe poole proovideks. Südamiku teine pool jäetakse kastidesse, mis ladustatakse kuiva ja ühtlase temperatuuriga hoidlasse. Üldjuhul võetakse proovid 0,1–2 m pikkuste puursüdamiku osadena ja kogu huvipakkuva maavara lasundi ulatuses. Ehk siis ühest puuritud maavara lasundist saadakse mitmeid eraldi seisvaid proove, mis esindavad kogu huvipakkuvat vertikaalset läbilõiget. Lisaks proovide võtmisele dokumenteerib geoloog paralleelselt proovide vahemikud ja annab igale proovile unikaalse seerianumbri. Nii on võimalik hiljem laboritööde tulemused siduda vastavate kirjeldatud puursüdamiku sügavusvahemikega.

Enne võetud proovide laborisse saatmist teostatakse üldjuhul ka esmane proovide purustamine (joonis 5) – välja arvatud geotehniliste [5] ja spetsiaalsete proovide puhul, kus on vaja säilitada materjali looduslik seisund. Purustamise käigus saadud materjal segatakse ühtlaseks ehk homogeenseks massiks ja jaotatakse kahte eraldiseisvasse proovi:

1. laboratoorne proov, mis pakendatakse ja saadetakse edasisteks analüüsideks laborisse;
2. duplikaatproov, mis pakendatakse ja säilitatakse eraldiseisvalt lisauuringuteks või kontrolliks tulevikus.

Kui need tööd edukalt lõpetatud, saadetakse pakendatud laboratoorsed proovid edasi laborisse. Seal võtavad geoloogidelt tööjärje üle juba keemikud ja laboritööde spetsialistid. Välibaasis tehtav töö võib esmapilgul tunduda lihtne ja mitte ülemäära tehniline. Samas tuleb arvestada, et vead antud uuringu etapi proovide võtmises ja ettevalmistamises määravad suurel määral ära ka järgnevate laboratoorsete tööde tulemuste täpsuse ja usaldusväärsuse. Seega ei saa ühe korrektse maavara uuringu puhul välibaasis tehtavatest ettevalmistavatest töödest ei üle, ega ümber.

Sõnaseletaja:

[1] seade, mis võimaldab välitingimustes mõõta kivimi keemilist koostist

[2] UV valgus toob kohati nähtavale kivimis oleva huvipakkuva aine paiknemise

[3] seade, mis võimaldab mõõta kivimi looduslikku kiirgusenergiat

[4] seade, mis võimaldab mõõta kivimi looduslikku magnetilisust või magnetvälja

[5] kivimite füüsikalised ja mehaanilised omadused