Kivist Ingel

Otto Ludwig Moritz von Engelhardt (1778-1842)

Käesolev aasta on kõikidele Eesti geoloogidele ja geoloogiahuvilistele väga suure tähtsusega. Möödub 200 aastat süstemaatilise geoloogiaõppe algusest Eestis, sest just 1820. aasta septembris loodi Tartu Ülikooli juurde mineraloogiakabinet. Selle etteotsa ja ühtlasi ka Eesti esimeseks mineraloogiaprofessoriks valiti silmapaistev geoloog Otto Ludwig Moritz von Engelhardt.

Moritz von Engelhardt sündis Järvamaal Viisu (saksapärase nimega Wieso) mõisas 9. detsembril 1778. aastal mõisniku perre noorima pojana – viienda lapsena. Võib julgesti öelda, et kõik tema lähikondsed olid üht või teistpidi kuulsad isikud, sest kes on sündinud sellesse vanasse Šveitsi päritolu baltisaksa aadlisuguvõsasse, on juba kasvõi ainuüksi oma liignime poolest kuulus. Engelhardtide tänaseni ulatuvast võimsast suguvõsast võib leida kultuuritegelasi, kõrgeid sõjaväeametnikke, haritlasi, teadlasi, poliitikuid, arste,  õukonna liikmeid. Kõik nad ei elanud loomulikult Viisul, kuid seal sündinud Otto Ludwig Moritzist sai kahtlemata samuti väga kuulus mees – temast sai Eesti esimene mineraloogiaprofessor Tartu Ülikoolis, Eesti geoloogiaõppele alusepanija, Uurali maavararikkuste avastaja.

1734. aastal sai Wilhelm Gerhard von Engelhardt Vene aadliku tiitli ning kinnitati ka vapp. Mortiz von Engelhardti vanavanavanaisa Gerhard von Lode oli tiitli saanud Gerhard von Engelhardti vanaonu.

Engelhardt ja mõisad

Vaade Viisu mõisahoonele 1952. aastal. Viisu mõisas tegutses Nõukogude Liidu ajal Alliku sovhoos.

Engelhardti sünnikodu Viisu mõisaga on tihedalt seotud ka üks teine surematu kuulsus – Eesti lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald. 1824. aastal kolisid Kreutzwaldi vanemad Järvamaale, kus pereisa Juhan sai valitsejakoha just Viisu mõisa. Viru laulik veetis siin oma ülikooliaegsed suvevaheajad, kogudes ümbruskonnas muistendeid ning regilaule. Osad neist on ainest andnud ka „Kalevipoja“ koostamisel. 1828. aastal kirja pandud 28 regilaulu on tõenäoliselt pärit neidudelt Viisu küla kiigeplatsil.  

Üks vahva ajalooline ülestähendus Viisu mõisa ja selle viimaste Engelhardtidest omanike kohta:

„See (Viisu, toim.) mõis on varemalt kuulunud Engelhardtidele. Viimased neist – kaks venda – töötanud ja tunnud kaasa vennastekoguduse liikumisele. Selle vagaduse tunnusteks püstitanud nad rohuaias mingi mälestise – väike urna põleva leegiga ülespoole, mis pidi tähendama alalist armastuse tuld. See asub väikesel alusel valge marmorist kujukesena. Praegu nimetatakse seda Freundschafts Flammeks /…/“

Allikas: folklore.ee

Vaade Laimetsa mõisa peahoonele, V. Ranniku 1971

1804. aastal ostis Engelhardt Viljandimaal Laimetsa mõisa koos kõrval asuva Jalametsa mõisaga. Mõisnik oli ta järgnevad 10 aastat, kuid 1814. aastal andis ta valdused pandile oma vanima tütre Alexandra abikaasa isale Johann Georg von Grünewaldtile.

Hariduslikus nõiaringis

Noore Engelhardti koolitee algas Tallinna Toomkoolis. Seal huvitus ta professor Rikkersi mõjul mineraloogiast sedavõrd, et tal tekkis soov minna õppima tollal üleeuroopaliselt tuntud Freibergi Mäeakadeemiasse Saksamaal. Paraku on elus ikka nii, et vanemate sõna jääb peale ja seetõttu asus ta isa tahtel 1796. aastal õppima hoopis õigusteadust Leipzigi Ülikoolis. Poole aasta pärast siirdus ta sealt edasi Göttingeni Ülikooli. 1798. aastal kutsuti Venemaa tsaari Paul I ukaasiga kõik Vene riigi alamad välismaalt kodumaale. Paul I kartis nimelt Prantsuse revolutsiooni ideede võimalikku sisseimbumist Euroopas õppivate tudengite kaudu. Engelhardt naasis peale kaheaastast stuudiumit ja asus lühiajaliselt tööle Eestimaa rüütelkonna kantseleis.

1802. aastal reisis Engelhardt Itaalias, Prantsusmaal ja Šveitsis ning kavatses siirduda taas Freibergi mineraloogiat õppima, kuid oli juba järgmisel aastal sunnitud perekondlikel põhjustel kodumaale naasma. Nüüd astus ta vastavatud Tartu Ülikooli, kus kuulas muu hulgas ka tollase Tartu Ülikooli rektori ning teoreetilise ja eksperimentaalse füüsika professori Georg Friedrich Parroti füüsikaloenguid.

Aega läks, aga asja sai

Abraham Gottlob Werner (1749-1817)

1805. aastal õnnestus Engelhardtil lõpuks asuda õppima Freibergi Mäeakadeemiasse professor Abraham Gottlob Werneri juurde. Viimane on märkimisväärne ajalooline isik teadusmaailmas. Teda on nimetatud ka Saksa geoloogia isaks. Paljude muude tähtsate saavutuste hulgas pani Werner aluse kivimite tekke neptunistlikule teooriale ehk nn neptunismile, mille kohaselt kõik kivimid on algselt settinud ürgookeanides.

Saksamaal tutvus Engelhardt ka teise tuntud geoloogi – Karl Georg von Raumeriga, kelles leidis hea sõbra, kolleegi ja reisikaaslase. Koos tehti mitmeid retki Euroopasse, eeskätt kaevanduspiirkondadesse. Nende ühiste retkede tulemused avaldas Raumer 1811. aastal uuringus „Geognostische Fragmente“ ning ühiselt 1816. aastal teoses „Geognostische Versuche“.

Lisaks Saksamaale täiendas Engelhardt end veel ka Pariisis austatud ja tunnustatud mineraloog René Just Haüy juures. Haüy olulisust teadlasena näitab ka see, et tema nimi on graveeritud Eiffeli torni rõhttaladele ühena 72st läbi aegade kuulsaimast Prantsuse teadlasest. Ka sellest perioodist on avaldatud tööd Engelhardti 1810. aasta teoses „Fragmente aus der Mineralogie“.

Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot (1791-1841)

1809. aastal jõudis Engelhardt taas kodumaale tagasi. Järgnesid geoloogilis-geograafilised ekspeditsioonid Krimmi ja Kaukaasiasse (1811) koos Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parrotiga ehk Parrot juunioriga, kes hiljem oma isa eeskujul samuti Tartu Ülikooli rektoriks sai. Nendel retkedel uurisid Engelhardt ja Parrot loomi, taimi, mineraale, geoloogiat ning tegid mitmesuguseid füüsikalisi mõõtmisi. Kokkuvõte tollest reisist avaldati trükis 1815. aastal („Reisen in die Krim und den Kaukasus“).

Engelhardti ekspeditsioonikaaslane Parrot juunior oli hullhulge mees. Kaukaasias viibides sai temast teadaolevalt esimene inimene, kes alistas Ararati mäe tipu -- piiblikangelase Noa legendaarse laeva randumispaiga. Seda ei olnud veel keegi söandanud teha selle mäe suure pühaduse tõttu. Noa laeva vrakki Parrot ei leidnud, ent selle üle 5000 meetri kõrguse hiiglase vallutamist võiks ajastu ja alpinismi (mille üheks pioneeriks Parrot oli) kontekstis võrrelda vabalt tänapäevase Everesti alistamisega.

Edasi korraldas Engelhardt ekspeditsioone Liivi- ja Eestimaale (1815–1817) ning Soome (1817), koos Raumeriga ka mujale Euroopasse. 1815. aastal andis Tartu Ülikool Engelhardtile tema senise geoloogiauurimuse eest audoktori tiitli. Kaks aastat hiljem valiti ta Peterburi Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks. Kui Tartu Ülikoolis loodi 1820. aastal mineraloogiakabinet ja õppetool, polnud sinna sobivat kandidaati vaja kaugelt otsida.

Engelhardt, kuld ja kalliskivid

"paraadfoto" -- levinuim jäädvustus Engelhardtist

19. sajandil arvati, et teemante leidub vaid troopikamaades – näiteks Indias või Brasiilias. Selle arvamuse kummutas Engelhardt oma 1826. aastal tehtud Uurali ekspeditsiooni käigus, kus ta avastas Nižni-Tagili lähedal plaatinaleiukohad ja kirjeldas Miassi ümbruse kullamaardlaid. Juba samal suvel kirjutas ta oma heale sõbrale, tollasele Tartu Ülikooli rektorile Gustav von Ewersile saadetud kirjas Uurali plaatina- ja kullaliivade sarnasusest Brasiilia teemante sisaldavate murenditega ning oletas vääriskivide esinemist Uuralis. Seda hüpoteesi toetas ka kuulus loodusemees Alexander von Humboldt nende kohtumisel Tartus 1829. aasta kevadel, kui viimane suundus siitkaudu Uurali ja Altaisse. Juba sama aasta juulis leidiski mineraloog G. Schmidt kullaliiva pesemisel Permist ligikaudu 200 kilomeetrit kirdes Nižni-Turinski piirkonna Adolfi orus Uurali ja Venemaa esimesed teemandid. Engelhardti mineraloogilistest töödest ongi tuntuimad just tema kulla-, plaatina- ja teemantide-alased uurimused Uuralis („Ueber die Lagerstätte von Gold und Platin am Ural“, 1828; „Die Lagerstätten des Goldes und Platina im Ural“, 1828; „Die Lagerstätten der Diamanten am Ural“, 1830).

Engelhardti tähtsus geoloogia õpetamisel

Engelhardti töö geoloogide õpetamisel oli märkimisväärne. Tema õpilaste hulka kuulusid hilisemad ülevenemaaliselt tuntud õpetlased, nagu näiteks Hermann Asmuss, Constantin Grewingk, Ernst Hoffmann, Stepan Kutorga, Alexander Schrenk ja Gregor von Helmersen. Engelhardt õpetas Tartu Ülikoolis mineraloogiat, kristallograafiat ja geoloogiat ning juhendas mineraloogiapraktikume. Mõne semestri kaupa pidas ta loenguid ka geograafia, Venemaa geoloogia, maapõue ajaloo ja geomorfoloogia kohta. Engelhardt on kirjutanud geoloogia-alaseid õpikuid ülikoolile ja gümnaasiumile. Karl Ernst von Baeri hinnangul oli Moritz von Engelhardt üks 19. sajandi suurimaid loodusteadusliku uurimistöö korraldajaid Tartu Ülikoolis.

Rasked viimased eluaastad

Kõige südamelähedasem oli teadlasele töö mineraloogiliselt rikkas ja mitmekesises Uuralis, mille edasise uurimise aga katkestas 1830. aasta suvel saadud peatrauma. Arvatavasti just see vigastus põhjustas Engelhardtile järgmisel aastal insuldi, millega kaasnes nägemise osaline kaotus. Süvenev haigus vähendas tunduvalt töövõimet, mistõttu pärast 1831. aastat ei ilmunud temalt enam ühtegi trükist, suurenesid ka raskused õppetöö läbiviimises. 1841. aastaks halvenes Engelhardti tervis sedavõrd, et alates 20. veebruarist pidi ta jääma pensionile. 29. jaanuaril 1842. aastal viis pöördumatu haigus 63-aastase Engelhardti manalateele. See väljapaistev geoloog on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Moritz von Engelhardti hauakivi Tartu Raadi kalmistul. Foto: Liisa Lang

Kõvad inglid maanduvad pehmelt

Engelhardt osales Venemaa ja Euroopa teadusseltside ja organisatsioonide tegevuses, oli Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondeeriv liige, Jena Mineraloogia Seltsi, Moskva Looduseuurijate Seltsi ning Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Seltsi liige. Ta oli Tartu Ülikooli audoktor. Koos Ewersiga toimetas ja andis ta välja allikapublikatsioonide sarja „Beiträge zur Kenntniss Russlands und seiner Geschichte“ (1816–18).

Engelhardti nime kannab väikene järv Taimõri poolsaarel. Järv on tänapäeval väga madal ning on sisuliselt võimsa Taimõri jõe, Alam-Taimõri kanali jätk. Peaaegu järve keskosani ulatub lai, madal ja mudane poolsaar. Järv on nii madal, et tormise ilmaga on see isegi kalapaatidele kohati läbimatu.

Ometigi ei ole Engelhardti mälestus nii mudane ja madal kui tema nime järgi nimetatud järv. Engelhardti nimi tähendab tõlkes tugevat, kõva (kui soovite ka vaprat) inglit. Eesti keelde ümberpanduna olekski korrektsem ja paslikum vast leida seks tarbeks mõni uus isevärki omastava käände kaaluga nimisõna (a’la „lõvisüda“), mis iseloomustab kõiki neid omadusi, mis ühele tugevale, kõvale ja vaprale inglile omased on.

Engelhardti panust Eesti geoloogiateadusse ei ole unustatud. 26. septembril 2020 avatakse Järvamaal Viisus Moritz von Engelhardti mälestuskivi. Üritus, millest võtab osa kümneid ja kümneid tänapäeva geolooge. Moritz, me ei ole sind unustanud! Kõvad inglid maanduvadki pehmelt ...

Engelhardti järv

Biograafia

Otto Ludwig Moritz von Engelhardt
9. detsember 1778 – 10. veebruar 1842

1778 – sündis baltisaksa mõisniku pojana Viisu mõisas
1796 – lõpetas Tallinna rüütli- ja toomkooli
1796–98 – õppis õigusteadust Leipzigi ja Göttingeni ülikoolides
1802–04 – tegi geoloogilisi retki Euroopas
1804–14 – Laimetsa ja Jalametsa mõisnik Viljandimaal
1805–08 – õppis Freibergi Mäeakadeemias mineraloogiat, tutvus Werneri ja Raumeriga
1808–11 – tegi geoloogilisi retki Euroopas ja Liivimaal
1811–12 – tegi geoloogilisi retki koos Parrotiga Krimmis ja Kaukaasias
1814 – alustas Eesti- ja Liivimaa, Lõuna-Soome ning Olonetsi ja Arhangelski kubermangude geoloogilise ehituse uurimist
1815–18 – tegi geoloogilisi retki Liivimaal, Eestis ja Soomes
1815 – nimetati Tartu Ülikooli audoktoriks
1826 ja 1830 – Uurali ekspeditsioonid
1820–41 Tartu Ülikooli esimene mineraloogiaprofessor, mineraloogiakabineti juhataja
1842 – suri 10. veebruaril ja on maetud Tartu Raadi kalmistule

Kasutatud kirjandus

  • Eesti Looduseuurijate Selts. Eestiga seotud maateadlased: Engelhardt, Otto Moritz Ludwig von baltisaksa päritolu geoloog ja mineraloog. Võrguteavik. Kasutatud 10.09.2020:
  • Gornischeff, F., 2020. Venemaa suhted Preisimaaga Napoleoni sõdade ajal baltisaksa päritolu diplomaatide tegevuse näitel (1806–1812). Dissertationes historiae universitatis tartuensis 49. Tartu Ülikooli kirjastus, 224 lk.
  • Gümbel, Wilhelm von, „Engelhardt, Moritz von“ in: Allgemeine Deutsche Biographie 6 (1877), lk 137–138.
  • Grewingki, C. 1863. Das Mineralogische Cabient der Kaiserlichen Universität Dorpat. Dorpat, E. J. Karow, Universitäts-Buchhändler, 116 lk.
  • Isakar, M. 2005. 185 aastat geoloogia õpetamise algusest Tartu Ülikoolis. Eesti Loodus, 10.
  • Kirs, J. 1979. 200 aastat geoloog Moritz Engelhardti sünnist. Eesti Loodus, 10, lk.799–801.
  • Kõiva, O. 2014. Aeg ärgata: Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Tartu, Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 111 lk.
  • Laane. M. 2013. Andekuse geen baltisaksa ja eesti suguvõsades. Varrak, 238 lk.
  • Хмелевскии, А. Н. (ред.) Общий гербовник дворянских родов Российской империи. Võrgteavik. Kasutatud: 10.09.2020
  • Reich, K., Roussakova, E. 2011. Carl Friedrich Gauss’ Correspondents in the Baltics. Baltic Journal of European Studies Tallinn University of Technology 1. lk. 149–150
  • „World Family Tree,“ andmebaas, Geni. Kasutatud 10.09.2020

Autorid

Juho Kirs
geoloog
Tartu Ülikooli Geoloogia osakond

Kairi Põldsaar
geoloog
Tartu Ülikooli Geoloogia osakond

Toimetanud Aivo Averin 
Eelmine
Grewingk – õhinapõhine vandersell

Vastused puuduvad

Email again: