Liivimaa Darwin

Tolle vahva ajastu, mil laevad olid veel puust ja mehed rauast, lõppakordil pöörati kogu senine maailmapilt pea peale. Nagu tänapäevalgi, oli peamiseks edasiviivaks jõuks solvumine ehk pettumine. Algatuseks purjetas üks Portugali kuningriigis pettunud itaallane Hispaania lipu all valet teed pidi Indiasse, seejuures ilma päriselt kohale jõudmata. Õige pea leidis üks, samuti oma tööandjas pettunud saksa katoliku preester taskust piisava hulga knopkasid, et riputada üles üks võrdlemisi rebel kirjatükk, mida tema tööandja pidas piisavaks, et kehtiv tööleping päevapealt lõpetada.

Umbes täpselt samal ajal hüppasid ei tea kust välja hoopis uued senises ilmakorras pettunud vennikesed, kes oma postulaatidega seni rõõmsasti ümber emakese Maa tiirelnud Päikese paigale sundisid ja kõikvõimsa Maa tema orbiidile lihtlabaselt tiirutama ajasid. Alguses üritas valitsev maailmakord omi veendumusi kiivalt kaitsta, saates esimesi vilepuhujaid lõbusasti tuleriidale särisema või kasutas teisi toonase psühholoogiateaduse high tech töövõtteid, et eksinud hinged oma veendumustest lahti ütleksid. Mõni üksik hing ütleski ja mõni teine jõudis seda põhimõttemuutuslikku yo-yo'd keerutada ilmselt üsna mitu korda.

Elu oli nagu „Pisuhänna“ Tiit Piibelehel, kes läks jänest laskma, aga laskis kogemata põdra

Sel imelisel ajastul said preestritest prohvetid ja piraatidest maadeavastajad. Hommikul üles ärgates ei teadnud kunagi, mida õhtu toob. Elu oli nagu mõni sajand hiljem Eesti kirjandusmaastikul seigelnud „Pisuhänna“ Tiit Piibelehel, kes läks jänest laskma, aga laskis kogemata põdra. Ka tärkav teadus elas üle ärevaid aegu. Klaasikunsti arenedes oli sajandite jooksul vupsanud siit-sealt välja ulmelisi torusid, mis kauged objektid lähedale tõid ning lasid mikroskoopilistel objektidel suurtena paista. Merenduse kõrval lõikas siit profiiti ka Kõigi Teaduste Ema – loodusteadus. Katoliku kirik oli selleks ajaks oma tikud märjaks nutnud, nii et kui keegi kuskilt kõrgelt tornist öösiti toruga taevasse vaataski, siis oli tal pragmaatilisemaid põhjuseid kui see, et keegi tema ketserlusakti ei märkaks. Teadus puhkes tasapisi õitsele.

Suurte maadeavastajatega koos asusid seiklema ka loodusteadlased. Üks vaba kajutikoht ekspeditsiooni koosseisus tähendas seda, et teadlased pidid olema ülimad universaalid. Lisaks säravatele geograafiateadmistele pidi teadlane olema ka hiilgav bioloog, geoloog ja etnograaf. Tänapäeva teaduses oleks selline universaalsus mõeldamatu, aga kui Charles Darwin 1831. aastal purjekal „Beagle“ oma teed alustas, oli tegemist loodusteadlasega, kelle tugevaim külg oli – üllatus-üllatus – geoloogia. Ka retke lõppedes, 1836. aastal tundis ta ilmselt suurimat uhkust oma geoloogia-alaste avastuste üle. Kui kameraaltööde käigus selgus, et hoopis bioloogia vallas hakkab midagi säravat kooruma, oli suur teadlane lausa õnnetu, et tema zooloogiakogu legendaarsetelt Galapagose saartelt nii kipake oli. Selleks ajaks kui Darwini teos „Liikide tekkimine“ ilmavalgust nägi, olid paljud teadlased, paralleelselt ja enne Darwinit, kaasa arvatud meie oma "kodustatud kahekroonimees“ Karl Ernst von Baer evolutsiooniteemast juba üht-teist arvanud. Darwinil jagus lihtsalt kiirust ja eelkõige julgust see teema täiega välja tuua. Tegemist oligi Väga Suure Teadlasega.

Samal ajal Eestis

Eestimaa ja Liivimaa ajalugu on pakkunud meile suuri baltisaksa meresõitjaid ja suuri baltisaksa loodusteadlasi. Eestimaa ja Liivimaa avastuste ajalugu ongi olnud baltisaksa ajalugu. Maarahvas sai sellest parimal juhul osa vaid laevapoiste või uurimisalustena.

Eestlased kasvatasid naereid, vedasid sõrmkooku ning käisid ehal, baltisakslaste asi oli kultuuri ja teadust edendada

Baeri doktoritöö „Eestlaste endeemilistest haigustest“ ei kuva maarahvast just üleliia positiivset pilti. Baeri kuvand eestlastest kui harimatutest ja laiskadest molkustest ei tee au ei uurijale ega ka uuritavatele, ent ilmselt annab edasi valdava enamuse baltisakslaste suhtumise maarahvasse 18. ja 19. sajandil. Eestlased kasvatasid naereid, vedasid sõrmkooku ning käisid ehal, baltisakslaste asi oli kultuuri ja teadust edendada. Kui välja arvata mõni üksik estofiilist baltisaksa veidrik, kes maarahvaga ka muudel teemadel lävis, oli eestlaste argipäevane kokkupuude kõrgkultuuriga kupja peks ja esimese öö õigus.

Siinkohal eristubki baltisaksa teadusemeestest välja üks isevärki kuju, kelle pärand on seni teenimatult vähe tähelepanu saanud.

Kivitäkkija sünd

Carl Friedrich Schmidt nägi ilmavalgust 1832. aasta jaanuarikuus – ajal, mil Charles Darwin seilas oma kuulsusrikkal ümbermaailmareisil viimaseid miile Atlandi ookeani lõunaosas Brasiilia suunas. Ta sündis Pärnu-Jaagupi kihelkonnas tollasel Liivimaal, õige Eestimaa kubermangu piiri lähedal, Kaisma mõisavalitseja Gustav Andreas Gottlieb von Schmidti perre. Juba lapsepõlves lõi välja tema suur huvi looduse vastu. Kodukandi ümbruses botaanilistel avastusretkedel oli tema üheks esimeseks teenäitajaks maarahva hulgast pärit proua, kes on ajaloo annaalidesse läinud kui Sauna Ann.

Võimalik, et just 19. sajandi 30–40-ndatel sai Liivimaa aladel maarahvakeelsest kanapersest harilik nurmenukk, Primula veris

Üheskoos Eestimaa loodust avastades kirjeldati ära kogu Kaisma mõisamaade floora, esialgu käepäraste, ilmselt osalt ka eestikeelsete nimetustega, mis hiljem, teadmiste kogunedes ja asjatundjate abiga, asendati teaduslikega. Võimalik, et just 19. sajandi 30–40-ndatel sai Liivimaa aladel maarahvakeelsest kanapersest harilik nurmenukk, Primula veris.

Terane noorsand siirdus õppima Tallinna Toomkooli, edasi jätkas ta haridusteed Tallinna kubermangu gümnaasiumis (nüüdne Gustav Adolfi gümnaasium). Schmidti vaieldamatut talenti ilmestab fakt, et kooliõpingute ajal oli mõneteistkümne aastane poisiklutt kuulsa ümbermaailmasõitja Adam Johann von Krusensterni perekonnas botaanikaõpetajaks. Paraku ei võimaldanud Schmidti perekonna majanduslikud olud tal minna edasi õppima ülikooli loodusteadusi. Kasutades Eestimaa rüütelkonna stipendiumi, valmistas ta end ette vene keele õpetaja kutseks. Tartu ülikoolis, kuhu ta astus 1849. aastal, õppis ta filoloogia kõrvalt botaanikat ning dotsent Alexander Gustav von Schrencki õhutusel ka geoloogiat. Need tema loodusteaduslike huvide kaks külge avaldusidki Schmidti edaspidises töös, eriti teadusliku tegevuse algperioodil, kuna hiljem kaldus Schmidt üha enam geoloogiliste uurimiste alale.

Kivitäkkija saab endale nime

1850. aastatel avaldatud botaaniliste tööde kõrval omab suurimat väärtust Scmidti 1858. aastal avaldatud töö pealkirjaga „Uurimised Eestimaa, Põhja-Liivimaa ja Saaremaa Siluri kivimkompleksi kohta“. Selles töös esitab Schmidt esimese ajakohase Eesti aluspõhja stratigraafilise skeemi ja geoloogilise kaardi, mida hiljem aastakümnete jooksul täiendab. 20. sajandi alguseks oli Schmidti geoloogiline kaart omandanud kuju ja vormi, millele hilisematel uurijatel oli suures mastaabis vaid õige pisut juurde lisada.

Siinkohal avaldub jällegi Schmidti universaalsus ja geniaalsus. Tal oli oma aja parim self made know-how ja ligipääs Eestimaa geoloogilisele arhiivile. Ahtakest materjali, millega ta töötas, ei saa võrrelda nende võimalustega, mis avanesid hiljem 20. ja 21. sajandi geoloogidele. Ilma puursüdamikest saadava informatsioonita, paljandist kivimurdu, kivimurrust järgmisesse paljandisse trampides kasutas Schmidt oma „supervõimeid“, mida toonastel baltisaksa uurijatel reeglina ei olnud.

Erialane võimekus teha nähtust järeldusi oli ilmselt ka teistel Eestimaal ja Liivimaal ringi rännanud geoloogidel-paleontoloogidel, ent maarahva asualadel kolades sai Schmidt rahumeeli rakendada oma varases nooruses omandatud maakeele oskust ja sotsiaalset empaatiavõimet – eestimaalastele oli ta oma jope! Ilmselt tegid Schmidti retked maapiirkondades maarahvale omajagu naljagi – mingi veider vennike kolab mööda paljandeid ja kruusaaukusid ning küsib veidraid küsimusi. Aga kuna habemik oli sümpaatne säga, siis anti tema küsimustele lahkesti vastuseid ning juhatati just sinna, kuhu tal parasjagu vaja oli. Maarahvas kutsus Schmidti Vanaks Kivitäkkijaks ja selles nimeski on sees tugev respekti noot. Ka hiljem, Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemikuna Peterburis teiste toonaste tippteadlastega kohtudes ei pidanud ta paljuks võtta ette ühiseid väljasõite Eestimaale, tutvustamaks kohalikke huvitavamaid geoloogilisi vaatamisväärsusi maailma geoloogia eliidile.

Siinkohal ei maksa aga arvata, et Schmidt 19. sajandi tagumisest poolest suuresti just Eestis veetis. Eesti oli tema kodumaa ja Eesti geoloogia tema kirg, ent tegemist oli ikkagi viktoriaanliku ajastu baltisaksa vastega Hunt Kriimsilmale – tal oli üheksa ametit ning terve suur Venemaa ootas avastamist!

Töötanud mõne aja Tartu Ülikooli botaanikaaia juhataja abi kohal, leidis Schmidt, et õppejõu elu talle ei sobi, ning võttis 1859. aastal vastu Vene Geograafia Seltsi ettepaneku sõita ligi neljaks aastaks uurima Amuuri jõgikonda ning Sahhalini saart. Naastes pühendus ta jällegi Eesti geoloogia uurimisele, ent juba 1866. aastal sõitis ta uuesti Siberisse, kus juhatas Teaduste Akadeemia ekspeditsiooni Jenissei ja Obi jõe alamjooksul mammutikorjuste otsimisel. Sellelt ekspeditsioonilt hankis ta endale järjekordse hüüdnime – Mammut-Schmidt. See sobis talle kenasti nii tema kõrge kasvu kui ka tohutu ulatusega teadusliku töö tõttu.

Teadusliku töö juurde naasis ta aga alles 1870. aastal, pärast ligi kaheaastast rasket haigust. 1872. aasta sügisel tegi Schmidt lühiajalise matka Podooliasse ja Galiitsiasse, uurimaks sealseid Vanaaegkonna lademeid. Pärast matka pöördus Schmidt tagasi Eestisse ning tegeles väga paljude Eestimaa geoloogia küsimustega. Muuhulgas ütles ta oma kaaluka sõna sekka kvaternaarigeologiasse. Schmidt oli üks esimesi glatsiaalteooria (jäätumisteooria) põhjendajaid, mille kohaselt on Eestis esinevad moreenid ja rändkivid Skandinaaviast siia toodud mandriliustike tegevuse tulemusena. Tal oli ka huvitavaid ja ajaproovile vastu pidanud tähelepanekuid Põhja-Eesti vallseljakute ja vanade rannamoodustiste kohta.

Schmidti paleontoloogilised tööd on samuti koht, kus ei saa mitte vaiki olla. Juba 1858. aasta töös võtab ta oma tähelepanekute osas omaks vaate, mille järgi ühel geoloogilisel perioodil esinenud vormid on geneetiliselt seotud eelmise perioodi vormidega. Küsimuse, kuidas muutumine on toimunud, jätab ta lahtiseks, kuid märgib, et muutumine on lähedaste liikide puhul sobivam seletus kui täielik uusloomine. Siinkohal tuletame meelde, et Charles Darwini kuulus teos „Liikide tekkimine“ anti välja aastal 1859.

Schmidti ei saa aga mitte kuidagi pidada Darwini loorberite potentsiaalseks endalepätsajaks, vaid pigem toona teadusmaastiku koorekihis levinud arvamuse võimendajaks. Darwin oli selleks hetkeks pärast ümbermaailmareisi maadelnud oma teooriaga pea 20 aastat. Sarnaste küsimustega tegelesid ka konkureerivad teadlased. Evolutsiooniteooria pop-upimine oli üksnes aja küsimus. Loodusteadused olid 1859. aastaks omandanud ühiskonnas piisava autoriteedi ja just tänu Schmidti-sarnastele kaasamõtlejatele saavutatigi pärast „Liikide tekkimist“ teaduslik läbimurre.

Carl Friedrich Schmidt jõudis oma tähetunni ära oodata. 1908. aasta novembris siit ilmast lahkudes oli ta pärjatud pea kõigi tiitlite ja auavaldustega, mida ühel teadlasel Vene keisririigis võimalik saada oli, lisaks rahvusvaheline au ja kuulsus. Ta ei vajanud selleks võõraid loorbereid, vaid kinnistas oma staatuse omaaegsete ja tulevaste geoloogide seas. Seda tõendavad rohked teaduskraadid, ordenid, medalid ja õlalepatsutused, mida siinkohal ei hakka üles lugema, need on lisatud artikli lõppu, biograafiasse. Ta oli hinnatud kui oma aja maailma parim Vanaaegkonna tundja kogu maailmas. Kogu maailmas, pange tähele! Ja isegi siin lööb kibedaid noote sisse. Külastanud noore teadlasena esimest korda elus Gotlandi saart, tegi ta lennult ja omaenese tarkusest tulenevalt mõningaid olulisi märkusi saare geoloogia kohta, mis kohalikel Rootsi teadmameestel-geoloogidel harja punaseks ajas, nii et teda lausa naeruvääristati, ent mis 20 aastat pärast Vana Kivitäkkija siit ilmast lahkumist paratamatult kinnitust leidsid. Veel kord – Carl Friedrich Schmidt jagas matsu! Tema eluaega on erialateadlased hiljem nimetanud Schmidti ajastuks. Pole paha ühe Kaisma rübliku kohta, kelle esimeseks õpetajaks oli Sauna Ann.

BIOGRAAFIA

Carl Friedrich Schmidt
15./27.01.1832‒08./21.11.1908

1832
sündis Kaisma mõisavalitseja Gustav Andreas Gottlieb von Schmidti perre
1843‒1844
õppis Revali (Tallinna) Toomkoolis
1845‒1849
õppis Revali (Tallinna) Kubermangu Gümnaasiumis (nüüdne Gustav Adolfi Gümnaasium)
1849‒1853
õppis Dorpati (Tartu) Ülikooli (Императорский Дерптский университет) ajaloo ja filoloogia teaduskonnas vene keelt ja kirjandust Eestimaa rüütelkonna stipendiumi toel, huvitus botaanikast
1852
kaitses Dorpati (Tartu) Ülikoolis kandidaaditöö Muhu saare floorast „Flora der Insel Moon nebst orographisch-geognostischer Darstellung ihres Bodens“
1853
jätkas botaanika, paleontoloogia ja geoloogia õpinguid Moskva Ülikoolis vabakuulajana G. I. Fisheri ja H. C. Panderi juures
1854
A. Schrenki õhutusel õppis Dorpati (Tartu) Ülikooli loodusteaduskonnas geoloogiat
1855
kaitses Dorpati (Tartu) Ülikoolis magistrikraadi Siluri stratigraafiast „Flora des silurischen Bodens von Estland, Nord-Livland und Oesel“, tegeles paleontoloogia ja geoloogiaga
1856‒1859
oli Dorpati (Tartu) Ülikooli botaanikaaia direktori assistent, tegeles Kaug-Ida ekspeditsiooni kogude korrastamisega
1858‒1859
oli eradotsent Dorpati (Tartu) Ülikoolis
1858
avaldas oma 26. eluaastal mahuka uurimuse „Untersuchungen über die silurische Formation von Ehstland, Nord-Livland und Oesel“ Eesti aluspõhja stratigraafia kohta koos Eesti ala esimese aluspõhja geoloogilise kaardiga. Seal kirjeldatud uurimismetoodikad ja Eesti aluspõhja stratigraafilise liigestuse põhijooned on arvestatavad tänapäevani. Tehtud töö eest määras Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia Schmidtile Demidovi preemia ja ühtlasi omandas ta ka piirkonna geoloogiat ja paleontoloogiat kõige paremini tundva teadlase kuulsuse.
Tegi esimesed välisvisiidid Rootsi ja Põhja-Saksamaale
1859
osales Venemaa Geograafia Seltsi (Императорским русским географическим обществом) kutsel Amuuri-Sahhalini ekspeditsiooni korraldamises. Avaldas oma versiooni Gotlandi saare geoloogilise ehituse kohta, mis tunnistati tõeseks alles XX sajandi alguses
1859‒1862
töötas Sahhalinil botaaniku ja geoloogina, kus oli mitmete taimeliikide (näiteks sahhalini nulg) ja Mesosoikumi geoloogia esmakirjeldaja
1863‒1866
hindas geoloogilisi kogusid Peterburis, jätkas uurimistöid Eestis
1865
omistati Venemaa Geograafia Seltsi kuldmedal tööde eest Kaug-Idas
1866‒1867
suundus Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia ülesandel koos L. Schrenkiga ekspeditsioonile Jenissei jõe piirkonda, et uurida mammutite korjuseid. Projekti kinnitas tsaar Aleksander II.
Uuriti kahe mammuti jäänuseid ja ühtlasi saavutati läbimurre piirkonna Mesosoikumi kivimite geoloogilise ehituse uurimisel („Wissenschaftliche Resultate der zur Aufsuchung eines angekündigten Mammuthcadavers von der Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften an den unteren Jenissei ausgesandten Expedition, 1872“)
1869
nimetati Eesti Loodusuurijate Seltsi (loodi 1853) auliikmeks
1872‒1874
valiti Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia füüsika-matemaatika osakonna adjunktiks (professori või akadeemiku abiline, hilisemas ajaloos dotsendi koht). Matkas lühiajaliselt Podoolias ja Galiitsias
1873‒1900
nimetati Peterburi Teaduste Akadeemia Peeter Suure nimelise mineraloogia muuseumi direktoriks.
Jätkas Siluri fauna süstemaatilist uurimist ning tegeles glatsiaalteooria (põhjendas moreeni ja rändkivide Skandinaavia päritolu) ja pinnakatte uurimisega Eestis.
Kuulus mitmetesse komisjonidesse, tema artiklid ilmusid Teaduste Akadeemia väljaannetes. Tegeles Venemaa polaarekspeditsiooni (1900‒1902) korraldamisega
1873‒1883
kirjutas erinevate faunagruppide kohta monograafiate seeria nimetusega „Miscellanea Silurica“. Detailiseeris regionaalsete uuringute alusel Baltimaade stratigraafilist skeemi, mis koos faktilise materjaliga aitas korreleerida Eesti alal levivaid Kambriumi ja Siluri kivimeid Euroopa teiste piirkondadega
1874
omistati (42. eluaastal) Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia erakorralise akadeemiku nimetus
1881
omistati Rootsi riiklik autasu
1881‒1907
kirjutas trilobiitide kivististe kohta monograafia „Revision der ostbaltischen silurischen Trilobitens“, kus kirjeldas 250 trilobiidi liiki, sealjuures üksikasjalikult 120 uut liiki ja alamliiki ning 7 uut perekonda. Ka aastakümnete möödudes nimetati tema monograafiat ületamatuks stratigraafilis-paleontoloogiliseks uuringuks (Sokolov 1953)
1882
kuulus Geoloogilise Komitee koosseisu, mille ülesandeks on luua Venemaa geoloogiateenistus. Osales Venemaa Euroopa osa Baltikumi geoloogiliste kaartide koostamisel: „Геологические исследования, произведенные летом 1891 г. в Эстляндии и на острове Эзель, в области листов 12 и 26 десятиверстной карты“.
temalt ilmus Baltikumi, Skandinaavia ja Inglismaa Paleosoikumi kivimite korrelatsiooni käsitlev artikkel Londoni Geoloogia Seltsi väljaandes
1885
valiti 53. eluaastal Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia geoloogia ja paleontoloogia akadeemikuks
1885‒1900
osales kõigil Rahvusvahelise Geoloogia Kongressidel, mis toimusid Saksamaal (1885), Inglismaal (1888), Ameerikas (1891), Šveitsis (1894), Venemaal (1897) ja Prantsusmaal (1900). Kõigil reisidel kasutas ta võimalust viia läbi võrdlevaid uuringuid. Ta oli kursis välismaal ilmunud erialase kirjandusega ja omas häid kontakte kolleegidega teistest riikidest, kes huvitusid tema mitmekülgsetest teadmistest
1886
uuris seoseid Rootsi ja Baltikumi geoloogia vahel
1892
käis visiidil Põhja-Ameerikas
1897
osales Teravmägede mõõdistamiste kavandamises, mida korraldas Peterburi Teaduste Akadeemia, ja kuulus 1898. aastal selleks moodustatud komisjoni Nikolai II korraldusel
1894
omistati Rootsi Põhjatähe orden, 1. klass
1894‒ …
valiti Köningsbergi Ülikooli audoktoriks, Dorpati (Tartu) ja Kaasani Ülikooli auliikmeks, Venemaa Keiserliku Mineraloogia Seltsi, Berliini Geograafia Seltsi ja mitmete Venemaa teiste loodusseltside auliikmeks
1895
valiti Londoni Geoloogia Seltsi liikmeks
1897
korraldas VII Rahvusvahelise Geoloogia Kongressi ekskursiooni Põhja-Eestis, külastati ka Hiiumaad
1900
valiti Berliini Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
1901‒ …
Schmidti nime said poolsaar Sahhalinil, mägi Norilskis (Krasnojarski krai), vulkaan Kamtšatkal, mäed Kotelnõi saartel (nimetaja E. Tolli), mägi Lääne-Teravmägedel, neem Taimõril (nimetaja E. Tolli)
1902
autasustati Londoni Geoloogia Seltsi kõrgeima autasuga, Wollastoni medaliga. Esimest korda sai selle Venemaa geoloog.
Esmakordselt anti medal välja 1831. aastal. See valmistati pallaadiumist, mille avastas keemik William Hyde Wollaston (avastas ka roodiumi)
1903
autasustati 50 aastat kestnud eduka teadustöö eest Imperaatorliku Venemaa Geograafia Seltsi kõrgeima autasuga ‒ kuldse Konstantinovski medaliga (Большой Константиновской медал)
1904
valiti Venemaa Geograafia Seltsi auliikmeks
1907
lõpetas suure 6-osalise trilobiitide monograafia (töö vältas 30 aastat).
Ühele Primorjest leitud kase liigile anti Schmidti auks nimi Betula schmidtii
1908
suri 08./21.11.1908. Maeti Smolenski luteri kalmistule Peterburis, hauakoht teadmata.
Tema nime igavikustavad geograafilised kohanimed Põhja-Venemaal, Sahhalinil ja Kamtšatkal ning mitmete trilobiitide, käsijalgsete (brahhiopoodide), karpide, peajalgsete ja molluskite kivististe nimetused
1958
Friedrich Schmidti 50. surma-aastapäeva tähistamiseks korraldasid Eesti Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituut, Tartu Ülikool, Eesti NSV Geoloogia ja Maapõuevarade Kaitse Valitsus ning Loodusuurijate Selts teadusliku sessiooni (EL 1958, 4)
1983
Eesti Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi eestvõttel paigutati Kaisma mõisasse mälestuskivi (surmast möödus 75 aastat, sünnist 151 aastat)
2017
Veebiportaal Eesti Geoloog tegi omapoolse kummarduse Vanale Kivitäkkijale tema 185. sünniaastapäevaks

Kasutatud kirjandus:

Dimitri Kaljo „Fr. Schmidt – Eesti geoloogia aluste rajaja“ Eesti Loodus 1958/4, 193–196

Anne Põldvere „Akadeemik Carl Friedrich Schmidt – 185 aastat sünnist“ Eesti Geoloogiakeskuse XXV Aprillikonverentsi teesid 2017, 55–57

Artikli autor Aivo Averin (aivo@peramotsa.ee) on Eesti Geoloogi toimetaja