Hobigeoloog - Eestimaa ürgajalugu ehk sissejuhatus vol 2

Baltika manner

Eesti maa-ala on juba iidsetest aegadest paiknenud Baltika paleokontinendil, mis tänapäeva mõistes ulatuks Lääne-Skandinaaviast Uurali mägedeni idas ning Põhja-Soomest kuni Musta mereni lõunas. Baltika manner tekkis hiljemalt 1,8 miljardit aastat tagasi. Esialgu eksisteeris Baltika Rodinia mandri osana, kuid hiljem eraldudes liikus iseseisev Baltika manner ekvaatori ja lõunapooluse vahel 300 miljoni aasta jooksul. Umbes 425 miljonit aastat tagasi ta põrkus uuesti Laurentiaga kokku, moodustades Laurussia kontinendi.
Eesti alad kattusid umbes 570 miljonit aastat tagasi veega ja sealt alates oli see mõnede vaheaegadega ligi 300 miljoni aasta vältel madalmerede võimuses. Koos Baltika mandri nihkumisega läbi sadade miljonite aastate toimusid märkimisväärsed muutused kontinendi geoloogias ja bioloogias. Sellest tulenevalt koosnevad Eesti aluspõhi ja fossiilid viiest erinevast geoloogilisest ajastust, mille ma võtan järgmistes lõikudes kiiresti kokku.

Elu alged ja ürgelu Eestis

Teadlased ei tea veel tänapäevanigi, kuidas elu Maa peal täpselt tekkis. Vaieldakse, kas esimesed iseseisvalt paljunevad olendid olid oma olemuselt pigem viirused või bakterid, kas nende pärilikkusmaterjal baseerus DNA-l või RNA-l ning millistes tingimustes elu üldse tekkida sai. Mida me aga kindlasti teame, on see, et kõige vanemad jäljed elust ulatuvad kuni 3,7 miljardi aasta tagusesse aega, mil esimesed bakterilaadsed olevused jätsid oma ainevahetuse jälgi tänapäeva Gröönimaa pinnale.

Kui nüüd kerida sellest hetkest kõigest paar miljardit aastat edasi, siis hakkas elu alles tõeliselt huvitavaks minema: tekkisid esimesed päristuumsed rakud (millest ka sina ja mina koosneme), kes omakorda otsustasid kolooniates elama hakata. Järgmisena tekkisid esimesed hulkraksed olendid, kes olid võimelised iseseisvalt liikuma ning toitu otsima. Seda ajaperioodi kutsutakse Ediakaaraks (või Ediacara). Üldjuhul olid Ediakaara loomad täitsa muhedad ja sõbralikud ning toitusid pigem bakteriaalsest materjalist ning röövliike peaaegu et polnudki. Ka Eestis paljandub üksikutes põhjaranniku nurgakestes Ediakaara kivimeid, kuid sealt ei pruugi üks lihtsurelik mitte-ekspert fossiile leida. Tolle ajastu loomad olid enamjaolt pehmete kehadega ning seetõttu on nad Eesti aladel ka vägagi kehva säilivusega.

Siit ingliskeelsest Youtube’i videost näed täpsemalt, milline üks esimestest hulkraksetest loomadest välja nägi. Lisan siinkohal ka ühe eestikeelse artikli sellestsamast „uksematist“.

Ediakaara aga lõppes suure pauguga, nimelt Kambriumi plahvatusega. Ei, see polnud mingi tuumapomm, vaid 542 miljonit aastat tagasi hakkas hoopis elu plahvatusliku kiirusega arenema. Kui Ediakaaras vohasid pigem pehmete kehadega loomad, siis Kambriumi alguses arenesid välja välised skeletid ja kestad. Sellest tulenevalt arenesid nendel loomadel välja esimesed eristatavad pead, selgroogude ja jäsemete alged, närvisüsteemid ning silmad. Muideks, kas sa teadsid, et maailma kõige-kõige vanem säilinud silm on avastatud Harjumaalt Jõelähtmelt?

Kambriumis arenesid välja uued loomade hõimkonnad, kellest paljud on tänapäevanigi säilinud: limused (tänapäeval näiteks teod ja kaheksajalad), okasnahksed (tänapäeval näiteks merisiilikud ja meritähed), käsijalgsed (karpe meenutavad olendid), lõuatud (kalade eellased) ja lülijalgsed (tänapäeval näiteks vähid, putukad ja ämblikud). Tekkisid ka selgesti eristatavad kiskjad, kes peamiselt toitusid ülejäänud loomadest, nendest kõige müstilisema välimusega olid näiteks Anomalocaris’te perekonna esindajad. 

Siin on ühe BBC dokumentaali lühike klipp, kus Anomalocarised ründavad trilobiite ja kaklevad omavahel.

Peale Kambriumi tuli Ordoviitsiumi ajastu (485–443 miljonit aastat tagasi). Võib öelda, et kui emake loodus otsustas Kambriumi ajastul täiesti uusi loomade hõimkondi luua, siis Ordoviitsiumis otsustas ta juba loodud elukooslusega eksperimenteerida ning neid hõimkondasid kümnete tuhandete liikide võrra laiendada. Kui siiamaani oli hulkrakne elu ainult vees suutnud eksisteerida, siis nüüd hakkasid kuival maal esimesed sammalde sarnased taimed kasvama. Vees aga arenesid välja ka kalade eellased, kellel küll esialgu puudusid lõuad, kuid selle eest olid nad kaetud „turvisega“.
Eestis on tänapäeval võimalik leida rikkalikult ja väga hästi säilinud Ordoviitsiumi ajastust pärit kivistisi. Kui sa oled Põhja-Eestis paekivi peal jalutanud või kasvõi Toompead telekastki näinud, siis tea, et see pärineb just Ordoviitsiumist ning on tõenäoliselt fossiile täis. Järgnevates postitustes ma peamiselt keskendungi sellele ajastule.

Siin on lühike klipp Ordoviitsiumi ajastust, mille lõid Eesti animaatorid näituse „Müstiline ürgmeri“ jaoks.

Ordoviitsium lõppes aga maakera ajaloo esimese massilise väljasuremisega, kus teadaolevalt hukkus umbes 86% kõikidest liikidest. Sellele järgnenud Siluri ajastul (443–419 miljonit aastat tagasi) elu aga vaikselt taastus: maa peal hakkasid esimesed seened kasvama, korallid kasvasid vuhinal ookeanides, merede põhjas vudisid ringi kiskjalikud meriskorpionid ning neid omakorda jahtisid pirakate hammaste ja lõugadega rüükalad. Kõikide nende loomade fossiile võib kohata Lõuna-Hiiumaal, Saaremaal ja Kesk-Eesti paekivis.

Siin on lühike klipp Siluri ajastust, mille lõid Eesti animaatorid näituse „Müstiline ürgmeri“ jaoks.

Viimane ajastu, mis on Eesti maapõues ilusasti esindatud, on Devoni ajastu (419–359 miljonit aastat tagasi). Devoni vete elukooslus oli kalade päralt, kes otsustasid esmakordselt ka maa peale jalutama minna ning kellest ajapikku arenesid välja kahepaiksed, roomajad, ka dinosaurused, linnud, imetajad, sealhulgas ka muidugi inimesed. Kuival maal hakkasid samaaegselt kasvama esimesed puud ning tekkisid maapealsed ökosüsteemid. Nendes ürgmetsades vurasid Devoni ajastu lõpuks ringi esimesed putukad, ämblikud ning maapealsed selgroogsed. Eestis on Devoni kivid enamasti liivakivid, mis kahjuks ei ole just parim viis säilitamaks fossiile. Sellegipoolest on meie geoloogidel täiesti viisakad ja haruldusi sisaldavad kodumaised ürgkalade kogud.

Siin on lühike klipp Devoni ajastust, mille lõid Eesti animaatorid näituse „Müstiline ürgmeri“ jaoks.

Kuidas kivistised tekivad?

Kui organism surema juhtub (ja seda eriti bakteririkkas vees), siis lagundatakse ta korjus nende mikroorganismide ja muude loomade poolt ära. Kivistisena säilivad enamasti vaid looma mittesöödavad kõvad koed, näiteks siseskelett selgroogsetel loomadel või limuste koda. Valdav enamik fossiile tekib, kui surnud loom või tema tükid kattuvad setete, muda, savi või mõne muu kergesti kivistuva materjaliga. Seejärel toimuvad keemilised reaktsioonid, mis asendavad need säilinud loomsed osad hästi säilivate mineraalainetega (räniga, kassikullaga, kaltsiidiga jne). Ülimalt haruldastes ja soodsates tingimustes võivad ka pehmed koed mineraliseeruda, säilitades niiviisi oma kuju miljoniteks aastateks, kuid sellist olukorda tuleb siinmail haruharva ette. Küll aga võib Eestis vägagi tihti leida vulkaanituhaga kaetud isendeid – teadaolevalt on siinkandis miljoneid aastaid tagasi vägagi aktiivseid vulkaane olnud. Vulkaanidest väljapaisatud tuhk langes ka Eesti ala katnud mere põhja, moodustades seal vulkaanilise tuha kihte. Näiteks on Eestis ja Lätis Ordoviitsiumi ja Siluri ladestu läbilõigetes leitud ligikaudu 140 vulkaanipursetest pärinevat tuhakihti.
Järgmine kord räägime põgusalt ka, kuidas kivistisi koguma peaks ning millised on kivistisi hõlmavad looduskaitseseadused. Seejärel aga asume neid juba jahtima!

Mainin ära ka, et praegu on Tartumaal Jääaja keskuses ajutine näitus „Müstiline ürgmeri“, kus te kindlasti saate vägagi hea ülevaate kohalike fossiilide ja ürgelu kohta. Seesama näitus oli ka eelmisel aastal Eesti Loodusmuuseumis ning oli täielik hitt. Astuge aga julgelt läbi :)

Lisan siia lõppu ka paar viidet, saate ise täpsemalt juurde lugeda:

1. Väga asjalik käsiraamat, mis kirjeldab põhilisi Eesti kivistisi.


2. Fossiilid.info - Eesti geoloogide poolt hallatav kivististe andmebaas. Siin on tõesti kõikvõimalikud elukad olemas, keda Eestis leida võib.


3. Teadusartikkel elu jälgedest 3,7 miljardit aastat tagasi.


4. Klipike Siluri ajastu meriskorpioni jahilkäigust. Kuigi need klipid näitavad ägedaid ujujaid ja metsikuid võitlusi veeavarustes, siis tõenäoliselt paiknes valdav osa elust ikkagi rahumeelselt madalmerede põhjades. Paleontoloogid võivad natuke vist nuriseda väiksema meriskorpioni morfoloogia üle, aga suurema meriskorpioni disainiga on minu arust siin klipis ikkagi väga hästi hakkama saadud.
5. Kolmemõõtmeline aruvtianimatsioon Anomalocaris’est. Liiguta looma asendit hiirega ning naudi 21. sajandit. :)

   Autor:

   Erik Abner
   hobigeoloog