Hobigeoloog - kõuekivid ürgmerest



Sellel nädalal räägin ma …

*trummipõrin*
… TIGUDEST!

„Aga mis kõuekivisid sa siin pealkirjas lubasid?!“ võid sa küsida. Tuleb välja, et päris mitmel korral on Eesti arheoloogid leidnud tigude kivistisi ürgsetest ja keskaegsetest matmispaikadest. Üldjuhul kandis vanarahvas kivistisi kaasas näiteks ripatsitena. Vägagi tihti usuti kivististe maagilistesse võimetesse või siis arvasid vanaaja inimesed lihtsalt, et „kena kivi, teeks ehte!” Ajalooliselt on aga mujalt maailmast teada, et inimesed uskusid fossiilide üleloomulikesse omadustesse. Mõnikord on kivististel piklik ja sümmeetriline kuju (k.a tigude kodadel), seetõttu arvati ka, et nad on äikesetormi ajal välguga maa sisse lennanud. Sealt ka nende rahvapärased nimetused: piksekivi, piksenool ja kõuekivi. Arvestades, kui palju võib mõningates Eesti kohtades leida pikliku kujuga kivistisi, peaks nendes kohtades siis selle uskumuse järgi vist üks lõputu välgupidu käima.

Soovitan lugeda lähemalt Eesti arheoloogide töid sellel teemal, lisasin paar huvitavamat viidet artikli lõppu :)

Aga ma ei tulnud siia arheoloogiast rääkima, vaid ikka paleontoloogiast. Asume nüüd siis tigude kivististe kallale. Teod on olnud evolutsioonis ühed kõige rahulikumalt roomanud loomad: juba üle 460 miljoni aasta vanused Ordoviitsiumi ajastu teod on tänapäevaste tigudega äravahetamiseni sarnased:

VASAKUL: tänapäevane magevee labateo koda. PAREMAL: ~465 mln a vanune teo koja fossiil.
Tigude fossiile võib leida Eestis kõikjal, kus on võimalik suuremaid kivistisi leida (põhiliselt siis Põhja- ja Kesk-
Eesti paekivis). Isiklikust kogemusest võin öelda, et nad on ka ühed kõige tihedamini leitavad kivistised siinkandis. Oma kujult võivad tigude kivistised vägagi üksteisest erineda, olles nii ümarad, lapikud kui ka piklikud. Kõige suuremate tigude fossiilid võivad päris pirakateks osutuda: mõnikord on nad tennisepallisuurused ning neil on pikkust kuni paarkümmend sentimeetrit.
Vasakult alates. Esimene: "Tugis" Rakvere linnuse jalamilt. Teine: "Leholas" Põhja-Eestist. Kolmas: "Uru" Vasalemmast. Neljas: "Sämmi" teo koja jälg Vormsi saarel.

Tihtilugu on tigude kodasid võimalik ka oma kaugete sugulaste nautiloididega segamini ajada, kuid tavaliselt on tigude kojad vähemate detailidega. Üldjuhul on kivistisena säilinud vaid teo koja sisevalatis, mis koosneb kivistunud mudast, sest koja algne materjal aragoniit ei säili pikkade geoloogiliste ajastute jooksul. Nagu ka tänapäevased teod, elasid ürgteod rahulikult oma kodades, kuid erinevalt nautiloididest ei tegelenud nad aktiivselt ujumisega. Seetõttu ei arenenud neil kunagi välja keerukaid kambreid ega ka sifoone. Kuigi ka tigude kivististel võib kohata kambreid meenutavaid triipe, siis on lähemal uurimisel üldjuhul võimalik märgata, et need on ainult välimised jooned ning ei ulatu fossiili sisse. Ühtlasi on kõikide tigude fossiilide kujud spiraalsed, samas kui nautiloidide kivistised Eestis on enamjaolt sirged.
Sarnaselt nautiloididele võib ka tigude fossiile linnapildis kohata:
VASAKUL: Teo koja jälg Tallinnas Toompea jalamil. PAREMAL ÜLEVAL: Teo koja kivistist Toompeal Kuberneri aias. PAREMAL ALL: Teo koja läbilõige Tallinnas Kollasel tänaval.
Peamiselt pärinevad teokarpide kivistised Eestis Ordoviitsiumi ja Siluri ajastutest. Kõige varasemad üksikud Kambriumi teokarbid on meil üldjuhul väikesed, maksimaalselt paari sentimeetri suurused, lamedad ja kehvasti säilinud. Ordoviitsiumis läks aga elu tunduvalt rohkem huvitavamaks – nimelt toimus nende ~40 miljoni aasta jooksul maakera peal hulgaliselt kliimamuutusi, mis omakorda sundisid loomi ümbritsevatele keskkonnatingimustele vastavalt arenema. Seetõttu on ka Eestis võimalik leida vägagi erinevate suuruste ja ägedate kujudega loomade kivistisi (k.a efektseid teokarpe). Näiteks vohasid siinsetes meredes teadaolevalt alates Kesk-Ordoviitsiumi ajastust ringi ka kiskjalikud röövteod, kes toitusid teistest limustest. Nemad nimelt „puurisid“ teise teo, käsijalgse või karbi kesta augu, et niimoodi saak omaenda kodus nurka suruda. Sellise käitumise uurimiseks võrdlevad teadlased võimalike saakloomade vigastunud skelette ning ühtlasi ka tänapäevaste tigude toitumist ja elustiili.

Enne kui aga hakkan soovitama järgmiseid kohti kivististe avastamiseks, tuletan ma sulle igaks juhuks siinkohal meelde, et Ordoviitsium oli ürgajastu, mis kestis ajavahemikus 488–443 miljonit aastat tagasi. Ordoviitsiumi ajastu võib Eestis omakorda jagada kolmeks (alam-, kesk- ja ülem-), mis omakorda jagunevad kokku kaheksateistkümneks lademeks (ajaperioodi spetsiifiline kivimikompleks). Eestis on lademete nimed üldjuhul meie asulate nimede järgi pandud (Kunda, Rakvere, Keila jne). Suuremaid kivistisi leiame me üldjuhul ainult Kesk- ja Ülem-Ordoviitsiumi lademetest (võibolla on ka seetõttu jäetud „igavamatele“ fossiilivaestele lademetele välismaised nimed, nagu Volhovi, Billingeni ja Hunnebergi). On oluline ka teada, et lade näitab ainult kohaliku kivimi vanust, mitte täpset asukohta! Seetõttu võime me leida näiteks Vormsi lademe kive Peipsi äärest või siis Lasnamäe lademe kive Pakri saartelt.
Allikas: Ordoviitsium Eestis ja Lõuna-Soomes 2006
Siinkohal veel mõningaid näiteid Ordoviitsiumi tigudest:
VASAKUL ÜLEVAL: Teo koda Ontikalt. VASAKUL ALL: Teo kojad Vormsi saarelt. PAREMAL ÜLEVAL: Teo kojad Lahemaal. PAREMAL ALL: Teo koja jälg Iisakul.
Selle põgusa kõrvalpõike järel võime asuda aga järgmise reisivihje juurde – Lahemaa rahvusparki! :)

Lahemaa rahvuspargi jõed ja joad

Ausalt öeldes võib leida tigude kivistisi peaaegu igalt poolt, kus on Eestis kivistisi. Näiteks üks rikkalikumaid kohtasid selleks on Ontika rand (sama koht, mida ma soovitasin sulle ka eelmisel korral). Sobivad ka muud kivised Eesti põhja- ja läänerannikud, Läänemere saared ning kõik teised looduslikud kohad, kus paljandub palju paekivi. Kivististe otsimiseks sobivad hästi ka Eesti joad, sest voolav vesi ja jää lagundavad iga aastaga uusi kivimikihte ning lõhuvad settekivimeid varem peidus olnud fossiilide ümbert. Seetõttu soovitan ma väikese vaheldusena tuuliste mereäärte asemele seekord midagi roheluses. Nimelt asuvad Lahemaa rahvuspargi südames mitmeid erinevaid paekiviplatoodelt langevaid jugasid. Kõige mugavam oleks minna avastama üksteisega lähestikku paiknevaid Vasaristi, Nõmmeveski ja Joaveski jugasid.


Vasaristi juga (asukoht)

Umbes 100 meetri kaugusel Valgejõe-Looksa vahelisest maanteest asub väike puidust trepp metsa vahel. Ja kohe selle trepi all kohtad sa muhedalt sammaldunud ja vägagi malbelt voolavat Vasaristi juga. See tagasihoidlik 3 meetri kõrgune astang niriseb muidugi ainult suviti, kevadel peaks ta ikka purskama nagu tuletõrjevoolik.
Väidetavalt pidid jaapanlased seda tagasihoidlikku joakest pidama kõige jaapanipärasemaks kohaks Eestis.

Jõekuru mõlemal küljel on paesein, mida loodusjõud ja jõgi aegamisi oma voolamisega uuristavad. Aastate jooksul on ka nendest paeseintest pudenenud erinevaid kive, kaasa arvatud fossiile. Soovitangi siinkohal põhiliselt otsida nende paeseinte jalamitel tigude ja nautiloidide kodasid. Soovitan võimalusel kummikud jalga tõmmata ning tuhnida ka selles madalas ojakeses – just sealt suutsin ma leida „värskeid“ ja ilusaid kivistisi. Kuna suvel ja sügisel on jõgi peaaegu et kuiv, on sealt lausa lust korjata. Suure tahtmise korral võib siit mõne lahtise kivi kaasa võtta, sest see lagundatakse muidu nagunii jõe poolt ära. Aga siinkohal tuletan ma meelde, et Lahemaa rahvuspargis EI TOHI PAESEINA LÕHKUDA. Lahemaa on ikkagi Eestimaa pühapaik.

Nõmmeveski juga (asukoht)

Mõne kilomeetri kaugusel Vasaristist asub Nõmmeveski juga. Kuigi see juga ise on vägagi madal (1,2 m), siis ta kompenseerib oma madalust massiivse vooluhulgaga (umbes 4 tonni vett sekundis!). 1920-ndatel ehitati siia ka hüdroelektrijaam, mis 1964. aastal maha põles.
Siinkandis voolab Valgejõe jõgi kiirevooluliselt ja käänuliselt, mis sarnaselt Nõmmeveskile on aegade jooksul tekitanud enda ümber täitsa eheda kanjoni. Allavoolu jalutades on võimalik näha ilusat paeseina otse jõe kallastel, kus saab mõnusat niisket looduse hõngu nautida.

Tuletan siinkohal jällegi meelde, et kui leiate kivistisi paekivis, siis jätke need parem vigastamata sinnakohta.
Hüdroelektrijaama jäänuseid koos ühe hiiglasliku kepsuga võib aga otsida lühikese matkaraja lõpust – sealt, kus lõpeb ka pealevoolukanal (see suur betoonist jõge ületav „sild“). Minge avastage :)


Joaveski juga (asukoht)

Kui juba sinnakanti olete sattunud, siis minge vaadake ka Joaveski joastik üle, see asub kõigest mõned kilomeetrid Nõmmeveski joast edasi. Seal asub järjestikku mitu 0,5–1 m kõrgust paeastangut, mis kokku laskuvad umbes 6 meetrit. Ajalooliselt oli seal küll üks suur ja kõrgem astang, millelt voolavast joast sai juba 500 aastat tagasi Palmse mõisa vesiveski võimu. Sellest minipangast hakati aga 1920-ndatel aastatel paasi murdma ning tekkis tänapäevane kena paetrepp.
Üle jõe ja selle paetrepi on võimalik ka minna siin kuiva jalaga, sest eelmisel aastal taastas EV100 raames Joaveski külaselts sealse rippsilla:
Need kolm juga pole just kõige fossiilirikkamad asukohad Eestis, seetõttu soovitan ma nendes kohtades käia lihtsalt pigem vaatamas ametlike Eesti ürglooduse objektide ilu. Küll sa leiad endale koju neid tigusid ka lihtsamatest kohtadest (ise suutsin sellel suvel korjata ikka väga piraka puraka näiteks Rakvere linnuse jalamil olevast autoparklast).

Järgmine kord räägime aga ühest kõige ikoonilisemast fossiilide rühmast – trilobiitidest!

(Kõue)kivi kotti!

Lisalugemist

  1. Eesti arheoloog dr Kristiina Johansoni on oma teadustöödes põhjalikult kirjeldanud kohalikke uskumusi, mis seonduvad vanarahva ja kivististega. Fossiile kasutati näiteks meditsiinilistel eesmärkidel (kärnade ja hambavalu ravimiseks) või ka võlujõudude eest kaitsmiseks. Loe Novaatorist.
  2. Dr Johansoni lõputöö
  3. Veel üks Johansoni artikkel
  4. Tigude kivistumine
  5. 3D tigude kivistised (SIIN ja SIIN)
  6. Röövtigude teadusartikkel
  7. Lisainfot Eesti jugade ja joastike kohta

Autor

Erik Abner
Hobigeoloog
Eelmine
Hobigeoloog - ürgmerede aplad tippkiskjad

1 vastus

Email again:
L 4. november 2019
Päise foto on fantastiline!