Hobigeoloog - ürgmerede floora

Kuigi mulle meeldib mõte ürgmeredes mängivast FC Florast, siis sel korral jätan selle osa su fantaasiale ja räägin iidsest floorast ehk taimestikust. Veelgi täpsemalt – vetikatest.

Ma otsustasin taimestiku teema jagada kaheks – esmalt räägin Ordoviitsiumi ajastu floorast ja kunagi kaugemas tulevikus keskendun keerulisematele hilisemate ajastute taimedele. Sorry, silurifännid!
Millest siis koosnes Ordoviitsiumi floora? Seda on tegelikult raske määrata, sest kivististena säilivad ainult loomade ja taimede kõige kõvemad osad (kestad, luud jne). Seetõttu on meil väga piiratud teadmised ürgajastute elurikkusest. Teadaolevalt elasid sel ajal maismaal juba esimesed samblad ning muud lihtsakoelised taimed, kes saavad ilma keerulise juurestumiseta elada. Kuid valdav enamus kivistisi siin planeedil on aga settekivimitest, mida kuival maal üldjuhul tekkida ei saa.

Küll aga teame, et ürgmeri lausa vohas vetikatest. Kaudselt annab meile vetikate rohkuse kohta infot keerulisemate loomade olemasolu – loomad pidid midagi sööma ning vetikad on läbi ajaloo olnud põhitoiduks tigudele ning muudele taimetoidulistele mereloomadele.

On aga üks veelgi parem tõend, mille vetikad on maha jätnud: juba miljardeid aastaid on sinivetikate eellased ehitanud stromatoliite. Stromatoliidid on kihilised moodustised, kus iga kiht koosneb kivistunud bakteritest ja vetikatest. Vanimad neist on ühtlasi ka meie parim tõend elu vanusest maakera peal – Gröönimaal on kogunisti 3,7 miljardi aasta vanuseid stromatoliite.

Neid lainetavaid kihte võib näiteks leida Kagu-Saaremaal Kübassaare poolsaarel, kus nad on küll „ainult“ 420 miljonit aastat vanad.
Stromatoliidid Saaremaal. Foto: Wikipedia (Puristid võivad kindlasti vinguda, et sinivetikad pole päris vetikad. Aga sellegipoolest on need mõnusad hiidmõnglid vaatamisväärsused.)
Amatööride rõõmuks jagaks ma omavoliliselt vetikate kivistised Eestis kahte vaadeldavasse rühma: mikro- ja makrofossiilid. Mikrofossiilid koosnevad üksikutest mikroskoopilistest säilinud isenditest (näiteks akritarhid) või moodustavad kihilisi kivimeid (stromatoliite, põlevkivi).

Tänapäevaste vetikate peale mõeldes tunduvad vetikad oma olemuselt pigem pehmed ja limased, kuid on olemas ka vetikaid, millel on kaltsiumkarbonaadist skelett. Tänapäeval on seda tüüpi punavetikad levinud kõikjal soolastes meredes ning ookeanides. Just seda tüüpi mineraalsete skelettidega ürgvetikad jätsidki maha konkreetseid ja arusaadavaid makrofossiile meie tänapäevase mitte-soolase Läänemere kallastele.
Mesophyllum expansum Vahemeres. Foto: Sandrine Ruitton
Kõige tihedamini leidub Põhja-Eesti randades kiviklibu hulgas omapäraseid mummulisi kestasid, mis esmapilgul võivad meenutada sisaliku või dinosauruse nahka.
Mõnesentimeetrised Mastopora kestade tükid Harjumaalt Alliklepa liivarannast
Mastopora kesta suurendus
Need täpilised kivistised on tegelikult Mastopora vetikate liigi lubikestade väliskihid. Tunduvalt harvematel juhtudel õnnestub leida ka Mastopora skelett ise, mis näeb üldiselt välja nagu üks lohkudega nõelapadi:
Mastopora skelett Alliklepa paerannast.
Rohkem pilte Mastoporast leiab siin.

Sarnaseid kettavorme esineb ka tunduvalt suuremal kujul. Kõige efektsemaid näiteid on Fisherites’ite perekonna esindajate hulgas, kes võisid kasvada kuni 20 cm laiuseks! (Eestis küll pigem 10 cm laiuseks.) Teadlased siiamaani arutlevad, mis tüüpi elu nad endast täpselt kujutasid, kuid arvatakse, et nad olid tegelikult ainuraksed vetikad. Kui üldjuhul on looduses ainuraksed liigid mikromeetrite suurused, siis nende vetikate „kivikõva“ rakusein lubas neil ilma laiali lagunemata kümneid tuhandeid kordi suuremaks kasvada.
Vetikalatakas Väike-Pakri saarelt (Liik: Fisherites orbis https://fossiilid.info/9040)
Kui tänapäeval me leiame seda tüüpi vetikaid lamedana, siis arvatavasti olid nad pigem õõnsa sibula kujuga ning on lihtsalt kivistumise jooksul lössi vajunud:
Läbilõikes Fisherites’i skeleti arvatav algkuju enne kokkuvarisemist. Autor: Sir John William Dawson, 1880
Kui jälgida hoolikalt nende aukude paiknemist vetika pinnal, siis on märgata, et nad ei asetse mitte suvaliselt. Isegi matemaatikud on uurinud nende liikide ülesehitust, kuna nende järjestused järgivad spiraalide kujusid. Seda tüüpi matemaatilised jadad on teadupärast bioloogia ja üleüldse looduse üks universaalsemaid väljendusvorme:
Oma spiraalide pärast kutsutakse inglise keeles Fisherites’eid ka „päevalille korallideks“, kuigi nad pole korallid. Erinevad Fibonacci jadade näited.
Lisainfo Fibonacci jadade kohta - opik.fyysika.ee

Veel üks tunnus, mille järgi võib kohe tuvastada Ordoviitsiumi ajastu vetikate kivistisi, on nende pinnal paiknevad väikesed rombikujulised „plaadikesed“. See tunnus on ainulaadne ürgajastute liikidele ning teadlased tänapäevalgi arutlevad, mis nende klappide täpne funktsioon oli. Tuleb tunnistada, et kui ma kunagi rannas neid rombikujulisi lainetavaid mustreid leidsin, siis ma esialgu ajasin neid rumala peaga vana nõukaaegse eterniidiga segamini ning viskasin lihtsalt ära.
Fisherites orbise jälg Jägala jõe ääres. Selgelt joonistuvad välja vetika rombilised struktuurid
Harvematel juhtudel võib leida ka Fisheritesi sugulast Tettragonis’it. Terviklik isend peaks natuke täispuhutud südant meenutama ning on samuti umbes 10 cm laiune. Selle liigi puhul on äge, et nad on väga tihti säilitanud oma algse kuju!

Tettragonis kõrvaltvaates ja altpoolt vaadates, leitud Aluverelt (Lääne-Virumaalt)
Jätan siia lingid erinevate Ordoviitsiumi vetikate kohta, võite siin neid mustreid iseseisvalt edasi uurida: link1 ja link2. 

Sisukat sissejuhatavat juttu tuli seekord vähem kui varasematel kordadel. Pole hullu, kompenseerime puudujäägi KAHE vägagi vinge reisisoovitusega :)

Viktoriiniküsimus: Mis on pindalalt seitsmes saar Eestis?

Kui sa arvasid, et Suur-Pakri, siis sa eksid. Tegelikult on Väike-Pakri saar poole ruutkilomeetri võrra suurem Suur-Pakrist. Pakri saared asuvad Loode-Eestis Paldiski lahes, nad kuuluvad Paldiski linna koosseisu ning asuvad linnast mõned kilomeetrid üle väina. Saartele on võimalik pääseda paatide ja süstadega nii Paldiskist endast kui ka Kurkse külast (Paldiski asub saartest idas, Kurkse asub saartest lõunas). Eelnevalt tuleb muidugi kokku leppida teenusepakkujaga, sest paadid ei pruugi väljuda igapäevaselt. Mina kasutasin saarele minekuks pakrisaared.ee teenuseid, väljusime Kurkse sadamast.
„Teie tõld on kohal!“
Soovitan Pakri saartele minnes end korralikult ette valmistada. Nimelt on Pakri saared sisuliselt asustamata: Väike-Pakri saare ainsas asulas Suurkülas küll pidi peale lõunat mõnikord kohalikult külarahvalt sümboolsete eurode eest kohvi saama, kuid sellega vist kohalikud teenused ka piirduvad. Olen kuulnud ka mingist telkimisplatsist, kuid jällegi soovitan siinkohal sul endal kodutööd teha (näiteks pakrirannad.eu). Võtke kindlasti kaasa vihmariided, toit, laetud akudega moblad ja akupangad. Kindlasti ka vett, sest suvel on seal joodavat vett looduses vähe!

Ajalooliselt olid Pakri saared koduks sadadele rannarootslastele, kes olid sunnitud teise maailmasõja hakul oma külad hülgama ning saartelt lahkuma. 1940-ndal aastal muudeti saar aga Nõukogude armee õppepommitamise polügooniks ning seejärel kasutati järgmised 50 aastat neid vanu külasid, koole, madalikel olevaid laevavrakke, kirikuid ja muid hooneid märklaudadena. Viimased õppemürskudega pommitamised Vene vägede poolt toimusid isegi veel aastal 1992, taasiseseisvunud Eesti ajal. Kui saared Eesti Vabariigile 1994. aastal tagastati, läks demineerijatel aga kümme aastat, et eksikombel plahvatamata jäänud lõhkekehasid kahjutuks teha. Omaenda lapsepõlvest mäletan seda perioodi vägagi selgelt, sest meie perekonna suvila asub Pakri saartest umbes 8 km kaugusel mandril. Mõnikord lendasid üle meie maalapi lennukid, millele tihti järgnesid kärgatused kuskil kaugustes. Ja neid kärgatusi jätkus muidugi ka terveks demineerimise ajaks. Lapsena oli seda muidugi väga põnev kuulda ja näha :)

Ka tänapäeval võib näha jälgi sellest järjepidevast pommitamisest – kuigi loodus on saartel võimust võtnud, võib seal pinnavormis ikka veel näha kinnikasvanud kuumaastikku. Soovitan siinkohal ettevaatlik olla, sest tänaseni võib seal saartel veel ohtlikke lõhkekehi eksisteerida. Tsiteerides oma rühma leitnanti ajateenistusest, siis parem oleks, kui sa „ei käpi, ei näpi, ei topi“ (härra leitnant ütles seda küll ühes teises kontekstis).
Õõnes hülss. Ei ole spetsialist, aga tundub nagu pärineks mõnest õhutõrjekahurist.
Polügoonile rajati omal ajal ka erinevaid kaevikuid, käike, tunneleid ning hooneid. Kui neid lähemalt uurima lähed, siis tee seda palun omal vastutusel ja ettevaatlikult. Kes teab, mis seisundis nad tänapäeval on. Saartel puudub igasugune arstiabi ehk siis õnnetuse korral läheb ikka tunde mööda enne, kui keegi sinuni jõuab! Küll aga soovitan ma neil silm peal hoida, sest see sõjaväe laga on ideaalne orientiir saarel ringi matkates.
Stalaktiidid tunneli laes Väike-Pakri põhjaküljel
Orientiirina ning tähelepanuväärse hoonena mainiksin ma ära ka Väike-Pakri kabeli, mis küll tänapäeval koosneb ainult ühest kenast kordatehtud kirikutornist, väikesest ajaloolisest surnuaiast ning paarist pingist värske õhu käes.
Püha Laurentsiuse kabel
Kuna saarel puudub aktiivne asustus, on loodus Pakri saartel vapustav. Ainus vihje tänapäevasele inimtegevusele on Herefordi lihaveiste karjad, keda sa kindlasti saarel kohtad. Väidetavalt hoitakse nende veiste populatsiooni kontrolli all vägagi lihtsa meetodiga: pulle hoitakse Suur-Pakril, emaseid aga Väike-Pakril.

Varasuvised maikellukesed Väike-Pakril. Taamal paistavad tuulegeneraatoritega Pakri poolsaar ja Pakri tuletorn
Mõlemal saarel asub põhjakülgedel klindiastang, mis teeb nad geoloogiliselt erakordseks. Kuna saarte elustik ja geoloogia on ainulaadsed, on suur osa Väike-Pakrist ja Suur-Pakrist kaitstud maastikukaitsealaga.
Pakri hoiuala territoorium on märgitud tumepunasega (Wikipedia)
Väike-Pakri pank loodeküljel
Väike-Pakri pank idaküljel
Väike-Pakri avamere poolsel loodeküljel on mitmes kohas mere murrutuse tagajärjel pank kokku varisenud, tekitades niimoodi tunneleid ja käike lagunenud paekamakate vahel, kust peab mõnikord isegi läbi pugema. Täitsa äge seikluspark :)
Väike-Pakri labürint. Mitmes kohas on võimalik ka pangalt ohutult laskuda (vt fotot vasakul üleval)
Aga hobi-paleontoloogile on see koht veelgi huvitavam, sest just siit leiab kõige värskemaid kivistisi. Nimelt pole meri veel fossiile siinkandis ära jõudnud kulutada. Leidub hulganisti peajalgseid, tigusid, sammalloomi, trilobiitide tükke ja muidugi ka vetikaid. Kuigi Pakri saarte pangad on kaitse all, siis võib juba lagunenud kividelt kivistisi korjata – sinna jättes hävineksid nad lihtsalt mere ja jää tõttu mõne aastaga ära.
Kui on plaanis minna Pakri saarte randa kivistisi otsima, siis soovitan pigem kummikud jalga tõmmata. Muidu ei pruugi igalt poolt kuiva jalaga läbi saada
Fisherites Orbis Väike-Pakri paekivis
Nautiloidid on Pakritel prisked ja pikad. Umbes 1 m pikkused nautiloidide kojad Väike-Pakri idakaldal. Eemal paistab Paldiski sadam
Läänekaldal võib leiduda ka korralikke hästi säilinud lahtisi nautiloidide kodasid. Orthoceraste perekond: https://fossiilid.info/1284
Siledaks lihvitud teokarp
Chasmops Odini trilobiidi pea jäljend rannakivis; kahjuks on isend minema ujunud, kuid vägagi viisaka jäljendi jättis ta sellegipoolest maha. Vasakul: sellisest hästi säilinud august on väga lihtne teha ka savikoopiat. Chasmopside perekond: https://fossiilid.info/11307
Tunnistan siinkohal, et ma pole ise veel Suur-Pakrile jõudnud, kuid sellel suvel on need saared kindlasti uuesti mu sihtkohtadeks. Saarte vahel on taastatud ka sild, mida mööda saab vajadusel liikuda. Fotodelt tundub Suur-Pakri pank vägagi kena ning mu vaist ütleb, et ka sealt peaks kivistisi leidma.


Aga liigume Pakritelt edasi. Teise soovitusena seekord pakun ma välja …

Boonusküsimus: Mis saarega seondub Eesti suurim meteoriidikraater?

Kui sa vastasid Saaremaa, siis sa kahjuks eksid. Kaali suurima kraatri läbimõõt on „kõigest“ 110 meetrit.Kui sa vastasid Hiiumaa, siis see on juba soojem, kuid ikkagi vale vastus. Kärdla kraatri diameeter on 3,6 kilomeetrit.
Õige vastus on ... Osmussaar.

Eesti loodepoolseim saar ning suuruselt on ta neljateistkümnes. Osmussaarest 8 km kaugusel idas asub nimelt ~535 miljoni aasta vanune Neugrundi kraater, mille läbimõõt on umbes 7 kilomeetrit.

Kahjuks on vähesed seda kraatrit oma silmaga näinud, kuna ta asub paarikümne meetri sügavusel meres. Kuid palju rohkemad inimesed on näinud selle kokkupõrke tagajärgesid – nimelt sulandusid erinevad mineraalid ja kivimid plahvatuse hetkel suure kuumuse tagajärjel kokku, moodustades uue, tsemendilaadse kivimi. Seda kivimit kutsutakse bretšaks ning seda võib kohata paljudes Loode-Eesti metsades ja randades.
Neugrundbretša Osmussaarel. Bretša tunneb ära pigem krobelise tekstuuri ning tumepruunika värvuse järgi. Osmusaarel kasvab bretša peal tihti ka oranžikas sammal
Osmussaarel on hämmastavalt rikas ajalugu, kuid ma arvan, et see vääriks täiesti eraldi osa. Praeguseks piisab, kui sa tead, et peale rekordilise meteoriidikraatri on sellel saarel veel pajatada lugusid viikingite rännuteedest, katkust, maavärinatest, viikingite jumala Odini matmiskohast ning esimese ja teise maailmasõja käiku määravatest võtmesündmustest. Muidugi kohtab ka siin sõdade ja okupatsioonide poolt jäetud mahajäetud betoonehitisi, kuid ka need on juba sammaldega kattumas. Sellegipoolest peaks silmad lahti hoidma – ei tea mis auke või muud ohtlikku materjali seal lagendikel kohata võib.

Geoloogiliselt ja bioloogiliselt on see saar mingil määral sarnane ka Pakri saartele: hüljatud ja samas puutumatu loodus. Kuna see saar asub avamere piiridel, siis on Osmussaar mõneti oma karge kliima ning kivise pinnasega taimestikule raske kanna kinnitamiseks – enamjaolt kasvavad seal põõsad ning alati lummavad kadakad. Väidetavalt pidi terve saare peal kasvama vist koguni viis kuuske (1 kuusk ruutkilomeetri kohta). Oma üllatuseks avastasin ma eelmisel suvel, et 30 kraadi käes ei olnud seal ühtegi hammustavat putukat, mis on täitsa hea vaheldus mandri-elule.
Kui juhtud jalutama saare läänerannikul, siis kindlasti ei saa märkamata jääda meres ka suur pirakas bretša Skarvan. See hiiglaslik „Rootsi kuninga kroon“ sobib hästi ka orientiiriks.
Osmussaare läänerannik. Vasakul kaugel meres paistab Skarvan. Saarel kohtab hulgaliselt lambaid, luikesid, kormorane ning muid merelinde
Lähivõte Skarvanist. Foto: Ain Anepaio
Kui te just oma transpordiga saarele ei liigu, siis tuleb alustada reisi maismaalt Dirhami sadamast. Peale maabumist soovitan liikuda mööda rannikuäärt või siis mööda kruusateid loode suunas. Tee peale võib sul siingi jääda kabel koos väikese hauaplatsiga. Kabelit ümbritseb väike paekivimüürike, kus võib juba hulganisti trilobiidisabasid näha ;)
Seejärel soovitan ma jätkata mööda saare idarannikut, sest seal asub ikooniline Osmussaare rannavall. Ja siin muidugi leidub meile juba tuttavaid fossiile :)
Fisherites orbis Osmussaare idakaldal
Nüüdseks peaks olema juba klassikaline leid – nautiloidid. Osmussaare idakallas
Trilobiitide sabakilbid (Asaphus perekond). Neid leidub Osmussaarel hulganisti. Eriti teravate silmadega jahtijad võivad kohata ka kohalikku spetsialiteeti – trilobiiti, kes on selle saare järgi oma nime saanud (Chasmops Odini).
Asaphuste perekonna leiad siit.

Ühe piraka Reraspise perekonna trilobiidi „nina“ jäljend. Terve isend oleks vist olnud umbes 15–20 cm pikk.
Reraspiste perekonna leiad siit.
Täielik Vahemeri. Võtke päikesekreemi ka kaasa, kui suvel juhtute minema!
Mis mul muud ikka praegustel aegadel soovitada, kui et minge otsige fossiile kõige vaiksemast ja eraldatumast võimalikust kohast!
Ja kui juhtute üles leidma Odini haua, siis öelge pärast mullegi, kus see on ;)

Kuidas saada Pakrile ja muu lisainfo saarte kohta:
Kuidas saada Osmussaarele ja muu lisainfo saare kohta:
Lugemissoovitus Eesti ja maailma meteoriidikraatrite kohta:
"Haarav lugu sellest, kuidas taevakivid maasse auke teevad"

Osmussaare bretša ja Skarvan

Pakri saare viimane püsielanik, kes mõned aastad tagasi hinge heitis. Ta maeti Väike-Pakri kabeli kõrvale:
"Väike-Pakri saare Robinson"

Autor

Erik Abner
Hobigeoloog
Eelmine
Hobigeoloog - ürgmerede põrnikad

2 vastust

Email again:
cBeOrHVGha 28. mai 2020
BYnVLlRq
GgRrOpAD 28. mai 2020
alqsbDuIm