Kas Tigutorni arhitektiks on 500 miljoni aasta vanune uss?
Umbes 500 miljonit aastat tagasi leidus merepõhjas arvukalt kortermaju, mis olid ehitatud iidsete ussikeste poolt. Need saledad, torujad struktuurid, mis olid kuni pool meetrit kõrged ning auguliste seintega, võimaldasid nende elanikel vett sisse pumbata ja toituda väikestest vees leiduvatest osakestest, väidab eelmine nädal avaldatud uuring.
Esmakordselt leidsid paleontoloogid need kivistunud struktuurid juba 1920-ndatel, kuid sel ajal peeti neid adruks või vetikaks ning nimetati Margaretia-ks. Selline teadmine püsis pea sajandi.
Samal ajal käis äge debatt ühe teise fossiili üle, kelleks oli üks meres elanud ussike Oesia disjuncta. Iga mõnekümne aasta järel muudeti arusaama, millise loomaga tegu ning kuhu ta evolutsioonipuul sobituda võiks. Ühel hetkel oli tegu iidse vihmausside ja kaanide eellasega, teisel jälle tänapäevaste meres elavate kiskjatest ussikeste esivanemaga.
Keegi ei osanud kahtlustada, et miski võiks ühendada “adru” ja ussikest.
“Kes oleks võinud arvata, et miski, mida peeti pikka aega adruks, oli tegelikult toru,“ ütles Simon Conway Morris, kes on Cambridge Ülikooli paleontoloog ja uuringu autor. “Ja kes oleks võinud arvata, et selline huvitavat tüüpi ussike ehitab torusid?”
Nende vaheline seos leiti 2014. aastal kui rühm paleontolooge Suurbritanniast ja Kanadast tegid avastuse, mis ühendas need kaks pealtnäha täiesti erinevat fossiili.
Karma Nanglu, paleobioloog ja doktorant Toronto Ülikoolis, uuris koos oma kolleegidega Burgess Shale kivimeid Kanada Kaljumäestikes ning avastasid kivitahvlites mitmeid fossiliseerunud torukesi. Lähemal uurimisel märgati, et leitud silindrid pole tühjad.
“Võtad värskelt murtud kivi, milles üks fossiil, puhastad ära ning näed selgelt, et torukese sees on ussike, “ ütles Karma. “See oli päris äge.”
Nanglu ja tema kolleegide kirjelduse kohaselt oli tegu lõpustega kaetud ussikesega, kes oli filtertoiduline ning ehitas torukesi kaitse eesmärgil. Uurijate sõnul olid loodud struktuurid umbes kaks korda suuremad kui ussike ise ning arvatavasti elas igas torus ainult üks isend. Uurimus avaldati ajakirjas BMC Biology.
Töörühm järeldas, et eelajalooline ussike Oesia kuulus ürgkeelikloomade* rühma, mis teeb neist vihmausside või kaanide asemel pigem meritähtede ja merikurkide sugulased.
“See on lõpp üle saja-aastasele debatile,“ ütles Kumar Nanglu. “See lahendab evolutsioonilise loo, mis ühendab inimesed meritähtede ja ussikestega.”
Sõnaseletaja
*Ürgkeelikloomad ehk poolkeelikloomad (Hemichordata) on teissuuste põhikonda kuuluv mereussi-taoliste loomade hõimkond. Nende keha katab ripsmeline limanahk ning neelus asub jäik jätke, mida nimetatakse suukeelikuks – sellest ka nende nimetus.
Artikkel refereeritud NY Times Science’ist.
Vastused puuduvad