Noored teadlased radooni ei pelga

Eesti Geoloogi toimetuse virtuaalse stendi „to-do-listi" on juba ligi aasta rõhknaelutatud üks oluline teema, mis kohe-kohe töösseminekut ootab. Nimelt artikkel radoonist ja selle nähtamatutest ohtudest meie igapäevaelus. Radoon (Rn, Medelejevi tabeli element nr 86, radioaktiivne, toatemperatuuril gaasilises olekus) kui potentsiaalselt meid kõiki igapäevaselt kõige turvalisemas kohas – meie oma kodus – luurav oht on pälvinud viimasel ajal meedias arvestataval hulgal tähelepanu, ent pidasime siiski vajalikuks ka omalt poolt seda teemat põhjaliku artikliga lähemalt tutvustada. Paraku on aga meie toimetuse radoonispetsialist Siim Nirgi maailma kõige hõivatum geoloog. Seega see teema muudkui ootas ja ootas ja ootas...

Aga kuna loodus teatavasti ei salli tühja kohta ja radoon (nagu ka asbest, maavärinad ja malaariasääsed) on – kas tahate seda või ei – samuti osa loodusest ja looduslikest protsessidest, on ka teavitus radooni erinevatest ohtudest midagi, mis lihtsalt pidi, tulenevalt loodusseadustest, ühel päeval Eesti Geoloogi lehel ilmuma!

Teavitus saabuski ja ei saa öelda, et päris ootamatust suunast. See, et Eesti koolides õpetajad head tööd teevad ja õpilased õpitut hästi omandavad, on üldteada. Ka noorte teadustööde kõrge tase ei ole siinkohal midagi ootamatut. Parematest parimad võtavad omavahel mõõtu üleriigilistel konkurssidel ja seal presenteeritav on juba midagi, mis võiks keskmise kõrgkooli keskmise bakalaureusetöö keskmise esitaja keskmiselt punastama panna.

Käesoleva aasta 27.-28. aprillil Tallinna lauluväljakul toimunud Õpilaste teadusfestivali raames esitlesid parimad Eesti õpilasteadlased oma uurimistööde tulemusi ning Saaremaa Ühisgümnaasiumi 9. klassi õpilased Gendra Allikmaa ja Huberta Karma pälvisid oma vanuseklassis I preemia töö eest „Radioaktiivne radoon Saaremaa õhus ja selle mõõdetavus Vernier´ kiirgusmõõtjaga“.

Töö teoreetiline osa annab põhjaliku ülevaate radooni tekkepõhjustest, levikust ja ohtudest. Uurimistöö praktiline pool keskendub praktilistele katsetele, määramaks radooni sisaldust hoonetes üle Saaremaa, eeskätt eluruumides. See on sarnaselt teoreetilisele osale samuti põhjalik ning lähtub teadustööde parimatest tavadest – ülesande püstitus, praktiline töö ja tulemused.

Tihtilugu ei kinnita „päris“ teaduslikud katsed püstitatud eesmärki. Gendra ja Huberta katsetes selgus samuti, et uurimistöös algselt kasutatud Vernier' digitaalse kiirgusmõõtjaga ei õnnestu radoonitaset mõõta. Oleks ju tulemus seegi, aga tüdrukud lahendasid tekkinud olukorra erakordselt loovalt ja tänapäeva võimalusi kasutades – eBayst telliti kiiresti uurimistöö nõudmisi rahuldav Corentium’i digitaalne radoonimõõtja ning katsed said alata!

Katsete tulemused on hõlpsasti leitavad lingitud uurimistööst ning see, kellele Saaremaa radoonitasemed huvi ei paku, võiksid ometigi tutvuda teoreetilise osaga, sest mine tea, võibolla elad just sina, hea lugeja, viitsütikuga pommi otsas nimega radoon.

Noored teadlased Gendra ja Huberta aga radooni ei pelga. Kui riskid hinnatud, siis ongi elu nagu lill!

Siim Nirgi
Eesti Geoloogiateenistuse geoloog

Saaremaa Ühisgümnaasiumi 9. klassi õpilased tegid põhjaliku uurimistöö, andes arusaadavalt ülevaate radoonist kui ühest nähtamatust terviseohustajast meie ümber. Kui kaevurid on radoonist tingitud kopsuvähiga olnud tuttavad juba aastasadu, siis laiemat avalikkust on kõrge radoonisisaldus hakanud puudutama alles viimastel aastakümnetel. Nii nagu ka uurimistöös öeldud, on põhjuseks sageli järjest energiasäästlikumad ja sellest tulenevalt ka õhukindlamad hooned. Paraku ei suudeta alati tagada õhukindlust hoone all, kust väiksemagi rõhuerinevuse korral radoon tuppa tungib. Üheks suuremaks riskigrupiks on vanemad kivimajad, mille puitaknad on energiasäästu huvides asendatud plastakendega, kuid jäetud rajamata ventilatsioonisüsteem. Nii on takistatud õhu liikumine läbi hoone ning radoon kontsentreerub maja siseõhus.

Nagu ka töös kirjutatud, pärineb radoon peamiselt meie maapõuest ja on seotud uraani sisaldavate kivimitega. Olulisimateks radooniallikateks võib lugeda Eesti settekivimite kompleksis levivaid oobolusliivakivi (fosforiit) ja graptoliitargilliidi (dictyonema) kihte. Lõuna-Eestis levivad Devoni liivakivides uraani sisaldavad saviläätsed. Lisaks võivad liivakivid sisaldada uraanirikkaid mineraale. Peale selle lasub suurel osal Eestist settekivimitel jääaegadest pärinev moreen, mille kivimiline ja sellest tulevalt ka keemiline koostis, sh ka uraanisisaldus varieerub tugevalt.

Geoloogi seisukohast võin öelda, et teame küll võimalikke kõrge radoonisisalduse tekitajaid, kuid nende keerulise lasuvuse ja leviku tõttu maapõues ei ole enamikel juhtudel võimalik vaid geoloogilisele teabele toetudes radooniohtlikke alasid määrata. Seetõttu soovitan juba enne uue hoone planeerimist tutvuda radoonikaartidega või lasta spetsialistidel mõõta pinnase radoonisisaldus. Arvestama peab sealjuures aga sellega, et kaardid on oma täpsusklassi juures pigem indikatiivsed ja enamikel juhtudel ei sobi hoone projekteerimisele eelneva radooniriski taseme määramiseks.

Keskkonnaministeerium on oma kodulehele koondanud mitmeid radooni puudutavaid kaarte, ettekandeid kiirgusseminaridelt ja aruandeid. http://www.envir.ee/et/radoon