Värska mineraalvesi kui loodusliku ninasprei põhikomponent

Tartu Ülikool ja Värska Sanatoorium teostasid 2018. aastal uuringu selgitamaks, kas ja millistel tingimustel sobib Värska mineraalvesi loodusliku ninasprei tootmiseks. Projekti ajendiks oli Värska Sanatooriumi soov leida mineraalveele kui unikaalsele maapõueressursile uus ja innovaatiline kasutusvõimalus. Hetkel kasutatakse sanatooriumis mineraalvett ravi-lauaveena ning mineraalvee- ja ravimudavannides. Ülikooli poolt kuulusid projekti täitjate hulka nii geoloogid, keemikud kui ka farmatseudid ning tegevusi rahastati meetmest “Rakendusuuringute toetamine nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkondades”[1] ning ettevõtte omavahenditest.

Eestis peetakse mineraalveeks põhjavett, milles lahustunud mineraalainete sisaldus (soolsus) on vähemalt 2 grammi liitri vee kohta. Üle 4 g/l mineraalainete sisaldusega vett käsitletakse ravi-mineraalveena. Laua-, ravi- ja ravi-vanniveena tuntud Värska mineraalveed pärinevad mitmest eri sügavuses lasuvast põhjaveekihist - Kesk-Alam-Devoni, Ordoviitsiumi-Kambriumi ja Kambriumi-Vendi veekompleksist (Joonis 1). Igal põhjaveekihi veel on talle iseloomulik keemiline koostis ja soolsus.

Joonis 1. Värska mineraalvee puurkaevude asend geoloogilises läbilõikes.

Praegusel ajal turustatakse Värska vetest Ordoviitsiumi-Kambriumi veekompleksi mineraalvett mineraalainete sisaldusega 2,0-2,4 g/l. Tegemist on piirkonna kõige magedama mineraalveega, mis ninasprei valmistamiseks ei sobi. Maapinnalt 595 meetri sügavusele Kambriumi-Vendi veekompleksi Gdovi veekihti ulatuva puurkaevu Värska VI vesi on aga kõige soolasem (lahustunud mineraalaineid kuni 21 g/l), mistõttu meie uuring keskendus just selle puurkaevu veele. Joogiks on selline vesi kõlbmatu, kuid ninasprei põhikomponendiks igati sobiv.

Lihtsustatult öeldes on Eesti turul olevad ninaspreid valdavalt kahte tüüpi: looduslikul mereveel (ookeaniveel) põhinevad ning keemiliste ühendite baasil toodetud ninaspreid (toimeaineks ksülometasoliin, oksümetasoliin vms). Soolsuse poolest jagunevad ninaspreid isotoonilisteks ja hüpertoonilisteks lahusteks. Isotooniline ehk isoosmootne lahus on võrreldava lahusega (nt vereplasma, ninasisaldis) võrdse osmootse rõhuga, seetõttu ei toimu nende kahe lahuse vahel lahusti (vee) liikumist. Hüpertooniline ehk hüperosmootne lahus on selline, mille osmootne rõhk on kõrgem võrreldava lahuse osmootsest rõhust. Viimasel juhul väheneb nina limaskesta turse tänu sellele, et suure soolasisaldusega hüpertooniline merevee lahus imab limaskestast liigse vedeliku välja. Isotoonilise lahuse soolsus võrdub 0,9%, hüpertoonilisel lahusel 2,6% naatriumkloriidi sisaldusega. Isotooniline ninasprei on mõeldud igapäevaseks hügieeniliseks kasutamiseks või nina limaskesta niisutamiseks kuiva õhu korral (nt keskküttega ruumides). Hüpertoonilisi ninaspreisid seevastu kasutatakse ravi otstarbel.

Looduslike ninaspreide analüüsid kinnitasid, et soolsuselt jagunevad turul olevad spreid kahte gruppi - isotoonilised või kergelt hüpertoonilised lahused (0,9-1,1%) ning hüpertoonilised lahused (2,1-2,7%). Kuivõrd analüüsitud spreide soolsus on madalam kui keskmisel ookeaniveel (3,5%), on põhjust arvata, et ookeanivett on spreide valmistamisel lahjendatud või on spreidesse lisatud mingeid lisandeid, mis on lahuse soolsust alandanud. Spreilahuste keemiline tüüp, mis arvutatakse lahuses olevate peamiste keemiliste komponentide põhjal, on peaaegu kõikidel juhtudel Cl-Na, mis on ka loogiline, sest spreide põhikomponent on ookeanivesi. Mineraalvee Värska VI uuringud näitasid, et tegemist on samuti Cl-Na tüüpi veega, mille soolsus kõigub vahemikus 17-21 g/l (e. 1,7-2,1%). Seega on Värska mineraalvee puhul tegemist hüpertoonilistele ninaspreidele sarnase lahusega.

Mikrobioloogiliste analüüside tulemuste põhjal on sügavalt maapõuest pärinev Värska VI mineraalvesi bakterioloogiliselt puhas ning ajalise stabiilsuse katsed kinnitasid, et kõrge soolsusega mineraalvesi ei soodusta bakterikasvu, vaid pigem pärsib seda. Eestis müüdavate ninaspreide aluseks oleva ookeani- või merevee puhul on tegemist pinnaveega, mis vajab tootmisprotsessi käigus puhastamist ja steriliseerimist. Seega on Värska mineraalveel ookeanivee ees selge eelis. Võrreldes mereveega on pikka aega kivimitega kontaktis olnud Värska mineraalvesi rikastunud mitmete elementide, nagu näiteks raua ja mangaani osas. Rauaühendid settivad hapnikurikkas keskkonnas veest välja, vesi muutub hägusaks ja tekib sade, mistõttu tuleb ninasprei valmistamise käigus liigne raud veest eemaldada. Viimast on aga tehniliselt üsna lihtne aereerimise ja filtreerimise abil teostada. Mineraalvee kõrge mangaanisisaldus on aga plussiks, sest nii mõnelegi apteekides müügil olevale ninaspreile on spetsiaalselt lisatud limaskestavaevusi leevendavaid mangaanisooli.

Ookeaniveel põhinevatele ninaspreidele on kohati lisatud toimet tugevdavaid komponente, näiteks eukalüpti eeterlikku õli. Eeterlikel õlidel on rida erinevaid toimeid, tüüpilisemalt on need põletikuvastane, mikroobivastane, seenevastane, rögalahtistav, sekreeti veeldav, valuvaigistav jm. Eeltoodule tuginedes valmistati erinevatel meetoditel spreide näidised, kus Värska mineraalveele lisati teepuuõli, eukalüptiõli ja nuluõli. Valminud näidiste mikrobioloogiline uuring näitas, et bakterite kasvu pärssimine oli täheldatav kõikide katses osalenud preparaatide puhul, kuid reaalses tootearenduses on otstarbekam panustada puhtale Värska VI mineraalveele ja eeterlikke õlisid sellele mitte lisada.

Sisuliselt on Värska mineraalvesi oma soolsuse, keemilise tüübi ja koostise ning bakterikasvu pärssiva toime tõttu kasutusvalmis lahus, mida ei peakski lisaainetega täiustama. See on täiesti võrreldav maailmas tunnustatud ja levinud ookeaniveepreparaatidega ja võiks olla sobiv näiteks nohule, põskkoopapõletikule ja kurgupõletikule leevendust pakkuva vahendina. Arvestades projekti positiivset tulemit ning Värska Sanatooriumi meeskonna optimismi ja tahet tootmistegevust võimalikult pea käivitada, on lootust, et Värska mineraalveel baseeruv ninasprei jõuab turule ning igaühel meist on tulevikus võimalik eelistada eestimaist (setomaist) toodet.

1.   https://www.riigiteataja.ee/akt/112022019003

Autor

Enn Karro, Tartu Ülikooli geoloogia osakond

Eelmine
Taavi Kalev sai õpilaste teadustööde riiklikul konkursil Eesti geoloogi eripreemia
Järgmine
Galerii: Maapõuenädala ekskursioon Ojamaa kaevandusse

Vastused puuduvad

Email again: