Vihmahood lõid Titani põhjapoolkera läikima
Saturni suurima kuu Titani põhjapoolusel sadas 2016. aastal vihma, üllatavalt pika põua järel.
Titanil ei saja veevihma nagu Maal, vaid metaanivihma. Titani atmosfääris on rohkesti metaani, mis koguneb seal ka pilvedesse ja sajab sealt aeg-ajalt vihmana alla, toitma Titani jõgesid ja järvi.
Kui NASA kosmosesond Cassini 2004. aastal Saturni ümber tiirlema saabus, oli ta tehtud piltidelt näha, et Titani lõunapoolkera kohal heljub pilvi ja sajab vihma.
Siis aga vahetusid Titanil aastaajad, lõunapoolkerale tuli talv ja põhjapoolkerale suvi, aga teadlaste suureks üllatuseks põhjapoolkera kohale suviseid pilvi ei tekkinud.
Arvutimudelid osutasid, et põhjapoolkera pilvisus peaks tihenema ja sademed sagenema, kuid kuni aastani 2016 ei olnud neid nähtusi märgata.
Lõpuks, 2016. aasta juunis avastasid astronoomid eesotsas Rajani Dhingraga Ameerika Ühendriikide Idaho Ülikoolist, et Titani põhjapooluse kandis on suur, 120 000 ruutkilomeetrine piirkond omandanud erilise läike.
Nende tõlgenduses tähendab see, et vihm oli sealse kivise pinna siiski lõpuks märjaks kastnud ja märgadel kividel sillerdas päikesevalgus.
Kui nii, siis on tõesti tõsi, et ka Titani põhjapoolkeral sajab suviti vihma, ehkki sajud algavad mõnevõrra hiljem kui mudelid on näidanud.
Oma vaatlustest ja nende tõlgendusest kirjutavad Dhingra ja kaasautorid ajakirjas Geophysical Research Letters.
Esialgne uudis ilmus teadusportaalis ERR Novaator
Autor: Priit Ennet
Toimetas: Sander Olo
Kui NASA kosmosesond Cassini 2004. aastal Saturni ümber tiirlema saabus, oli ta tehtud piltidelt näha, et Titani lõunapoolkera kohal heljub pilvi ja sajab vihma.
Siis aga vahetusid Titanil aastaajad, lõunapoolkerale tuli talv ja põhjapoolkerale suvi, aga teadlaste suureks üllatuseks põhjapoolkera kohale suviseid pilvi ei tekkinud.
Arvutimudelid osutasid, et põhjapoolkera pilvisus peaks tihenema ja sademed sagenema, kuid kuni aastani 2016 ei olnud neid nähtusi märgata.
Lõpuks, 2016. aasta juunis avastasid astronoomid eesotsas Rajani Dhingraga Ameerika Ühendriikide Idaho Ülikoolist, et Titani põhjapooluse kandis on suur, 120 000 ruutkilomeetrine piirkond omandanud erilise läike.
Nende tõlgenduses tähendab see, et vihm oli sealse kivise pinna siiski lõpuks märjaks kastnud ja märgadel kividel sillerdas päikesevalgus.
Kui nii, siis on tõesti tõsi, et ka Titani põhjapoolkeral sajab suviti vihma, ehkki sajud algavad mõnevõrra hiljem kui mudelid on näidanud.
Oma vaatlustest ja nende tõlgendusest kirjutavad Dhingra ja kaasautorid ajakirjas Geophysical Research Letters.
Esialgne uudis ilmus teadusportaalis ERR Novaator
Autor: Priit Ennet
Toimetas: Sander Olo
Vastused puuduvad