Erik Puura: Mille kulul me elame?*

Foto: thebeijinger.com
Kas Eesti rakendusgeoloogia on seonduvalt maapõuestrateegia loomisega ja riikliku geoloogiateenistuse moodustamisega tuhast tõusmas või on see ajutine nähtus, mis peagi vajub ajaloohämarusse, sest ühtegi suuremat ressursside kasutamisega seonduvat arendusprojekti pole väikses Eestis niikuinii võimalik läbi viia?

Vastus sellele küsimusele on meie endi peas. Eestile ja selle väikeriigi elanikele on kombeks kõiki küsimusi üle mõelda, omavahel lõpmatuseni vaielda ning mitte näha selle juures suuremat pilti. Kuulsuseks ja arvamusliidriks võib Eestis saada igaüks, kes julgeb osaleda suhetedraamale rajatud telesaates või seisab plakatit käes hoides mõne ministeeriumi juures.

Minu viimase aja kogemused ülikooli prorektori ja kantsleri ametit korraga pidades seisnevadki eelkõige selles, et enamike probleemide ja jamade taust peitub keerulistes inimsuhetes ning pelgalt loodusteaduslikke tõdesid kuulutades on selline tõekuulutaja sageli lihtsalt üks draamas osaleja, teaduslikult aus, kuid väga harva domineeriv ning ka tema arvamus jääb harva peale. Olen sama juttu rääkinud keskkonnageoloogia loengutes, kuid just viimane eluperiood on seda kõike vaid kinnitanud.

Alustame suurest pildist

Praktiliselt iga inimtegevus on tänapäeval vähemalt mingil määral konfliktis looduskeskkonnaga. Mais 2017 toimunud geoloogiakonverentsil julgesin välja öelda, et üks keskkonnasõbralikumaid käitumismudeleid on võtta oma palk pangaautomaadist või pangast välja ja panna rahatähed põlema. Või siis näiteks üldse mitte sündida või ise lapsi saada. Sest praktiliselt iga rahakulutust võib teaduslikult näidata kui kuritegu looduskeskkonna vastu – mõned üksikjuhud välja arvata, näiteks kui istutame puid, aga siis tuleb ka olla ettevaatlik, et me ei kujunda looduskeskkonda liiga ühekülgselt ümber või ei soodusta võõrliikide vohamist...

Üks keskkonnasõbralikumaid käitumismudeleid on võtta oma palk pangaautomaadist või pangast välja ja panna rahatähed põlema

Mida rohkem nendele küsimustele mõelda, seda hullemaks asjad lähevad. Näiteks pole tegelikult olulist vahet, kas kasutame plastikkotti või paberist kotti – palju tähtsam on, mitu korda ja kui kaua me mingit asja kasutame ja kuidas mistahes eseme elutsükkel ükskord otsa saab, näiteks kas piimapakk lõpetab metsa all või hoopis lõigatakse ribadeks ning kasutatakse esikuvaibana... Veiseliha ostmine ja söömine aga põhjustab neli korda rohkem kasvuhoonegaase kui sama raha eest bensiini ostmine.

Kas olete mõelnud, miks me räägime vaid energia säästmisest? Meil on keelatud hõõglambid, me vähendame tolmuimejate võimsust, aga samas räägime, et majandusedu aluseks saab olla vaid tarbimise suurenemine. Aga iga asi, mille me ostame, sisaldab endas energiat, mis kulus selle tootmiseks ja transpordiks, ning iga vähekasutatud ja äravisatav asi, mida ei taaskasutata, reostab looduskeskkonda. Meile peale surutud mõttemudel on säästmise osas väga primitiivne ja vastuoluline. Kõik see algab juba lasteaiast ja koolist, kus ennast paremini tunnevad need, kel on rohkem ja ilusamaid asju.

Kõik see algab juba lasteaiast ja koolist, kus ennast paremini tunnevad need, kel on rohkem ja ilusamaid asju

Väärtushinnangute eripärast

Minu ülikoolipäevil oli bioloogia-geograafiateaduskond ja sealhulgas geoloogid need, kes kandsid endis teistsuguseid väärtushinnanguid. Looduses viibimine, praksid ja nende lõkkeõhtud, spordiüritused, matkamine ja matkamälestuste jagamine, üheskoos end ülihästi tundmine oli alati esikohal, peened materiaalsed väärtused olid pigem pilkealused kui inimlikku kadedust põhjustavad.

Fosforiidisõja ajal tekkisid ka teaduskonnas teatud erimeelsused. Oli ju maavarade leidmine geoloogide üks põhitöid, samas bioloogide süda pigem looduskeskkonna puutumatuna hoidmise juures. Selline suhtumiste erinevus on osaliselt alles tänapäevani. Kuid ka geoloogid pole kunagi olnud looduskeskkonna hävitamise poolt. Lihtsalt on lihtne ja selge, et ilma maapõueressursse kasutamata ei ole inimkond võimeline hakkama saama – nii on see olnud tuhandeid aastaid ja on ka edaspidi. Ja seda, mulle tundub, ei taheta tunnistada. Või kui tunnistatakse, siis loosungiga, et ükskõik kus mujal, aga mitte meil...

Sir Arvi Parbo. Allikas: SBS
Sir Arvi Parbo. Allikas: SBS

Tsivilisatsioonide nurgakivid

Maailm on saanud vanaks ja kaotanud oma endise jõu. Talv ei anna enam piisavalt sademeid, et seemned tärkaksid, ja suvepäike piisavalt sooja, et vili küpseks. Mäed on tühjaks roogitud ja annavad vähem marmorit, kaevandused on hõbedast ja kullast tühjaks ammutatud. Põldudel on liiga vähe põllumehi, meredel meremehi, laagrites sõjaväelasi. Otsustes puudub õiglus, kaubanduses puudub kompetents ja igapäevaelus puudub kord.“

Selle tsitaadiga alustas 2003. aastal Sir Arvi Parbo oma kõnet Austraalias tehnika- ja inseneriteaduste akadeemia aastakoosolekul ning jätkas, et see tsitaat ei pärine sugugi mitte värskest päevalehest, vaid on kirja pandud Kartaago piiskopi Cyprianuse poolt rohkem kui 1700 aastat tagasi. Pessimism tuleviku suhtes on iga ajaperioodi osaks. Hirm maavarade ammendumise osas on inimkonda saatnud tuhandeid aastaid.

Ilma maavaradeta ja nende kaevandamiseta poleks Facebooki. Poleks arvuteid. Poleks elektrienergiat. Poleks autosid, ka jalgrattaid mitte

Me võime rääkida ka sellest, et just võitlus maavarade pärast tekitab sageli sõdu ja katseid territooriume ja kogu maailma ümber jagada. Kuid üldpildis on inimkonna praegune heaolutasand tagatud maapõueressursside kasutamise abil. Kõige lihtsam on intrigantidele selgitada: ilma maavaradeta ja nende kaevandamiseta poleks Facebooki. Poleks arvuteid. Poleks elektrienergiat. Poleks autosid, ka jalgrattaid mitte.

Ja maavarasid on võimalik kaevandada ilma keskkonnale olulist kahju tekitamata. Kaevandusi saab täita, maastiku saab ümber kujundada selliseks, millel on suurem praktiline väärtus kui enne kaevandamist. Töödelda ja toota on samuti võimalik ilma oluliste keskkonnamõjudeta. Kõik on võimalik. Ainult me ei kipu uskuma, et nii võiks minna. Ja mis on selle hind, kas ettevõtjad kasutaksid uusi tehnoloogiaid?

Samas me naudime Hiinast toodud odavat kaupa. Me räägime Hiinast kui majandusimest. Aga viibinuna Pekingis keskmiselt tugeval suduperioodil, kui see keemiline ollus imbus tuntavalt kehasse ka hotellitoa kinniste uste ja akende taga, tekkis tunne, et ma ei suuda siin olla, ja ma ei saa aru, kuidas need inimesed saavad nii elada. Osakesi eemaldava maski kandmine on ju keemiarünnakut arvestades butafooria. Halloo, mis toimub? Iga Hiina asja ostes me vähendame hiinlaste eluiga, ehk küll mikro- või nanosekundi võrra, aga summaarselt on sel ülisuur mõju.

See isiklik kogemus ei ole kuidagi seotud ainult Hiinaga. Kolossaalselt rikutud looduskeskkonna probleemid on väga paljudes maailma piirkondades ja me tegelikult siin Eestis ei taju puhta õhu ja puhta vee tegelikku väärtust, samas oleme viimaste aastakümnete jooksul lasknud endile peale suruda totaalselt uued globaalturundusest domineeritud väärtushinnangud. Ka vett ostame poest, ning sageli mitte meie endi puhast põhjavett, vaid näiteks Šveitsi, Itaalia ja Prantsuse Alpides pudelisse pandud vett.

Samal ajal Eestis

Kas Eesti peaks avama oma maapõueressursse Euroopale ja maailmale? Näiteks ikka see kurikuulus fosforiit, mis meie ajudes ahelreaktsioone esile kutsub. Sümbolsõna, millel tundub olevat eestlastele samalaadne mõju kui nimel Aljoša meie naaberrahvale. Ma tean paljusid inimesi, kes ainuüksi seda sõna kuuldes koos sõnaga „kaevandus“ lähevad niivõrd pöördesse, et on valmis agooniliselt karjuma hakkama. Ja siin ma väidangi, et ei ole ainult loodusteadlaste roll seda suhtumist muuta ja rahulikult rääkida fosforiidist kui võimalusest, mitte probleemist. Ja võimalikust kasutamisest siis, kui seda võimalust ja eriti selle majanduslikku tasuvust ning keskkonnamõjude mustrit on piisavalt uuritud.

Minevikupärandi tõttu on just õpetamine ja avalikustamine ainuõige tee, et ühist mõtteruumi tekitada. Lõpetame telesaated, kus on poolt ja vastu meeskonnad ning käib lühiajaline demagoogiline võitlus oma arvamuse pealesurumiseks mistahes argumentidega. Paljudes vaieldavates küsimustes on olemas sisuliselt entsüklopeedilised aabitsatõed, mida peaks kõigepealt üheskoos aktsepteerima, et mitte viljatutele diskussioonidele ruumi anda ning seda kõike sama moodi aastast aastasse korrata... Sest tund telesaadet ilma eelneva ühiste teadmiste baasita on mõttetu aeg, mille jooksul ei saa midagi eriti selgemaks ning nauditakse pigem suhetedraamat kui suudetakse sisu mõistetavaks muuta. Vähegi arvestatava tausta loomiseks aga oleks vaja iga maavara kohta vähemalt kümnetunnist koolitussessiooni, mis käsitleb geoloogilisi, tehnoloogilisi, mäenduslikke, majanduslikke ning loodus- ja keskkonnakaitselisi aspekte. Ja ka seda eeldusel, et uuringute tase kõigis neis valdkondades on piisav.

Lõpetame telesaated, kus on poolt ja vastu meeskonnad ning käib lühiajaline demagoogiline võitlus oma arvamuse pealesurumiseks mistahes argumentidega

Quo vadis?

Eesti riikliku geoloogiateenistuse taasasutamine ei pruugi anda olulist majanduslikku kasu ei viie ega ka kümne aasta pärast, isegi kakskümmend aastat võib olla küsimärk. Uuringute protsessid on väga pikaajalised ning oma rolli mängib pidevalt muutuv olukord maailmaturgudel. Kuid vaid väga rumal riik ei oma teadmist, kompetentsi ja kontrolli oma maapõueressursside üle.

Ja geoloogidel ei ole ainult maavarade kasutuselevõtu roll, neil on ka keskkonnakaitseline roll, veelgi enam – just geoloogid võiksid olla ühed initsiaatorid võitlemaks raiskamisega meie ümber, kujundades ühiskonna väärtushinnanguid. Kui tervelt kolmandik toitu läheb prügikasti, tähendab see, et rohkem kui kolmandik kaevandatavat fosforiiti on maailmas võimalik kokku hoida. Geoloogid tegelevad ka juba pikka aega põlevkivitööstuse jäätmete taaskasutusvõimaluste leidmisega. Just seda kuvandit peab meie ühiskond teada saama – loodav geoloogiateenistus saab olla vägagi „roheline“, niivõrd kuivõrd see tänapäeva maailmas üldse võimalik on.

Rohkem teaduslikku, ka sotsiaalteaduslikku mõistust, rohkem suhtekorraldust. Paljastagem ka puhtaid intrigante, kes tõsimeeli seisavad plakatitega „Ärimehed ahju!“ vms. Huvitav küll, kelle najal meie praegune ühiskond üldse üleval seisab? Me ei saa lubada looduskeskkonna ebamõistlikku hävitamist, aga me ei saa lubada ka tänapäevase ühiskonna tugitalade lausmõnitamist.

Autor:
Erik Puura, Tartu Ülikooli arendusprorektor.
Diplom geoloogias (Tartu Ülikool),
MSc keskkonnakaitses (Manchesteri ülikool),
PhD keemiatehnikas (Stockholmi Kuninglik Tehnikaülikool)

Toimetas Aivo Averin

*J.M.K.E „Õhtumaa viimased tunnid“


Eelmine
Kalle Kirsimäe: kas kaevandada või mitte?
Järgmine
Kui riskantne võib olla tunneli ehitus?

Vastused puuduvad

Email again: