Kalle Kirsimäe: kas kaevandada või mitte?

Kõik asjad on maavarad. Meie ise ja meid ümbritsev. Öeldes „maavara“, mõeldakse esmalt seda „kullakoormat“, mis võiks olla peidus maapinna all, aga Maa vara on tegelikult samahästi õhk, vesi ja elusolendid selles/sellel. Küll on tõsi – ja mis läheb sama kiiresti meelest – et ilma maapõues leiduvate varadeta ei oleks elu, mis vormis see ei eksisteeri. Kõige tipuks, nii nagu kogu toiduahel ripub ära selle esimesel astmel kättesaadavatest toitainetest, sõltub ka inimese elu-olu maapõuest kättesaadavatest varadest. Mida tehnoloogilisem (arenenum?) on tsivilisatsioon, seda enam ta maavarasid vajab.

Kustkohast need varad tulevad? Maa seest. Mis iganes kombel, aga kui me ei taha tagasi pöörduda kiviaega (muide, ka see tulekivi tuleks siis kusagilt kaevandada), siis on maavarade kaevandamine paratamatu. Ka kõige rohelisemas energiamajanduses on vaja kaevandada maapõuest selle varasid päikesepaneelide, tuuleturbiinide ja energiasalvestite jaoks või kõige lihtlabasema (ligi-)nullenergia maja ehitamiseks. Väga palju ning kasvavas tempos. Üha haruldasemaid ja raskesti kättesaadavamaid.

Kummalisel kombel käib –  kirjandusklassikuid parafraseerides – „tants ümber maavarade“.

Kummalisel kombel käib –  kirjandusklassikuid parafraseerides – „tants ümber maavarade“. Ühelt poolt ei ole ühiskond valmis loobuma arenenud tsivilisatsiooni (ka kõige pisematest) hüvedest, aga teisalt ollakse valmis trummipõrina saatel alla kirjutama kaevandamist keelavatele avaldustele, millel puudub mingisugunegi teaduslikult ratsionaalne põhjendus.

On see „süütunne“ looduse ees või lihtsalt jaanalinnumäng? Mõni aeg tagasi avaldas ühe Eesti raadiojaama loodus-/keskkonnasaates maavaradega(?) tegeleva ühingu eestvedaja mõtet, et ... arenenud riigid (maavarasid) ei kaevanda(!). Tõesti? Kust siis need maavarad tulevad? Kelle maapõue ja keskkonda peaks rikutama-lagastatama, et meie saaksime mõnusalt tsivilisatsiooni hüvesid nautida?

Hiljuti kõlas Eesti meedias juba palju tsiteeritud lause, et Eesti riik paneb toime oma rahva kallal koloniaalpoliitikat. Jättes kõrvale retoorilise küsimuse, et kes või mis on Eesti riik – äkki oleme need ikka meie ise (?) –, siis selles kontekstis enam koloniaalpoliitilisemat mõttekäiku kui eespool nimetatu ei ole vist võimalik ette kujutada.

Ei, me ei pea Eestis kaevandama mitte ühte grammi liiva, kruusa, turvast, lubjakivi ega põlevkivi ning kogu vajaliku vee võime torudega tuua kus iganes teisest maailma otsast, aga me peame seejuures endale aru andma, mis on selle maksumus ja kes ning kuidas nende maavarade hinna nii otseselt kui kaudselt kinni maksab.

Maapõue varade kaevandamine on kokkulepe mille osapooled peavad aru saama, et miks ja kelle jaoks seda tehakse. Peale selle, et sõidutee, mille täitepinnas toodaks naaberriigist sadade kilomeetrite kauguselt, oleks sõna otseses mõttes „kulda väärt“, peaksime endale aru andma ka võimalikust keskkonnakahjust, mida meie heaolu tagamiseks selles kaevanduses/riigis tehti.

Vastutus elamisväärsema ja mitmekesisema Maa eest ei saa piirduda ainult omaenese tagaõuega.

Vastutus elamisväärsema ja mitmekesisema Maa eest ei saa piirduda ainult omaenese tagaõuega. Seepärast, jah, kui me ei ole valmis tasuma imporditava materjali (ausa kaubanduse) täishinda, siis peamegi ise kaevandama, tehes seda säästlikult  ja vastutustundlikult.

Eesti vaatenurgast on hamletlik küsimus – kaevandada või mitte – kindlasti valulisem kui meie lõunanaabritel. Mitte niivõrd kohaliku tähtsusega ja vähema ekspordipotentsiaaliga kruusa-liiva, lubja-/dolokivi ning turba või põhjavee puhul, aga  suurte, tuntud ja tundmatute varade pärast: põlevkivi, fosforiit, graptoliitargiliit ja aluskorra metallid.

Nende kasutamise/kasutuselevõtuga kaasneksid nii kõrgem lisandväärtus ja ekspordivõimekus, aga  ka määratult suuremad sotsiaalmajanduslikud probleemid ning ennekõike vastutus. Alustades üksikust lendoravast, aga veelgi tähtsam, kümnete tuhandete otseselt-kaudselt seotud inimestega lõpetades.

Selliste küsimuste kaalumisel tuleb arvestada, meeldib see meile või mitte, et maavarad on kasutamiseks, aga ainult õigel ajal ja õigel viisil. Põlevkiviajastu on kas juba läbi või kohe lõppemas ning vägivaldse üldistusena võib öelda, et Eesti on muutumas põlevkivitööstuse pantvangiks. Poliitiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult. Otsitud edulood ei kummuta tõsiasja, et Eesti põlevkivi kütteväärtus on kivisöega võrreldes vähemalt 2–3 korda madalam ja selle põletamisel tekib kõigi teiste fossiilsete kütustega võrreldes kõige rohkem tahkeid-gaasilisi jäätmeid. Piltlikult öeldes tuleb kivisöega võrreldava energiahulga tootmiseks kaevandada vähemalt kaks korda rohkem põlevkivi ja ladestada enam kui neli korda rohkem jäätmeid. See ei ole jätkusuutlik tegevus.

Kas mastaapse põlevkivitööstuse lõpp saabub lähematel kümnenditel või kestab piinarikas langus kauem, ripub ära poliitilisest otsustest ja sealhulgas valmisolekust põlvekivitööstust tehnoloogiliselt uuendada, aga üha karmistuvas majanduskonkurentsis ja rangemate keskkonnanõuete tingimustes on see lihtsalt vääramatu.

Täna on põlevkivitööstuse enese probleemidest tegelikult isegi olulisem küsimus – mis ja kas üldse peaks asendama põlevkivitööstust?

Kas Eestis tuleb fosforiidiajastu või metalliaeg?

Tegemist on mitme tundmatuga võrrandiga, kuid esmaselt ei sõltu vastus mitte nende potentsiaalsete maavarade geoloogiast ega ka kaevandamis- ning töötlemistehnoloogiatest, vaid riiki hõlmavatest majandus- ja sotsiaalpoliitilistest küsimustest: tööhõive, riigi ja omavalitsuste maksutulu, sotsiaalpoliitiline stabiilsus jne.

Maavara õiglane hind, täpsemalt küll selle lisandväärtus, ei ole ainult tema maksumus maailmaturul.

Nendele järgnevad teised tundmatud – kui kalliks läheb vana tööstuse asendamine ja uue loomine ning mis on selle maavara tegelik väärtus? Maavara õiglane hind, täpsemalt küll selle lisandväärtus, ei ole ainult tema maksumus maailmaturul, millega on tore üldsust pimestada, aga see sisaldab lisaks kõigele otseselt mõõdetavale ka raskesti hinnatavaid keskkonnakahjusid, emotsionaalseid väärtusi kui ka sotsiaalmajanduslikke aspekte.

Nendele küsimustele tuleb leida vastused kõigepealt. Ja kui kõige lõpuks selgub, näiteks, et me ei ole valmis maksma kõiki fosforiidi kaevandamise-töötlemise otseseid-kaudseid kulusid, aga oleme valmis iga kord, kui tarbime fosforiiditööstuse tooteid, tasuma selle täiskulud, siis on vastus selge – ei kaevanda...  ja võime selle asemel hoopis metsa minna.

Kevad tärkab.

Autor

Kalle Kirsimäe (PhD geoloogia), geoloogia ja mineraloogia professor ˗ Tartu Ülikooli geoloogia osakond, Ravila 14A, 50411 Tartu