Põlevkivi väärtus 100 miljardit eurot

Narva karjäär. Allikas: PM, Mihkel Maripuu.


Põhiseadus ütleb: Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Aga kui suur on see rahvuslik rikkus mõõdetuna 2018. aastal, arutleb Eesti Geoloogiateenistuse asedirektor
Kalev Kallemets.

Hindamatu on üks kindel vastus, sest tõesti kogu meie maa, maapõue kivimid, mis kujunenud sadade miljonite aastatega, ning elusloodus, mis märksa noorem, ongi Eestimaa. Juba kivi-, pronksi- ja rauaajast on loodus pakkunud leidlikule inimesele vajalikke ressursse äraelamiseks. Nii ka Eestis.

Kui noore Eesti Vabariigi ajutine valitsus novembris 1918 tegevust alustas, pöördus ehitusinsener Märt Raud selle poole ettepanekuga Saksa okupatsioonivõimult üle võtta 50 kaevuriga Pavandu põlevkivikarjäär, et toetada riigi nõrka energeetikat. Nimelt oli suures viinapõletamise, põllumajanduse ja raudteede ehitamise innus Eesti metsad tõeliselt hõredaks muutunud ning kivisütt ei olnud kuidagi võimalik osta. Valitsus otsustas „jah“ ning nii tekkis põlevkivi-Raua eestvedamisel Kohtla-Järve põlevkivitööstus ja selle ümber aastatega linn. Saja aastaga on Eestis põlevkivi kaevandatud üle 1 miljardi tonni ning aastas kaevandame on viimased aastad 14–16 miljonit tonni.

Veebruaris avaldas Soome geoloogiateenistus, et põhjanaabri avastatud ja mõõdetud maavaravarude väärtus on viimase 5 aasta turuhindasid arvestades 500 miljardit eurot, ning majandusminister Lintilä seisukoht oli, et neid varusid peaks tõhusamalt kasutama. See tekitas küsimuse, kui suur on Eesti maapõueressursside väärtus.

Selleks tuleb teada varude suurust, teadmiste usaldusväärsust ehk uurituse taset ning ühe tonni varu kohta toodetavat väärtust. Kõige paremad andmed on meil Eesti põlevkivi kohta ning arvestades, kui palju Eesti Energia ja VKG 2016. aasta andmetel tootsid elektrit, õli ja sooja, ning arvestades 2014–2017 kehtinud keskmisi õli- ja elektrihindu, on võimalik arvutada, et 1 tonni põlevkivi geoloogilise varu kohta toodeti väärtust 44,5 eurot.

Veel on usaldusväärselt võimalik arvutada, et ettevõtete tasutud keskkonnatasusid, tööjõumakse ja Eesti Energia dividende arvestades sai riik 2014–2017 keskmiselt tulu 9,9 eurot tonni põlevkivi kohta.

PÕLEVKIVI VARUDE KOONDBILANSS SEISUGA 2017. AASTA LÕPP
Varu uuritusaktiivne [3]  (tuhat tonni)passiivne[4] (tuhat tonni)
Tarbevaru[2] 991 029,01 651 084,9
Kõik varud kokku

(tuhat tonni)
Reservvaru[1] 302 584,41 723 954,6
KOKKU1 293 613,43 375 039,54 668 652,9
Allikas: Eesti maavarade koondbilanss 2017, Maa-amet

Korrutades kogu põlevkivi varu (aktiivne[3] + passiivne[4] ) väärtusega tonni kohta saame Eesti põlevkivivarude väärtuseks ca 208 miljardit eurot.

Loomulikult tõuseb küsimus, kas ikka kogu selle varu kasutamine on mõistlik majanduslikust ja keskkonna seisukohast. Kindlasti mitte, sest looduskaitsealused sood on Eestile väärt enam kui sajad miljonid eurod ning looduskaitsealused varud on seega arvestusest väljas. Seetõttu ongi suurem osa Eesti põlevkivi varust (üle 3,3 miljardi tonni) määratud tinglikult kaevandatavaks ehk passiivseks varuks. Samas on sellest oluline osa määratud passiivseks energiatootluse (35 MJ/m²)[5]   järgi, mida tulevikus tõenäoliselt korrigeeritakse. Arvestame seega passiivse varu kasutamist tõenäosusega 30%, mis teeks 1 miljard tonni põlevkivi koguväärtusega ca 45 miljardit eurot.

Eesti põlevkivi koguvarust moodustab aktiivne ehk kaevandatav varu ligi 1,3 miljardit tonni koguväärtusega ca 58 miljardit eurot. Selle hulka kuuluvad kaevandamisloaga mäeeraldised ca 550 miljonit tonni, esitatud ning tõenäoliselt edukad kaevandamisloa taotlused (Sonda, Estonia II) 435 miljonit tonni.

Seega, kokku oleks kogu kasutatava Eesti põlevkivi väärtus ca 103 miljardit eurot ning sellest loodav riigitulu 23 miljardit eurot. See põhjendab, miks Eesti põlevkivi reguleeriva õigusraamistikku on põhjust hoolsalt kujundada ning riigil panustada teadus- ja arendustegevusse.

Tehniliselt tuleks allmaakaevandamisel arvestada kadudega tervikutes 30%. Ka sellisel juhul jätkuks põlevkivivaru senise kasutusmääraga (15 miljonit tonni aastas) enam kui 100 aastaks ja omaks koguväärtust üle 70 miljardi euro.

Video põlevkivi kaevandamisest kambermeetodil

Põlevkivist elektri tootmine väheneb kindlasti juba lähiaastail nii CO2 hinna kui elektrijaamade vanuse tõttu, kuid õlitootmine püsib ökonoomne ilmselt seni, kuni vedelkütused on peamine transpordikütus maailmas. Kokku kasutab maailm toornaftat sel aastal 98 miljonit barrelit päevas ehk 5,5 miljardit tonni aastas ning Eesti põlevkiviõli toodang 0,8 miljonit tonni aastas on sellest 0,001%.

Elektriautode suure revolutsiooni osas olen ressursiökonomistina skeptiline, sest lisaks tohutule kogusele erimetallidele vajavad elektriautod tõeliseks globaalseks läbimurdeks miljoneid laadimiskohti linnades, suures koguses elektrienergiat ning senisest maksevõimelisemaid kliente, eriti arengumaades. Samas on inspireeriv edulugu 12 miljoni elanikuga Hiina Shenzheni linnast, kus kõik 16 500 linnaliinibussi on elektrilised.

Eesti väljakutseks on suurendada põlevkiviõli kvaliteeti ja lisandväärtust, vähendada töötlemise ja kaevandamise keskkonnamõjusid, suurendada jääksoojuse, tuha ja aheraine kasutust ning väärindada uttegaase. Need kõik on keerulised teadus- ja arendustegevused, millesse täna paraku riigi ja ülikoolide poolt panustatakse, kuid võiks tublisti enam, arvestades, et Eesti energiavaldkonna teadus- ja arendusrahastus on 3–4 korda väiksem suhtes SKPsse kui Soomel või Kanadal.

Lähitulevikus on väga oluline saada kokku ülevaade kõigi Eesti maapõueressursside majandusliku väärtuse kohta ja kaasajastada seda regulaarselt. Tuleb aga rõhutada, et ühegi Eesti maapõueressursi kasutus pole lihtne, vaid põhjalikult reguleeritud ning eeldab pikaajalisi teadus- ja arendustöid. Ilmne näide on Tallinn-Helsingi tunnel, mis vajab veel palju aastaid geoloogilisi, tehnilisi, keskkonna- ja majandusuuringuid.

Mõisted

  1. reservvaru – maavaravaru, mille geoloogilise uurituse maht võimaldab saada vajalikud andmed maavaravaru perspektiivi hindamiseks ja edasise geoloogilise uuringu suunamiseks 
  2. tarbevaru – maavaravaru, mille geoloogilise uurituse maht võimaldab saada vajalikud andmed maavaravaru kaevandamiseks ja kasutamiseks. Tarbevaru kvalifitseeritakse geoloogilise uuringu alusel
  3. aktiivne varu – maavaravaru on aktiivne, kui selle kaevandamisel kasutatav tehnoloogia ja tehnika tagavad maapõue ratsionaalse kasutamise ja keskkonnanõuete täitmise ning maavara kasutamine on majanduslikult kasulik
  4. passiivne varu – maavaravaru on passiivne, kui selle kasutamine ei ole keskkonnakaitseliselt võimalik või puudub vastav tehnoloogia, kuid mis võib tulevikus osutuda kasutuskõlblikuks
  5. 35 MJ/m²  – Eestis loetakse põlevkivivaruks maavara, mille kaevandatavate kihtide energiasisaldus pindala kohta on 35 MJ/m² ning energiatihedus 6,1 MJ/kg.

Autor:

Kalev Kallemets - Eesti Geoloogiateenistuse asedirektor, TalTech doktorant


Toimetas: Sander Olo, Hardi Aosaar
Eelmine
Andres Marandi: “Kuidas on võimalik kasutada rohkem põhjavett kui seda on looduslikus varus?”

Vastused puuduvad

Email again: