Tavo Ani: "Mõtteid Elust, kosmosest ja geoloogiast"

Autor: Juliana Jiménez Jaramillo
Maa vanus on umbes 4,5 miljardit aastat, mille jooksul on siin juhtunud nii mõndagi. On toimunud väga äkilisi globaalseid muutusi. Näiteks kokkupõrge proto-Kuuga. Selle mõjust elule ei tea me miskit, sest mis iganes leidis Maal aset varem, siis selle jäljed pühiti kokkupõrke käigus täielikult. Enamus hilisemaid kataklüsme või globaalse kliima muutusi on aga hästi korreleeritavad väljasuremiste sündmustega.

Meil on vedanud, et niigi hästi on läinud, sest Maal on päikesesüsteemis olnud kaks kaaslast, mille kohta käivad tugevad spekulatsioonid või on leitud tõestust, et seal eksisteerisid kunagi eluks vajalikud tingimused. Need on Mars ja Veenus.

Tingimused olid Marsil õiged vaid üsna üürikest aega umbes 200 miljoni aasta jooksul, kus võis voolata vesi. See lõppes aga umbes 3,8 miljardit aastat tagasi, ammu enne seda, kui pärinevad esimesed tõestusmaterjalid elust Maal. Simulatsioonid näitavad, et Veenus võis olla esimene eluks kõlblik planeet, mida katsid ookeanid ajavahemikus 3,7–0,7 miljardit aastat tagasi. 3 miljardit aastat on piisav aeg, mille jooksul võiks tekkida ja areneda elu. Kuivõrd kompleksne, on küsitav, sest me ei oska ka Maal oleva elu tekke hetke määrata. Maal samas – ainsas kohas, mida saame panna samale skaalale, – arenesime meie hulkraksest tänapäevasesse vormi vaid umbes miljardi aastaga. Ent ometi lõppes see Veenuse jaoks katastroofiliselt. Kas oli selles süüdi tõusev päikese aktiivsus, järsk muutus vulkaanilises aktiivsuses või milleski kolmandas, on taas kord spekulatiivne. Kolmest kunagi elukõlblikust naaberplaneedist on aga vaid ühel pakatav elu – meil siin.

Maa ajaloos on teadaolevalt toimunud viis väljasuremise sündmust ning hetkel toimub kuues. Kuuenda põhjuseks on võimalik nimetada vaid meid, inimest kui liiki ja tema ülemvõimu looduse üle.

Kuigi oleme ennast nimetanud Homo sapiens’iks, ehk mõtlevaks inimeseks, ei eristu meie tegutsemismustrid kuigipalju kõige püüdlikumate amööbide või mistahes muu loomariigi esindaja omast. Kui on võimalik, siis paljuneme, hõivame uut maad ja paljuneme veel, seda lõpmatu tsüklina, kuni ressursid enam meie kasvu ei toeta. Seni pole me veel ressursside lõppemist tundma pidanud. Meie õnneks ja Maa kahjuks oleme industriaalrevolutsioonist alates õppinud ära rea uusi nippe, kuidas muuta enda elu paremaks ja pikemaks. Elukvaliteet on paranenud, energia tarbimine inimese kohta tõusnud massiivselt ja endiselt tahame rohkemat.

Püüdlused globaalse kliima ja ökoloogia tasakaalu poole on vajalikud ning võitlus selle pärast muutub järjest dramaatilisemaks. Inimese võimutsemisega Maal on alanud ka juba ammu kuues väljasuremislaine, mis samuti endiselt hoogu üles ketrab.

Allikas: earthtimes.org
Oma kõige rudimentaalsemal tasandil me ei oska ja ilmselt ei hakka kunagi oskama tõmmata pidurit oma invasioonile looduses. See on instinktide vastane. Globaalsel tasandil inimmõju vastu võitlemine aitab pidurdamisele kaasa ning kui siin on keegigi, kellele meeldib käia metsas ringi, ujuda meres, jões või ookeanis, ning tahab, et need asjad ei tunduks utoopilised meie järelpõlvedele, siis peakski võtma ehk kasutusele meetmed, mis piiraksid meie heaolu ja vabadust naftajäätmeid suvalisse kohta visata, ning võtaksid meid rohkem vastutusele meie tegude eest.

Viimased trendid Maal on viinud olukorrani, kus suurtööstustel on suured eelarved rohelise ja jätkusuutliku imago loomiseks ja samal ajal teisel pool maakera korraldavad ökogenotsiidi, mida on lihtne teha nende piirkondade madala elatustaseme ja ahnete poliitikute tõttu. Vaatame ka ise halvasti, kui tulevad võõramaa ettevõtted meie metsa kokku ostma ning seejärel selle maatasa teevad ning minema viivad. Samas, ega me ise ka oma metsa kahjuks paremini suhtu.

Meie püsiasustus on hetkel olemas kõikidel kontinentidel ning meiega on kaasas käinud seni megafaunahäving ning liigilise mitmekesisuse kadu. Viimased megafauna esindajad on hetkel Indias ja Aafrikas säilinud, kuid kui kauaks, ei tea.

Kui tahaksime oma inimkonna karmat natukenegi parandada, on tegelikult ainult üks lahendus, mis ei lähe konflikti meie iseloomuga. See on kosmosekolonialism. Juba 1903. aastal pani Vene kosmonautika visionäär Konstantin Tsiolkovski paika, et orbiidile saaks viia agrikultuuri, rasketööstuse ning suured päikeseenergia kollektorid, mis vabastaks meid fossiilsetest kütustest ning vähendaksid meie jalajälge siin Maa peal. Metalle ja kõike muud kaevandatavat saaks palju lihtsamini kätte aga asteroididelt. Boonusena: sõnakõlks "Maale vanaemale ja vanaisale külla minemine" võtaks hoopis uue dimensiooni.

Ka Goldman Sachs on viinud läbi uuringu, mis näitab kosmosest kaevandamises suurt tasuvust näiteks plaatina grupi metallide osas. Kui jätta kõrvale tehnoloogia ebaküpsus, siis sellega on aga üks "aga". Nimelt vaatamata oma madalale stardihinnale (umbes 2,6 miljardit dollarit) viiks see olemasolevate turgude kokkukukkumiseni, kuna kättesaadavad kogused oleksid järsku hoomamatud ja suur ülejääk viiks ka toormehinna alla. Praegustel kaevandusaladel algaks suur pankrotistumise ja töötuse laine, võibolla vaid palga kahanemine ja massirahutused, kehtivad ärisidemed lõigataks läbi ning kuskilt sellest peaks algama kollaps. Ja siin ma ei räägi vaid arengumaadest, vaid kõigist riikidest, mille SKT sõltub suurel osal maavarade kaevandamisest.

Meile kui fosforiidisõja järgsele rahvusele, kes suurest traumast tingituna endiselt kardab maa alla piiluda, see suurt mõju ei avaldaks, küll aga Soomele, Venemaale, Hiinale, USA-le ning paljudele teistele, mida tunneme jõukate riikidena. Ütleme siis nii: on vaid mõned rikkad riigid (Jaapan, Lõuna-Korea, Itaalia, Hong Kong, Singapur, Belgia, Šveits, Taivan), millel puuduvad märkimisväärsed maavarad.

Samas, pärast sellele järgnevat globaalset kriisi ja turgude kollapsit elaksime uues Maailmas, kus Maal asuvad kaevandused on järjest vähem olulised, energia tuleks orbitaaljaamadest, orbiidile küüditatud inimesed omaksid väiksemat jalajälge ning loodusel oleks ehk üürikeseks ajaks aega taastuda, tingimusel, et selle kõrval me tegeleme prügiprobleemidega ning seda vaid seniks, kuni me uue lainena Maale taas peale lendame.

Mõisteseletaja

 *Megafaunasse kuuluvaks peetakse loomi, kelle mass on üle 40 kilogrammi. Antud juhul käsitletakse megafauna all Pleistotseeni megafaunat, mille mass oli selgelt suurem. Sinna alla kuuluvad Euraasia mandrilt mammutid, mõõkhambulised tiigrid, koopakarud, euraasia jõehobud, koopalõvid ja paljud teised inimesest suuremad loomad.

Autor

Tavo Ani
Tartu Ülikooli geoloogia osakonna doktorant
tavo.ani@ut.ee
Eelmine
Põlevkivi väärtus 100 miljardit eurot

2 vastust

Email again:
Viktor Undusk 4. oktoober 2019
Nn. "fosforiidisõja" peamiseks põhjuseks oli oht, mis fosforiidi kaevandamisega oleks kaasnenud - suur rahvastiku sisseränne (u. 50 000). Tol ajal oli Eestis eestlasi ainult 61% (praegu on u. 70%). Fosforiiti hakatakse Eestis kaevandama varem või hiljem, sest maailma põllumajandus vajab väetist.
Tavo Ani 6. oktoober 2019
See lugu polnud tegelikult fosforiidist