Arbavere lood - Äike Arbaveres ehk juhtumised Stefaniga

Arbavere sauna esine lõkkeplats. Pildil vasakult istumise järjekorras: Maarika, Janika, Priit, STEFAN, Tarmo ja Rene. Pildi tegi kursaõde Tiina.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et see juhtus siis, kui Eesti oli juba taasiseseisvunud ja meil Eesti Geoloogiakeskuse kaardistamise osakonnas oli praktikal välistudeng. Võib-olla et lausa esimene tollase aja kohta. Kuna temaga samal ajal olid kaardistamise praktikal geoloogiatudengid Janika ja Maarika, siis pidi see olema umbes aastal 1997. Või umbes midagi sinnapoole.
Olime üsna elevil – tudeng oli Norrast ja norrakad olid ikka meil heas kirjas. Et põhjamaised ning sportlikud, sihvakad ja asjalikud. Aga Stefan ei olnud päris see, mida me algul ette kujutasime. Kuna uurisime ja puurisime ta eluolu ja tausta kohta, tuli välja, et olgugi pärit Põhja-Norrast ja lausa paljulapselisest perekonnast ja talust, ometi paistis ta kargete eestlaste silmis üsna äbarik ja abitu olevat. Võib-olla oli meil liiga tugev Nõukogude Eesti karastus, aga Stefanile tundus isegi labidaga kaevamine ja metsas käimine uus ja hirmutav kogemus olevat. Hiiumaal Lehtma sohu sattudes haaras teda lausa surmahirm, ja need sääsed-sääsed ... Nii palju nende putukate pärast kannatamas ja pidevalt vehkimas polegi enne ega pärast kedagi näinud. Et mitte kahtlust äratada ja ta tundeid riivata, kui me teda omavahel klatšisime, siis kasutasime tema kohta koodnime „poolakas“.

Aga selle pika sissejuhatuse peale jõuangi nüüd Arbavereni. Pärast välitöid Hiiumaal baseerusime siis geoloogide-kaardistajatega Arbaveres ja Stefan ka. Tegime vist kameraaltöid. Seal oli meil teda mugavam pidada, sest Arbaveres oli meil ikka rohkem ruumi ning Stefanile võimalik lausa oma tuba välja pakkuda. Oli südasuvi ning hirmus palav. Ja meie Stefan jäi haigeks. See oli probleem. Arbavere on ju metsade vahel – pole arste, apteegid ja poed on kaugel. Elasime seal muretut elu, meil polnud seal medikamentegi tagavaraks. Stefan nõudis arsti. Suutsime ta vist maha rahustada, aga rohtusid nõudis ta ikka. Otsisime ja otsisime ning leidsime paratsetamooli küünlad. Need olid nähtavasti sinna jäänud kellestki, kes oma lastega seal hiljuti oli käinud. Veensin teda hulk aega tõsise näoga, et need on sama head kui tabletid, aga ta millegipärast ei läinud liimile.

See, mis edasi juhtus, on minul meeles ainult hetkeliste mälupiltidena, aga Sten Suuroja kohati täiendas mu mälestusi. Sten ja Tiidu-onu (Tiit Mardim) olevat läinud metsavahi juurde Stefanile tablette tooma. Ja loomulikult jätkus neil seal juttu, ja ehk midagi veel, kauemaks. Mingi aeg tabas Arbavere baasi kohutav äike, äike olevat kõigepealt löönud puusse, siis kündis vao maasse, kuidagi liikus vist tenniseväljaku traataeda pidi elektripistikusse, lõi selle puruks, seejärel liikus edasi juhtmeid pidi kaevu. Kusagil tenniseväljaku ja puu kandis paiknesid kärnikastid, need olid ka pilbasteks. See oli päris jube elamus meilegi, mis siis veel vaene haige Stefan! Kuna meil midagi tervendavat talle anda polnud, siis just enne lõplikku äikesematsu olin veennud Stefanit, et Arbavere vett võib ilma keetmata juua, sest see on väga puhas. Ja kui me lõpuks kaevuvee kätte saime, siis see oli süsimust!!! Rauast torud olid nähtavasti elektrilöögi toimel oma panuse andnud. Seda ei söandanud me isegi juua, mis seal siis Stefanist rääkida.
Tiidu-onu ehk Tiit Mardim.
Stenil ja Tiidu-onul oli ikka lõpuni meeleolukas päev – sest sellist sündmusteahelat ja looduse stiihiat lausa ju pidi tähistama. Ja põhjalikult. Stefan ka kuidagi vist ikka paranes, sest koju Norrasse ta nähtavasti jõudis. Ei taha mõeldagi, mis mälestused talle Eestist jäid. Ühe kasuliku asja ta meilt ikkagi sai – nimelt oli ta vaimustuses tatrapudrust, sest osutus, et ta ei teadnud, mis teravili see on, ja talle väga meeldis. Menüüs oli meil seda ikka ülitihti ka. Aga geoloogilise praktika mõttes … ei tea. Rohkem ei ole temast kuulnud, aga loodetavasti on temast saanud tubli inimene. Ehk ka geoloog.

Autor

Ene Jürjens
Eelmine
Arbavere lood - radiomeetriga Arbaveres

Vastused puuduvad

Email again: