Arbavere lood - radiomeetriga Arbaveres
1986. aasta 27. aprillil lendasin koos kahe kaaslasega Simferopolist Tallinna. Käisime Krimmis koobastes ja matkasime lõunaranniku mäeahelikul. Ilm oli Eestis ebatavaliselt soe ja maipühade ajal oli Kloogarand päevitavaid inimesi täis, paljud käisid meres ujumas.
Peale pühi läksin Arbaverre välitööle. Tagusin tookord kõik olemasolevad diktüoneemakilda puursüdamikud ketasteks ja võtsin pool materjali proovideks. Enne seda kirjeldasin südamikud ära ja kuna kohustuslikus korras tuli ka radiatsiooni mõõta („массовые поиски“), siis tegin seda plaadikujulise dosimeetriga. Vastavad numbrid kirjutasin selleks otstarbeks trükitud vihikusse. Kilda radioaktiivsus oli tunduvalt foonist kõrgem, alumistes kihtides veelgi suurem. Mis seal imestada, diktüoneemakilt sisaldas ju märkimisväärses koguses uraani.
Ühel päeval sadas kõvasti vihma, olin toas, kuulasin raadiost uudiseid. Rootsis oli vihma sadanud. Järgmisel päeval jätkasin oma tööd, kuni pilk läks hiljuti ehitatud kärnikuuri laiale eterniitkatusele. Rootsist kuuldud info alusel tekkis mõte mõõta dosimeetriga räästaalust maapinda, seda kohta, kuhu vihmavesi katuse servalt maha langes. Ja üllatus oli suur – dosimeetri näit lendas skaala ülemisse serva, diktüoneemakilda radioaktiivsus oli selle kõrval tühine.
See oli ohtlik Tšernobõli vihm, mis tõi osa radioaktiivsest tseesiumist Rootsi kaudu ka Eestisse. Meie sportlik hüdrogeoloog, tore inimene Anne Karu jäi aga tookord vihma kätte. See maksis talle elu ja ta ei olnud siis ainuke.
PS. Tšernobõl, kus tuumareaktor plahvatas 26. aprillil, päev enne meie lendu, jäi täpselt Simferopol-Tallinn joonele. Huvitav, kustkaudu lennuk lendas, infot maailmale siis veel ei edastatud.
Autor:
Eduard Pukkonen
Peale pühi läksin Arbaverre välitööle. Tagusin tookord kõik olemasolevad diktüoneemakilda puursüdamikud ketasteks ja võtsin pool materjali proovideks. Enne seda kirjeldasin südamikud ära ja kuna kohustuslikus korras tuli ka radiatsiooni mõõta („массовые поиски“), siis tegin seda plaadikujulise dosimeetriga. Vastavad numbrid kirjutasin selleks otstarbeks trükitud vihikusse. Kilda radioaktiivsus oli tunduvalt foonist kõrgem, alumistes kihtides veelgi suurem. Mis seal imestada, diktüoneemakilt sisaldas ju märkimisväärses koguses uraani.
Ühel päeval sadas kõvasti vihma, olin toas, kuulasin raadiost uudiseid. Rootsis oli vihma sadanud. Järgmisel päeval jätkasin oma tööd, kuni pilk läks hiljuti ehitatud kärnikuuri laiale eterniitkatusele. Rootsist kuuldud info alusel tekkis mõte mõõta dosimeetriga räästaalust maapinda, seda kohta, kuhu vihmavesi katuse servalt maha langes. Ja üllatus oli suur – dosimeetri näit lendas skaala ülemisse serva, diktüoneemakilda radioaktiivsus oli selle kõrval tühine.
See oli ohtlik Tšernobõli vihm, mis tõi osa radioaktiivsest tseesiumist Rootsi kaudu ka Eestisse. Meie sportlik hüdrogeoloog, tore inimene Anne Karu jäi aga tookord vihma kätte. See maksis talle elu ja ta ei olnud siis ainuke.
PS. Tšernobõl, kus tuumareaktor plahvatas 26. aprillil, päev enne meie lendu, jäi täpselt Simferopol-Tallinn joonele. Huvitav, kustkaudu lennuk lendas, infot maailmale siis veel ei edastatud.
Autor:
Eduard Pukkonen
Vastused puuduvad