Geoloogia doktor Eesti tervishoius

Senine Põlva maavanem Ulla Preeden tegi hiljuti oma karjääris põneva pöörde, asudes käesoleva aasta juulikuust juhtima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Eesti Geoloogi püstolreporteril Aivo Averinil õnnestus Ullal nööbist kinni haarata ning vestelda temaga olulistel teemadel. Mitte iga päev ei kohta inimest, kes on lühikese aja jooksul kaitsnud doktorikraadi, pidanud maavanema ametit, kuuludes samal ajal Kaitseliidu vanematekokku, Teaduste Akadeemia meteoriitikakomisjoni, juhtinud IRL'i naisorganisatsiooni ning mis kõige olulisem – olnud ja jäänud selleks, kes ta tegelikult on. Ulla on nimelt geoloog.

Kohtun Ullaga Tallinnas, Ülemiste keskuses, ameerika tüüpi restoranis, ümberringi rippumas kõiksugu ameerikamaa sildid, pildid ja muu träna. Ulla on just naasnud tähtsalt ametialaselt kohtumiselt ning on teel tagasi koju Tartusse. Me ei lase end ümbrusest kuigivõrd häirida, tellime söögid-joogid ning asume juttu veeretama.

Kuidas Räpina tüdruk geoloogia üles leidis?

Ma olen oma kursuselt kindlasti see inimene, kellel see juhtus kogemata. Läksin ülikooli loodusteadustesse sisse astuma, aga mul ei olnud mingit veendumust, kas panen paberid bioloogiasse, geograafiasse või geoloogiasse. Geoloogia kasuks rääkisid kaks asja: esiteks tuli minu parim sõbranna Kati geoloogiat õppima ja teine oli see, et see tundus eksootilisem kui koolis õpitu. Geograafia ja bioloogia tundusid liiga lahjad, kuigi ma geoloogiast midagi ei teadnud. Esimene aasta oli minu enda jaoks väga raske – nii võõra valdkonna mõttes, aga ka väikeses kohas kogu aeg ühes koolis olnuna, kogu see sisseelamine, linnaelu ja... See oli...

Kas raske oli koolis või oli linnaelu raske?

Ma ei olnud väga sotsiaalne. Me Katiga hoidsime suhteliselt omaette ja kursusega hakkasime alles hiljem läbi käima. Kuna me olime omavahel nii head tuttavad, siis me suhtlesime rohkem nende tuttavatega, kes olid keskkooliajast ülikooli tulnud. Geoloogide kampa sulandumine tuli hiljem. Pigem bakalaureuse viimasel aastal. Me olime natuke nagu võõrkehad, käisime mingites muudes kohtades ja muudes loengutes. Ei noh, traditsioonilised asjad said ikka läbi tehtud – rebasteüritused, ega me nendest eemale ei hoidnud.

EG’s juba korra (ja ilmselt mitte viimast korda) presenteeritud foto geoloogide repsist AD 1999. Palupera raudteejaam. Ulla on ohelikus tagantpoolt neljas.

Esimese aasta raskustest hoolimata keskendusid hiljem põhjalikult õpingutele. Minule seostud sa alati geofüüsika ja professor Väino Puuraga, kelle käe alla sa sattusid. Väino vist hoiab oma hoolealuseid väga?

Juho Kirs. Särav persoon ja Ulla lemmik. Lisaks mineraalide ja kivimite süvateadmisele on Juho kibe käpp ka tennises. (foto: Igor Tuuling)

Ma olen pigem mineraloog ja alles siis geofüüsik. Geofüüsika oli üksnes osa minu doktoritööst, ennast pean ikka rohkem geoloogiks-mineraloogiks. „Päris“ geofüüsikud teavad ikkagi kogu valdkonda, mina aga valdan ainult ühte kindlat teemat. See suund, mida ma doktoritöö raames uurisin, seal ma võin ennast geofüüsikuks nimetada.

Minu lemmikõppejõud Tartu Ülikoolis ja põhjus, miks ma mineraloogia juurde sattusin, ma ei ole seda kunagi varjanud, oli Juho Kirs. Selles pole kahtlustki. Tema oma särava laadiga innustas, isegi kui need praktikumid olid keerulised ja pikad. Ma läksin tegelikult tema juurde ja alles siis sattusin Väino juurde edasi. Ma arvan, et kõik geoloogia võlud said alguse mineraloogia baasainetest. Mõnda õppejõudu ma alguses lausa kartsin (naerab – AA), nii et mõnda valdkonda ma poleks üldse kaalunud ega valinudki. Mul ei olnud ka sellist kirge ja huvi. Kursaõde Kadri näiteks teadis algusest peale, kuhu ta tuleb ja kuhu ta välja tahab jõuda, minu jaoks kujunes kõik kuidagi loomulikult. Juho kaudu ma Väino juurde välja jõudsin ja tõepoolest, omasid ta hoidis.

Ma arvan, et vaimustus geoloogiast, see jätkamise soov – see tuli alles kolmandal või neljandal aastal. Ma ei saa öelda, et ma oleksin olnud suures vaimustuses kohe esimesest päevast peale. Samas ma ei tundnud ka, et ma oleks vales kohas ja soovinud minna kuhugi mujale midagi muud proovima. Ma ei ole kunagi kahelnud, et edasi õppida, pigem olen samm-sammult edasi liikunud.

Ega sa nüüd ainult auditooriumis ja laboris kah ei istunud...

Emotsionaalselt kõige ägedam – ma ei mäleta enam, mis aastal see oli, aga siis ma olin nö sotsiaalselt kah juba geoloogidega – oligi üks väljasõit, kui sõideti Piusa koobastesse. Siis oli öö ja öine jalka koobastes, siis ma tundsin, et see on minu seltskond. Oma kursusega oli see tunne juba võibolla natukene varem. Minul ei tulnud geoloogiavaimustus läbi matkade ja sotsiaalsete sündmuste, pigem tuli kõigepealt sisu ja siis tuli kõik muu järele.

Kas sa suhtud ka üleüldse asjadesse nii, et kõigepealt sisu ja siis vaimustus? Enne kalkuleerid läbi ja siis vaimustud.

Jah, ilmselt küll.

Kuidas sina kui noorteadlane jõudsid poliitikani?

Erakonda astusin ma, mitte küll aktiivse liikmena, aastal 2007, mis tähendab seda, et ma olin siis veel doktoritööd tegemas. Miks ma üldse astusin? Ma mõtlesin ülikoolis olles, et peaks minema kodukohta Räpinasse kandideerima, et sealses elus rohkem kaasa rääkida. Kuna mu isa oli kunagi volikogus olnud, erakonda mittekuuluvana, oli tema sõnum see, et üksinda ei ole võimalik midagi ära teha, sa pead endale mingi meeskonna valima või kuhugi kuuluma. Ja siis ma valisingi oma põhimõtete järgi erakonna, aga kuna ma kedagi ei tundnud, siis jäi see kõik algul soiku. Üks põhjus, miks ma IRL-i valisin, oli ka see, et seal olid Tartu Ülikooliga seotud inimesed, nagu Ene Ergma ja Jaak Aaviksoo. Mulle nende ja ka IRL-i põhimõtted ja maailmavaatelised seisukohad sobisid. Aga kuna ma kohapeal inimesi ei tundnud, siis oli ka see ilmselt põhjuseks, miks ma 2009. aastal volikogu valimistele ei läinud. Teine põhjus oli see, et ma kaitsesin täpselt samal ajal doktoritööd. Ja siis ma ei arvanudki tol hetkel poliitikast rohkem midagi, mõnel koosolekul ja nõupidamisel käisin, elasin nö selles infoväljas, aga enne midagi ei toimunud. Poliitilise karjääri mõttes algas kõik ikkagi 2011. aastal maavanema ametiga.

Kes selle käigu tegi, et tule nüüd ja hakka Põlva maavanemaks?

Endine Põlva maavanem Priit Sibul. Tema läks Riigikokku ja tema mind kandideerima kutsus. Seejärel käisin ministrite juures rääkimas, kes ma olen. Olin pigem tundmatu ka oma erakonnale. Kui ma sellest mõned korrad olen rääkinud, ka ajakirjanikega, siis mind vaadatakse pigem umbusklikult ja... ma usun, et ega selliseid lugusid tihti just ei juhtu ka. Maavanem on poliitiline amet niikuinii ja kindlasti oli seal kaalumisel erinevaid inimesi. Peale pakkumist ma kõigepealt ikka käisin meie omadega (TÜ geoloogia osakond – AA) vestlemas, et mis mu karjäärivõimalused geoloogias oleksid, ega ma niisama lihtsalt käega ei löönud oma teaduskarjäärile. Ma töötasin siis teadurina TÜ juures, mul oli töökoht olemas ja ma otsisin endale post-doci kohta.

Ühel hetkel olid aga noorim, doktorikraadiga ja esimene naissoost maavanem Põlvamaal ja õige pea tuli ka Kaitseliit.

Ma olin mõelnud Kaitseliidu peale kooliajal ka, aga kuna meie kursuselt kedagi ei läinud, siis jäi Tartu piirkonna naiskodukaitsesse minemata. Aga kui ma Põlvamaale tagasi läksin, siis läksin just sellesse ringkonda, kus mul oli palju tuttavaid ees. Mu oma endine klassijuhataja oli naiskodukaitses ja tema eeskujul ma nendega liitusingi. Kuna ma ameti tõttu sain kohe Põlva maleva juhatusse, siis oli nagu teatav kahestumine, ehk ühest küljest oled alles algaja ja väiksem mutter, teisalt oled aga juhatuses ja sealt edasi valiti mind ka Kaitseliidu vanemate kogusse.

Aga see koolijuhi koht, kust põõsast see pauk nüüd tuli?

Maavanema aeg oleks lõppenud oktoobris. Viis aastat oleks oktoobris täis saanud ja selle, et ma uuesti kindlasti ei kandideeri, otsustasin ma juba paar aastat tagasi ära. Viis aastat on piisav periood, et maksimaalselt tegutseda. Lisaks mõlgutasin mõtteid, et tahan edasi liikuda teadusarendusse või haridusse. Ma ei mõelnud, et ma päris teadusesse tagasi liigun, sest see tähendanuks paljuski jälle otsast peale alustamist ja see nõuab üsna palju.

No sellist projekti järelikult ei pidanud tulema

Ainuke, mida ma kaalusin, kui neil teemadel TÜ geoloogia osakonna inimestega suhtlemist oli, oli see, et kui kerkib üles mõni superäge projekt, kuhu mind kaasata, siis ma liitun projektiga uuelt positsioonilt, mitte nullist, et kandideerin teaduriks ja hakkan jälle otsast peale tegema kõike. No sellist projekti järelikult ei pidanud tulema (naerab – AA)...

Ma tundsin eelmist Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektorit. Tema ütleski mulle, et tule kandideeri. Ma algul ütlesin, et ei tea, valdkond on niivõrd võõras ja pigem mitte. Aga mida lähemale konkursi tähtaeg jõudis, seda rohkem ma sel teemal arutlesin-mõtisklesin, lugesin kooli arengukava ja leidsin, et proovida võib ikka. Tervishoiuvaldkond on ju selline loomulik, inimeste jaoks. Isegi täna, kui ma ametialastel nõupidamistel käin, siis see, et ma ei ole (tervishoiu valdkonna – AA) spetsialist, ei tähenda, et ma ei saa aru, kuidas see süsteem töötab ja mille jaoks. Ja siis ma mõtlesin, et see töö on ennekõike koolijuht. Ma mõtlesin ka Volli (TÜ rektor geoloogiaprofessor Volli Kalm – AA) peale... et sa oled ühe valdkonna inimene ja siis sa pead lõpuks rektorina juhtima kõike – meditsiin, kunstid, mis iganes Tartu Ülikooli alla kuuluvad. Ega tema ka ei saa kõike kõigest teada ja siis see andiski natukene julgust juurde.

Selleks, et olla hea džoki, ei pea tingimata hobune olema?

Natuke sedamoodi jah. Aga ega ma väga ei uskunud, et mind valitakse. See oli minu jaoks ikka natuke üllatav. Tagasiside inimestelt oli ka väga erinev minu jaoks.

Tagasiside käigus keegi sind kui geoloogi näiteks fosforiidi pärast rünnanud pole?

Mkmm. Rünnanud ei ole, aga olen pidanud rääkima küll. Viimati puutusin fosforiidiga kokku Kagu-Eesti arvamusfestivalil. Kui me rääkisime hoopis teistest, Mahe-Eesti teemadest, siis üks naine võttis küll sõna fosforiidi teemal. Kuna ma olin moderaator, siis ma ütlesin, et hetkel me sellesse vaidlusesse ei lasku, sest see oli teemast välja küsimus, aga muul ajal võin ma fosforiidi ja muudel geoloogiat puudutavatel teemadel rääkida küll.

Kuidas esimene Kagu-Eesti [eel]arvamusfestival läks?

Lõppkokkuvõttes õnnestus see suurepäraselt. Ehkki ilm oli veidi vihmane, käis peaaegu 800 inimest seal kohal. Ootasime umbes 300 inimest ja mõtlesime, et 500 oleks juba väga hea esimese aasta kohta... Igatahes esimese aasta kohta ületasime kõik ootused. Väga sisukad arutelud olid. Ma olin ühe lava korraldustiimis ja kahe teema moderaator, üks neist oli tervishoiuteema ja teine maheteema.

Korraldamise poole pealt oled sa olnud seotud ka Geoloogia sügiskooliga.

Jah, ma olin kohe algatustiimis. Olin sellega seotud üsna mitu aastat ja ka sel aastal olen tulemas. Olen ikka alati üritanud kohal olla.

Vahetame teemat. Ütlesid, et maavanem on poliitiline ametikoht. Maavanem ei vii ju läbi parteipoliitikat?

Selles suhtes, kuidas maavanemad ametisse pannakse, on ta poliitiline ametikoht. On välja kujunenud aastate ja aastakümnetega, et maavalitsuse eesotsas on koalitsiooni erakonna esindaja, nii on lihtsalt välja kujunenud. Seal on omad positiivsed põhjused ja seosed olemas ning teisalt võib seda kritiseerida, aga lõpuks see amet ise ja maavalitsuse töö ei ole otseselt poliitikaga seotud.

Aga nüüd tulebki poliitiline küsimus. IRL on haldusreformi taga, mida praegu igas Eestimaa nurgas aetakse ja millega on palju verist vahtu üles pekstud. Kas sa toetad sellist poliitikat ja kas maavanemal kui niisugusel on üldse tulevikus Eesti maapiirkondades kohta, kui realiseerub IRL-i „plaan“ või idee. 5000+ inimest per omavalitsus. Kas maavanem kui niisugune kaob üldse ära?

Põlva maavanema EV aastapäeva vastuvõtt Moostes 2016. aastal (foto: Sigrid Semm)

Kui võtta taustaks erakonna poliitika, millega ma arvestan – kuigi osalt võivad mul teatud arvamused ka teised olla – siis algne plaan oli võetud suuremale haldusreformile ehk maakonnapõhisele omavalitsusele või siis omavalitsusüksustele suurusega vähemalt 11 000 elanikku. See on reform, mida paljud meie erakonna liikmed oleks toetanud parema meelega. Kaasa arvatud nn Kiisleri reform, tõmbekeskuste-põhine, millel oli samuti oma selge loogika, kuidas see omavalitsus üles ehitatakse.

Praegune haldusreform on kompromiss kolme koalitsioonierakonna vahel. Ja see miinimumkriteerium paraku täna... ma arvan ei vii selle eesmärgini, milleni taheti haldusreformiga algselt jõuda. Et saada omavahel võrreldavad ja tugevad omavalitsused, et seda vahetasandit sinna otseselt enam vaja ei oleks – sellisel kujul, nagu maavalitsus täna on. Ma ei räägi Tartust ega Tallinnast, Harjumaast ega Tartumaast, vaid ma räägin teistest maakondadest. Maavalitsus on hetkel see koht, kuhu koondub teatud parim kompetents ja kus organiseeritakse paljusid maakonnale olulisi tegevusi lisaks riigi poolt pandud ülesannetele. Omavalitsuste liidud vajavad seda tuge samuti ning ma arvan, et maavalitsused ei kao lähiajal veel kuhugi. Sest need omavalitsused, mis selles haldusreformiprotsessis tekivad (ohkab – AA), ei saa olema võrdsed (ohkab uuesti –AA). Vaid vastupidi võib juhtuda – väga suur ebavõrdsus võib tekkida. Ja mis ei saa olema ka tihti loogilised, sest need kokkulepped, miks nagu haldusreformi kriteeriumeid täidetakse, ei ole alati ei kogukonnast ega inimestest lähtuvad, vaid mingitest hoopis muudest kokkulepetest.

Ja sellepärast ma ütlen, et see, kas maavalitsused peaksid olema või mitte või millisel tasandil... seda saab öelda siis, kui oktoobrikuuks on enam-vähem teada, milliseks kujuneb omavalitsuste võrk. Sest täna ma ei tea. Ma ei tea isegi Põlvamaa kontekstis, mitu omavalitsust tulevikus jääb lõplikult. Ja mida rohkem jääb, mida väiksemad nad on, seda rohkem on seda vahetasandit seal vahepeal vaja. Aga millisel kujul – ma ei tea. See on selline keeruline olukord tegelikult.

Ma ei tea isegi Põlvamaa kontekstis, mitu omavalitsust tulevikus jääb lõplikult.

Haldusreformi poolt oled kahe käega?

Ma olen selle poolt pooleteist käega kindlasti. Ma olen pettunud lihtsalt natuke selles, mis vormis see reform liigub. Aga ma olen veendunud, et see oli hädavajalik omavalitsuste tasandi kompetentsi parandamiseks.

Haldusreform ei peaks kohapeal elavate inimeste igapäeva elu otseselt kuidagi muutma. Ta peaks muutma seda võimalust, et vallavalitsusse suudetakse palgata paremaid, tublimaid ja asjalikumaid inimesi. Kui on väga väikesed omavalitsused, on sinna raske saada inimesi kaasa rääkima. Teatud ameteid jäävadki juhtima ainult teatud inimesed, aastakümneteks. Demokraatlikus mõttes võiks seal natukenegi konkurentsi olla! Seetõttu ma toetan haldusreformi isegi sellisel poolikul kujul, nagu ta täna on. Kahjuks jah, kahe käega ei saa toetada, sest kahe käe jaoks on selles liialt vähe ambitsioonikust.

Erakonnas oled edasi?

Olen. Olen nii erakonna juhatuses kui... kevadel võtsin erakonna naisorganisatsiooni juhtimise enda peale. Kaks järgmist aastat olen meie naisorganisatsiooni juht.

Kas Eestile oleks vaja õige pea naispresidenti?

Ükskõik, see võib olla naispresident või naispeaminister... võiks olla küll jah.

Praegusest seltskonnast sulle mõni naispresidendikandidaat sümpatiseerib ka?

Jah, ma iseenesest arvan, et Marina (Kaljurand – AA) saaks selle ametiga hästi hakkama. Ma ei saa öelda, et ma oleksin tema suur fänn, ma pole ühegi presidendiks kandideeriva inimese suur fänn, aga...

Kas Jõks või Kaljurand?

Esimese valikuna kindlasti Jõks. Ta oleks mõnes mõttes selline natuke ebamugav president tänasele valitsevale poliitilisele kultuurile, tuleks kasuks.

Sul endal veel ei anna presidendiametiks vanus täis...

(naerab – AA) Endal ei anna jah.

Aga oled selle peale mõelnud nii 40 aasta perspektiivis...?

Kindlasti olen ma selle peale mõelnud. Selles pole kahtlustki. Ma ei karda seda tunnistada. Elu ongi täis väljakutseid. Juba see teadlasest maavanemaks liikumine ja tänane valik samamoodi. Mitte miski ei ole võimatu. Siin on ka selle geoloogia ja loodusteaduste hariduse võlu. Kui inimesed suudavad õppimisprotsessi käigus õppeprotsessis osaleda, siis see ei jookse mööda külgi maha. Juba see loodusteaduste taust, ma olen saanud seda peaaegu igal pool kasutada. Inimesed küsivad küsimusi. Käisin Räpina kooliõpilastega Võhandu paadimatkal ja rääkisin Devonist. Loodusest, loodusprotsessidest arusaamine või kasvõi see, kui jälle kuskil kliimamuutustest rääkima hakatakse. Tegelikult on see loodusteaduste haridus väga universaalne teadmine, väga hea põhi toimetamaks... kus iganes. Geoloog presidendiks – miks mitte!

Väga nõus, Ulla! Presidente ju kuskil koolis ei koolitata. President peakski vist olema selline natuke Hunt Kriimsilma moodi inimeseloom – näinud ja teinud üheksat ametit ning natuke veel peale selle...

Kui ma doktorantuuris olin, oli suur dilemma, kuhu üldse edasi minna. Kuhu tööle? Üsna suured kahtlused. Tunduski, et teadlasekarjäär on ainuvõimalik ja kui oled kord sinna oma käe andnud, siis järelikult see on sinu tee. Aga täna ma näen, et sellise taustaga inimesi oleks vaja ja et nad liiguksid eri kohtadesse.

On kohad-töökohad, kus sa ei saa tippspetsialistiks peale kooli, vaid aastatega. Näiteks meditsiinis ja tervishoius ma näen ka, et see ei töötaks, sest sealne spetsialiseerumine on lisaks kogemuspõhine... On aga erialad, kus sa tõenäoliselt peaksidki liikuma. Eriti sellised erinevad juhtimistasandi kohad ning poliitika! Et sul oleks see laiem vaade ja kokkupuude, et sa ei kapselduks liialt kitsasse valdkonda.

Geoloogia-keskkonna valdkonnas oleks seega väike „ringivaatamine“ tervitatav?

Kui võtame näiteks maavarade strateegia ja geoloogiliste uuringute osa, siis on alati vaja neid inimesi, kes teevad väga hästi uuringuid, ent sellesama strateegia puhul on ka palju kokkupuuteid eri ministeeriumitega. Väljatöötamiskavatsused ja kõik see, mis käib selle juurde, et veenda inimesi, milleks seda vaja on. Mida rohkem on inimesi, kes eri tahkudelt valdkonda tunnevad, seda paremini asjad lähevad. Ma olen (keskkonnaminister – AA) Marko Pomerantsiga juhtunud päris palju rääkima nendel teemadel.

Näed ühe võimaliku variandina teha poliitikast ja oma geoloogiataustast kombo? Tõsiteadlast sinust ju enam ei saa?

Tõsiteadlast vast mitte, aga kui oleks mingi teadusvaldkonna asutus, mis vajaks sellist käimatõmbamist, kus tuleks kasuks topeltports kogemusi – nii valdkonnateadmised kui juhtimiskogemused – siis... See võib vabalt olla teadusarendusinstituut, geoloogia instituut, mis iganes uus üksus.... või antakse Eesti Geoloogiakeskusele uus hingamine...

Poliitika iseenesest on põnev maailm, sellest kogemusest olen ma väga palju õppinud.

Koolijuhina poliitiline olla vist väga ei saagi?

See on tegelikult nii ja naa. Ma ei pea siin kõrgkoolide rektoreid silmas, aga väga paljud koolidirektorid kuuluvad erakondadesse ja on kohalikus poliitikas tegevad. Ma arvan, et see oleneb inimesest hästi palju, kuidas ta suudab neid asju toimetada selliselt, et poliitikategemine ei muutuks olulisemaks kui amet ise. Minu arust erakonnast välja astumine ameti pärast ei näita tegelikult ju, et inimene on oma mõttemaailma muutnud. Välja astudes sa näitad, et sa ei kuulu enam erakonda, ent oma mõttemaailma ja maailmavaadet sa ju sellega ei muuda. Ja tegelikult ei suuda sa selle käiguga veenda inimesi, et sa ei ole enam erakonnaga seotud. Samamoodi on inimestega, kes hästi tihti vahetavad poliitilisi organisatsioone – raske on saada aimu nende inimeste tegelikest veendumustest ja maailmavaatest.

Poliitika on äge. Loomust arvestades võib mind kindlasti – ma loodan, et sellest ei tule selle kirjatüki pealkiri – üsna sinisilmseks poliitikuks pidada. Ka täna ei ole ma lootust kaotanud, et poliitilist kultuuri on võimalik muuta. (naerab – AA) Ma arvan, et ma tulevikus jõuan lõpuks sellesse samasse kohta, kus kõik ülejäänud, aga...

Praegu olen eeskätt koolijuht. Praegu on minu jaoks olulisem tervishoiuvaldkonda sisseelamine ja siis need eesmärgid, mis on lähiaastateks koolile seatud. Need on minu prioriteedid ka. Koolil on arengukava ees ja minu eesmärk ei ole asuda seda kohe ümber kirjutama. Mõned asjad kindlasti tulevad küll pisut teisel viisil ja on uusi mõtteid lisaks.

(foto: Tarvo Metspalu)

Tartu Tervishoiukõrgkooli juhilt nõutakse doktorikraadi. Üsna haruldane nähe Eesti haridusmaastikul. Millest selline karm nõue ja miks valiti just geoloog, on ju meditsiinis doktorikraadiga rahvast küll ja veel?

Tartu Tervishoiukõrgkooli visioon on jõuda magistri õppekavani ja magistri õppekava nõuab doktorikraadiga rektorit. Ühelt poolt on tegemist ametikohaga tähtajaga viis aastat. Kindlasti kerkis võimalikes kandideerijates küsimus, kas sa meditsiini või tervishoiu valdkonna tippspetsialistina oleksid valmis võtma seda riski ja kas sa hiljem ka oma endise koha tagasi saad?... Inimesed ei taha väga uusi väljakutseid vastu võtta, vajavad julgustamist. See on loomulik ja inimlik. Teisalt juhtimise kogemus, meeskonnatöö ja suhtlemisoskus ning paljud muud vajalikud omadused, mis tõenäoliselt rääkisid siis minu kasuks.

On sul juba praegu öelda midagi suurt ja tähtsat oma praeguse ametikoha, tervishoiuvaldkonna osas?

Ma ei ütleks veel. Enne tuleb ennast ikka väga põhjalikult kurssi viia, kui hakata mingeid suuri sõnu tegema. Et see ei toimi või see ei ole hästi. Siis mul peaks kohe lahendus kah välja pakkuda olema – lihtsalt nõmedat kriitikat teha ma ei taha. Ma ju näen ikka kitsaskohti ja võimalikke lahendusi, aga ma veel tegelen enda kurssiviimisega. See on minu täielik veendumus – siis kui sa ei ole spetsialist, siis ei maksa oma suud pruukida. (muigab – AA)

Ulla Soome välipraktikumis (foto: Igor Tuuling)

Aga loodusteadused ja eeskätt geoloogia – kas on seal mingeid lihtsaid lahendusi, kuidas seda teadust ja temaatikat eestimaalastele lähedasemaks, mõistetavamaks muuta? Et noored inimesed seoksid oma haridustee maateadustega?

See, et inimesed loodusteadusi ja geoloogiat rohkem valiksid... Minule on viimasel ajal silma jäänud mitmeid häid algatusi. See, mida teie (Eesti Geoloog – AA) teete, on tänuväärne, lisaks on ju MAREK, mida Riho Mõtlep veab TÜ-s. Need võibolla ei paista veel hästi välja, aga loodetavasti ühel päeval ollakse kenasti pildil.

Needsamad teie Eesti Geoloogi persoonilood. Minu arust tuleb geoloogiale kasuks juba ka see, kui inimesed näevad, et geolooge on igal pool ja erinevatel elualadel. Kui Marko Pomerants oli sotsiaalminister, see tõmbas samuti minu arust positiivset tähelepanu geoloogiale. Mina ise olin küll ülikoolis uhke selle teadmise üle, et selle haridusega on võimalik hakata ministriks. Lisaks sellele, et meil on väga häid teadlasi ja valdkonnainimesi, on geoloogid tegusad ka muudel elualadel.

Üks Eesti Geoloogi tulevasi prioriteete on „Tagasi kooli“ programm, kus oma ala spetsialistid külastavad koole ning räägivad noortele oma erialast. Tean, et oled selle programmiga liitunud. Kas oled seda teinud kui geoloog või kui maavanem?

Valdavalt olengi esinenud geoloogina. Alles viimasel aastal kutsuti mind kui maavanemat. Enamuse aja rääkisin ma siiski geoloogiast, Maast – vulkaanidest, maavärinatest ja sellistest asjadest. Asjadest, mida ma kõige paremini tunnen. Eriti hea on aga see, kui kooli lähevad vilistlased.

Mul on endal selline kogemus. Mu vend läks vanglaametnikuks õppima. Umbes samal ajal läksid Räpina Ühisgümnaasiumist mitmel aastal järjest noored korrektsiooni õppima, sest üks vilistlane käis koolis rääkimas, mis asi see on. Meile perekonnas tundus venna karjäärivalik algul katastroofina, umbes et „appi, vend läheb vanglasse...“ (naerab – AA) Aga julgen väita, et eeskujud töötavad või siis kõnetavad vähemalt, isegi nii hämmastavas kohas nagu vanglaamet... Võibolla geoloogiamet ei ole nii vastuoluline, aga mine tea...

Ühte blondi naisterahvast, kes on veel liiga noor, ei võeta ju kohe tõsiselt

Samas populaarsusest, teadusest ja inimestest rääkides: Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm on geoloog ja teeb väga head tööd. Erik Puura liigub palju ringi ja astub aeg-ajalt ka lehes ja teles üles. Neid inimesi on veel.

Sinustki on saanud ju arvamusliider ja eestkõneleja.

Ajapikku. Ühte blondi naisterahvast, kes on veel liiga noor, ei võeta ju kohe tõsiselt.

Ajapikku võetakse?

Jah, ajapikku võetakse. Aga see oli ülikoolis samamoodi. Ma ei saa öelda, et ülikoolis teistmoodi oleks olnud, natuke samasugune. Mäletan, kui käisin rääkimas oma karjäärivõimalustest – siis ei tundunud samuti, et keegi kohe arvaks, et selleks võimeline olen.

Lõpetuseks. Millega sisustab Ulla Preeden selle aja, mis tal koolijuhtimisest, poliitikast ja Kaitseliidust üle jääb?

Mängin korvpalli ja maalin. Korvpall on minuga kaasas käinud Räpina koolist alates. Lihtsalt minuealistele naistele polnud väga palju võimalusi, kuid Põlvas leidub selline vahva seltskond ja kord nädalas püüan käia. Samas maalima ma hakkasin alles ülikoolis. Kuigi joonistasin juba põhikooli lõpus ja gümnaasiumis, siis värvid julgesin kätte võtta palju hiljem. See juhtus alles doktoriõpingute ajal Soomes. Aga see on selgelt ainult minu hobi, ma teen seda enesetunde pärast. See aitab vahel raskest tundest üle saada, kuid enamasti head tunnet jagada.


Eelmine
Geoloog läheb maale
Järgmine
Kivid kõnelevad neile, kes oskavad kuulata

Vastused puuduvad

Email again: