Kivid kõnelevad neile, kes oskavad kuulata
Hiljuti lahkus meie hulgast emeriitprofessor Enn-Aavo Pirrus.
Eesti Geoloogia Seltsi liikmete mälestustes on Enn Pirrus laia silmaringiga teadlane ja armastatud rakendusgeoloogia õppejõud, kes osales aktiivselt mitmete rahvusvaheliste ja kohalike erialakomisjonide ning ühiskondlike organisatsioonide töös. Tema täpse sõnastusega faktirohked artiklid, raamatud ja õpikud on aegumatu panus Eesti geoloogia, mäenduse ja loodushoiu arendamisse. Mäletame oma meeldiva huumorisoonega kolleegi kui innukat geoloogia tutvustajat ja maletajat, ühisettevõtmiste korraldajat ning kirjatööde asjatundlikku toimetajat.
Avaldame siinkohal Ennuga 2005. aastal tehtud intervjuu Eesti Loodusest.
Ann Marveti intervjuu Enn-Aavo Pirrusega 2005. aasta augustikuises Eesti Looduses
Enn Pirrus (1935) on sündinud Tartus. 1959. aastal lõpetas Tartu ülikooli geoloogina. Töötas Eesti TA geoloogia instituudis kuni 1992. aastani, uurides settekivimitega seonduvat. Kaitses 1966. aastal geoloogiakandidaadi väitekirja Eesti viirsavide kohta ning 1989. aastal doktoritööd Põhja-Balti Vendi ja Kambriumi litoloogia alal. 1992. aastast alates rakendusgeoloogia professor TTÜ mäeinstituudis. 2002. aastast emeriitprofessor.
Aktiivne loodusteaduste populariseerija, osalenud paljudes seltsides ja komisjonides. Toimetanud raamatuid, kirjutanud kolm geoloogiaõpikut ning raamatud “Eesti viirsavid” (1968) ja koos Kaisa Mensiga “Eesti Kambriumi stratotüübid” (1977). Aastail 1994–2001 oli eestvedaja käsikirjalise geoloogiliste loodusmälestiste andmebaasi – Eesti ürglooduse raamatu koostamisel.
Eesti Looduse lugeja tunneb Enn Pirrust viljaka ja üsna laia haardega autorina. Püüdsin kokku lugeda: 1962. aastast alates on meie ajakirjas ilmunud üle kuuekümne kirjutise. Millest sai alguse teie enda loodusehuvi?
Inimese käekäik on, nagu ikka, seaduspärasuste ja juhuasjaolude põimumiste jada –igaühel omamoodi ja kordumatu. Sõjajärgsel ajal oli isal-emal üsna keerukas katta lasterikka pere toidulauda. Seetõttu oli loomulik, et vanemad lapsed – vend ja mina – pidasime suviti karjasepõlve võõras peres, mina ühtekokku seitse suve. See oli imeilus aeg Tartu lähistel Ulila turbaraba äärel, nüüd nimetatakse seda Laugesooks. Unustamatud hommikud päikesetõusul, mil külmast kägaras ja kuresaabasteks lõhestunud jalasääri enda alla peites sai imetletud, kuidas järjest rohkem soojust kiirgav päikeseketas soo kohal hõljuvast udust kerkis.
Päevasoojas sai külalastega tehtud kõike: linde jälgitud, rästikuid kiusatud, kõrge männi otsas pesas losutavale kullipojale konni ja rohutirtse toiduks viidud, jões kalu, ujureid ja teisi vee-elukaid taga aetud, kariloomadelt puuke korjatud ja palju muudki.
Kahel suvel karjatasin loomi üksi. Siis juhtus aga kaasas olema hallikaaneline raamat – taimemääraja. Selle toel süüvisin taimemaailma, püüdes taimi kõrvalise abita määrata. Mäletan, et niiviisi õppisin tundma üle neljasaja liigi, peaaegu poole määrajas olevaist, välja arvatud muidugi kõrrelised: need käisid üle jõu. Toona omandatud taimetarkusega olen kolleegide-geoloogide seas tekitanud kadedust tänini. Küllap kõik see andiski tõuke siirduda looduse sügavama tundmaõppimise teele.
Kust see taimemääraja siis kätte juhtus?
Tõepoolest, taimemääraja polnud karjamaal kaasas juhuslikult. Algkooli teisest klassist peale olin osalenud kooli looduslooringis. Tartu 4. mittetäielikus keskkoolis – punases telliskivihoones vana Vanemuise vastas (praegu Mart Reiniku gümnaasium) – tegutses entusiastist õpetaja Juhan Voitese juhatusel looduslooring. Klassiaknal oli akvaarium ogalike ja triitonitega, võretatud aknaorvas elas talve üle orvuks jäänud oravapoeg, kelle kevadel metsa viisime ja seal lahti lasksime. Olid valged hiired; riiulitel kasvas papüürus ja teised eksootilised taimed. Oli kooliaed, korraldati köitvaid matku loodusesse. Ring oli üle Eesti kuulus – kinomehed käisid meie tegevust lintigi võtmas.
Tartu I keskkoolis (praegune Treffneri gümnaasium) jätkus sama: siingi oli tegus loodusring, seda juhtisid kaks vanemat koolivenda – hilisem vabadusvõitleja Mart Niklus ja tema sõber, nüüdseks manalasse läinud Sven Veldre. Mõlemad olid palju lugenud, nende omavahelisi vaidlusi, mis ulatusid sageli meile hoomamatusse geneetika valdkonda, jälgisime meie, nooremad, ammulisui. Tegime muudki, kuid rohkem omapäi. Mart Nikluse eestvõttel hakkasime käima loodusuurijate seltsi koosolekutel, eriti ornitoloogiasektsioonis, kus olime tollal pidevad kuulajad.
Kas juba siis oli ka otseseid kokkupuuteid Eerik Kumariga?
Jah, muidugi. Kumari juhatas neid koosolekuid ja tema karismaatiline isiksus ning tarkus kujundas meie silmis tõelise teadlaseideaali. Ja ega meiegi innukus jäänud talle märkamata. Ühel kevadisel lindudepäeval kutsuti mind seltsi juhatusse, anti kätte masinkirjas loengutekst ja saadeti komandeeringusse Räpinasse, kus pidin kahes koolis selle omaealistele ette kandma. Sõit läks üldjoontes korda, kuigi olin seal tõsiselt hädas, detaile ei tahakski meenutada. Karastus oli see igatahes.
Eerik Kumari algatusel leidis aset teinegi põnev ettevõtmine. Mu kooliaastail rajati Ahja jõele Saesaare hüdroelektrijaam koos paisjärvega. Kumari pidas vajalikuks asustada see tehisveekogu võimalikult kiiresti veetaimestikuga, lindude tarvis. Nii anti ühel hommikul zooloogia ja botaanika instituudi ette poolteisetonnine veoauto GAZ-AA, peale võeti meie looduslooringi poisid ja sõit läks Saadjärvele. Kiskusime järve põhjast pilliroo risoome ja kandsime autosse. Seejärel sõitsime Taevaskotta ja kandsime toodu Saesaare veehoidla madalasse vette. Ega nad seal vist eriti kasvama läinud, loodus ise astus pealesurutule vastu. Tegu oli aga tehtud ja tollal nimetati seda uhkelt “looduse ümberkujundamise plaaniks”.
Hilisemad kokkupuuted Kumariga olid küll põgusad ja juhuslikud.
Aga bioloogi teist ikkagi ei saanud?
Jah, selle määras tegelikult keskkooli lõpupäevil kuidagi vastumeelseks muutunud väljavaade saada kooliõpetajaks: Tartu ülikooli biolooge see just ootas. Arutasime pinginaabriga asja ühel õhtusel jalutuskäigul Tartu Kassitoomel, tema osutas geoloogia erialale ülikoolis. Sellest teadsime tookord imevähe. Olime mõlemad lugenud vaid Leonid Saveljevi haaravalt kirjutatud raamatut “Jäljed kivil”, kus oli palju huvitavat väljasurnud elustikust. See tunduski päästva sillana senitajutu ja uue valdkonna vahel. Viisin paberid geoloogiasse.
Pinginaaber mõtles siiski ümber, temast sai tuntud keemik (professor Ants Tuulmets Tartu ülikoolis). Mina sukeldusin uude alasse ja see haaras mind üdini. Olen veendunud, et valik oli õnnestunud. Seejuures polnud kõik eelnenu sugugi kasutu, vaid hoopiski silmaringi ja tegevusvälja avardav.
Toona, ligi pool sajandit tagasi, tavageoloog loodushoiust eriti ei teadnud. Millal ja kuidas jõudsite mõtteni, et midagi geoloogide töömailt võiks jääda ka puutumata?
See tuli mu tegemistesse märksa hiljem, järk-järgult ja peaaegu märkamatult. Sellal kui ülikooli lõpetasin –1959 –, räägiti geoloogide ringis niisugustest asjadest üpris vähe. Pigem vastupidi: oli ju geoloogide peaülesanne just loodusvarasid otsida, selleks et neid saaks võimalikult kiiresti kasutusele võtta, ehk teisisõnu – tagada majandusele vajalik ressurss. Fosforiidisõda oli siis veel kaugel.
Tõsi, siin-seal hakkasid eluta looduse kaitsmise probleemid juba vormi võtma, kuid minu töövaldkonnas – Eesti savide uurimisel – jäid need toona küll märkamata. Veelgi kaugenesid need hilisemal ajal, kui hakkasin uurima Eesti vanimaid settekomplekse: need lasusid väga sügaval ja olid kättesaadavad üksnes puursüdamikes, inimtegevuse mõjusfääri peaaegu sattumata.
Ent 1980. aastal, kui manalateele lahkus teenekas meteoriidikraatrite uurija Ago Aaloe, jäi tal lõpetamata uurimus oletatava Tsõõrikmäe meteoriidisüvendi kohta. Otsustasime kolleegidega seda jätkata: siit tärkas huvi väikesemõõduliste kraatrite vastu üldse. Et Eestis leidus selliseid rohkesti ja mujal maailmas oli neid just lühiealisuse tõttu vähe uuritud, sai meile peagi selgeks, kui kergesti haavatavad on sellised pinnavormid. Siit järeldus: nad vajavad kaitset inimtegevuse eest. Kraatrite kõrval hakkasin märkama ka teiste väärtuslike geoloogiaobjektide kaitse vajadust. Muidugi sai selliste probleemidega tegeleda vaid põhitöö kõrvalt.
Selleks ajaks, kui siirdusin õppetööle TTÜ mäeinstituuti (1992), oli maapõueressursi säästlik kasutus tõusnud juba ühiskonna tähelepanu alla. Kõrgkooli õppejõud ei saanud sellest enam kuidagi mööda vaadata, eriti maavaradega seonduvaid aineid käsitledes.
Looduskaitse elutööpreemia määramisel teile nimetati ühe kaalukama teenena Eesti ürglooduse raamatut, mis teie eestvedamisel kokku sai pandud. Kuidas jõudsite selle töö juurde?
Eesti geoloogiliste harulduste üldregistrit hakati innuka geoloogist looduskaitsja Herbert Viidingu algatusel koostama 1985. aastal. Algul osalesin teiste kolleegide seas aeg-ajalt, peamiselt transpordiküsimuste lahendajana, hiljem abistasin väsimatut kolleegi Karl Müüriseppa suurte rändrahnude uurimisel-mõõdistamisel. Pärast Herbert Viidingu surma ja Karl Müürisepa eemalejäämist kandusid paljud selle tööga seotud ülesanded mulle üle.
Kui aga 1994. aastal lahkus toonelateele ürglooduse raamatu toonane vedaja Ülo Heinsalu, siis tekkis ootamatu tühimik: teha oli jõutud alles pool kavandatust – valminud olid ülevaated vaid seitsme maakonna kohta. Pärast suuri kõhklusi ja kolleegide pealekäimist soostusin hakkama eestvedajaks, et see töö lõpule viia. Nüüd võttis see kogu vaba energia kuni 2001. aastani, mil sai kokku pandud viimane – Jõgevamaa köide.
Kas ürglooduse raamat sai siis valmis?
Ei, seda küll mitte. Õigem oleks vist öelda, et päris valmis ei saa see kunagi: nagu iga teinegi mahukas andmebaas vajab ta pidevat hooldust ka edaspidi. Ulatuslik materjal, mis on talletatud kolmekümne kolme käsikirjalisse kausta, vajab töötlemist ja korrastamist.
Kõigepealt oli vaja liigitada arvele võetud loodusmälestised teadusväärtuse alusel. Sellessegi töösse tuli hõlmata palju eri uurimisalade geolooge ning suunata tegevus õigesse sängi. Selleks kulusid aastad 2002–2004. Samal ajal hakkasime mõtlema andmebaasi viimisele arvutisse, esimesed katsed on kolleeg Hella Kingu suunamisel juba tehtud.
Aga kogu see materjal on ju vaid käsikirja kujul, seega kättesaadav vähestele. Kas võib loota, et kunagi tuleb ka trükis, mida iga huviline võiks endale muretseda?
Loomulikult on vaja viia see materjal üldistatud ja kõigile kättesaadavasse vormi, sellega ehk õnnestub tegeleda lähiaastatel. Praegu on andmebaas tõepoolest ainult nelja käsikirjaeksemplarina nende käsutuses, kes seda oma igapäevatöös vajavad. See raamat annaks üsna täieliku pildi meie eluta loodusväärtuste praeguse seisu kohta ning võimaldaks teha otseseid teaduskokkuvõtteid oluliste valdkondade kaupa: rändrahnud, koopad, karst, allikad jne.
Milline on meie eluta loodusväärtuste praegune seis? Ja mis neid ohustab?
Üldkokkuvõttes võib eluta loodusväärtuste seisu hinnata üle rahuldava. Meie pikaajaline looduskaitsetava on toiminud siin tõhusalt: geoloogiaobjektide pöördumatuid kahjustusi on ette tulnud üsna vähe. Oleme suutnud silma peal hoida ehituse, maaparanduse ja mäetööstuse ettevõtmistel, mis ongi peamised eluta loodusolustiku ümberkujundajad.
Kõige rohkem on ohustatud allikad. Kuivendustööd, pinnaveekogude režiimi reguleerimine, kaevandamistegevus ja suurenev veetarbimine põhjustavad suuri muutusi põhjavee liikumises, mille tagajärgi on sageli raske ette näha. Maailma looduskaitsepraktikas seetõttu veega seonduvaid objekte enamasti tüüpiliste geoloogiamälestistena ei vaadeldagi. Eestis oleme tähtsamad neist siiski registreerinud, pidades silmas, et nähtusi pikka aega jälgides kogume väärtuslikku teavet. Veeobjektide seas on püsivamad vaid tugevatesse lubjakividesse talletatud karstivormid, liivakividesse uuristatud sufosioonikoopad juba märksa vähemal määral.
Pinnavorme kaitseb nende suurus. Enim ohustatud on väärtuslikust ehituskruusast koosnevad oosid, millest paljud on ka osaliselt ära veetud. Kuid siingi ei puudu hea külg: karjääriseintel avatud vaated ooside siseehitusele on andnud geoloogidele lisavõimalusi selgitada nende pinnavormide tekke iseärasusi.
Suurtest rändrahnudest oleme suutnud arvele võtta peaaegu kõik, mille ümbermõõt küünib üle kümne meetri, välja arvatud üksnes põhjaranniku lähedased alad, kus selliseid on täpsemaks loendamiseks liiga palju. Teame nüüd, et inimtegevus on hävitanud vaid umbes kümnendiku suurtest rahnudest: rohkem on neid kaduma läinud rannikualadel, kus suuri kive on kasutatud sadamamuulide ja kaide ehitusel. Hiidrahnude (ümbermõõduga üle kahekümne viie meetri) seas teame vaid üksikuid lõhutuid-kahjustatuid.
Ürglooduse raamatust leiab kirjelduse kahe tuhande viiesaja loodusmälestise kohta, kaitse all on neid märksa vähem. Mille alusel tehakse otsus võtta üks või teine eluta looduse objekt kaitse alla?
Looduskaitse korraldamisega on asi keerulisem, kui seda suudavad näidata konkreetsed arvud. Tuleb ju hoida loodust tervikuna. Ei saa kaitsta meie haruldasi kahepaikseidki (näiteks kõret) ega taimharuldusi, säilitamata nende elukeskkonda. Nii on ka eluta loodusega: imetledes hiiglaslikku kivirahnu, peaksime teadma, kui palju on temasuguseid üldse ja kuidas nad üle Eesti paiknevad. Ka üksikut pinnavormi – mõhna, voort või oosikatket – ei tohiks vaadelda väljaspool nende loomulikku kooslust. Nagu ka allikat, maalilist juga, huvitavat karstivormi või mis tahes muud objekti ei saa lahutada tema taustast.
Looduskaitsetähise asetame vaid nende teaduslikult või loodushariduslikult väärtuslike objektide juurde, mis on tee ääres või muidu käidavas kohas, samuti nende juurde, mis võivad olla ohustatud majandustegevusest või saada muul viisil kahjustatud. Kõike me nagunii kaitse alla võtta ei saa, küll aga peaks olema täielik ülevaade olemasolevast ja selle tähtsusest nii meie enda kui kogu maailma jaoks. Seda eesmärki teenibki Eesti ürglooduse raamatu andmebaas: looduskaitsekorraldus leiab siit oma tegevuseks tuge.
Kuidas hinnata meil eluta looduse kaitsel tehtut muu maailma taustal?
Eluta looduse kaitse küsimused on esile tõusnud alles kahel viimasel sajandil ja eri maad on selles tegevuses toiminud eri viisil, lähtudes oma ajaloolis-kultuurilistest traditsioonidest, arengutasemest ja muidugi ka majanduslikest võimalustest. Eeskuju saab võtta Suurbritanniast, kus ühiskondlikud organisatsioonid tegutsevad väga aktiivselt, USA-st, kus rahvusparkidega seonduv on hästi korraldatud, aga ka Austraaliast, Uus-Meremaalt, Saksamaalt, viimasel ajal ka Hiinast jne.
Kõikjal väärtustatakse geoloogiaobjekte seoses turismi laienemisega. Üsna selgelt on esile tõusmas geoloogiaobjektide kaitse korraldamise üldprintsiip: kogu maailmas tuleb väärtustada eelkõige need objektid, mis annavad meeliköitval kujul edasi ja säilitavad tulevasteks uurimiseks Maa kui planeedi geoloogilise arenguloo kogu mitmekesisuse. Eesti ürglooduse raamat on kahtlemata õige samm selles suunas.
Euroopas korraldab geoloogiliste objektide väärtustamist rahvusvaheline ühendus ProGEO. Osaleme selle tegevuses ja üks organisatsiooni arupidamistest on toimunud Eestis (1997).
Kas kusagil on midagi meie ürglooduse raamatu taolist juba olemas?
Täiesti võrreldavat ja isegi lähedast analoogi ei tea olevat. Meiegi üritus sündis Herbert Viidingu ettekujutuse viljana. Iga objekti kohta koostatud kolme lehekülje pikkune ankeetpass on täiesti omanäoline, vastab just Eesti oludele.
Andmestik on meil kogutud ühtlastel alustel, see võimaldab edasiarendusi nii loodushoiu alal kui ka teadustöös. Häbenemata võiksime oma ürglooduse raamatut pakkuda eeskujuks sedalaadi tegemistele mujal maailmas.
Kuid töö ürglooduse raamatu juures ei ole siiski ainus, mille eest teid elutööpreemiaga tänati. On mainitud ka silmapaistvat populariseerimistööd nii kirjasõnas kui ka õppematkade ja ekskursioonide korraldajana. Kas teete seda missioonitundest või pakub see ka endale meeldivaid elamusi?
Kas kivid kõnelevad?
Kõik sõltub kuulaja arusaamise astmest: kuulates kõnet täiesti tundmatus keeles, ei suuda me ju sisust midagi aru saada, tajume vaid kõla ja kõneleja näoilmet. Tundes keelt vähesel määral, taipame enamasti, millest jutt käib. Tõeline arusaam tekib üksnes keelt vallates.
Nii on ka kividega: enamikule meist on nad tummad tardunud kehad, juurdlejale annavad millestki aimu – sisendavad imetlust, mõnikord aukartust. Geoloogile aga jutustab kivi temasse talletatud iseärasuste kaudu kogu oma eluloo. Kui see nii poleks, siis poleks ka geoloogiateadust.
EERIK KUMARI LOODUSKAITSEPREEMIA SELLE AASTA LAUREAATI ENN-AAVO PIRRUST KÜSITLENUD ANN MARVET
Intervjuu ilmus 2005. aasta augustikuises Eesti Looduses.
Vastused puuduvad