IN MEMORIAM - Kaarel Orviku

24. juulil lahkus meie hulgast geoloogiadoktor, tunnustatud rannikumere geoloog, vahva õppejõud ja pikaaegne Tallinna Ülikooli Ökoloogia keskuse vanemteadur Kaarel Orviku.

Kaarel sündis geoloogide Karl ja Leonidia Orviku perekonda. Seetõttu tundus igati mõistetav, et ka Kaarel astus pärast Tartu 1. Keskkooli lõpetamist Tartu Riiklikusse Ülikooli geoloogia osakonda. Geoloogia kandidaadikraadi kaitses ta 1967. aastal Läänemere rannikugeoloogia teemal. Juba õpingute vältel asus ta tööle ENSV TA Geoloogia Instituuti, jõudes seal olla nii teadur, juhtivteadur kui ka meregeoloogia sektori juhataja. Vaatamata riigikorra ja sealhulgas ka teaduskraadide süsteemi muutusele kaitses Kaarel geoloogiadoktori kraadi 1992. aastal Tartu Ülikoolis. Pärast seda töötas aastaid eksperdina AS-is Merin ning alates 1999. aastast TLÜ Ökoloogia keskuses, kus tema tohutu kogemus oli abiks praktiliste küsimuste lahendamisel (sadamate rajamine, randade kaitsmine jne).

Kaarel ei olnud ainult geoloog. Naljatlemisi ütles Kaarel alati, et ta on lõpetanud veel kolm erinevat kooli: ühes koolis sai ta suure veoauto juhtimise kutse, teises tuukri paberid (Moskva Tuukrikool) ja kolmandas laevajuht-mehaaniku kutse (nn Karu tänava kutsekoolis). Aga ega ta nendes koolides ainult paberite pärast käinud. Autojuhi oskusi oli loomulikult tarvis välitöödel kasutatavate suurte masinate taltsutamiseks. Laevajuhi oskusi oli vaja meregeoloogia laevadega Läänemerel uurimistöö tegemiseks. Suur osa tema tööst oli ju seotud erinevate uurimislaevadega – olgu selleks „Yoldia“, „Aju-Dag“ või „A. Veimer“. Lisaks sellele meenub lugu, kuidas 1980. aasta olümpiamängudel Tallinnas toimunud purjeregatil pidi Kaarel laevajuhina ametis olema ja tähtsaid tegelasi kaatriga sõidutama. Ega ka sukeldumise paberid niisama olnud. Tänaseni võib mitmetes artiklites ja raamatutes näha vahvaid veealuseid fotosid nii pankadest kui ka muudest põnevatest moodustistest. Kaarlit võib pidada ka Eesti esimeseks ja ilmselt ainsaks akvanaudiks.

Paljud on kuulnud tema pajatusi, kuidas Kaarel oli üheks väljavalituks, kes pidi pikalt elama veealuses majas. Eksperiment jäi õnnetu juhuse tõttu küll plaanitust veidi lühemaks ja kardeti, et Kaarel võis selle käigus saada olulisi tervisekahjustusi, aga Kaarel tõestas vastupidist ja astus juba varsti rõõmsalt oma eluteel edasi.

Üheks põhjuseks, miks Kaarel sai kõigist raskustest nii kergelt üle, oli tema tugev sportlik taust. Ilmselt ei suutnud keegi lõpuni meeles pidada, millist tegevust ta tipptasemel viljeles – oli see siis jalgrattasõit, murdmaasuusatamine, mäesuusatamine või hoopistükkis füüsiliselt väga raske noorteadlaste kompleksekspeditsioon Kamtšatkale. Kaarel on näidanud ka haruldast fotot, kus ta palju aastaid enne uisustiili ametlikku leiutamist suuskadel uisutehnikas üle Tähtvere väljade tuiskab.

Kui juba tehnikast rääkida, siis see oli üks Kaarli eriline hobi. Ta pidi alati kõiki seadmeid läbi ja lõhki tundma ja aru saama, mil moel need toimivad. Kaarel võis olla küll juba enam kui 80-aastane, aga ta tegi paljudele koolipoistele silmad ette oma teadmistega tahvelarvutitest, mobiiltelefonidest või muudest uudsetest tehnikavidinatest ja äppidest.

Kaarel nägi ka palju vaeva selle nimel, et tema teadmised noorematele põlvedele edasi kanduks. Ta oli nõus alati kõiki tudengeid nende tööde ja tegemiste juures juhendama. Paljud endised üliõpilased teavad Kaarlit kui ühte väga tugevat õppejõudu. Üks tudeng ütles peale tema loengut, et ta pole iial näinud kedagi poolteist tundi järjest rääkimas nii, et ei jää kordagi toppama ega kasuta nn tühje sõnu. Kaarel püüdis alati teha nii, et iga tema loengule tulnud üliõpilane pidi kõigest aru saama, millest ta rääkis. Nii olidki tema loengud illustreeritud rikkaliku fotomaterjali ja lihtsate skeemidega, mis rääkisid juba iseenda eest. Selle kõige tipuks sai Kaarel n-ö elutööna 2018. aastal valmis oma õpiku „Rannad ja rannikud“.

Kaarel ei olnud tuntud ainult Eestis, tal olid tugevad sidemed Soomest kuni Bulgaariani. Võõras ei olnud talle ei Musta mere rannik ega ka Austraalia ja Suur Vallrahu, kust ta on mitmete Eesti muuseumide jaoks põnevaid korallide kivistisi toonud.

Kaarlit jääme mäletama ka kui lihtsalt inimest. Vahel võis ta olla väga kriitiline selle üle, kuidas kolleegid peaks oma logistilisi oskusi parandama. Samas oli ta aga ülimalt abivalmis. Kui kellelgi oli abi vaja ja Kaarel juhtus seda märkama, siis võis ta vabalt oma igapäevased toimetused pooleli jätta ja appi tõtata. Sama võis näha ka tema pere puhul. Kui ikka lapselastele oli vaja kooli järele minna, siis sai vajadusel ka välitöö plaan sedamoodi sätitud. Pere oli Kaarlile väga tähtis. Ta rääkis alati uhkusega oma tütardest, nende lastest ning loomulikult oma kaasast, kes lahkus meie hulgast mõned aastad tagasi. Mäletame senini juttu, kuidas tema kaasa tegeles esimese Tallinna suusamaratoni organiseerimisega ja Kaarel temale abiks oli. Kaarel niisama kergelt kiitust ei jaganud, aga seda enam oli see väärt.

Kõik selle jutu võiks võtta kokku nii: Kaarel, Sa olid lahe ja vahva tüüp. Kuni viimase ajani tormasid Sa välitöödel hoogsamalt kui enamus tänaseid tudengeid. Aitäh heade õpetuste ja eeskuju eest, naudi nüüd teenitud puhkust taevastel randadel ja rannikutel ning naudi murdlusvoolu mürinat! Ja ära muretse, paneme täiega randade teemal edasi ja logistika proovime ka paika saada!