Geoloogid vallutasid Arbavere

Geoloogide „Arbavere välibaas“ ei asu tegelikult Arbaveres, vaid hoopis ajaloolise Soomukse küla Palkoja talu maadel. Kalle Suuroja aastatepikkune töö paistab lõpuks siiski vilja kandvat, sest geoloogide suvepäevadel räägitigi valdavalt Eesti Geoloogiateenistuse (EGT) välibaasist kui Palkoja baasist. 

Seega – 2021. aasta 17. ja 18. juulil toimunud ülemaailmsed Eesti geoloogide suvepäevad said oma avatuudu EGT Palkoja välibaasis varahommikul kell 11 (ja natuke peale).

Kõigepealt, nagu ikka, võttis sõna Eesti Geoloogia Seltsi juhatuse esimees Hardi Aosaar, kes tervitas seltsi poolt varajasi kohalesaabunuid, misjärel sai oma auga välja teenitud 30 sekundit ausära ja pudeli kihisevat suvepäevade peakorraldaja Ethel Tamm, kellele olid need suvepäevad juba viiendad järjestikku vedada.

Kui Ethel oli aplausi ja rõõmuhõisked rahulikult üle elanud, andis ta kohaletulnutele kiire ja põhjaliku ülevaate sellest, mis lähitundidel ja -päevadel aset leidma hakkab. Seejärel sai sõnajärje endale suvepäevaliste hommikune võõrustaja, EGT peaboss Sirli Sipp Kulli, kes rohkete vokaalsete näidetega tegi kohalesaabunutele kähku selgeks, miks Palkoja on palju toredam baasinimi kui Arbavere ning sellega oli ka suur ümbernimetamine oma õige hoo sisse saanud!

Ümbernimetamist vajasid õige mitmed Palkoja baasi objektid, mida seni tunti nimede all 1, 2, 3 ja 4. Tegemist on vastvalminud puursüdamike hoidlatega, mis geoloogide suvepäevade kõige varasemas ja kõige pidulikumas faasis said endile uued nimed ning oli tore näha, et suures avamistuhinas ühe värskelt avatud hoidla juurest järgmise poole liikudes kinnistusid need nimed juba ka inimeste mõtetes. 

EGT uued puursüdamike hoidlad nimetati legendaarsete Eesti naisgeoloogide järgi ehk senised hoidlad 1, 2, 3 ja 4 said endale pärast ristimist uuteks nimedeks vastavalt Elsa, Heldela, Elga ja Anne. 

Pärast Anne hoidla avamist toimus kiire jututamine, et kuhu edasi. EGT asedirektor Jaak Jürgenson tegi kohaletulnutele kiire ülevaate sellest, kuhu ollakse hetkel jõudnud ja kuhu on plaanis edasi liikuda. EGT tänas neid, kes olid hoidlate ristsete toimumisele nõu ja jõuga abiks olnud ning seejärel algas lõuna. 

Sellega oligi kõige pidulikum osa geoloogide suvepäevadest läbi ja saabus lõunajärgne aeg tegeleda teiste pakiliste õhinapõhiste pealehakkamistega.

Algatuseks toimus Kadriann Tamme õhinapõhine workshop “Fosforiidist difosforpentaoksiidi (P2O5) väljameelitamine” – teadusteater, mille süžee ja tegevusliin on tegelikult juba pealkirjas kenasti ära kirjeldatud, umbes nagu Jonas Jonassoni legendaarses romaanis "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja Ja kadus"... See mis reklaamis öeldi, see ka aset leidis. 

Üheks õhinapõhiseks geoloogide suvepäevade kohustuslikuks tegevuseks on alati olnud ka suvepäevade toimumispaiga naabruskonna koolide loodusõpetuse õpetajate harimine geoloogia vallas. See oluline töö langes jällegi Kairi Põldsaare õlule, kes sai sellega talle omase kergusega imearmsasti hakkama. Töötubades visualiseeriti õpetajatele laamtektoonika toimumisprotsesse, selgitati eri tüüpi liivasetete geneesi ja kujunemisprotsesse binokulaaride all ning kirsiks tordile rääkis Päärn Paiste õpetajatele vooluveekogude meandreerumisest. Kes lugejatest siinkohal ehmub või edasise lugemise sootuks katkestada soovib, siis teile teadmiseks, et meandreerumine on tegelikult ühisnimetus sellele, kuidas ja miks vooluveekogud looklevad, ei midagi ülivägakeerulist! 

Samal ajal olid teistele osalejatele alanud talgutööd ja kolmandatele geoloogiline kolmevõistlus. Iga suvepäevadel osaleja sai valida, kas temas on pigem töölooma või spordipisikut. 

Geoloogilise kolmevõistluse peaboss oli Siim Nirgi. Esimese ülesandena said osalejad endi ette geoloogilise pusle ehk ühe geoloogilise läbilõike kärnikastid olid omavahel segi paisatud nagu Kört-Pärtli särk ja võistlejate ülesanne oli need puursüdamikud jälle õigetpidi õigesse järjekorda sätitada. Siinkohal võibki vist igaks juhuks kõigi Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli kivimite stratigraafiast aegade jooksul tudengitele tutvustanud professoritele rahustuseks öelda – teie endised õpilased said nii enam-vähem ikkagi hakkama ja pigem hästi!

Geoloogilise kolmevõistluse teine ja paljuski keerulisim ala oli seismoloogiline viktoriin. Kuivõrd võis karta paljude varem heade stratigraafiliste teadmistega hiilanud võistlejate põrumist, korraldati sportlaste vaimu kogumiseks enne teist võistlusvooru põhitarkusi üle kordav seismoloogiline õpituba. Võistlejad said omal nahal kogeda, mida võib tunda ja mõelda maavärina piki- või ristilaine, kui ta parasjagu läbi kivim-masside liigub, et maapinnale jõudes inimestele palju kurja teha.  

Seismoloogiline üritus jõudis igal juhul kohale. Küllap oli palju pisaras silmi ja nutetud nägusid, aga geoloogiline kolmevõistlus läks paratamatult edasi. Viimaseks ja otsustavaks alaks oli võistkondlik kärniheide. Kärn on teadupärast selline osa puursüdamikust, mis on ... nojah, mis ongi puursüdamik. Ja neid puursüdamikutükke siis loobiti, õige mitmel moel. Naisterahvastele üks natukene pisem tükk ja mehepoegadele omakorda natukene suurem. Jällegi sai, nagu üks rahvakirjanik kunagi targalt kirjutanud on, nii naerda kui ka nutta. 

Spordiuudiste vahele aga killuke paralleelselt toimunud tegevustest. Ja jällegi ei saa me ka seekord üle mäemeestest. Kui rääkida õhinapõhisusest, siis vajab see koht pisut analüüsi, et kas saavad nemad sellest terminist natukene valesti aru või tarbib nende õhinapõhisus anaboolseid steroide või ka mingit veel kangemat kraami...

Mäemeestega ongi alati see asi, et ehkki nad on alati suvepäevadele oodatud kui tänuväärt abi-põhi-tööjõud talgutöödel, kes vajadusel haaravad endaga kaasa survepesuri või erinevat rasketehnikat kui on tarvis nt mõnda paljandit puhastada, siis neil on üks veider kiiks veel -- neile meeldib geoloogidele kingitusi teha.

Kuna eelmisel aastal Särghaual pääsesid geoloogid kõigest koprasabast ja puurkroonist ehitatud näputrummiga, siis olid lootused kõrgel, et ehk saame ka sel korral kingiks miski väiksemat mõõtu muusikariista või muu tarbeeseme...

Mäemehed otsustasidki seekord tarbeeseme, ehk aiamööbli kasuks. Aga tegid seda kõike jälle omal moel ja mäemehe kiiksuga. Aiamööbel valmistati ilmastikule ja UV-kiirgusele vastupidavast materjalist – lubjakivist. Oli vist omajagu rassimist, sest aiamööbli rajamisega kaasneva müra Kundas fikseeris hõlpsasti ka mõnikümmend kilomeetrit eemal asuv EGT seismograaf ning jumal-teab-mitu tonni kaaluva mööbli kohaletarimiseks EGT Palkoja baasi kaasati rohkelt rasketehnikat.

Geoloogide suvepäevadeks oli aga aiamööbel kenasti paigas, Eesti geoloogia seltsi bossile Hardile jäid ainult korrigeerivad nipet-näpet kruvimis- ja tolmupühkimistööd ning igaüks kes tahab ja jaksab, saab tulevikus lauda ja klapptoole ise oma parema äranägemise järgi päeva kulgedes ümbritsevate puude varju järgi nihutada...

Aga tagasi spordiuudiste juurde! Geoloogilise kolmevõistluse võitis tiim, kelle omapäraks oli stabiilsus. Mõni kuri inimene võiks ka öelda, et nende motoks oli keskpärasus või liigne püüd sarnaneda Itaalia jalgpallikoondisele, kes hiljuti võitis jalgpalli EM-i. Aga ärge neid inimesi kuulake! Jah, on tõsiasi, et geoloogilise kolmevõistluse võitis tiim, kes kogu võistluse jooksul tunnistas vaid teisi kohti, aga tuleme tagasi seda lõiku alustanud võtmesõnani – stabiilsus. Jah, see on võtmesõna ning teised, kes teistmoodi arvavad, on lihtsalt labaselt kadedad! 

Samal ajal kui mingi hulk suvepäevalistest Palkoja baasis sportlikult lustis, tegi terve teine hulk inimesi ikkagi päristööd kah! EGT oli omalt poolt andnud tööhuvilistele inimestele ühe kuuriseina, paar ust ja terve portsu aknaid, mille pinnad ja raamid oli tarvis üle võõbata. Töörahvas võttis peaaegu kohe tööülesande rõõmuga vastu, aga siis algasid miniatuursed mikroprobleemid. Pärast pooletunnist pusimist selgus uksevärvijatele, et värvid eri purkides nagu eriti ei klapi. „Pihlakas,“ ütles küll teatis purgil, aga sellel Pinotexi-laadsel tootel oli ka hulk muid väärtusi, mida ei pruugigi nii esmapilgul tähele panna: üks värvitoonidest võinuks rahvapärimuses kanda uhkusega nime oranž, teine aga oli lihtsalt (ilma rahvapärimuseta) suvaroosa ... Vot selliste värvidega siis värviti ja oldi samal ajal natuke ka mures. 

Mure lahendas EGT peaboss Sirli, kes ühel hetkel saabus „Tom Sawyeri plangu“ juurde ühest järjekordsest geoloogilise kolmevõistluse vahefinišist: „Nii ilus!“ Sellega oli bürokraatlik murekoht lahendatud ning edaspidi värviti just nende värvidega, mis parasjagu meeldis või mida parasjagu oli. Sest lõpuks said kõik värvid lihtsalt otsa. Jäi ainult töörõõm ja tahe veel midagi kangelaslikku korda saata. 

Kangelaslikku sooritust asusidki tegema need, kes olid ennast Palkoja välibaasist Arbavere puhkekeskusesse ümber positsioneerinud. Sporditi mis hirmus! Leidus inimesi, kes mängisid tennist, ja leidus neidki, kes ei pidanud paljuks endal nahka märjaks ajada malet mängides. 

Algas õhtune programm. Arbavere puhkekeskuses pakuti õhtuooteks pirukaid. Leidus inimesi, kes sõid pirukaid, aga osa inimesi käisid end jões sporditegevuste järgselt karastamas. Mõned inimesed olid avastanud enda jaoks ka Pühajõe pruulikoja õllekastid ja Reet Karukäpa 12-protsendilise panuse Eesti geoloogiasse ... 

Õhtune sessioon algas tegelikult vägevalt. Geoloogide suvepäevad olid sündmusena piisavalt tähelepanu röövinud ühelt ETV staarküsitlejalt Urmas Vainolt, nii et ta tegigi vabatahtlikult ühe Eesti-sisese topeltdiagonaali Kagu-Eesti suvekodust, saamaks teada, mida geoloogid õigupoolest arvavad rohepöördest. 

Arvajateks oli tegelikult ainult üks geolooog, Erik Puura, aga ka ülejäänud arvajatering oli väärikas: Marti Jeltsov Fermi Energiast, Tartu Ülikooli professor Enn Lust ja endine keskkonnaminister Rain Epler. Härrad pidasid Urmase juhtimisel võrdlemisi sisuka arutelu ning paljuks ei peetud ka publiku arvamust kuulata. Ja arvamisi oli, oi kuidas oli! 

Erik Puura hüppas poolteist tundi hiljem arvamusliidri ja jutuvestja positsiooonilt viktoriinikorraldaja rolli ning terve järgneva kolmveerandtunni vallutas geoloogide suvepäevadel individuaalne viktoriin. Paljud olid natuke pahased, et ei toimunud traditsioonilist tiimidevahelist võistlust, kus arendatakse tiimitööd ja kõike seda, mida terve päev juba tegelikult niikuinii arendatud oli. Võibolla järgmisel aastal saab olema see sektsioon jälle teistpidi? Kes teab ... Aga individuaalmälumängu võitis Kaupo Nurk, edestades Heidi Soosalu ja kaugelt parimat tudengist kilbarit Carmel Kuuske. Oma võidukõnes sedastas ehmunud võitja, et seda polnud tal nüüd küll plaanis... Jääb üle ainult natuke muret tunda ja seejärel rahunenult hingata, sest me ju peaaegu kunagi ei tea, mis on kõigi nende 100 inimese plaanides, kes geoloogide suvepäevadele tulevad ... Ja võibolla ongi parem, et ei tea ... 

Mälumängule järgnes suvepäevade ilmselt traditsioonilisim ja legendaarseim üritus – oksjon. Oksjonipidajaks oli peetavaga vähemalt legendaarsuse osas sama sammu käiv geoloog – Pluuto. Ja Pluutol oli, mida pakkuda! Üksteise järel hüppasid välja rariteetsed töö- ja matkatarbed – ei tea, kui kaua ja kuskohas hoitud naisgeoloogi tööriietus ning impregneerriidest Jermak-matkakott (see kallim variant) – üle kolmekümne aasta vanad, ent tuttuued ning alles vabriku, perestroika ja glasnosti järele lõhnavad. 

Nagu ikka toimus enne pakkumiste tegemist ka iga oksjoneeritava eseme demonstratsioon ja töökindluse kontroll. Oksjonile läks sel aastal tõesti palju asju, loetleme neist siin mõned: malakas, millega hiljuti üht eksministrit oli nüpeldatud, Anto Raukasele kuulunud binokulaar, esoteeriline sitakivi nimega Sigita (Lätist, sektsioonkapi pruun, kinkekarbis koos kasutusjuhendiga, hiljuti laetud ja taadeldud), geoloogi vasar, Värska veest toodetud ninasprei „Tsilk“, Toomas Kuusingu linoollõige (koos Vahur Afanasjevi viimase raamatu ja autorite autogrammidega), tükike Jõhvi raudkvartsiiti ja 12% Reet Karukäpa panusest Eesti geoloogiasse. 

Mida madalamale laskus päike, seda kontrollimatumaks ja entroopia kasvu suunas liikuvamaks suvepäevategevused muutusid. Pop-up kinosaalis hakkas esilinastuma Olavifilmi järjekordne suurteos pealkirjaga „Mehhiko“, keegi oli vahepeal üles leidnud sauna ja seal sõjatule läitnud, sama saatus tabas ka lõkkeplatsil unelenud puitmaterjali kogumit. Üks endine keskkonnaminister oli oma matkakraami hulgast välja sikutanud karmoška ning mängis nüüd andunud kuulajatele lõkke ääres kurbi laulukesi. Kõlamata ei jäänud ka traditsiooniline keskööjärgne „Eeva Bläkk“ (kes teab, see teab) valikpoistekooride esitusel. Ühesõnaga – kõik oli nagu ikka, ainult seekord veel toredamini ja paremini! 

Tõusev päike leidis viimased vaprad suvepäevalised istumas ümber endiselt põleva lõkke ning pidamas plaane ja sõlmimas kokkuleppeid Eesti SKP kiireks tõusuks ja üldise maailmarahu saabumiseks ning tiritamme kasvatamas. Lõpuks, nii kella 5 paiku hommikul suundusid geoloogide suvepäevad paaritunnisesse vaik- ja mõtiskellu. 

Kella kaheksast hommikul olid suvepäevadel osalejad taas jalul ning järgmised kaks tundi kanti peamiselt oma ihu ja hinge eest hoolt. Valdavalt tähendas see meeleolukat hommikusööki ning veeprotseduure Loobu jõe jahedates voogudes.  

Kell 10 algas Eduard „Ets“ Pukkoneni orienteerumisfestival. Ets oli oma lubadusest kinni pidanud ning valmistanud ette keskmises raskusastmes lihtsamapoolse raja. Kõik oligi väga tore. Päästeameti sekkumist sel korral tarvis ei läinud, ehkki ilmselt nii Rakvere, Väike-Maarja kui Tapa komandod olid kõrgendatud valmisolekuseisundis. Orienteeruti nii, nagu keegi parasjagu heaks arvas – ühekaupa, kahekaupa, rühmiti, rogainistiilis ja mõned, kes rada ikkagi liialt kontimurdvaks pidasid, piirdusid mõne üksiku kontrollpunkti võtmisega. Ehkki karikaid ja loorberipärgi ei jagatud ning kedagi pingeritta ei sätitud, tegi orienteerumisvõistlustel ilmselt parima tulemuse võistlustrio Soosalu-Raha-Estrella (eeldatavalt Heidi ja Margus kandvate jõududena ning Estrella kaardilugejana).  

Samal ajal Etsi spordiüritusega toimus ka vähe tubasem tegevus. Carmel Kuusk ja Siim Nirgi viisid läbi töötuba „Teadus mikroskoobis”. Nagu pühapäevaste teadusüritustega ikka, köitis see eeskätt suvepäevaliste neid vanusegruppe, kelle kohta võib uhkusega öelda „elu õied“. Carmel ja Siim said ettevõetuga kenasti hakkama ning pärast väikest pausi ja töötoa kokkukraamimist sai alata suvepäevade viimane päevakorrapunkt – vestlusring „Südameist huulile – meenutades Anne Põldveret“. 

Head sõbrad olid koostanud Annest väikese fotonäituse, mis kingiti ürituse lõppedes Anne perele, kes samuti suvepäevadel õige mitmes vanuseastmes kohal oli. Vestlusring kujunes, nagu oodata oligi, hästi südamlikuks ja meeli ning keeli avavaks. Kohati sai naerdagi, sest eks aastakümnete jooksul juhtus eri inimestel koos Annega igasugu asju. Vestlusringi eestvedajaks oli Anne hea sõbranna Ene Jürjens, aga pärast väikest modereerimist kulges vestlusring juba isevooluprotsessina. Ma ei tea ju täpselt, kuidas see vestlusring mõjus teistele osalejatele, aga vähemalt minul oli pärast seda tunnikest, veedetud koos sõprade ja paljuski hingesugulastega, tunne, nagu keegi oleks teinud samal ajal minu hingele pai. Ja praegu, kui ma neid ridu kirjutan, siis kumavad minu silme ees Anne silmad ja naeratus ning ma vist tean, kes see paitegija oli ja on ... 

Ülemaailmsed Eesti geoloogide 2021. aasta suvepäevad lõpetas toekas lõunasöök ning seejärel asutigi, igaüks omas tempos, Arbaverest lahkuma. Viimaseid lahkujaid tervitas ja kastis paduvihm, mis oli muidu päikeselistele suvepäevadele igati tervitatav lõppakord. 

Suvepäevade korraldajad tänavad kõiki kohaletulnuid. Nagu ikka, olite just teie need, kes tegid neist kahest suvepäevast midagi, millele on pärast mõnus tagasi vaadata. Need kaks päeva kinnitasid jällegi geoloogide monoliitsust – ehkki oma igapäevatoimetustes ajame me igaüks oma väikest või suurt asja ja teinekord ka teine teisel pool „rindejoont“, siis suvepäevadel kohtudes unustatakse erimeelsused ning nauditakse kokkusaamise hetke ja leitakse üles see, mis meid kõiki ühendab. Aitäh teile! Geoloogide suvepäevad 2021 on surnud. Elagu geoloogide suvepäevad 2022!

Autor

Galerii fotod