Kamtšatka vulkaanidel

Carl von Ditmar ja tema Kamtšatka vulkaanide kaart

Ehkki Kamtšatka poolsaar asub tuhandete kilomeetrite kaugusel, kusagil maailma serval, pole see  Eesti geoloogidele ja matkajatele sugugi tundmatu paik. Esimene tõsisem uurija Kamtšatkal oli Vändras sündinud baltisakslane Carl von Ditmar (1822–1892), kes tegi geoloogina kindlaks 17 uut vulkaani ja koostas esimese Kamtšatka etnograafilise ning geoloogilise kaardi ^[1]. Ta avastas Kihpinõtši ja Uzooni vulkaanid ning Uzooni kaldeera (1854) ja möödus vaid 14 km kauguselt unikaalsest Geisrite orust, mille leidsid T. Ustinova ja A. Krupenin alles 1941. aastal ^[2]. Ditmar esitas huvitava teooria Kamtšatka vulkaanide grupilise iseloomu ja nende tegevuse kooskõlastatuse kohta, arvates, et vulkaanid on omavahel tunnelite kaudu ühendatud. Selle kinnituseks tõi ta Kljutševskaja sopka ja Šivelutši pursked vastavalt 17. ja 18. veebruaril 1854 ^[3]. Ka 2017. aasta esimesel poolel toimusid Šivelutšil ja lähedal asuva Bezõmjannõi vulkaanil tugevad pursked, pealegi tossas (purskas) Kljutševskaja kahe vahel pidevalt. See tegi ettevaatlikuks nendele vulkaanidele tõusmise, sest puudus ettekujutus ohtude tegelikust ulatustest.

Franz Loewinson-Lessing

Tartu Ülikooli geoloogiakateedri juhataja professor Franz Loewinson-Lessingu (1861–1939) tunneb pildilt ära iga geoloogiatudeng, kuid vähem on teada, et ta oli üks Nõukogude vulkanoloogiateaduse pioneere, Kljutši asulasse esimese vulkanoloogiajaama rajaja ja selle esimene direktor.

Ja muidugi ei saa mööda minna Eestis sündinud akadeemikust Boris Piibust (1906–1966), kes oli rahvusvaheliselt tunnustatud vulkanoloog, Kamtšatka vulkanoloogiainstituudi rajaja (1962) ja selle esimene direktor kuni surmani.  1960 leidis Piip aega tegelda Eesti noorte teadlaste esimese ekspeditsiooniga Kamtšatkal, mida juhtis Lennart Meri. Selles grupis olid geoloogidest Anto Raukas ja Kaarel Orviku, kes mõlemad tõusid ka Kljutševskaja tippu ^[4]. Viiendat noorte teadlaste ekspeditsiooni 1978. aastal juhtis geograaf Hardo Aasmäe ja sellest käigust tõusid geoloogidest Kljutševskaja tippu Jüri Kask ning Arvo Raudsepp ^[5]. Viimane veetis mitu ööd kraatri serval ning käis koos ehitusinsener Tõnu Keskkülaga kraatri põhjas.

Ülal vasakul: 1960 ekspeditsiooni liikmed ja Boris Piip; Ülal paremal: Mati Stroom ja Juho Kirs Boris Piibu portreega; All vasakul: Loeng Vulkanoloogia Instituudi muuseumis; All paremal: Kamtšatka geoloogilise ekspeditsiooni endise juhataja Aleksander Litvinovi loeng ekspeditsiooni hoones. Ta juhendas praktika ajal paljusid Eesti tudengeid

Kamtšatkal praktikal käinud geoloogitudengid on toodud tabelis. Kui on parandusi või täiendusi, palun lisada kommentaaridesse.

Aasta 2017

Taaskohtumine vulkaanidega oli seekord pikalt ette planeeritud. Baasteadmised vulkaanilise aktiivsuse põhjustest ehk laamtektoonikast olid selged juba ülikoolist, tehti vahet basaltsel ja andesiitsel magmal, võõrad polnud terminid tuff, pimss, püroklastiline materjal, vulkaaniline pomm või lapill.  Fumaroolid, kuumaveeallikad ja geisrid lisasid geoloogilisele vaatemängule vett ja veeauru, raua-, väävli- ja vaseühendid aga värvi.  Külastatud vulkaanilised piirkonnad ning maastikud panid oma eripärasuses ja ilus küll ahhetama, kuid päris omaseks said vulkaanid siis, kui õnnestus nende peale ronida. Tegemist võis olla ka mägironija kiiksuga, kuid nii see just oli.

Seetõttu peatuks lähemalt vaid neil kuuel tegevvulkaanil 30-st, mille tipus õnnestus endal käia. Nendeks olid (ajalises järgnevuses) Ploski Tolbatšik, Bezõmjannõi, Uškovski (Dalnij Ploski), Mutnovski, Gorelõi ja Avatša. Kustunud vulkaane loetakse kokku umbes 300, millest 141 on hästi säilinud. Kui iga koonust vulkaaniks lugeda, siis tuleb neid kokku mitu tuhat. 

Artiklis kirjeldatud ja külastatud vulkaanide asukohad ning detailsemad kaart Kljutševskaja Sopka piirkonnast

Tolbatšik

Tolbatšiku vulkaanid Kljutševskaja vulkaanide grupis on Kamtšatka uhkeimaks geoloogiliseks vaatamisväärsuseks. Alpinistide jaoks on ahvatlev jäine ja koonusekujuline strato- ehk kihtvulkaan Ostrõi Tolbatšik (3682 m), mis kõrgub 600 m üle lameda Ploski Tolbatšiku (3085 m). Viimane on samuti stratovulkaan, ehkki suurem osa koonusest lendas minema 6500 aastat tagasi. Meie grupist ronisid Ploski Tolbatšiku otsa 4 matkajat põhja ja noorema generatsiooni esindajad lõuna poolt. Vulkaani ülemine platoo oli kaetud liustikuga, kus umbes 2 km läbimõõdu ja 400 m sügavusega kraater tundus olevat üsna rahulik. Kunagi seal sees asunud järv oli kadunud. Kraatri servas laius püroklastilise materjali ja vulkaaniliste pommide ala, mis meenutas Kuu pinda.

Tolbatšiku kraater ja „kuumaastik“ kraatri serval

Geoloogiliselt põnev piirkond jäi Ploski Tolbatšikust lõunasse ja edelasse ning oli seotud Hawai tüüpi lõhevulkanismiga. Nimelt oli kolmel aktiivsel perioodil (aastatel 1939–1941, 1975–1976 ja 2012–2013) pursanud kraatritest tekkinud suured tuha- ja laavaväljad, surnud metsad ning laavakoopad. Mõnes lõhes oli veel praegugi näha hõõguvat  magmat, mille kohal sai muna praadida ja vett keeta.

Tolbatšiku laava- ja tuhaväljad

Bezõmjannõi

Bezõmjannõi kraatri servale viis vulkanoloogide vana onni juurest matkarada, millel tuli kohati olla tähelepanelik, et suurte kivide vahel mitte eksida. Seda vulkaani peeti juba kustunuks, kui 1955. aastal toimus rida väiksemaid maavärinaid ja pisemaid purskeid, mis päädis 30. märtsil 1956 tohutu võimsa purskega, mille tagajärjel lendas tollal 3048 m kõrguselt mäelt ära ülemine 183-meetrine osa. Tuhapilv tõusis 35 km kõrgusele ja tegi maakerale mitu tiiru peale. Bezõmjannõi purske järgi nimetati NSV Liidus 30. märts vulkanoloogide päevaks. Nagu juba mainitud, oli ka 2017. aastal vulkaan aktiivne, kahel purskel ulatusid tuhapilved 12 ja 8 km kõrgusele. Vana kraatri serv jäi 2600+ m kõrgusele, kuid uus koonus oli kerkinud ligi 2900 m kõrguseks. Viimasele ei tohtinud ronida, sest nõlvad olid järsud, kivid veeresid alla, külgedelt eraldus gaase ja peakraater tossas korralikult.

Kljutševskaja sopka lähipiirkonnas on neli kõrget vulkaani, millest aktiivseteks loetakse Kljutševskaja sopkat (4835 m) ja Uškovskit (3943 m). Kljutševskaja kõrval asuv Kamen (4585 m) on jäine valge kustunud vulkaan, mille otsa ronimiseks on vajalik spetsiaalne alpivarustus. Autori teada pole eestlased sellele mäele veel roninud.

Meie matkagrupp ei seadnud esmatähtsaks kõige kõrgema vulkaani otsa ronimist, ehkki mägikogemusi oli grupis piisavalt. Marsruutide planeerimise käigus selgus, et lumise Uškovski kuplilt avaneb suurepärane vaade kahele hiiglasele ning kõigepealt peaks ronima sinna. Ning kui jääb aega ja jõudu üle, minna ka Kljutšile.

Ülal vasakul: Tõusutee; Ülal paremal: Tõusutee vaatlemine; All vasakul: Vana kraatri serval; All paremal: Vana kraatri põhi ja uus koonus (paremal)

Uškovski

Päris algajale ei soovita Uškovski otsa ronimist, sest ülemises osas on üks järsem jää- ja lumenõlv ning kasutada peab oskama nii kasse kui kirkat. On ka mõningane kivioht. Vulkaani ülemine osa on tasane, sellest ka tema teine nimi Ploski. Tegemist on klassikalise stratovulkaaniga, mis on moodustunud 60–65 000 aastat tagasi tegutsenud kilpvulkaani põhjale (nagu ka Tolbatšik). Ehkki mäetipp ja sellel asuv 800x1000 m läbimõõduga kraater on jäised ja lumised, oli üleval platool 5 kuumemat ala pindalaga 15–100 m². Seal peaks olema ka üks 250 m sügavune grott, mida me leida ei osanud. Uškovski tipust ja nõlvalt avanes uhke vaade kahele kõrgemale vulkaanile – Kljutševskajale ja Kamenile, kus esimesest väljus vaheldumisi nii musta kui helepruuni suitsu, kord vähem, kord väga võimsa purskena.

Aeg ja jõud said lõpuks Kljutševskaja piirkonnas otsa, samuti läks ilm kehvaks, mistõttu võtsime suuna Kozõrevski alevikule ja sealt edasi Petropavlovskisse, et kohe järgmisel hommikul Mutnovski ning Gorelõi vulkaanide juurde minna. 500 km autosõitu „pealinna“ võttis aega 9 tundi.

Ülal vasakul: Tõusu- ja laskumistee; Ülal paremal: Eespool tipp ja paremal sügav lumine kraater; All vasakul: Lumine platoo; All paremal: Soojad piirkonnad

Mutnovski

Mutnovski tegevvulkaan (2322 m) jäi Petropavlovsk-Kamtšatskist 120 km, kuid umbes 5 tunni autosõidu kaugusele lõunasse. Tegemist oli kilpvulkaaniga, kus puudus stratovulkaanile tüüpiline koonus. Mutnovski vulkaanilist aktiivsust iseloomustas fumaroolsete väljade rohkus, piirkond on muuhulgas ka geotermaalne maardla, kuhu on rajatud 50 MW võimsusega elektrijaam. Datšnõi fumaroolide välja ja kuumaveeallikaid kutsutakse väikeseks geisrite oruks. Mutnovski tipp ise asub kraatrist eemal külgahelikul ja sinna ronimine avab ilusa ilma korral suurepäraseid vaateid nii kraatrisse, Viljutšinski vulkaanile kui ookeanile. Tippu ronimine pole keeruline, kuid vajab kogenud giidi või kaaslase juuresolekut. Meie laskusime kraatrisse ebatavalisest kohast, lõunast, hinnates seda võimalust eelnevalt drooni abil.

Ülal vasakul: Tipumarsruut ja laskumine kraatrisse; Ülal paremal: kraatri serval; All vasakul: Taamal Vljutšinski vulkaan; All paremal: Järsk laskumisnõlv kraatri lõunaküljel

Gorelõi

Mutnovskist 15 km kaugusele jääb Gorelõi tegevvulkaan (1829 m), tavaturisti jaoks täiesti jõukohane eesmärk tipuvallutuseks. Ehkki tõusu on kraatrini umbes 600 m, läheb vulkaani otsa lai jalgrada, samuti ei valmista raskusi ringkäik ümber kõikide kõrvalkraatrite. Kraatrite külgedel avanevad stratovulkaanile tüüpilised läbilõiked, kus magmakihid vahelduvad püroklastiliste (tefra) kihtidega. Magma on andesiitse ja datsiitse koostisega, seega mõnevõrra happelisem. Gorelõi kraater tekkis 38–40 tuhat aastat tagasi, kui atmosfääri paisati kuupkilomeetrite mahus materjali. Kraatri põhjas asus järv, mis moodustus aastatel 1978–1979. Meie grupi noored käisid selles jääkülmas vees suplemas.

Ülal vasakul: Kraatri servatraavers; Ülal paremal: Järv suurema kraatri põhjas. Nõlvadel on näha tefra kihte; All vasakul: Pilvede mäng kraatri serval; All paremal: Kõrvalkraatrid" alt="Ülal vasakul: Kraatri servatraavers; Ülal paremal: Järv suurema kraatri põhjas. Nõlvadel on näha tefra kihte; All vasakul: Pilvede mäng kraatri serval; All p

Avatša

Viimaseks eesmärgiks sai 8 inimesele Avatša vulkaan (2741 m). Peale Gorelõi vulkaani sõitsime kohe samal õhtul Avatša vulkaani alla. Tee läks mööda kuiva jõesängi, mis GAZ 66 kastis tundus üsna karmi mägiteena. Pimedas kadusid autol tuled ja peale mõningase ekslemise jõudsime põrkraua külge seotud kahe Petzli lambiga kohale. Nagu ikka mägedes alustasime tõusu väga vara (kell 5.30) ja tänu sellele jõudsime üles enne pilvede saabumist. Kui alt paistavad vulkaanid tavaliste ehk isegi ilmetute küngastena, siis üles kraatri servale jõudes jääb suu imestusest lahti. Avatša koonusjas stratovulkaan oli selles osas eriti võimas, sest kraatrit ümbritsevad kivimid olid erksalt värvilised, kraater ise tahkunud laavat täis, mis suitsevate gaaside taustal end üle ääre punnitas. Avatša viimane purse toimus 2008. aastal, kuid oma tegevusaja jooksul pole vulkaan 27 km kaugusel asuvale linnale ohtlikuks saanud.

Ülal vasakul: Tõusu- ja laskumistee; Ülal paremal: Varahommikune tõus All vasakul: Grupp Avatša vulkaani tipus. Tagapool Korjatski vulkaan; All paremal: Avatša magmaga täitunud kraater

Fotod: Eduard Pukkonen (14), Ruudi Kivinurm (5),  Ain Põldvere (2), Tõnn Tuvikene (1), Anne Põldvere (1), „Lähenevad rannad” (1)

Sõnaseletaja:

grott – madal looduslik või tehislik koobas

fumarool – vulkaanilisi gaase ja veeauru eraldav avaus maapinnas, mis sageli paikneb vulkaanide jalamil

Autor:

Eduard Pukkonen

Toimetas: Hardi Aosaar

Viited:

[1]  Veski, R. (2012). Vulkaanid. Elu. Inimene.

[2]  Repka.ee.

[3]  Tammiksaar, E. (1995). Carl von Ditmar – unustusse vajunud maadeuurija (1822–1892). Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist (129−139). Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus.

[4]  Lennart Meri. (1977). Lähenevad rannad. Reisid 130. ja 160. meridiaani vahel (Kamtšatkast).Tallinn.

[5] EGS Aastaraamat 2015.

Neile, kes soovivad Kamtšatka reisikorralduse eripäradega tutvuda , soovitan vaadata Mati Stroomi poolt esitatud ettekannet matkajate ja matkajuhtide kokkutulekul 2017. aastal.