Kivimäe kuningas

Selle aastatuhande varasemat sorti aasta ühel lörtsisel päeval askeldasin ma võrdlemisi noore geoloogiatudengina Tartu ülikooli Vanemuise tänava õppehoone geoloogia instituudi laboris. Ülesandeks oli teostada lõimiseanalüüsi maantee muldkeha pinnaseproovidele, mis TÜ geoloogia instituudi laborisse teimimisele olid toodud. Minu jaoks oli tegemist igakülgselt win-win olukorraga, sest ühest küljest sain üle korrata 2. kursusel läbitud aine sedimentoloogia praktikumides õpitut, lihvida oskusi peagi ees ootava baka lõputöö üsna sarnaseks laborikatsumuseks ning kõigele lisaks tahtis üks siinkohal saladuseks jääv Tartu (sic!) ehitusgeoloogia firma mulle selle lusti eest ka taskuraha maksta!

See võis olla toonase laborisessiooni teine või kolmas õhtu. Geoloogia instituudis oli õppetöö lõppenud, maad oli võtnud rahu ja vaikus. Siit-sealt kostus kabinettidest üksikuid summutatud köhatusi või vaikset jutukõma. Olin parasjagu kuivatuskapi proovidest kenasti tühjaks laadinud ning valmistusin sõelumiseks, kui mind segati.

Minuga soovis vestelda vanahärra, kes oli labori servas paiknenud pimikust (nooremale rahvale teadmiseks: pimik = fotolabor) vargsi välja hiilinud. Sotsiaalse suhtluse vastu polnud mul pärast tunnikest laboris üksi nohisemist midagi, seda enam, et ma väga hästi teadsin, kes see vanahärra on, kes mind kõnetas... Heakene küll, vestleme.

Meie „vestlus“ kulges võrdlemisi üheteljeliselt – tema rääkis ja mina kuulasin. Sobivates kohtades poetasin üks-kaks sõna sekka, muidu peamiselt noogutasin. Meie esimene kohtumine päädis jutustusega, mis mulle tugevalt hingesoppi on jäänud ja sealt end aeg-ajalt meelde tuletab. Jutustus sellest, kuidas noor ENSV geoloogiatudeng Arvo varastel 1950-ndatel metsikus Siberis sotsialistlikule kodumaale järjekordse hädavajaliku maagi otsinguretkel kohtas kuskil pärapõrgus täiesti juhuslikult üht eidekest, kes – aru saades, et tegemist on eestlasega, – puhkes puhtas eesti keeles nutma: „Oh, pojakene...“ Arusaadavalt ei olnud eideke maagiotsingul, vaid lihtsalt üks juhuslik kohatu neist „õnnelikest“ küüditatutest, kes olid suutnud endal pärast rohkem kui kümmet Siberi-aastat veel elu sees hoida.

Vanahärra rääkis seda lugu nutvast eidekesest ja järgmisel hetkel olid ka tema enda silmad veekalkvel. Ehkki see lugu oli ka jutustamishetkel ühtemoodi nii ilus kui kurb, lisaks kõigele ka üdini inimlik, tundsin noore ja elu vähe kogenud nolgina tol hetkel, et seda kõike on minu jaoks liiga palju. Näha vana meest nutmas... Peitsin pilgu maha, ühmasin midagi omast arust viisakat ja tulin tulema. Maha jäid labor, sõelu ootavad proovid ja melanhoolne vanahärra. Juba järgmisel päeval suhtlesime jälle ja edaspidi suutsin olla mõnevõrra pädevam. Aga selline ta oli, see minu esimene silmast silma kohtumine ühe Eesti geoloogia suure legendi – Profiga.

Arvo Rõõmusoks. 1. Märts 1944 (Foto: geokogud.info)
Arvo Rõõmusoks. 1. Märts 1944 (Foto: geokogud.info)

ARVO RÕÕMUSOKS

(17.01.1928 Tallinn – 26.11.2010 Tartu)

Arvo Rõõmusoks õppis Gustav Adolfi Gümnaasiumis (GAG) aastatel 1942–1947. Huvi kivististe kogumise ja geoloogia vastu tekkis tal Kivimäe Algkooli poisina, kui ta tutvus Ralf Männiliga. Nende tutvumispaigaks oli Kadaka paemurd Tallinna lähedal, kus Arvo Rõõmusoks käis 1941. aasta varasuvel linnulaulu ja linde tundma õppimas, Ralf Männil aga kivistisi kogumas. Siitpeale oli sõrm geoloogiale antud ning algasid kivististe kogumise retked Tallinna ümbruse paemurdudesse, jalgsi või jalgrattal, enamasti koos Ralfiga. Tutvus Ralfi ja teiste Gustav Adolfi Loodusteadusliku Ringi (GALR) liikmetega ning innustumine geoloogiast oli ka põhjuseks, miks Arvo Rõõmusoksast sai pärast algkooli lõpetamist GAG-i õpilane.

Gustav Adolfi Gümnaasium – Suurte geoloogide taimelava

Gustav Adolfi Gümnaasium ja tema eellased (Tallinna kubermangu gümnaasium, Tallinna Nikolai I Gümnaasium) on andnud Eesti geoloogiateaduse arengusse märkimisväärse panuse. Carl Friedrich Schmidt ja Artur Luha on kaks silmapaistvaimat teadlast, kes esindavad üks 19. sajandi teise poole ja teine 20. sajandi algupoole GAG-ikaid. II maailmasõja järgses teadusalases segadikus sekkusid aga resoluutselt hiljutised GALR-ikad – Valdar Jaanusson, Ralf Männil, Arvo Rõõmusoks, Ago Aaloe ja Dimitri Kaljo, kes kujundasid hiljem paljuski Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikooli geoloogia kateedri ja Eesti geoloogiateaduse üleüldise käekäigu. Kui Jaanusson ja Männil olid kooli lõpetanud, sai loodusteadusliku ringi eestvedajaks Arvo Rõõmusoks.

Edasi ülikooli

Pärast keskkooli lõpetamist oli enesestmõistetav astumine Tartu Ülikooli geoloogia osakonda. Lõpetanud geoloogia osakonna 1952. aastal, jäi ta sinna kogu eluks: 1952–1956 vanemõpetaja, 1956–1968 dotsent, 1969–1993 professor ja seejärel emeriitprofessor. Aastatel 1960–1988 oli ta geoloogia kateedri juhataja ja 1969–1972 selle kõrvalt ka bioloogia-geograafia teaduskonna dekaan. Arvo Rõõmusoks on kõige pikema staažiga õppejõud ülikooli geoloogia kateedri ligi 200-aastases ajaloos. Tervelt 40 lendu ülikooli lõpetanud geolooge võivad end uhkusega professor Rõõmusoksa õpilasteks pidada. Arvo Rõõmusoks, oma kursusekaaslastele ja sõpradele Avohh, varasematele tudengitele Rõõm ja hilisematele Prof, oli suurepärane lektor, tema paleontoloogia, ajaloolise geoloogia, Eesti aluspõhja geoloogia ja geoloogia ajaloo loengud olid hästi jälgitavad ja selged. Tudengitele mõjus ta alati väärikana ja sisendas mõningast aukartust. Teda austati ja temast peeti lugu.

Õppetöö kõrvalt valmisid kandidaaditöö Kukruse lademe stratigraafiast (1954) ja doktoritöö Põhja-Eesti Ordoviitsiumi stratigraafiast (kaitsmine 1967), hulgaliselt artikleid ja mitu monograafiat. Siinjuures on imetlusväärne, et kandidaadikraadi kaitses ta vaid kaks ja pool aastat pärast ülikooli lõpetamist. Rõõmusoksa põhiliseks uurimisobjektiks oli Ordoviitsiumi, eriti Kesk-Ordoviitsiumi stratigraafia ja fauna, põhiliselt käsijalgsed (brahhiopoodid). Neljaköitelisest rohkem kui 1200 leheküljelisest doktoritöö käsikirjast ilmus 1970. aastal monograafiana vaid selle esimene osa, millest sai kohe vajalik käsiraamat kolleegidele. 1983. aastal lisandus väga kompaktne ja ülevaatlik „Eesti aluspõhja geoloogia“ ja 2004. aastal monograafia Põhja-Eesti Ordoviitsiumi strofomeniidsetest brahhiopoodidest. Suur osa Rõõmusoksa uurimustest on pühendatud teaduse ajaloole, eriti geoloogiateaduse arengule Tartu ülikoolis ja sellega seotud isikutele. Siia võib lisada veel mitu tudengitele mõeldud õpikut, nagu näiteks Herbert Viidinguga kahasse kirjutatud „Üldine geoloogia“, millest ainuüksi 1960-ndatel aastatel ilmus kolm trükki.

Viljaka teadusliku ja pedagoogilise tegevuse eest on A. Rõõmusoksa tunnustatud K. E. von Baeri medaliga (1980) ja Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgiga (2001). Rõõmusoks oli mitme välismaa geoloogia või paleontoloogia seltsi liige ja 2002. aastal valisid tänulikud õpilased ja kolleegid professor Arvo Rõõmusoksa ka Eesti Geoloogia Seltsi auliikmeks.

President Lennart Meri autasustab Arvo Rõõmusoksa Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgiga (2001) (Foto:geokogud.info)
President Lennart Meri autasustab Arvo Rõõmusoksa Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgiga (2001) (Foto:geokogud.info)

Teede ristmikul

Profi elutee ei olnud üksnes pärituult ja allamäge tirr hästiõlitatud rattal. See sisaldas ka raskeid valikuid ja pöördelisi hetki.

Peagi pärast ülikooli lõppu seisis Arvo Rõõmusoks raske valiku ees. Süda ihkas kodusesse Tallinnasse, Teaduste Akadeemiasse, kus ootasid ees mitmed vanad sõbrad GALR-i päevadelt ja head võimalused teadust teha. Ometigi kaalus vaekausid üles ettepanek panna oma õlg alla Tartu Ülikooli geoloogia kateedri ülesehitustööl. Rõõm jäi Tartusse. Ilmselt valik, mida ta nii mõnelgi elu kibedal hetkel kahetses, ent võitjateks selles mängus olid mitu põlvkonda geolooge, kes Tartu Ülikooli sammaste vahelt ellu astusid ning Profi õpetatut edasi viisid.

1970-ndate keskel opereeriti Profil ajukasvaja. See murdeline sündmus muutis nii mõndagi tema elus ja ilmselt pani paratamatult mõtlema, et lõppjaam on kohe siinsamas. Ometigi osutus, et kirurgid olid teinud head tööd ning ehkki kaasnes mõningaid tagasilööke mäluga ning ka haigusaegne sisekaemus oli teinud oma töö, jätkas Prof aktiivset tööd 1993. aastani, mil temast sai emeriitprofessor. Aga ka siis jätkas ta oma tööd, külastades TÜ Geoloogia instituuti regulaarselt, mille tunnistajaks ka mina oma ülikooliaastatel olin.

Arvo Rõõmusoks lahkus lõplikult meie juurest 26. novembril 2010. Tema põrm puistati tuhana Elva jõkke tema maakodu lähistel Peedul.

Lõpetuseks

Arvo Rõõmusoksa aeg siinpoolsuses oli kingitus Eesti geoloogiale. Teadustöös oli ta viljakas ja üsna mastaapne, kuid suutis vajadusel ka mahukad teemad konspektiivselt kokku võtta, mida tõendab hästi 1983. aastal ilmunud raamat „Eesti aluspõhja geoloogia“, mis on olnud üheks oluliseks „aluspõhja-aabitsaks“ rohkem kui kolmekümne aastakäigu geoloogiatudengitele. Tema selged ja hästi jälgitavad loengud olid tudengitele näiteks sellest, kuidas üht ainet peab õpetama.

Minu äiapapal, kah Arvol, oli au seitsmekümnendatel Profi käe all Tartu Ülikooli geoloogia kateedris studeerida. Kord, kui meil ühe tavapärase saunaõhtu harjumuspärases filosofeerimisvoorus Prof jutuks tuli, sõnas ta minu arvates kuldsed sõnad, mis hästi Profi olemuse õpetajana kokku võtavad: „Lisaks sellele, kuidas saada geoloogiks, õpetas ta meid ka, kuidas olla härrasmees.“

See oligi see eriline „ekstra“, mis teda teistest hästi oma ainet valdavatest õppejõududest eristas. See oli see miski, mis lummas ka mind, kui kuulasin tema juttu Siberis kohatud Eesti eidekesest. See oli see „miski“, mis mind Profi silmas pisaraid nähes kohmetuma pani. See pidi olema tõesti see tema eriline „miski“, mis tema õpilased teda austama ja armastama ning mind põgenema sundis, sest fraasis „Oi, pojakene...“ tundsin ma tol hetkel ära iseend...

Selles fraasis kumas läbi igatsus Siberi avaruste ja kadunud nooruse järgi, selles fraasis olid tema sõbrad ja Kadaka paemurd. Sealsamas oli ka tema ise, just nii nagu ma teda oma vaimusilmas ette kujutan – Kivimäe kuningas.

Kasutatud kirjandus:

Aaloe, A. (2015). G.A.L.R.-ist võrsunud kvartett EGEOS bülletään 9/15. Eesti Geoloogia Selts, Tallinn.

Ainsaar, L., Isakar, M., Kaljo, D., Meidla, T., Puura, I. (2003). Arvo Rõõmusoks – 75. Tartu Ülikooli geoloogia instituut, Tartu.

Eelmine
IN MEMORIAM – Väino Puura

Vastused puuduvad

Email again: