Teistmoodi suvepäevad – Särghaua 2020

18.–19. juulil pidasid geoloogid ja nende sõbrad Tehnikaülikooli Särghaua õppekeskuses Pärnumaal oma eksprompt-suvepäevi. Ürituse „ekspromptsuse“ tingis otse loomulikult seesama pisilane, kes viimase poole aasta jooksul maailmas palju pahandust korda on saatnud. Ei pääsenud COVID-19 nuhtlusest ka 2020. aasta geoloogide suvepäevade organisatoorsed plaanid.

Algselt pidid oma tavapärasel, viimasel kolmel aastal kenasti sissetöötatud viisil toimuma ka 2020. aasta suvepäevad. Toimumispaigaks valiti maaliline Arbavere Puhkekeskus Lääne-Virumaal. Majutuskoha broneeringutasudki olid juba pikalt ette makstud ning käisid läbirääkimised, kuidas korraldada toitlustust, paljandipuhastamistalguid ja loodusteaduste õpetajate selleaastast koolitust. Ent siis tõmbas kuri koroona kõigele plaanitule oma hoomamatu teki peale ning jäi üle ainult oodata ja vaadata ning käituda vastutustundlikult.

Koroonaaja orgunn

Ehkki mai alguseks olid ilmnenud mõned positiivsed märgid koroonaviiruse kontrolli alla saamisest, võttis suvepäevade korraldustoimkond just siis vastu otsuse, et pole mõtet ruletti mängida ja osalejatele vastandlikke signaale saata, sest tavaliselt oleme me ürituse koos ajakava ja osalustasudega „lukku löönud“ juba varakevadel. Mai alguses aga virvendas silme ees üksnes kaks ja pool kuud segaseid aegu. Tuli välja töötada 2020. aasta suvepäevade toimumise plaan B, mille saaks, juhul kui Terviseameti olukorrahinnang ja sotsiaalse lävimise juhtnöörid seda võimaldavad, käiku lasta. Sest geoloog juba kord on oma olemuselt üsna sotsiaalne loom ja tahab aeg-ajalt mõne omasugusega ka kokku saada!

 Plaan B teostumiseks tuli kõigepealt „välja rookida“ finantsilised riskid. Läbirääkimised Arbavere Puhkekeskusega olid konstruktiivsed ning leppisime sõbralikult kokku, et geoloogide suvepäevad toimuvad Arbaveres küll, aga alles aastal 2021. „Koroona-aasta säästusuvepäevade“ tarvis tuli leida uus toimumispaik. Õnneks on geoloogide jaoks vähemalt üks selline koht pea alati olemas – TTÜ Särghaua õppekeskus. TTÜ tuli meie palvele ootuspäraselt lahkesti vastu ning võimaldas meil kasutada oma baasi 2020. aasta geoloogide eksprompt-suvepäevade korraldamiseks (sõbrale kohaselt) sõbrahinnaga ehk peaaegu tasuta.

Särghaua õppekeskus (Foto: Aivo Averin)

Särghaual on (vähemalt viimastel aastakümnetel Tartu ülikoolis või TTÜ-s geoloogiat/mäendust õppinute seas) oma maagiline aura. Pärnu jõe keskjooksu vaiksete ja sügavate vete ääres paiknev vana talukompleks on vuntsitud üles suurepäraseks ja hästi läbimõeldud avastus- ja õppekeskuseks. Küllap olnuks sellest keskusest vaimustuses ka loodusteaduste õpetajad, kes viimasel kolmel aastal suvepäevade ajal geoloogiaalast koolitust saanud, aga paraku olid just nemad see rida, mis „säästusuvepäevade“ „to-do“-listist esimesena kadus ... Aga me ei ole teid unustanud, head õpetajad! Loodetavasti järgmisel n-ö „täisaastal“ jälle.

Koroonasegadusest tingitud finantsilise (ja üleüldise) ebamäärasuse tõttu jäid ära ka viimaste suvepäevade all-in (toitlustus-majutus-ekskursioonid+nipet-näpet) osalustasud. Särghaua õppekeskus oli vastutulelikult valmis majutama osalejaid fikseeritud hinnaga per face, telkimine tasuta. Ka söögi osas sai valitud madalam profiil. Tavapärase catering-teenuse asemel plaanisime oma jõududega hakkama saada. Lõunasupp esimesel päeval ja teise päeva hommikupuder plaaniti rahastada eelmise aasta oksjonifondist ning kokkajateks meie omad tublid org-tiimi liikmed. Laupäevaõhtune grill pidi samuti kujunema kõigi osalejate enda poolt kaasahaaratud materjalist. Selline oli algne plaan B, jäi üle ainult oodata, kuidas kuri koroona hajub ... Tagantjärele tarkusena võib vist öelda, et koroona hajus nii enam-vähem ja meie plaan B õnnestus pea sajaprotsendiliselt!

Aga nüüd lõpuks üritusest endast!

Geoloogide suvepäevad 2020

 18. juuli hommikupoolik võttis geolooge vastu suurepärase suveilmaga. Pärnu jõel puhus kerge briis, aga ilm oli päikesepaisteline ja väga soe.

Pärnu jõgi (Foto: Aivo Averin)

Kell 12 algas ürituse ametlik osa. Kohaletulnud mitukümmend geoloogi ja nende sõpra, kelle koguarv paisus ürituse käigus pisut üle 50, said alustuseks osa tervitussõnadest ja kiirest briifingust edasiste aktiviteetide osas, misjärel suunati kõik lõunasuppi sööma. Supiks oli Põltsamaa supivabriku toodang, mis oli kohalike kokkade poolt rohke lihakraami ja mõne purgitäie oliivide abil oluliselt tummisemaks tembitud – soovitus, mida julgeks siinkohal jagada ka kõigile teistele hobikokkadele.

Kui kehakinnitus saadud, jagunesid geoloogid nagu ikka erinevatesse töögruppidesse, valmis tööks ja kodumaa kaitseks. Praktilistest töödest oli huvilistele välja pakkuda 3 optsiooni: saunakerise väljavahetamine, sauna ujula puhastustööd ja šurfi rajamine tutvumaks kohaliku geoloogilise situatsiooniga ehk setenditega. Nii mõnedki, nagu ikka, pidasid endale paslikuks tööks olevat jalutamist erinevate tööobjektide vahel ning erinevatel tööobjektidel töötajaid eriteemaliste huvitavate vestlustega töö ajal lõbustada. Kõlab nagu tööpõlgurlus? Absoluutselt mitte! Just selliseid töötajaid ongi suvepäevade-laadsetel töömurdmistalgutel hädasti tarvis! Sest esiteks on nad multifunktsionaalsed: jalutavad eri objektide vahel ringi ehk jagunevad suure efektiivsusega üle kogu teostatavate tööde aluse territooriumi, enamasti just sinna, kus nende järgi suurim vajadus. Ning lisaks kannavad nad enamasti endaga kaasas strateegilisi varusid, mis näiteks veepudeli, õllepurgi või jäätise näol suudavad kuskil kraavis, jões või saunakerises töödrügava vennikese päeva hetkega suurepäraseks muuta!

Esimene ja kõige kiirem töö oligi vana saunakerise uue vastu väljavahetamine. Kuivõrd Särghaua saun on vene kerisega (korstnaga modifitseeritud suitsusaun, aga põhimõtteliselt ikkagi suitsusaun, mis vajab eelkütmist) ja töö pidi valmima kella kolmeks, siis pidi algama kütmine, et õhtuks ikka valmis oleks. Selle peale olid meil õnneks õiged mehed olemas ja tööle nad hakkasid, igatahes!

Mäemehed kerisetöödel (Foto: Aivo Averin)

Mäemehed

Siinkohal peatuksingi ma eelmainit’ meestel pisut pikemalt. Need mehed on mäemehed ehk inimesed (tüdrukud ja poisid), kes küll ülikoolis on õppinud geoloogiat, aga pisut teistmoodi – kaevandamispõhiselt – ja nüüd siis professionaalses liinis tegutsevadki selle õpetuse järgi, mis neile koolis õpetati, ja teenivad seeläbi oma igapäevase tööga oma leivale nii või kui vorsti ja mõni edukam ka hapukurgi ja oliivi.

Geoloogide suvepäevadele ilmusid mäemehed „otsekui eikuskilt“ 2017. aasta juulikuus Porkunis.

Porkuni paljand aastal 2017 (Foto: Hardi Aosaar)

Suvepäevade praktiliseks ülesandeks oli toona Porkuni paljandi puhastamine. Ehk vana Porkuni paemurd kriibiti-kraabiti päeva jooksul labidatega varisest puhtaks, eemaldati võsa, ent paljandile tuli anda veel lõpplihv, et puhastada seda samblikest ja muust mudrust. Siinkohal kaasasimegi esimest korda mäemehed. Mäemehed olid neile omase harjumusliku leidlikkusega kaasa võtnud survepesuri, generaatori survepesuri toiteks ja vajaliku logistilise jura ning asusid töösse. Geoloogid olid juba ammu siirdunud suvepäevade piduplatsile ning olid juba paari tunni jagu alustanud oma programmiga selleks hetkeks, kui mäemehed objektil lõpetasid.

Mäemehed trummiga (Foto: Hardi Aosaar)

 Kuna mäemehed end nii heast küljest näidanud olid, siis me muidugi jätkasime nende edasist ekspluateerimist, kutsudes neid lahkesti geoloogide suvepäevadele, jagades neile alati erinevaid praktilisi ülesandeid. Ja see sobis neile, sest mäemehed tööd ei pelga. Lisaks jäi neile külge üks naljakas komme – kinkida geoloogidele igal korral tänutäheks kutse eest suvepäevadele üks tseremoniaalne kingitus, mis ühise vennastumise käigus enamasti just suvepäevade eelsel reedesel õhtul nende poolt ka kenasti üle anti.

 Sel korral olid mäemeestest osavnäpud kingituseks parkinud ühe koprasaba ja pingestanud sinase nipukatega ühe vana ja väsinud puurkrooni peale ja saanud täiesti töötava näputrummi! Just selline sürreaalne kingitus ongi see, mis geoloogidele suvepäevade eelõhtul tarvilik on! Aitäh!

 Otse loomulikult antigi mäemeestele tulenevalt nende varasemalt tõestatud pädevusest võimalike praktikategevuste lehvikust kõige konkreetsem ülesanne – saunakerise väljavahetamine kella kolmeks! Mäemehed said Olle kureerimisel selle tööga hõlpsasti hakkama juba nii umbes kella kaheks, kusagilt leiti natuke tulehakatust, üks tikk ja vastne keris hakkas pikaks saunaõhtuks energiat talletama.

 Uue kerise tarvis said oma panuse anda ka kõik suvepäevadel osalejad. Selleks paluti osalejatel haarata „saunapiletiks“ kaasa mõni sobilik kerisikivi. Mõned osalejad järgisid üleskutset, mõned jällegi mitte. Järjekordne näide demokraatia toimimisest Eesti Vabariigis. Õhtul sauna said kõik soovijad.

Saunapiletid (Foto: Aivo Averin)
Tüdrkud töös (Foto: Kärt Paiste)

 Neiud jões ja noormehed kraavis

 
Järva kihistu Võrtsjärve alamkihistu põhimoreen (Foto: Ene Jürjens)

Töögrupp nr 2 tegutses Ruti juhtimisel saunaesises ujumiskohas sinna aja jooksult tekkinud bioloogilise ja antropoloogilise sodi puhastamisega. Peamiselt olid töögruppi kaasatud naisterahvad, seega toorest musklijõudu võis kohati isegi nappida, ent ometigi oldi ootuspäraselt töötulemuste poolest üle peamiselt meesterahvastest koosnenud töögrupist nr 3, kes üritas suvepäevade Kvaternaari workshopi käigus maa sisse üht suurt auku kaevata, et oma higi, vere ja pisaratega kinnitada Särghaual lasuva moreeni üht põhilist omapära – värvilt beež, olemuselt hästi kivine ja kõva kui kurat! Kui naised said jõepuhastamistalgutega peagi hakkama, siis Särghaua moreen nõudis labidavendasid tundideks, et selle objekti põhiboss Ene saaks nii enam-vähem soovitud tulemuse teooria paikapidavuses läbi praktika. Täiesti ootamatul ja naljakal kombel koosneski Särghaua moreen beeži värvi savikast liivast rohke kruusa ja veeristega, nagu vastavasisulistes teadusartiklites enamasti kirjutatakse. Ehk klassikaline Hilispleistotseeni Järva kihistu Võrtsjärve alamkihistu pöhimoreen, rahvasuus tuntud ka kui „labidamehe kannatuste rada“ ja „kraavihalli surm“ ... Aga tehtud see püha üritus sai ja loodetavasti leiab tulevikus sinane õppekeskuse töös ka rohket kasutust, aidates noortel mõista, miks oma tulevases elus on mõistlikum spetsialiseeruda näiteks kvaternaarigeoloogiks, selle asemel et valida esimesel pilgul ahvatlev ja palju seiklusi pakkuv kraavihalli amet ...

Ene vabastamas ja tuvastamas moreenis üle 10 000 aasta vangis olnud veeriseid (Foto: Aivo Averin)


Tööline Tarmo (Foto: Olle Hints)

 Kõige selle tahma, nõe, vetikate ja moreeni taustal rassis tööd teha ka töögrupp nr 4, kes Hardi eestvõtmisel tegeles õhtuse lõkke tarvis materjali varumisega. Selleks jupitati üks tormis ümberkukkunud vana jalakas ning käidi kriitilise pilguga üle Särghaua kärnikastikogu, mille armetuimad ekslemplarid said oma viimase välitööülesandena priiküüdi lõkkesse, saamaks tähtsaks osaks üleüldisest süsinikuringest.



Süsinikuringluse lõppfaasi jõudnud kärnikastid ja muu põletatav mudru (Foto: Sirli Sipp Kulli)

Töödelt tegudele

Pärast lõõgastumist praktiliste ettevõtmiste ja erakordselt ereda päikese paistel said kõik huvilised siirduda ekskursioonile, tutvumaks Särghaua õppekeskuse taristu ning sealsete hästi ja halvasti varjatud saladustega, giidiks Särghaua minevikku, olevikku ja ilmselt ka tulevikku kõige paremini mõistev Olle.

Noored ja üks natuke natuke veel noorem ekskursant (Foto: Sirli Sipp Kulli)

Kui ekskurseerimine oli lõppenud, hüppas püünele Eduard, kes oma „aulaloenguga“ Särghaua konverentsikeskuses viis rohked kuulajad-vaatajad Türki, sealsetele põlevkivialadele, kus Eesti Energia hetkel oma „nõud“ ja „haud“ kohalikele jagab. Ets oli särav nagu ikka, mingeid äri- ega riigisaladusi ta välja ei lobisenud, ent ettekanne oli piisavalt informatiivne valgustamaks huvilisi maksumaksjaid piisavalt teemal mis asju see Eesti Energia seal Türgis õigupoolest ajab.

Eduard Pukkoneni suvekool (Foto: Sirli Sipp Kulli)

Pärast Etsi ettekannet algas toitlustusteemaline performance „Geoloog grillib“. Ehkki korraldajad olid arvestanud võimalusega, et performance´i asemel võib toimuda hoopiski happening ehk igaüks vaatab, kuis ise saab, ja toimub üleüldine isekas lihakärsatamine, siis sellist asja otse loomulikult ei juhtunud. Üles astus ridamisi ühiskondlikke grillmeistreid, kelle puhul võis kahtlustada, et nad olid vajalikku skill’i ürituse eel salaja harjutanud ... Oli ka neid, kes polnud pidanud paljuks kokkutulekuhommikuse kiire Selveri grillileti külastamise asemel päevi varem oma väikeste kätega lõigutud liha omaenese originaalse retsepti järgi tehtud marinaadi sättimist. Grillivärk möödus tõhusalt. Esines vähemal ja suuremal määral ülesöömise juhtumeid, ent midagi meditsiinilist ei täheldatud.

Tšill ja grill geoloogide moodi (Foto: Sirli Sipp Kulli)

Kui tunnid olid keskõhtusse tüürinud ning kokkutulekuseltskond tegeles parasjagu mõnusalt liha luusse laskmisega ning verbaalse assotsieerumisega, algaski kokkutuleku üks alatisi tippsündmusi – oksjon.

Oksjon

Viimaste aastate pidev haamrihoidja Pluuto oli selleks tähtsaks päevaks alatult põgenenud kuhugi Kaug-Peipsi laadale õhtut juhtima ja oma näruseid ja selgelt ülehinnatud savipotte müütama, seega leidsime ka oksjonipidaja, nagu selle ürituse puhul juba tavaks saanud oli, suvepäevade org-tiimist. Püünele astus Sander ja sai selle ülesandega temale omase mängleva kergusega hakkama!

Oksjon (Foto: Sirli Sipp Kulli)

Hoolimata „ekspromptist“ saavutas ka selleaastane oksjon, hoolimata vähesest ettevalmistusajast, tavapärase tulisuse. Kokku kulutati oksjonil jällegi ebaproportsionaalselt suur hulk raha, ent eks müügiobjektid olid ka seda väärt! Lisaks kattis oksjonitulu suuresti selleaastase kokkutuleku toimumise tarvis organisatoorselt tehtud kulutused.

Rutt koos oma oksjonil tehtud punase hea diiliga (Foto: Aivo Averin)

 Suurima ostusumma eest müüdi legendaarse geoloogiadoktori Lembit Sarve stereomikroskoop (85 eurot). Hästi läksid kaubaks ka mõned nädalad tagasi puuritud gneisitükk Eesti pikimast (926 m) Pakri poolsaare puursüdamikust 923 m sügavuselt (55 eurot), geoloogi välitasku (45 eurot) ning raamat „Läbi kivi“ (45 eurot). Kuivõrd eelnevad olid puht erialased vidinad, siis võibolla enim poleemikat ja lõbusat oksjonipusimist põhjustas üks teatav punane nokats, mille oksjonil makstud hind (30 eurot) ilmselt lähitulevikus pigem märkimisväärselt tõuseb, olenemata sügisestest USA presidendivalimiste tulemustest ...

Oksjon peetud, süüdati lõke, jalutati pisut ringi, istuti maha, kel oskusi, vaatles selges taevas omi asju ajavat komeeti, aeti juttu, nauditi niisama suveõhtut või mindi sauna, mille värskelt laotud keris peagi oma esimesed leilid andis.


Kärnikastilõke (Foto: Kärt Paiste)

Lõpetuseks

Geoloogide suvepäevad, mis sest, et sel korral lihtsalt eksprompt, olid jällegi õnnistatud ideaalse suveilma, imelise asukoha ja suurepärase selts- ja sõpruskonnaga. Seekordsed suvepäevad, ehkki väiksemaarvulisemad kui varasemad, olid siiski esindatud vaat et seni esinduslikema läbilõikega Eesti geoloogiamaastikust: kohal olid kõik tähtsamad geoloogiaõpet andvad ülikoolid oma helgeimate peadega, tähtsamad geoloogiateenust osutavad riigiettevõtted, mõned neist ka kõige kõrgemal tasemel, killuke ministeeriumeid ning eraettevõtlus, see Eesti Vabariigi selgroog – ilusad, asjalikud ja sõbralikud inimesed, paljud tulnud koos lastega, et lihtsalt nautida päeva, õhtut, hommikut ja hetke, et olla koos. Aitäh teile!

Eksprompt-suvepäevadel (peaaegu kõik) osalejad (Foto: Olle Hints)


Autor

Aivo Averin

Galerii fotod

Kärt Paiste, Sirli Sipp Kulli, Ene Jürjens, Hardi Aosaar, Olle Hints, Aivo Averin

Eelmine
Arbavere lood - Palkoja jaanipäevad

Vastused puuduvad

Email again: