Arbavere lood - augustipäevad

Töötasin Arbavere baasis suviti umbes 30 aasta jooksul. Suurem osa sel ajavahemikul puuritud sügavate puuraukude kärnist toodi sinna ja kuna meie Heinoga olime aluskorra kivimite põhilised uurijad, siis töid jagus. Heino tegeles veidi rohkem puurimise organiseerimisega, mistõttu Arbaverre toodud kärni korrastamine, kirjeldamine, proovide võtmine jne jäi ehk mõnevõrra enam minu kanda. Peale Kalle, kes baasis pooleldi elaski, olen ma kõige rohkem Arbaveres tegutsenud geoloog. Peale geoloogia tegelesin vabal ajal muidugi ka kalapüügi ja korilusega. Pole kunagi täpset arvet pidanud, aga Loobu jõest väljatõmmatud forellide koguarv on väga tagasihoidlikult hinnates vähemalt kolmekohaline. Ja kui õhtuti neli kätt kokku saime, mängisime välja mitmeidki suuri ja väikesi slämme.

Arbavere aegadest on enim meelde jäänud 1991. aasta augustipäevad. 19. augustil olin baasis päris üksi – Arbavere jaoks toona päris harvaesinev olukord. Päev ise algas pahaendeliselt. Televiisoris näidati pika laua taga istuvat ähvardava väljanägemisega seltskonda, kes oli endale eesmärgiks võtnud tudiseva riigi „õigele teele“ pööramise. Seal olid riigi jõustruktuuride ninamehed, kuid eeskõnelejaks oli lükatud üsnagi teisejärguline tegelane, asepresident Janajev. Mehike teatas, et president Gorbatšov on hetkel Krimmis ja tervislikel põhjustel pole võimeline riiki juhtima. Seoses sellega on moodustatud Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, keda juhib tema, asepresident. „Riigijuhi“ käed värisesid seda välja kuulutades lausa piinlikult. Riigipöörde tegelikud ninamehed – KGB juht Krjutškov, peaminister Pavlov, kaitseminister Jazov, siseminister Pugo – jätsid ennast ettenägelikult pisut tagaplaanile, et ürituse nurjumisel sellest supist terve nahaga välja ulpida.

Elu Arbavere baasis läks siiski edasi. Istusin selgi päeval mõne aja kärni juures, vahepeal muidugi jälgisin pingsalt telekast igavesti haljast „Luikede järve“ – seda keriti seal ikka ja jälle. Järgmisel päeval kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik ja ka Moskvas arenesid asjad soodsalt. Vana võrkpallur Jeltsin blokeeris edukalt vastase ründelöögi ja kontrollis nüüd ise mängu. Gorba vabastati Krimmist luku tagant ja toodi Moskvasse. Astus teine veidi ebakindla sammuga lennukitrepist alla ja oli üsnagi räsitud moega. Mõned riigipöörajad pisteti trellide taha, teised tõmbusid madalamaks kui muru, aga Läti punaste küttide järeltulija Boris Pugo lasi ennast maha. See oligi ehk tema karjääri kõige riigimehelikum tegu.

Lõpetasin minagi oma puuraugu, kuu lähenes lõpule ja sõitsin linna tagasi. Siis hakkas tiksuma elu teine poolsajand.

Autor: Mati Niin