Arbavere lood - Palkoja
Suurte sõdade ja väikeste asjadega kipub ikka nii olema, et keegi ei pruugi mäletada nende algpõhjust. Samad lood paistavad olevat ka geoloogide Palkoja välibaasiga, mida enamasti on harjutud Arbavere välibaasiks nimetama. Teadmiseks niipalju, et Palkoja talu, mille maal välibaas valdavalt asub, ei asu mitte Arbavere külas, vaid veelgi väärikama ajalooga Soomukse külas.
Soomukse oli küla Virumaal, ajalooliselt Tõdva-Kõnnu mõisa, hilisema Vohnja valla alal. Soomukse küla Somæcos nime esmamainimine on dateeritud 1241. aastasse ehk seotud ülestähendusega Taani hindamisraamatus. 1726. aastal nimetatakse teda kui Könde und Somikus (mõis) ja 1913. aastal Somukse. Tänapäeval jääb endine Soomukse küla Arbavere ja Mõndavere küla aladele. Arbavere külast eraldas Soomukse küla Loobu jõgi. Kihelkondlikult kuulus küla Kadrina kihelkonda. Pika ajalooga Soomukse küla kaotati 1977. aastal järjekordse külade reformi käigus, kui üks osa sellest liideti Arbavere ja teine osa Mõndavere külaga. Igatahes 1975. aastal, kui tollane geoloogiateenistus ehk Geoloogia Valitsus Palkoja taluhooned ostis, kuulus Palkoja talu veel Soomukse külla.
Palkoja välibaasi rajamise lugu sai alguse hoopis teiselt poolt Loobu jõge Viitna–Arbavere tee äärest Köieaasu metsavahi juurest ehk Palkojast umbes 400 meetri kauguselt. Süvakaardistamise Tapa-Rakvere objekti ette valmistavad geofüüsikud olid Arbavere metsavahi vana kõrvalhoonet 1970ndast aastast peale oma välibaasina kasutanud ja kui 1972. aastal jõudsid sinnamaale ka puurtöid alustanud geoloogid, siis astusid nemadki välibaasile kohta otsides oma eelkäijate jälgedes.
Olen põline virulane ja seetõttu on üsna loomulik, et mind saadeti välibaasile kohta otsima. Lisaks sellele oli mul ka sidemeid Rakvere Metsamajandiga, kelle valduses Arbavere metsavahikoht oli. Arbavere metsavahikoha kasuks rääkis ka selle logistiliselt soodne asukoht – siit oli Geoloogia Valitsuse põhibaasi Keilasse umbes 100 km ja teisalt ka idapiirile tsipa üle 100 km. Siitsamast Loobu teeristilt suundus tee üle Tapa Kesk-Eestisse. Nii et tulevase tööpiirkonna keskel mis keskel. Ühelt poolt olid suured maanteed käe-jala juures ja samas ka metsavaikus varnast võtta.
Geofüüsikutelt saadud informatsiooni alusel pöördusimegi oma soovidega Loobu metsaülema Vello Urbase poole ja üsna pea oli meil voli kasutada Arbavere metsavahi (Juhan Kalmus) Köieaasu talu vana vildakat kõrvalhoonet elamiseks. Meile ei tehtud ka takistusi eluks ja töötegemiseks vajalike ajutiste ehitiste püstitamiseks kordoni territooriumile. Lauda taha rajati paarisajaruutmeetrine varjualune puursüdamiku hoidmiseks ja veelgi väiksem kuurike puurvarustuse tarvis. Kiiruga remonditud vana vildakil talumaja pakkus peavarju parasjagu välitöödel viibivale paarile-kolmele geoloogile. Kristalse aluskorra ehk süvakaardistamisega olid tollal hõivatud kaks puuragregaati ja kuus puuriti keskmiselt üks-kaks 300–400 m sügavust puurauku. Aasta peale tegi see kokku paarkümmend puurauku enam kui 5 kilomeetri puursüdamikuga. Arusaadav, et umbes pooleteise aasta pärast, kui jõudis lõpule Tapa-Rakvere objekt, millel puuriti 38 aluskorra kivimeid avavat puurauku, olid ka väikese varjualuse võimalused ammendunud.
Köieaasu baasi peeti 5–6 aastat ja selle põhilisteks kasutajateks olid süvakaardistamise rühma geoloogid Olavi Keerup (1934–1977), Heino Koppelmaa (1936–2017), Mati Niin ja Kalle Suuroja, kuid sageli võis siin kohata ka Kambrium-Vendi uurijaid Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudist Kaisa Mensi ja Enn Pirrust (1935–2016).
Kuna metsavahi kordoni juures laienemise võimalusi ei olnud, aga koht oli logistiliselt ikkagi hea, siis hakati ümbruskonnas ringi vaatama. Ega siin olnudki vaja kuigi kaugelt otsida, sest seenel käies olin tähele pannud umbes poole kilomeetri kaugusel teisel pool Loobu jõge olevat üsna räämas olekuga talumaja. Koht vastas igati – kui maja olukord välja arvata – meie poolt esitatud nõudmistele: sinna viis nii täiesti sõidetav tee kui ka elektriliin. Maja ümbruses suuremat lagendikku ei olnud, kõik oli kas mets või siis äsja rajatud metsakultuur. Uurimise peale selgus, et see koht on Palkoja ja maja omanikuks on kodanik Arpo, kes oli vägagi huvitatud emalt päranduseks saadud hoonete müügist. Kuna ka meie, kristalse aluskorra kaardistajad, olime huvitatud uue baasi rajamisest, saime peagi kaubale. 1975. aastal sõlmiti müügileping, mille alusel Palkoja hooned (talumaja ja laut) läksid 2500 rubla eest Geoloogia Valitsuse valdusse. Maast ei olnud juttu, sest see oli niikuinii riigi oma. Riigi esindajaks oli siin Rakvere Metsamajandi Loobu metskond ja nendega olid meie suhted head.
Palkojal oli huvitav savipõrandaga köök. Köögi peal oli umbes pooleteist meetri kõrgune palkidest rehi partega – omamoodi köök-rehetuba. Rehielamu küttekolded oli sedavõrd amortiseerunud, et korstnajalg lausa nõretas nõest. Ka katuse mõned sarikapaarid ootasid väljavahetamist.
Koos oma tuttava pottsepaga pandi uus korsten püsti, kuid kahjuks ei olnud sellele pikka iga antud. Naistepäeva ajal maha sadanud paksule lumele ja sellele järgnenud sulale ei pidanud niigi nigelavõitu katus vastu ja rehetoa kohal olnud vigased sarikapaarid murdusid ning lükkasid laiali osa rehealuse seintest. Kaosesse haarati ka äsjavalminud korstna ülaosa, mis murdudes läbi lae köögipõrandale prantsatas. Kui esialgu oli plaanitud üksnes Palkoja elamu remont, siis nüüd oli selge, et remondiga ei pääsenud siin kuigi kaugele. Saigi vastu võetud otsus uue olmehoone rajamise kohta, sest puursüdamikuhoidla ehitusega oli juba algust tehtud.
Maja rehealuse poolse osa palksein lõigati köök-rehetoa kohalt läbi ja sellest väljapoole jäänud osa, nii nagu katuski, lammutati maha. Parasjagu oli Keilas vabaks jäänud kahe ühepereelamu kilpmaja kilbid. Keila Geoloogiaekspeditsioon oli tahtnud neid kilpmaju Keilasse üles panna, aga linnavalitsus ei andnud selleks luba. Palkoja baasi arendajad leidsid, et nende baasil saaks vana lauda otsa ühise katuse alla rajada 400 m2 puursüdamikuhoidla, köetava ruumi puursüdamike uurimiseks (kärnikirjeldusruum) ja sauna. Vana rehielamu kohale rajatud olmehoone ühe poole sisse jäid vana elamu palkseinad, aga teine, saalipoolne osa ehitati üles nullist uuel vundamendil. Maja katusealusel ehitati välja kolm tuba, millest üks ja suurem oli mõeldud üliõpilaste majutamiseks.
Ei tehtud tollal projekte ega kooskõlastusi, võeti lihtsalt asi kätte ja tehti ära. Ainukesteks projektideks nii elamu, puursüdamikuhoidla kui sauna tarvis olid selle loo autori poolt koostatud eskiisjoonised ja põhiplaan, ülejäänud ehituslikud otsused tehti ehitamise käigus. See näiline vabadus tähendas ühtlasi seda, et ehitamise tarvis ei saadud ka mingeid tollal defitsiitseks kuulutatud materjale. Tsemendi ja rauaga ei olnud küsimust – neid oli geoloogidel küllaga, aga saematerjale saadi vastastikuse abistamise korras Rakvere Metsamajandilt. Geoloogid puurisid metskondadesse ja metsavahtide kordonitesse puurkaeve ning metsamajand müüs neile selle eest fondiväliselt saematerjale. Hundid söönud ja lambukesed terved! Võib öelda, et valdav osa Palkoja baasi ehitamisel kasutatud saematerjalist pärineb Rakvere Metsamajandilt, nii nagu võib ka öelda, et suure osa tollal Rakvere Metsamajandi metskondades rajatud puurkaevude tegijaks oli Keila Geoloogiaekspeditsioon Ajad olid lihtsalt tollal sellised, aga inimesed olid ikka need, kes üritasid ajada oma asja geoloogiliste uurimiste tarvis parema äranägemise vaimus.
Tööjõuga oli lihtsam – kui leidsid mehed, siis raha ikka sai. Pikka aega töötasid Palkoja baasi ehitamisel kaks tublit kohalikku meest – Friedrich (Priidu) Heinmaa (1918–2012) ja Herman Sammelselg (1924–1998). Nende kahe tõeliselt eestimeelse mehe tööle on Palkoja baas, mille pinnale me praegu soola külvame, suuresti võlgu oma olemasolu eest.
Projekteerimise, varustamise kui ka ehitustöö vahetu korraldamisega tegeles loo autor. Kõike seda muidugi oma põhitöö kõrval, milleks oli enamasti aluspõhja uurimine süvakaardistamise objektidel, Kärdlas ja Maardus tuli lisaks sellele tegeleda ka aluskorra uuringutega.
1977. aastaks oli valminud puursüdamikuhoidla koos selle juurde kuuluva kirjeldusruumi ja saunaga. Juba varem oli alanud elumaja ehitamine. Hoovi peale pandi püsti kahe merekonteineri baasil ehitatud konteinerelamu. Tegemist oli NSVL Geoloogiaministeeriumi tellimusel Järvakandi Tehastes valmistatud geoloogidele määratud transporditava konteinerelamu suurema seeria näidiseksemplariga. Mingite segaste asjaolude tõttu loobus valitsus aga sellest lepingust ja nii antigi see näidiseksemplar Keila Geoloogiaekspeditsioonile. Sealt jõudis see omapärane kahest merekonteinerist kokku pandud rajatis Palkoja välibaasi. Tollal kuulus Palkoja välibaasi arendamine Geoloogia Valitsuse prioriteetide hulka.
1978. aastaks oli Palkoja baas oma esialgsel kujul (puursüdamikuhoidla koos kirjeldusruumi ja saunaga, olmehoone, konteinerelamu) valmis. Järgnevad tosin aastat olid Palkoja baasi kuldajaks. Tollal oli Kirde-Eestis käimas mitmed suured geoloogiliste uuringute programmid (kristalse aluskorra kaardistamine, 1:50 000 mõõtkavas kompleksne geoloogiline kaardistamine) ja hoiustamisväärset puursüdamikku laekus aastas paljude kilomeetrite kaupa. Palkojal ehitati juurde veel kaks 300-ruutmeetrist puursüdamikuhoidlat ja jõe kaldale ehitati saun, mille ehitusmaterjal oli jällegi Rakvere Metsamajandist saadud. Kuna puurtööd süvakaardistamise objektidel käisid aastaringselt, siis jätkusid ka tööd (puurtööde geoloogiline järelevalve, puursüdamike esialgne uurimine ja dokumenteerimine ning proovimine) objekti geoloogidele välibaasis aastaringselt.1980ndatel aastatel nihkus süvakaardistamise raskuspunkt küll Lääne-Eestisse ja hiljem isegi Hiiumaale, aga puursüdamikke veeti ikka veel Keilast mööda Palkojale. 1990ndate aastate alguseks oli Palkojale kokku veetud enam kui 10 000 kasti puursüdamikke, millest ainult väike osa ehk umbes 5000 kasti leidis omale koha hoidlates, ülejäänu paigaldati välihoiuplatsidele. Veelgi enam, ülemine ehk 3. puursüdamikuhoidla rajati seal juba alustel olevate kastiriitade kohale.
1988. aastal tabas Palkoja baasi raske löök – põles maha olmehoone. Aga paari aastaga sai seegi taastatud, kuigi veidi tagasihoidlikumas mahus (teine korrus jäi välja ehitamata).
Palkoja geoloogiabaas – see ei olnud mitte üksnes koht puursüdamiku hoiustamiseks, vaid ka selle uurimiseks. Kuna Palkojal oli hulganisti värskelt laekunud ja kergesti kättesaadavaid süvapuuraukude puursüdamikke, siis leidsid siia suviti tee ka meie kolleegid Tartu Ülikoolist, Tallinna Geoloogia Instituudist ning ka kaugemalt tollasest NSV Liidust (põhiliselt Leedust ja Lätist) ja ka väljastpoolt (Soomest, Rootsist jne). Tolle aja Eesti geoloogide seast on raske leida inimest, kes ei oleks kas või korrakski käinud Palkoja välibaasis.
Tartu Ülikooli tudengitele oli Palkoja pikka aega geoloogilise kaardistamise praktika läbiviimise kohaks: siin sai puhata nii marsruudiväsimust kui ka tutvuda põnevamate (Kärdla meteoriidikraater) süvapuuraukude läbilõigetega. Alati ei olnud selge, kust tudengite üks või teine tööpäev algas, aga üsna tihti kippusid nad lõppema jõeäärses saunas. Ka võrkpalliplatsil, mis asus hilisema tenniseväljaku kohal, peeti suviti tuliseid lahinguid baasirahva ja külaliste vahel.
Talve tähtsündmuseks olid iga-aastased suusapäevad, sest baasist alguse saavad suusarajad viisid välja ühelt poolt paljusid võimalusi pakkuvate Viitna mägedeni ja teisalt Ohepalu oosistikuni. Suusaradade tegemiseks muretseti lumesaan ja isegi rajalõikaja.
Palkoja välibaas ja sealsed puursüdamikuhoidlad jäid küll OÜ Eesti Geoloogiakeskuse hallata, kuid üldiselt võeti suund, et edaspidi koondataks korrastatud puursüdamik Keilas rekonstrueeritavatesse Keskkonnaministeeriumi allasutuste hallatavatesse hoidlatesse. Lisaks sellele plaaniti rajada veel üks suur hoidla (pidi mahutama ligi 20 000 kasti puursüdamikku). Nii hakatigi Palkoja välihoiuplatsidel olnud puursüdamikke pärast korrastamist Keilasse vedama. Kuna Palkojal tuksus ikka veel kristalse aluskorra ja Kärdla kraatri uurijate süda, siis aluskorra ja Hiiumaa puursüdamikke Palkojalt ära ei veetud.
Raha kui sellist riik Palkoja baasi ja seal oleva puursüdamiku hoiustamisega seotud kulutuste katteks OÜ-le ei eraldanud, kõik baasi korrashoiuks vajaminevad kulutused tehti osaühingu omavahendite arvelt. Ühtegi inimest baasi palgal ei olnud, nii et põhilise osa kulutustest moodustas elekter. Kuid tühi kott ei seisa püsti ja nii tõdeti baasi 30. aastapäeva pidamisel, et puursüdamikuhoidlate eterniidist katused nõuavad väljavahetamist. Pöörduti abipalves KIKi poole ja aastatel 2009–2010 kahe projekti raames saadud rahadega asendati kõigi kolme puursüdamikuhoidla amortiseerunud katused plekk-katustega. 2012. aasta projekti käigus valati betoonpõrandad kuuride vahekäikudesse ja sissesõiduplatvormidele ning koostati plaanitavate ekspositsioonihoone, olmehoone ja puursüdamikuhoidla projektid. Neil aastatel seati kõrvalhoone ühte nurka üles ka seismojaam.
2013. aastal koostatud Arbavere puursüdamike uurimiskeskuse rajamise kontseptsioonis oli plaanitud:
1) 2. ja 3. puursüdamikuhoidla remont, st nende põrandate ja vastuvõtuplatvormide betoneerimine;
2) 4. puursüdamikuhoidla (u 400 m2) rajamine ja sellesse 2500 kasti Keila hoidlatest ümberpaigaldatava puursüdamiku paigutamine;
3) 1. hoidla baasil hoidla-ekspositsioonihoone rajamine, millesse oli kavas paigaldada sagedamini demonstreeritavad puursüdamikud, lisaks sellele veel puursüdamikest ja paljandeist võetud käsipalade baasil koostatud Eesti kivimite õppe-ekspositsioon;
4) uurimiskeskuse olmehoone renoveerimine. Olmehoone saali oli kavas üles seada Eesti enam levinud mineraale ja kivistisi tutvustavad ekspositsioonid.Eeltoodud kontseptsioonist realiseerus tänu KIKi toetusele ainult selle esimene punkt – 2. ja 3. puursüdamikuhoidla põrandate betoneerimise lõpuleviimine ja väiksemad remonttööd. Kõrgemal pool olid tuuled pöördunud ja ka Keilas suurejooneliselt arendama hakatud puursüdamiku hoiustamise plaanid liiva jooksnud. Keila rekonstrueeritud ja juurde ehitatud puursüdamikuhoidlad olid silmini täis Arbaverest (Palkojalt) ära veetud puursüdamikke, nii et vajamineva kättesaamine osutus sageli võimatuks. Nüüd oli esiplaanile nihkunud idee koondada kogu Eesti puursüdamik Särghauale Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi maateaduste ja keskkonnatehnoloogia õppekeskuse juurde rajada kavatsetavatesse hoidlatesse.
Palkoja baas käis tasapisi oma ressurssi maha ja olulisi muutusi ei toonud ka 2016. aasta. Seoses Turja välibaasi likvideerimisega Saaremaal veeti üle ja paigaldati Palkoja baasi välihoiuplatsile 600 kasti puursüdamikke. 2017. aastat võiks lugeda Palkoja baasi lõpuaastaks, sest kusagil tehti juba tulevikuplaane. Ja siit saab alguse uus lugu ja selles mineviku Palkojal enam kohta ei ole.
Valus on vaadata, kuidas riik oma kasinaid ressursse eesmärgipäratult raiskab. Keilas arendati puursüdamike hoiukeskust ja maeti sealsete hoidlate ning olmehoone ehitusse sadu tuhandeid eurosid. Siis aga otsustati, et kõik äsja rajatu tuleb maha lõhkuda ja hoopis Arbavere kunagise Palkoja geoloogiabaasi asemele rajada uus ja veelgi kaasaegsem uurimiskeskus. Seejuures on/oli kavas maha lõhkuda ka vanad, alles kümmekonna aasta eest KIKi rahade toel uued katused ja betoonpõrandad saanud hoidlad.
Mõistan seda, et vana peab uuele teed andma, aga ka uus võiks vanast möödudes tunnustava sõna poetada.
Toimetas Aivo Averin
Palkoja välibaasi rajamise lugu sai alguse hoopis teiselt poolt Loobu jõge Viitna–Arbavere tee äärest Köieaasu metsavahi juurest ehk Palkojast umbes 400 meetri kauguselt. Süvakaardistamise Tapa-Rakvere objekti ette valmistavad geofüüsikud olid Arbavere metsavahi vana kõrvalhoonet 1970ndast aastast peale oma välibaasina kasutanud ja kui 1972. aastal jõudsid sinnamaale ka puurtöid alustanud geoloogid, siis astusid nemadki välibaasile kohta otsides oma eelkäijate jälgedes.
Olen põline virulane ja seetõttu on üsna loomulik, et mind saadeti välibaasile kohta otsima. Lisaks sellele oli mul ka sidemeid Rakvere Metsamajandiga, kelle valduses Arbavere metsavahikoht oli. Arbavere metsavahikoha kasuks rääkis ka selle logistiliselt soodne asukoht – siit oli Geoloogia Valitsuse põhibaasi Keilasse umbes 100 km ja teisalt ka idapiirile tsipa üle 100 km. Siitsamast Loobu teeristilt suundus tee üle Tapa Kesk-Eestisse. Nii et tulevase tööpiirkonna keskel mis keskel. Ühelt poolt olid suured maanteed käe-jala juures ja samas ka metsavaikus varnast võtta.
Geofüüsikutelt saadud informatsiooni alusel pöördusimegi oma soovidega Loobu metsaülema Vello Urbase poole ja üsna pea oli meil voli kasutada Arbavere metsavahi (Juhan Kalmus) Köieaasu talu vana vildakat kõrvalhoonet elamiseks. Meile ei tehtud ka takistusi eluks ja töötegemiseks vajalike ajutiste ehitiste püstitamiseks kordoni territooriumile. Lauda taha rajati paarisajaruutmeetrine varjualune puursüdamiku hoidmiseks ja veelgi väiksem kuurike puurvarustuse tarvis. Kiiruga remonditud vana vildakil talumaja pakkus peavarju parasjagu välitöödel viibivale paarile-kolmele geoloogile. Kristalse aluskorra ehk süvakaardistamisega olid tollal hõivatud kaks puuragregaati ja kuus puuriti keskmiselt üks-kaks 300–400 m sügavust puurauku. Aasta peale tegi see kokku paarkümmend puurauku enam kui 5 kilomeetri puursüdamikuga. Arusaadav, et umbes pooleteise aasta pärast, kui jõudis lõpule Tapa-Rakvere objekt, millel puuriti 38 aluskorra kivimeid avavat puurauku, olid ka väikese varjualuse võimalused ammendunud.
Köieaasu baasi peeti 5–6 aastat ja selle põhilisteks kasutajateks olid süvakaardistamise rühma geoloogid Olavi Keerup (1934–1977), Heino Koppelmaa (1936–2017), Mati Niin ja Kalle Suuroja, kuid sageli võis siin kohata ka Kambrium-Vendi uurijaid Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudist Kaisa Mensi ja Enn Pirrust (1935–2016).
Kuna metsavahi kordoni juures laienemise võimalusi ei olnud, aga koht oli logistiliselt ikkagi hea, siis hakati ümbruskonnas ringi vaatama. Ega siin olnudki vaja kuigi kaugelt otsida, sest seenel käies olin tähele pannud umbes poole kilomeetri kaugusel teisel pool Loobu jõge olevat üsna räämas olekuga talumaja. Koht vastas igati – kui maja olukord välja arvata – meie poolt esitatud nõudmistele: sinna viis nii täiesti sõidetav tee kui ka elektriliin. Maja ümbruses suuremat lagendikku ei olnud, kõik oli kas mets või siis äsja rajatud metsakultuur. Uurimise peale selgus, et see koht on Palkoja ja maja omanikuks on kodanik Arpo, kes oli vägagi huvitatud emalt päranduseks saadud hoonete müügist. Kuna ka meie, kristalse aluskorra kaardistajad, olime huvitatud uue baasi rajamisest, saime peagi kaubale. 1975. aastal sõlmiti müügileping, mille alusel Palkoja hooned (talumaja ja laut) läksid 2500 rubla eest Geoloogia Valitsuse valdusse. Maast ei olnud juttu, sest see oli niikuinii riigi oma. Riigi esindajaks oli siin Rakvere Metsamajandi Loobu metskond ja nendega olid meie suhted head.
Palkojal oli huvitav savipõrandaga köök. Köögi peal oli umbes pooleteist meetri kõrgune palkidest rehi partega – omamoodi köök-rehetuba. Rehielamu küttekolded oli sedavõrd amortiseerunud, et korstnajalg lausa nõretas nõest. Ka katuse mõned sarikapaarid ootasid väljavahetamist.
Palkoja
1975. aastat on peetud Palkoja välibaasi sünnidaatumiks. Pärast maja omandamist alustati kaardistajast geoloogi Elmar Kala eestvedamisel vana rehielamu remonti. Legendaarne geoloog oli pärast seda, kui 1:200 000 geoloogiline kaardistamine Lääne-Eestis lõppes, asunud aitama süvakaardistajaid aluspõhja kivimite uurimisel. Elmar Kalalt sai oma esimesed õppetunnid aluspõhja kivimite uurimisel ka käesoleva loo autor. Elmari esimeseks ettevõtmiseks Palkoja baasis oli vana, tõrvikuna tuleohtliku korstna asemele uue ehitamine.Koos oma tuttava pottsepaga pandi uus korsten püsti, kuid kahjuks ei olnud sellele pikka iga antud. Naistepäeva ajal maha sadanud paksule lumele ja sellele järgnenud sulale ei pidanud niigi nigelavõitu katus vastu ja rehetoa kohal olnud vigased sarikapaarid murdusid ning lükkasid laiali osa rehealuse seintest. Kaosesse haarati ka äsjavalminud korstna ülaosa, mis murdudes läbi lae köögipõrandale prantsatas. Kui esialgu oli plaanitud üksnes Palkoja elamu remont, siis nüüd oli selge, et remondiga ei pääsenud siin kuigi kaugele. Saigi vastu võetud otsus uue olmehoone rajamise kohta, sest puursüdamikuhoidla ehitusega oli juba algust tehtud.
Maja rehealuse poolse osa palksein lõigati köök-rehetoa kohalt läbi ja sellest väljapoole jäänud osa, nii nagu katuski, lammutati maha. Parasjagu oli Keilas vabaks jäänud kahe ühepereelamu kilpmaja kilbid. Keila Geoloogiaekspeditsioon oli tahtnud neid kilpmaju Keilasse üles panna, aga linnavalitsus ei andnud selleks luba. Palkoja baasi arendajad leidsid, et nende baasil saaks vana lauda otsa ühise katuse alla rajada 400 m2 puursüdamikuhoidla, köetava ruumi puursüdamike uurimiseks (kärnikirjeldusruum) ja sauna. Vana rehielamu kohale rajatud olmehoone ühe poole sisse jäid vana elamu palkseinad, aga teine, saalipoolne osa ehitati üles nullist uuel vundamendil. Maja katusealusel ehitati välja kolm tuba, millest üks ja suurem oli mõeldud üliõpilaste majutamiseks.
Ei tehtud tollal projekte ega kooskõlastusi, võeti lihtsalt asi kätte ja tehti ära. Ainukesteks projektideks nii elamu, puursüdamikuhoidla kui sauna tarvis olid selle loo autori poolt koostatud eskiisjoonised ja põhiplaan, ülejäänud ehituslikud otsused tehti ehitamise käigus. See näiline vabadus tähendas ühtlasi seda, et ehitamise tarvis ei saadud ka mingeid tollal defitsiitseks kuulutatud materjale. Tsemendi ja rauaga ei olnud küsimust – neid oli geoloogidel küllaga, aga saematerjale saadi vastastikuse abistamise korras Rakvere Metsamajandilt. Geoloogid puurisid metskondadesse ja metsavahtide kordonitesse puurkaeve ning metsamajand müüs neile selle eest fondiväliselt saematerjale. Hundid söönud ja lambukesed terved! Võib öelda, et valdav osa Palkoja baasi ehitamisel kasutatud saematerjalist pärineb Rakvere Metsamajandilt, nii nagu võib ka öelda, et suure osa tollal Rakvere Metsamajandi metskondades rajatud puurkaevude tegijaks oli Keila Geoloogiaekspeditsioon Ajad olid lihtsalt tollal sellised, aga inimesed olid ikka need, kes üritasid ajada oma asja geoloogiliste uurimiste tarvis parema äranägemise vaimus.
Tööjõuga oli lihtsam – kui leidsid mehed, siis raha ikka sai. Pikka aega töötasid Palkoja baasi ehitamisel kaks tublit kohalikku meest – Friedrich (Priidu) Heinmaa (1918–2012) ja Herman Sammelselg (1924–1998). Nende kahe tõeliselt eestimeelse mehe tööle on Palkoja baas, mille pinnale me praegu soola külvame, suuresti võlgu oma olemasolu eest.
Projekteerimise, varustamise kui ka ehitustöö vahetu korraldamisega tegeles loo autor. Kõike seda muidugi oma põhitöö kõrval, milleks oli enamasti aluspõhja uurimine süvakaardistamise objektidel, Kärdlas ja Maardus tuli lisaks sellele tegeleda ka aluskorra uuringutega.
1977. aastaks oli valminud puursüdamikuhoidla koos selle juurde kuuluva kirjeldusruumi ja saunaga. Juba varem oli alanud elumaja ehitamine. Hoovi peale pandi püsti kahe merekonteineri baasil ehitatud konteinerelamu. Tegemist oli NSVL Geoloogiaministeeriumi tellimusel Järvakandi Tehastes valmistatud geoloogidele määratud transporditava konteinerelamu suurema seeria näidiseksemplariga. Mingite segaste asjaolude tõttu loobus valitsus aga sellest lepingust ja nii antigi see näidiseksemplar Keila Geoloogiaekspeditsioonile. Sealt jõudis see omapärane kahest merekonteinerist kokku pandud rajatis Palkoja välibaasi. Tollal kuulus Palkoja välibaasi arendamine Geoloogia Valitsuse prioriteetide hulka.
1978. aastaks oli Palkoja baas oma esialgsel kujul (puursüdamikuhoidla koos kirjeldusruumi ja saunaga, olmehoone, konteinerelamu) valmis. Järgnevad tosin aastat olid Palkoja baasi kuldajaks. Tollal oli Kirde-Eestis käimas mitmed suured geoloogiliste uuringute programmid (kristalse aluskorra kaardistamine, 1:50 000 mõõtkavas kompleksne geoloogiline kaardistamine) ja hoiustamisväärset puursüdamikku laekus aastas paljude kilomeetrite kaupa. Palkojal ehitati juurde veel kaks 300-ruutmeetrist puursüdamikuhoidlat ja jõe kaldale ehitati saun, mille ehitusmaterjal oli jällegi Rakvere Metsamajandist saadud. Kuna puurtööd süvakaardistamise objektidel käisid aastaringselt, siis jätkusid ka tööd (puurtööde geoloogiline järelevalve, puursüdamike esialgne uurimine ja dokumenteerimine ning proovimine) objekti geoloogidele välibaasis aastaringselt.1980ndatel aastatel nihkus süvakaardistamise raskuspunkt küll Lääne-Eestisse ja hiljem isegi Hiiumaale, aga puursüdamikke veeti ikka veel Keilast mööda Palkojale. 1990ndate aastate alguseks oli Palkojale kokku veetud enam kui 10 000 kasti puursüdamikke, millest ainult väike osa ehk umbes 5000 kasti leidis omale koha hoidlates, ülejäänu paigaldati välihoiuplatsidele. Veelgi enam, ülemine ehk 3. puursüdamikuhoidla rajati seal juba alustel olevate kastiriitade kohale.
1988. aastal tabas Palkoja baasi raske löök – põles maha olmehoone. Aga paari aastaga sai seegi taastatud, kuigi veidi tagasihoidlikumas mahus (teine korrus jäi välja ehitamata).
Palkoja geoloogiabaas – see ei olnud mitte üksnes koht puursüdamiku hoiustamiseks, vaid ka selle uurimiseks. Kuna Palkojal oli hulganisti värskelt laekunud ja kergesti kättesaadavaid süvapuuraukude puursüdamikke, siis leidsid siia suviti tee ka meie kolleegid Tartu Ülikoolist, Tallinna Geoloogia Instituudist ning ka kaugemalt tollasest NSV Liidust (põhiliselt Leedust ja Lätist) ja ka väljastpoolt (Soomest, Rootsist jne). Tolle aja Eesti geoloogide seast on raske leida inimest, kes ei oleks kas või korrakski käinud Palkoja välibaasis.
Tartu Ülikooli tudengitele oli Palkoja pikka aega geoloogilise kaardistamise praktika läbiviimise kohaks: siin sai puhata nii marsruudiväsimust kui ka tutvuda põnevamate (Kärdla meteoriidikraater) süvapuuraukude läbilõigetega. Alati ei olnud selge, kust tudengite üks või teine tööpäev algas, aga üsna tihti kippusid nad lõppema jõeäärses saunas. Ka võrkpalliplatsil, mis asus hilisema tenniseväljaku kohal, peeti suviti tuliseid lahinguid baasirahva ja külaliste vahel.
Talve tähtsündmuseks olid iga-aastased suusapäevad, sest baasist alguse saavad suusarajad viisid välja ühelt poolt paljusid võimalusi pakkuvate Viitna mägedeni ja teisalt Ohepalu oosistikuni. Suusaradade tegemiseks muretseti lumesaan ja isegi rajalõikaja.
Päevad, mis ajasid segadusse
1993. aastal toimus Eesti Geoloogiateenistuse järjekordne ja ei tea juba mitmes reorganiseerimine ning Tööstus- ja Energeetikaministeeriumi haldusalas olnud riigiasutus Eesti Geoloogiakeskus viidi üle Keskkonnaministeeriumi haldusalasse. Algul suurte lootustega seotud protsess, millest võis välja lugeda loodusele lähemale saamist, tähendas aga taandarengut, seda nii geoloogiliste uuringute (lõpetati süvakaardistamine) kui ka Palkoja välibaasi arengu osas. Alanud taandarengule andis hoogu juurde 1997. aasta reform, mille käigus endisest riigiasutusest Eesti Geoloogiakeskus sai riigi äriühing OÜ Eesti Geoloogiakeskus. Justnagu sõnade pillerkaar, aga see tegi endisest riigiasutusest kasumit taotleva äriühingu, kellele ei tahetud usaldada ainsatki riigiettevõttele omistatavat funktsiooni – isegi mitte nende endi poolt aastakümnete jooksul hangitud puursüdamiku haldamise õigust.Palkoja välibaas ja sealsed puursüdamikuhoidlad jäid küll OÜ Eesti Geoloogiakeskuse hallata, kuid üldiselt võeti suund, et edaspidi koondataks korrastatud puursüdamik Keilas rekonstrueeritavatesse Keskkonnaministeeriumi allasutuste hallatavatesse hoidlatesse. Lisaks sellele plaaniti rajada veel üks suur hoidla (pidi mahutama ligi 20 000 kasti puursüdamikku). Nii hakatigi Palkoja välihoiuplatsidel olnud puursüdamikke pärast korrastamist Keilasse vedama. Kuna Palkojal tuksus ikka veel kristalse aluskorra ja Kärdla kraatri uurijate süda, siis aluskorra ja Hiiumaa puursüdamikke Palkojalt ära ei veetud.
Raha kui sellist riik Palkoja baasi ja seal oleva puursüdamiku hoiustamisega seotud kulutuste katteks OÜ-le ei eraldanud, kõik baasi korrashoiuks vajaminevad kulutused tehti osaühingu omavahendite arvelt. Ühtegi inimest baasi palgal ei olnud, nii et põhilise osa kulutustest moodustas elekter. Kuid tühi kott ei seisa püsti ja nii tõdeti baasi 30. aastapäeva pidamisel, et puursüdamikuhoidlate eterniidist katused nõuavad väljavahetamist. Pöörduti abipalves KIKi poole ja aastatel 2009–2010 kahe projekti raames saadud rahadega asendati kõigi kolme puursüdamikuhoidla amortiseerunud katused plekk-katustega. 2012. aasta projekti käigus valati betoonpõrandad kuuride vahekäikudesse ja sissesõiduplatvormidele ning koostati plaanitavate ekspositsioonihoone, olmehoone ja puursüdamikuhoidla projektid. Neil aastatel seati kõrvalhoone ühte nurka üles ka seismojaam.
2013. aastal koostatud Arbavere puursüdamike uurimiskeskuse rajamise kontseptsioonis oli plaanitud:
1) 2. ja 3. puursüdamikuhoidla remont, st nende põrandate ja vastuvõtuplatvormide betoneerimine;
2) 4. puursüdamikuhoidla (u 400 m2) rajamine ja sellesse 2500 kasti Keila hoidlatest ümberpaigaldatava puursüdamiku paigutamine;
3) 1. hoidla baasil hoidla-ekspositsioonihoone rajamine, millesse oli kavas paigaldada sagedamini demonstreeritavad puursüdamikud, lisaks sellele veel puursüdamikest ja paljandeist võetud käsipalade baasil koostatud Eesti kivimite õppe-ekspositsioon;
4) uurimiskeskuse olmehoone renoveerimine. Olmehoone saali oli kavas üles seada Eesti enam levinud mineraale ja kivistisi tutvustavad ekspositsioonid.Eeltoodud kontseptsioonist realiseerus tänu KIKi toetusele ainult selle esimene punkt – 2. ja 3. puursüdamikuhoidla põrandate betoneerimise lõpuleviimine ja väiksemad remonttööd. Kõrgemal pool olid tuuled pöördunud ja ka Keilas suurejooneliselt arendama hakatud puursüdamiku hoiustamise plaanid liiva jooksnud. Keila rekonstrueeritud ja juurde ehitatud puursüdamikuhoidlad olid silmini täis Arbaverest (Palkojalt) ära veetud puursüdamikke, nii et vajamineva kättesaamine osutus sageli võimatuks. Nüüd oli esiplaanile nihkunud idee koondada kogu Eesti puursüdamik Särghauale Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi maateaduste ja keskkonnatehnoloogia õppekeskuse juurde rajada kavatsetavatesse hoidlatesse.
Palkoja baas käis tasapisi oma ressurssi maha ja olulisi muutusi ei toonud ka 2016. aasta. Seoses Turja välibaasi likvideerimisega Saaremaal veeti üle ja paigaldati Palkoja baasi välihoiuplatsile 600 kasti puursüdamikke. 2017. aastat võiks lugeda Palkoja baasi lõpuaastaks, sest kusagil tehti juba tulevikuplaane. Ja siit saab alguse uus lugu ja selles mineviku Palkojal enam kohta ei ole.
Valus on vaadata, kuidas riik oma kasinaid ressursse eesmärgipäratult raiskab. Keilas arendati puursüdamike hoiukeskust ja maeti sealsete hoidlate ning olmehoone ehitusse sadu tuhandeid eurosid. Siis aga otsustati, et kõik äsja rajatu tuleb maha lõhkuda ja hoopis Arbavere kunagise Palkoja geoloogiabaasi asemele rajada uus ja veelgi kaasaegsem uurimiskeskus. Seejuures on/oli kavas maha lõhkuda ka vanad, alles kümmekonna aasta eest KIKi rahade toel uued katused ja betoonpõrandad saanud hoidlad.
Mõistan seda, et vana peab uuele teed andma, aga ka uus võiks vanast möödudes tunnustava sõna poetada.
Arbaveret kutsuti kunagi Eesti lumepealinnaks.
Nii et sellest võiks saada Palkoja baasi sümbol.
Nii et sellest võiks saada Palkoja baasi sümbol.
Autor
Kalle SuurojaToimetas Aivo Averin
Vastused puuduvad