Bangladeshi mured vee ja põgenikega

Senini on Bangladesh jõudnud Eesti ajakirjanduse veergudele vaid siis, kui usufanaatikud on jälle mõne uskumatu inimese maise teekonna matšeetega lõpetanud. Viimasel ajal on Bangladeshist kõneletud peamiselt rohingyade põgenemislaagrite kontekstis. Muidu pole vist meie tavateadmised Bangladeshist kõige suuremad? 

Kas teadsite näiteks, et Bangladeshil on suhteliselt sarnane ajalugu võrreldes Eestiga? Ka nemad on võidelnud oma vabaduse eest – enne 1971. aastat oli selle maa nimetus ametlikult Ida-Pakistan (East Pakistan) – ning nad võitsid oma iseseisvuse peale Lääne-Pakistani poolt korraldatud genotsiidi, kus erinevate andmete põhjal hukkus üle 3 miljoni tsiviilisiku. 1952. aastal võitlesid Bangladeshi inimesed emakeele (bengali keel) eest ning selle mälestuseks kuulutas UNESCO 1999. aastal 21. veebruari rahvusvaheliseks emakeelepäevaks. Bangladeshi muredest vee ja põgenikega kirjutab meile Andres Marandi.

Minul on õnnestunud seal käia kolmel korral ning nende reiside ajal on mul olnud võimalus näha kohalike elanike tegelikku elu ning nautida nende külalislahkust. Lasin seal varastada oma mobiiltelefoni ning sain selle ka kohaliku politsei abiga 24 h jooksul kätte. Loomulikult on minu reisid sinna olnud seotud veega, peamiselt põhjaveega. Kuigi Bangladesh on Eestist pindalalt vaid umbes 3 korda suurem, siis tema rahvaarv on üle 120 korra suurem ehk rohkem kui 160 miljonit inimest. See omakorda toob kaasa suure mõju looduskeskkonnale.

Bangladesh ja kliimamuutused

Aga kõik keskkonnaprobleemid, sealhulgas ka probleemid veega,  ei ole mitte ainult Bangladeshi põhjustatud. Viimased 10 aastat on see piirkond on olnud teadlaste huviorbiidis just kliimamuutuste mõju tõttu inimkeskkonnale. Kuna valdav osa Bangladeshi maapinnast on veelgi tasasem kui Eestis ning see ulatub keskmiselt ainult 12 m üle merepinna, siis võib globaalse merevee taseme kõikumisel selle maa toimetulekule olla üsna hukatuslik mõju (joonis 1), sest merevee tõus 1 m tooks kaasa probleemid 15 miljonile inimesele.

Joonis 1.  Globaalse mereveetaseme tõusu (1 m ja 1,5 m) mõju Bangladeshi pindalale (Phillipe Rekacewicz, 2008)

Kuna rahvastiku tihedus on Bangladeshis suur, siis on seal ka kõik probleemid suured. Kui Eesti puhul peetakse hirmus suureks meie kaevandustest välja pumbatavat vett 177 miljonit m3/a, siis ainuüksi Bangladeshi metropoli piirkonna põhjavee tarbimine on üle 700 miljoni m3/a.  See ei ole ka väga üllatav, sest metropoli alal, mida võib võrrelda Tartu vallaga, elab üle 15 miljoni inimese (45 000 inimest/km2). Kusjuures inimeste arvu üle vaieldes ei opereerita siin mitte sadade või tuhandetega, vaid miljonitega, sest keegi ei tea seda täpselt. See kõik kontsentreerib põhjaveekasutuse suurtes hulkades imeväikesele alale, mille tulemusena on linnaalustes põhjaveekihtides veetase langenud juba rohkem kui 60 m (joonis 2).

Joonis 2. Põhjaveetasemete langus Dhaka linna piirkonna vaatluskaevudes (Islam et al., 2017)

Bangladeshi aasta keskmine sademete hulk on umbes 2000 mm/a, kuid võib kohati ulatuda ka kuni 3000 mm/a. Tulenevalt sellest võiks neil olla oluliselt vähem probleeme veevarudega, sest suur sademete hulk võiks balansseerida suure hulga veetarbimisest. Kahjuks on selle piirkonna kliima omapäraks see, et sademed langevad maha vihmaperioodil maist kuni oktoobrini, millele järgneb pikk kuivaperiood, kus ei pruugi praktiliselt midagi sadada. Seetõttu ei suuda põhjaveekihid lühikeste, kuid intensiivsete vihmahoogude ajal täieneda ning tiheda asustusega aladel toimub pidev põhjaveetasemete alanemine.

Soolased kaevud

Tiheda asustusega aladest rääkides jõuame Cox’s Bazari piirkonda Kagu-Bangladeshis, mis on tüüpiline ilus rannaäärne asustusala, kus inimesi elab u 400 000. Lisaks külastab piirkonda iga-aastaselt umbes 2 miljonit turisti, peamiselt siseturistid Dhakast ja muudest suurlinnadest. Turismi kõrghooaeg on loomulikult kõige ilusamate ilmade ajal ehk kuivaperioodil. Seega teeb Cox’s Bazari piirkonnas põhjavete majandamise keeruliseks just see, et kuivaperiood ja vee kõrgtarbimise perioodid langevad kokku.

Lisaks on kasutatavad põhjaveekihid kohe mere ääres ning teada on, et loodus tühja kohta ei salli – kui põhjaveetaset mere ääres langetada allapoole merepinda, siis hakkab see toituma mereveest. Cox’s Bazari eripäraks on aga see, et sealne turismipiirkond on selline „poolsaare moodi saar“, mida ühelt poolt piirab ookean ja teiselt poolt jõgi (joonis 3). Kuna maapinna topograafia on ka Cox’s Bazari piirkonnas ääretult tasane, siis tungib ookeani vesi kuivaperioodil, kui sademete vett enam ei voola, rohkem kui 10 km kaugusele sisemaale. See omakorda tähendab, et kuivaperioodil, kui on kõige suurem veetarbimine, on kohalik turismipiirkond kahelt poolt põhimõtteliselt piiratud mereveega.

Joonis 3. Cox’s Bazari asend Bengali lahe ja Bakhali jõe vahel ning Bakhali jõe vee elektrijuhtivuse väärtused erinevatel aastaaegadel (Fatema et al., 2018)
Eelpool kirjeldatud situatsiooni haldamist ei tee kuidagi kergemaks kohalik elukorraldus. Hotelle kerkib turismipiirkonda kui seeni peale vihma. Kogu piirkonna areng toimub suuresti reguleerimata tingimustes ning sõltub sellest, kas on tühja maad ning kas maaomanikul on raha, et hotell ehitada. Meie intervjuudest hotellide juhtidega selgus, et äriplaanides põhimõtteliselt puudub selline rida nagu kulud veele. Vett võetakse seal kui enesest mõistetavat asja ning kui puurkaev jääb kuivaks, siis lihtsalt puuritakse uus ja sügavam.

Ka vee kvaliteedi muutusele ei mõtle veel keegi. Meie uuringud küll näitasid, et Cox’s Bazari vanalinna osas, kus asustus on olnud kõige kauem, on osade kaevude vesi juba muutunud soolaseks. Lisaks näitas 2-aastane põhjaveekvaliteedi seire, et keskmine soolsus madalate puurkaevude vees tõusis. Kui merevesi peaks mingil ajal hotellideni jõudma, siis kannatavad esimesena ning kõige tõsisemalt just kõige kallimad, ilusamad ning rannale kõige lähemad hotellid.

Rohingya põgenikud

Viimase poole aasta jooksul on Cox’s Bazari piirkonda lisandunud veel üle 600 000 rohingya põgeniku (ISCG, 2018). Põgenike laagrid on küll peamisest asustusalast natuke lõuna pool, kuid see tähendab, et loomulik hotellide lõunasuunaline areng, mida me nägime oma 2-aastase välitööde perioodi käigus, on saanud tubli täienduse ning veevarude kasutamine suureneb antud piirkonnas suuremal alal. Ukhia, kus hetkel arenevad just kõige värskemad põgenikelaagrid, olid meil veel 1,5 aastat tagasi tehtud uuringutel kasutusel kui loodusliku tasemega võrdlusala.

Rahvusvaheline migratsiooni organisatsioon (International Organisation for Migration) kirjeldab olukorda põgenikelaagrites järgnevalt (ISCG, 2018): üle poole elanikest asus elama spontaanselt tekkinud hüttides, mis ei paku korralikku peavarju, kus ei ole vett, kanalisatsiooni ning seetõttu ka võimalusi hügieeniks. Humanitaarabi organisatsioonid on teinud kindlaks, et hügieeniga on antud piirkonnas probleeme juba ~1,2 miljonil inimesel. Poole aasta jooksul spontaanselt rajatud puurkaeve (~5300) ning välikäimlaid (~44 000) püütakse järk-järgult asendada ning parendada, kuna ~30% neist ei funktsioneeri korralikult. Bangladeshi armee on juba rajanud 10 000 uut välikäimlat ning tahetakse rajada veel umbes 5000, kus oleks ka pesemisvõimalusi, kuid selle jaoks napib ruumi.  

Olles näinud seda, kuidas toimuvad arendused Bangladeshis üldiselt, võib eeldada, et kõik vajalik areneb loomulikku teed pidi, st planeerides ning tehes siis, kui kellelgi väga vaja on. Milliste lõpptulemusteni see viib, küllap kuuleme sellest edaspidigi uudistes.


Autor:

Andres Marandi  - Hüdro- ja Keskkonnageoloogia osakonna juhataja, Eesti Geoloogiateenistus 



Toimetasid:

Hardi Aosaar, Sander Olo

Kasutatud kirjandus: 

Eelmine
"Viiendik Eestit joob radioaktiivset kraanivett"

Vastused puuduvad

Email again: