Põhjavee kaitstuse kaart — kellele ja miks?

Põhjavee kaitstuse kaart iseloomustab maapinnalt esimese aluspõhjalise veekompleksi põhjavee looduslikku kaitstust ehk reostusohtlikkust (groundwater vulnerability). Kaardi koostamise olulisimaks küsimuseks on: kas veekiht on kaetud vett pidavate või vett läbilaskvate setetega. Kui reostuse korral on olemas looduslik takistus, siis reoaine ei satu kergesti põhjavette (ja sealt kaevu). Reostusallikaks võib olla farm, prügila, käimla, kalmistu, kanalisatsioon, kemikaalide, vedelkütuse, väetise-, sõnniku-, silohoidla või tegevus, mis ei arvesta keskkonnanõudeid (militaarreostus, taimemürgid, väetamine, tööstusettevõtete jäätmed, kaevandamine, autotransport jne). Kaardi koostaja annab hinnangu, kas ja kui kiiresti võib reostus levida veekompleksi looduslikes tingimustes. Põhjavee kaitstuse kaart valmib aluspõhja geoloogilise, pinnakatte geoloogilise, pinnakatte paksuse ja hüdrogeoloogilise kaardi analüüsi tulemusel.

Põhjavee kaitstus sõltub erinevatest teguritest:

• looduslikest (setete paksusest, koostisest, filtratsiooniomadustest, kliimast, pinnaveest, pinnamoest);
• tehnogeensetest (reostusallikate esinemisest maapinnal, põldude väetamisest);
• füüsikalis-keemilistest (saasteainete omadustest, migratsioonivõimest, sorbeeritavusest).

Põhjavee kaitstuse kaart on kompleksse geoloogilise kaardikomplekti üks neljast põhikaardist. Eestis toimub geoloogiline kaardistamine mõõtkavas 1:50 000. See on ka piisav, et iseloomustada 625 km² kaardiala ning anda esmahinnang reostustundlikkusele. Aastatel 2001–2017 on koostatud Eesti Geoloogiakeskuses 25 digitaalset põhjavee kaitstuse kaarti. Reostusohtlikkuse kaart on heaks abiliseks keskkonnamõju hindajatele, keskkonnaspetsialistidele, planeerijatele, arengukavade koostajatele, projekteerijatele jt spetsialistidele. Põhjavee kaitstuse kaart aitab planeerida keskkonda mõjutavate objektide (bensiinijaamad, prügilad jne) asukohti ja veekaitsetsoone.

Põhjavee kaitstuse kaardil jaotatakse alad viide kaitstuse klassi. Kaardil kujutatud alade värvivalik on väga lihtne ja arusaadav ka lastele (võrdlus valgusfooriga). Kaitsmata alad on tumeroosad, nõrgalt kaitstud alad roosad, keskmiselt kaitstud alad kollased, suhteliselt kaitstud alad helerohelised ja kaitstud alad rohelised. Kaardile kantakse ka veekompleksi iseloom, hüdroisohüpsid, põhjavee voolamise suunad, ülevoolualad, tasakaalualad, põhjavee mineraliseerumine, karstinähtused, voolu- ja seisuveekogud, veehaarded, kaevandusalad jt parameetrid.

Väljavõte põhjavee kaitstuse kaardist (Maa-ameti geoportaal 2017)

Kaitsmata alade hulka kuuluvad pinnakatteta alad (alvarid) ja karstialad. Kaitstud aladel on moreeni, aleuriidi või saviliiva paksus üle 50 m või on tegemist saviga (liivsaviga), mille paksus on üle 10 m. Sellised tingimused on täidetud näiteks Käsmu poolsaarel, Letipeal ja Viimsi poolsaarel.

Põhjavee kaitstuse kaardi olulisus ja vajalikkus tõusis eriti päevakorrale Aafrika katku nakatunud sigade matmispaikade leidmisel.

Vastavalt Eesti seadustele on põhjavesi loodusvara. Põhjavesi on Eestis jätkuvalt peamine joogivee allikas ja selle hea kvaliteet on meile kõigile väga tähtis. Õnneks ei ole Eesti ka veevaene riik. Põhjavee kvaliteedi kaitseks on välja töötatud seadused ja nõuded, mida tuleb täita, et seda rahvuslikku rikkust jaguks ka tulevastele põlvedele.

Sõnaseletaja:

hüdrogeoloogia – uurib põhjavee füüsikalis-keemilisi omadusi, liikumise seaduspärasusi, veekihtide kujunemist ning levikut

filtratsioon – vee liikumine looduslikus poorses keskkonnas

tehnogeenne – inimtegevuse tagajärjel tekkinud

migratsioon – keemilise elemendi või aine liikumine mingis aineringe faasis

sorptsioon – aine neeldumine vedelikus või tahkes aines või kinnitumine tahke aine pinnale

kompleksne geoloogiline kaardikomplekt – koosneb aluspõhja geoloogilisest, pinnakatte geoloogilisest, hüdrogeoloogilisest, põhjavee kaitstuse, aluspõhja reljeefi, pinnakatte paksuste, geomorfoloogilisest, raskusjõuvälja anomaaliate ja aeromagnetiliste anomaaliate kaardist

hüdroisohüpsid – põhjavee survetaseme samakõrgusjoon ümp

ülevoolualad – piirkonnad, kus maapinnalt esimese aluspõhjalise veekompleksi survetase on maapinnast kõrgemal

tasakaalualad – piirkonnad, kus pinnakatte geoloogiliste ja hüdrogeoloogiliste tingimuste koosmõju tagab põhjavee hea loodusliku kaitstuse

mineraliseerumine – maapinnalt esimeses aluspõhjalises veekompleksis lahustunud soolade hulk

veehaarded – ehitis vee võtmiseks veekogust või põhjaveekihis

Aafrika katk – väga nakkav ning ägedalt kulgev kodusigade ja metssigade viirushaigus

Kasutatud allikad:

Juhend Eesti geoloogiliseks digitaalkaardistamiseks mõõtkavas 1:50 000, Versioon 2.4, 2015. Maa-amet, Tartu, 145 lk.

Perens, R., 2001. Eesti põhjavee kaitstuse kaart 1:400 000. EGK, Tallinn, 47 lk.

Autor: 

Tiina Vahtra, Eesti Geoloogiakeskus, geoloog

Toimetas Aivo Averin