Isepäine edasirühkija

Noorpõlve reisid

Eichwald sündis 1795. aastal Kuramaa pealinnas Miitavis (Mitava) – Jelgava piirkonnas. Tema isa oli loodusteaduse ja keelte õpetaja. Ilmselt võib sellist perekondlikku sissejuhatust võtta kui ühte võimalikku põhjust, miks noor 19-aastane Eduard asus Berliini ülikooli õppima just arstiteadust ning loodusteadusi. Euroopas olles, aastal 1817 võttis Eichwald pärast ülikooli lõpetamist ette reisi Euroopasse. Ta rändas jalgsi – külastas Göttingeni ja Heidelbergi ülikoole, eksles kaevandamise ja metallurgia keskustes Harzi mägedes ja uuris geoloogiliselt huvitavaid Tüüringi mägesid. Ta jõudis isegi vulkaani kaldeeras asuva Laacher See järveni ja sealt edasi Pariisi. Pariisis veetis ta suurema osa 1818. aastast.

„Kuulasin Lamarcki loenguid, käisin zooloogide Dumérili ja Blainville'i tundides, töötasin Valencienne'i juhendamisel kalade kallal, kuulasin botaanikuid Richardit, Defontaine'i, Antoine Jussierit ja ekslesin viimastega Pariisi äärelinnas. Käisin ka keemikute Tenardi ja Gay-Lussaci ning mineraloogi Guy loengutes.“

Väljavõte Starodubtseva ja teised artiklist „Эдуард Иванович Эйхвальд (к 200-летию начала научной деятельности“.

Pariisis kohtus Eichwald tolle aja silmapaistvate loodusteadlastega – Georges Cuvier’ ja Alexander Humboldtiga. Pole küll teada, mida nad omavahel arutasid või kui sisukaks need kohtumised kujunesid, kuid ometi võib arvata, millist mõju selliste ikoonidega kohtumine noorele innukale Eichwaldile võis avaldada.

Eestist Kaukaasiasse

Oma Euroopa-reisidelt naasis Eichwald 1819. aastal Venemaale, kuid vahepeal sooritas Vilniuse ülikoolis meditsiinidoktori eksami.

1821. aastal, olles vaid 26-aastane, kolis Eichwald Tartusse ning asus Tartu ülikoolis tööle zooloogia eradotsendina. Tema õpetamise töö Tartus jäi kahjuks lühikeseks, sest juba paari aasta pärast (1823. aastal) liikus ta siit edasi Kaasani ülikooli, kus asus zooloogia osakonnas õpetama hoopis sünnitusabi ja günekoloogiat. Aga huvi geoloogia, eeskätt paleontoloogia vastu kasvas ja kasvas.

Kui ta oli 31-aastane, võttis ta ette aasta aega kestnud rännaku Kaukaasiasse ja Kaspia mere piirkonda. Ka selle retke finantseeris ta oma kulu ja kirjadega, kuna ülikool selle tarbeks vahendeid talle ei eraldanud. Reisil kogus ta andmeid ja näidiseid Kaukaasia piirkonna loomastiku, taimestiku ja geoloogia kohta. Seda materjali jätkus tal hiljem aastateks analüüsida.

Mõnda aega enne Venemaale tööle asumist, töötas ta Vilniuse ülikoolis. Sellel perioodil kogus ta aktiivselt zooloogilisi materjale. Sellele erakogule tegi hiljem Karl Ernst von Baer ostupakkumise umbes 12 000 rubla väärtuses. Tänu Baeri pingutustele omandaski Venemaa Kirurgilise Meditsiini Akadeemia lõpuks selle kogu.

Ennekõike paleontoloog

Eichwald oli kogu maailma mõistes silmapaistev paleontoloog. Üks olulisemaid tema paljudest uurimistöödest on suurejooneline katse anda täielik ülevaade kogu Venemaal kogutud paleontoloogilisest materjalist teoses „Venemaa paleontoloogia“ („Lethaea Rossica“). See ilmus mitmeköitelise monograafiana aastatel 1853–68 ja hilisemate täiendustega ka prantsuse keeles „Paleontologie de la Russie“. Ka selle tohutult mahuka  töö jaoks ei eraldatud talle rahalisi vahendeid, mistõttu suurema osa tööst tegi ta üksi, kasutades selleks vaid isiklikku rahastust. Võib-olla selle tõttu, et läbitöötatav materjali hulk oli sõnulseletamatult suur ning Eichwald püüdis kõike üksi teha, pidi ta töötama kohati ka kiirustades ning võib-olla mitte alati igale nüansile täielikult keskendudes. Tänaseks on teada, et tema monograafia sisaldab mõningaid puudusi: osad fossiilide määrangud ning nende seostamine teatud paikkondadega ei ole täiesti usaldusväärsed.

Osati võime nende puudujääkide ilmnemise kirjutada ilmselt ka Eichwaldi olemuse kraesse – ta oli seda teost kirjutades juba vanemas eas, tublisti tuntust kogunud ja seetõttu äärmiselt enesekindel, kohati ka entusiasmile kalduv. Tema kaasaegsed kirjutasid, et tema puudused seisnesid selles, et ta tahtis alati kõike üksi uurida ja pidi seetõttu sageli kiirustama, samas pidas ta visalt kinni oma kord väljendatud arvamustest ega tahtnud kuidagi teistele arvamustele alluda.

Siiski, vaatamata kohatistele küsitavustele, oli Eichwaldi „Venemaa paleontoloogia“ siiski tugev vundament ning hädavajalik abimaterjal oma kaunite fossiilijoonistega kõikidele järgnevatele Venemaa fossiiliuurijatele. See monograafia on ainulaadne: sisaldab umbes 3000 lehekülge, 99 tabelit 2000 erineva fossiili joonisega.

Monograafia juurde kuulus ka märkimisväärne paleontoloogiline kogu, mille 1873. aastal ostis Peterburi ülikool 6000 rubla eest geoloogilise kabineti jaoks. Huvitaval kombel üritas Ameerika miljardär Peabody enne seda kollektsiooni osta 10 000 dollari eest, kuid Eichwald otsustas jätta selle Venemaale ja müüs ülikoolile. Et nendest numbritest paremat ettekujutust saada, siis võib arvestada, et 1870. aastatel oli Venemaa keskmine kuupalk umbes 26 rubla (~20 dollarit toonases vääringus).

Eichwald ja elupuu

Tänapäeval oskab ilmselt iga koolilaps selgitada elu puu ideed ja sisu. See on metafoor eluslooduse arengu ning praegu elavate ning ka väljasurnud loomaliikide omavaheliste seoste kirjeldamiseks. Elu puu mõiste populariseerimisel on suur osa Charles Darwinil, kes kirjeldas seda üksikasjalikult oma 1859. aastal avaldatud kuulsas teoses „Liikide tekkimine“.

Meile on koolipingist pähe kulutatud, et elu puul on kolm suurt haru ehk domeeni – need on eukarüoodid, mille alla ka inimene kuulub, bakterid ja arhed. Aga et alguses oli sellel puul oluliselt rohkem harusid, seda me üldiselt ei tea. Samuti ei tea ilmselt enamus meist, kust see puu-mõte üldse pärit on. Ei, see pole tegelikult Darwin, kes elu puu välja mõtles. Hoopis juba kuuskümmend aastat enne Darwini „Liikide teket“  – 1799. aastal – kirjutas Peter Simon Pallas, et elusorganismide süstemaatika on kõige paremini edasi antav puu kujutisena.

Pallas oli väga suurte teenetega ja laialt tunnustatud loodusemees. Ta oli ka polüglott: valdas vabalt 7 keelt, sh näiteks ladina, kreeka ja tatari keelt. Ta kirjeldas suure hulga teadusele seni tundmatuid loomi – nende hulgas on sisalikke, nahkhiiri, linde ja muid elukaid, aga ka üks paksukarvaline vahva pontsakas kassiliik, mis kannabki Pallase kassi ehk manuli nimetust.

Mis aga puutub geoloogiasse, siis ka siin on Pallasel olulisi teeneid – nimelt tõestas ta 1766. aastal, et ka käsnad ja korallid on loomad, mispeale nende loomõigusi ka tunnustama hakati ning nüüdseks on nad täieõiguslikud elu puu liikmedki.

Elu puu metafoor ise oli tol ajal revolutsiooniline idee. See vastandus seni kasutusel olnud nn redeli- või ahela-laadse loomade põlvnemismudeliga. Pallas ei jõudnud küll oma idee visuaalse kujutamiseni, aga selle tegi tema eest enam-vähem ära Eichwald, kes 1829. aastal avaldas oma esimese loomade elu puu nn Arbor vitae animalis, kolmeköitelises teoses „Zooloogia specialis“.  Tema kujutis on küll pigem kokkuköidetud spargelkapsa kimbu moodi kui päris puu – sellel on ebaselged juured ning kuus tihedalt kõrvuti olevat haru. Harud tähistavad erinevaid organismide tüüpe (I – Spondylozoa; II – Podozoa, Taxozoa ja Heterozoa; III – Therozoa; IV – Grammozoa; V – Cyclozoa; VII – Phytozoa). Kõik Eichwaldi organismitüübid pärinesid tema hinnangul ürgookeanist. Esimene rühm arenes ürgsetest limustest, kellest evolutsioneerusid ajalises järgnevuses kõik teised. Kui seda Eichwaldi „puud“ detailsemalt vaadata, siis see ei esinda veel klassikalist darvinistlikku elu puud, vaid on Urmas Sutropi hinnangul pigem elu „metsa“ või elu „võrgu“ mudel.

Tähelepanekud

Eichwaldi teaduslike huvide ring oli väga lai – see hõlmas meditsiini, zooloogiat, botaanikat, paleontoloogiat, stratigraafiat, geoloogiat, mineraloogiat, antropoloogiat, etnograafiat ja arheoloogiat. Kuid eriti suure tähtsusega, nagu kohe alguses ka juttu oli, on tema tööd Venemaa paleontoloogia vallas, mille kohta on tema sulest ilmunud suur arv teadustöid ja tähelepanekuid. Umbes samavõrra olulised on tema uurimused 1825–26 Kaukaasias ja 1826–27 Kaspia mere ääres, mis moodustavad epohhi nende alade zooloogia ja geoloogia uurimise ajaloos. Asjaolu, et Kaspia meres leidub naftat, oli juba ammu teada. Naftakaevud asusid näiteks Aserbaidžaanis Bakuu linna lähistel rannikumeres. Neid naftakaevusid nägi Eichwald ka oma reisi ajal, sest 1834. aastal ta kirjutab:

„Rohelist vedelat õli toodetakse /…/ 22 kaevu poolt. Üks kaevudest asub meres 9 sülda (~1,9 km, toim.) rannikust. Kaevu sügavus on 1 süld (~213 m, toim.). Igapäevane toodang on 25 puuda (~410 kg, toim.). Üldiselt on meres palju naftaallikaid.“

Tähtsus Eesti geoloogias

Nagu see lugejale nüüd juba selgemast selgem on, siis Eichwald oli tõepoolest mitmekülgne looduseuurija. Tema reisid ulatusid paljudesse välisriikidesse: 1825. aastal Pärsiasse, 1836 Saksamaale, 1846 Itaaliasse, Alžeeriasse ja Skandinaaviasse. Kuid tema panus Eesti geoloogilisse uurimisse pole vähem tähtis.

1840. aastal ilmunud töös „Siluri kihtidest Eestis“ andis ta ülevaate Balti klindi mõnede piirkondade – Osmussaare, Pakri saarte, Paldiski, Tallinna ja Peterburi ümbruse – geoloogilisest ehitusest ning kirjeldas kogutud kivistisi. Eichwaldi seisukoht oli, et Balti klint on tekkinud pikaajalise meremurrutuse ehk abrasiooni tulemusena.

Tema neljaköitelises monograafias „Lethaea Rossica“ on samuti palju Eesti Kambriumi ja Siluri ladestutest kogutud kivistisi. Tema nimel on terve rida kivististe uusleide. Ka oli Eichwald esimene mees, kes kirjeldas mikrofossiilidest skolekodonte, need olid pärit Saaremaalt Panga panga Siluri-ealistest kivimitest. Ta küll ei osanud tol ajal seostada oma leide hulkharjasussidega ning pidas neid kalade hammasteks, aga seda ei saa talle ka ette heita, sest mis seal salata – need väikesed tegelased meenutavad tõepoolest mingeid koletislikke hambaid, mis kõvasti suuremana ette kujutades võiks tänuväärset ainest anda näiteks õudus- või ulmekirjanikele.

Eichwald oli esimene geoloog, kes osutas Põhja-Eestis paljanduvate kihtide kuulumisele Alamsilurisse (praeguse liigestuse järgi Ordoviitsiumi). Oma töödega rajas ta Eesti aluspõhja litostratigraafia. Ta uuris ka Kaali meteoriidikraatreid, mille ta küll arvas olevat karstumise nähtuseks või inimkäte tagajärjel tekkinuks. Ta avaldas jäätumisteooriat põhjendavaid kirjutisi.

Päris lõpetuseks

Eichwald oli tark ja silmapaistev mees, kes hindas väga kõrgelt õppimist ja õpetamist. Mis puutub tema kirge õpetamise vastu, siis võib tema suhtumise kokku võtta tema enda sõnadega: „Kui mul õnnestus paljude aastate jooksul loengute kaudu arendada armastust nende tegevuste vastu, kui mul õnnestus lisada üks või teine ​​lüli Venemaa haridusahelasse, pean ennast õnnelikuks.“

Karl Eduard von Eichwald suri 4. novembril 1876 Peterburis.  

Biograafia

Johann Karl Eduard Eichwald (Эдуард Иванович Эйхвальд)
15.07.1795 – 16.11.1876

1795 – sündis Lätis Miitavis (Mitava)
1814–1817 – õppis Berliini ülikoolis arstiteadust ja loodusteadusi
1819 – kaitses Vilniuse ülikoolis meditsiinidoktori kraadi ning asus Kuramaal tööle arstina
1821–1823 – töötas Tartu ülikoolis zooloogia eradotsendina
1822 – luges esimesena kogu Venemaal paleontoloogia kursust (Tartu ülikoolis)
1823–1826 – töötas zooloogia-, mineraloogia- ja geoloogiaprofessorina Kaasani ülikoolis
1825 – valiti Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
1829 – professor Vilniuses
1827–1838 – töötas Vilniuse ülikoolis
1838–1851 – Peterburi Kirurgilises Meditsiini Akadeemias ja ühtlasi Peterburi Mäeinstituudis
1825–1826 reisis Kaukaasias ja Kaspia mere ääres, kogus hulgaliselt loodusteaduslikke materjale
1829–1831 – ilmus monograafia „Eriline zooloogia“ (3 köidet)
1841 – ilmus töö „Kaspia loomastik – Kaukaasia“
1846 – kaitses Breslau (Wroclaw) ülikoolis filosoofiadoktori kraadi
1860–1868 – ilmus põhiteos „Venemaa paleontoloogia“ (4 köidet)
1876 – suri Peterburis

Kasutatud kirjandus:

• Eesti Looduseuurijate Selts. Planeet Maa. Eichwald, Johann Karl Eduard: baltisaksa päritolu geoloog, paleontoloog, zooloog ja arst. Koduleht. Külastatud 27.09.2020.
• Eichwald, Eduard (1829) Zoologia specialis quam expositis animalibus tum vivis, tum fossilibus potissimum Rossiae in universum, et Poloniae in specie, in usum lectionum publicarum in universitate Caesarea Vilnensi habendarum. Pars prior. Propaedeuticam zoologiae atque specialem Heterozoorum expositionem continens. Vilniae: Typis Josephi Zawadzki
• Sutrop, Urmas (2012). Estonian traces in the tree of life concept and in the language family three theory“. ESUKA-JEFUL, 3, lk 297–326.
• Reinwald, I., 1938. Meteoriidikraatrid Saaremaal. Looduskaitse I, R. Tohver ja Ko Trükk, Tallinn, lk 3–16.
• Джафаров, К.И., Джафаров, А.К. . Первозачинатель засыпки морской бухты... «Газпром ВНИИГАЗ», Москва. Branobel conference. Koduleht. Külastatud 27.09.2020: 
• Стародубцева, И.А., Триколиди, Ф.А., Аркадьев, В.В. 2020. Эдуард иванович эйхвальд (к 200-летию начала научной деятельности. Proceedings of Paeontological society. Volume III. (Rozhnov, S.V. jt toim.), lk 117–127.

Autor