Mees, kes teadis kalasõnu

Siinkohal võiks lasta kujutlusvõimel lennata ja kujutleda, kuidas noor Karl üsna ahtakese koopasuu ees oma kõhklevaid jüngreid sellest sisse roomama innustas, võib-olla näiteks sõnadega: „Kui juba selline kuulus mees nagu Asmuss siit aastakümnete vältel sisse ja välja ronis, siis pole meil siin midagi karta!“ või et: „Ronigem sisse, ega me muidu kala saa!“ või hoopis ise kõige ees sisse vupsates kusagilt sügavamalt hüüdes: „Tulge aga järele, seespool läheb lahedamaks!“

Kindlasti said need retkelised nii üht kui teist teada sellest salapärasest kuulsast mehest nimega Hermann Martin Asmuss, sest pole absoluutselt mõeldav, et üks endast lugupidav geoloog neisse koopaisse roniks ilma Asmussest midagi teadmata ja oma teadmisi edasi rääkimata.

Devoni ajastu park

19. sajandil leidsid Tartu ülikooli professorid Hermann Asmuss ja Constantin Grewingk ürgsete Devoni-kalade jäänuseid mitmetest Tartu linnas asuvatest paljanditest. Asmuss oligi esimene, kes Eesti aladelt leitud „sauruste“, „krokodillide“, „hiidkilpkonnade“ või koguni „elevantide“ jäänusteks peetud fossiile hoopis ammu väljasurnud ürgkalade omaks hakkas lugema. Siit võiks juba järeldada, et kuna lugu ilmub Eesti Geoloogis ja jutt kohe koobaste ja fossiilide peale läks, siis küllap see Asmuss üks järjekordne geoloog ja/või paleontoloog oli ...

Jah, sellega oldaks tõesti tõele juba üsna lähedal, aga mitte päris. Asmuss oli justnimelt see  „esimene Tartu ülikooli zooloogiaõpilane“, kellest on ülimalt haaravalt kirjutanud Erki Tammiksaar 2001. aastal Ajaloolises Ajakirjas, mis on olnud suureks abiks ka käesoleva artikli kirjutamisel. Aga zooloogia ei olegi enam nii väga kaugel geoloogiast, neid ühendavaks lüliks on paleontoloogia – teadus, mis tegeleb möödunud aegadel elanud loomade ja taimede jäänuste uurimisega. Asmuss oli küll hariduselt zooloog, aga tema olulisim panus Eesti teaduslukku jääb tugevalt paleontoloogia valdkonda.

Kasutades tänapäeva noortepärast lähenemist, siis Aruküla koopad ja Asmuss käivad kokku „nagu Saaremaa ja tuulik, nagu Pärnu rand ja muulid, nagu püstolid ja kuulid“. Ja tõepoolest, ei ole vist kedagi, vähemalt mitte ühtegi Eesti geoloogi, kellele Aruküla koopad ei seostuks esimesena kohe Asmusse ja tema rüükala fossiilidega.

„Weel aastakümnete eest oli [Aruküla] koobastiku suu awatud ja paljudele, eriti koolijõmpsikatele, pakkus suurt huwi nendega tutwuneda. Hiljem on aga koobastiku suu taluomaniku poolt kinni aetud, sest koobastiku juure käiwad nooremehd tegid peremehele pahandust. Julgemad poisid läksid koobastikku ja läksid nii kaugele, kui ulatas päewawalguse kuma. Leidus noormehi, kes kaasa wõtsid küünlaid ja nende walgusel kadusid koobastiku sammaskäikudesse. Et eksimise eest ära hoida, köideti nöör koobastiku suus teiba külge ja wõeti nöörikera enesega kaasa. Sel wiisil mitme aastakümne kestel noored „uurijad“ käisid tutwunemas koobastikuga. Mõne tutwuja käigud ulatasid üle poolesaja meetri. Kaugemale noored ei söandunud minna. Koopa suu juurest wähe edasi hargnesid käigud mitmele poole ja üks wiis muuseas maantee alla. Maa alla ronijaile kostis selgesti, kuidas maanteel hobustega sõideti. (…) Rahvas on arwamusel, et Aruküla (…) maa-alused käigud on Toomel awanewate maa-aluste käikudega ühenduses. Kuid päris kindel on, et maa-alust käiku Toomelt ka Arukülasse ei lähe. Nagu geoloogid seletawad, on see wõimata. (…) Uuemal ajal ei ole neid mõõdetud, kuid arwatawasti ulatuwad need [Aruküla koopad] 300–400 meetrise läbimõõduga maatüki alla. (…) Ajaloolaste arvates wõisid need koopad tekkida inimeste kätetööna peidupaigaks eelajaloolisel ajal (…)“

Postimees nr 89, laupäeval, 15. aprillil 1933. a.

Asmuss töötas Aruküla koobastes suuremate vaheaegadega kokku 18 aasta vältel. Intensiivsemalt külastas ta koopaid kokku viiel aastal (1837–38 ja 1841–43). Nendel aastatel tehtud väljakaevamistööde tulemusena koostas ta harukordse kollektsiooni Devoni rüükalade (eriti just hiiglaslike artrodiiride) kivististest. Keeruliseks osaks selle töö juures oli leitud kivististe rekonstrueerimine ning tükk tüki haaval pisikestest jupikestest suuremate fragmentide kokkupanemine. 1843. aastal hindas ta oma unikaalse kogu suurust 1000–1200 fragmendini.

Pärast Asmussi surma pidas ülikool kaua läbirääkimisi tema pärijatega, kuid ei suutnud maksta kollektsiooni eest nõutud 1700 rubla. Alles 1865. aastal ostis selle kogu Lustivere mõisnik Eduard Georg von Wahl ning kinkis ülikoolile. Tänu Asmussele ja hilisemale väga silmapaistvale uurijale Elga Mark-Kurikule on Eesti lõuatute ja kalade fossiilide kollektsioon üks parimaid kogu maailmas.

Üks Asmusse kogutud Devoni rüükala põhjal Elga Mark-Kuriku abiga tehtud rekonstrueeringutest on ka uuenenud TÜ loodusmuuseumi geoloogilise ekspositsioonisaali pärliks.

Paljutõotav lapsepõlv

Hermann Martin Asmuss sündis Lübeckist pärit haridustegelase, kirjaniku ja humoristliku luuletaja Johann Martin Asmusse (1784–1844) perekonnas 31. mail 1812. aastal. Ilmselt on väga tähtis osa Amusse kujunemisel just tema isal, kes andis talle esimese hariduse ning kelle juures kogunesid tollased silmapaistvad kultuuritegelased ja luuletajad.  

Loodusteaduslikule teele suunas teda Tartu ülikooli mineraloogiakogu inspektor Ernst Marcus Ulprecht. Tänu Ulprechtile said juba gümnaasiumis Asmusse akadeemilisteks õpetajateks Tartu ülikooli professorid geoloog Moritz von Engelhardt, botaanik Karl Ledebour, anatoom ja füsioloog Johann Friedrich Eschscholtz, füüsikud Georg Friedrich ja Friedrich Parrot, astronoom Wilhelm Struve ja matemaatik Martin Bartels. Peale gümnaasiumit suunduski Asmuss õppima Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda ja valis esimesena Tartu ülikooli ajaloos endale kitsamaks erialaks zooloogia (1830–34).

Peale ülikooli lõpetamist kaitses 23-aastane Asmuss 1835. aastal Königsbergis filosoofiadoktori kraadi, mida küll Tartus tookord millekski ei peetud ning tal tuli siin loengute pidamise õiguse saamiseks kiirkorras kaitsta oma venia legendi. See oli professoriks kandideerimise ja loengute pidamise õiguse saamise üheks eelduseks.

1835. aasta sügissemestril alustas Asmuss zooloogialoengute pidamist. Lisaks luges ta esimesena Tartus selgroogsete paleontoloogiat ning andis loenguid zooloogia ja võrdleva anatoomia alal veel ka Tartu Veterinaariakoolis ja Tartu Veterinaariainstiuudis.

Magistritöö kaitsmise järel 1857. aastal valiti ta erakorraliseks zooloogiaprofessoriks. Kuid korralise professori ametini, mis eeldas doktoritöö esitamist ja kaitsmist, Asmuss ei jõudnudki, sest ta suri Tartus 6. detsembril 1859. 

Kuri Saatus

Asmuss oli kaasaegsete mälestuste kohaselt äärmiselt õilis, heasüdamlik, vaimukas ja laia silmaringiga teadlane ning suurepärane lektor ja pedagoog.

Oma kaasaegsetesse jättis Asmuss kustumatu mulje oma teadmistepagasiga. Zooloogiaprofessor A. Grube hindas Asmusst oma kirjas Baerile järgmiselt:

„Ma tunnen ennast tema kõrval nii väiksena ja algajana, et ta surub mind lausa maha. Kõik, mis minul puudub, on temal olemas: isegi oma andumuses teadusele on ta toonud selle heaks suuremaid ohvreid, kui mina. [...] Kõige põhjalikumad teadmised kõige erinevamates zooloogiaharudes, haruldane ettekujutusvõime, väsimatu püsivus, üllas omakasupüüdmatus! Kust küll mina oleksin midagi sellist leidnud. Ja selline mees elab oma perekonnaga kõige sügavamas viletsuses.“

Asmusse viletsat elujärge põhjustasid mitmed asjaolud. Kuid saatuslikuks sai vahejuhtum kuraator Gustav Craffströmiga. Nimelt ei olnud sõjaväelane Craffström rahul, et muuseumis oli esiplaanile seatud jaanalind, kellel olevat „nii inetud jalad“. Asmuss märkis selle peale, et „kõige pikemale kuulub ju esimene koht“ ja lisas: „Ma võin lasta ju rätsepa tulla ja jaanalinnule mõõdu järgi püksid jalga teha; kas Teie ekstsellents käsib punased või valged.“ Peale seda vahejuhtumit sai Craffströmist Asmusse tulihingeline vastane, kes tegi  kõik endast oleneva, et Asmusse elu Tartus igatpidi rikkuda. Saamata jäid soovitud kõrgemad ametikohad, osalemata jäi unistuste ekspeditsioonidel Hiinasse ja alternatiivina kasvõi Araali mere äärde. 

Aga teisalt oli Asmuss oma eluraskustes ka ise süüdi. Nimelt – talle ei meeldinud kirjutada ning seetõttu oli ta suutmatu oma põhjalikke uurimistulemusi publitseerima. Peale 1834. aastal avaldatud magistriväitekirja („Die äusseren Sexualverschiedenheiten der Käfer“) on tema sulest ilmunud veel vaid lühike perekondadesse Homostius ja Heterostius kuuluvate rüükalade ülevaade ja veel mõned võrdlemisi lühikesed, kuid olulised tööd.

Teadusmaailmas aga, kui sa tahad üldse kusagile jõuda, on teadustööde publitseerimine akadeemilise edukuse aluseks. Selle tõttu jäid saamata kõrgemad positsioonid Venemaa Teaduste Akadeemias ja erinevates välisülikoolides, kuhu ta kandideeris.

Väidetavalt kadus tal laua taha istudes töövõime ja see tegi ta muserdunuks ja haigeks. Grube, üks tema toetajatest, kirjutab: „Tal [Asmussel] puudub, nagu ma arvan, [see sisemine] energia, mis on vajalik oma uurimuste teatavaks tegemiseks, [...] lisaks sellele seab ta endale liiga kõrgeid nõudmisi.“ Ka Baer oli Asmussele pannud suuri lootusi ning ootas teda kui „juudid messiast“ Peterburi Teaduste Akadeemia ridadesse – liituma esimese paleontoloogina. Kuid olles viimaks kaotanud igasuguse lootuse mingeidki uurimistöid Asmusselt saada, oli ta 1841. aastal sunnitud talle kirjutama: „Lõppude lõpuks näite te mulle (andestage mulle selline väljend!) Peterburi jaoks mitte päriselt sobiv.“

Hingeline valu, mida paljud järjestikused äraütlemised (eeskätt äraütlemine tema osalemise kohta Hiina ekspeditsioonil 1849. aastal) ja jätkuv ebaõnn Asmussele põhjustasid, oli tõenäoliselt kirjeldamatu. Ta pidas ennast saatuse paariaks ja meenutas läbikukkumist kibedusega ka veel oma elu eelõhtul.

Aga siiski kuulus mees

Vaatamata sellele, et Asmuss oli teatavas mõttes saatuse heidik, kellel elus kuidagi ei vedanud, sai temast siiski väga kuulus ja tähtis mees – seda eeskätt tänu tema panusele Eesti Devoni rüükalade uurimise ja kogumise osas. Kuigi ka siin jõudis ta oma väljakaevatud fossiilide nimetamise ja süstematiseerimiseni alles üsna hilja (1849. aastal). Vaatamata sellele oli tuntud geoloog Friedrich Schmidti hinnangul just Asmusse rüükalade kogu tollase zooloogiamuuseumi suurim väärtus. 1844. aastal soovitas ajalooprofessor Friedrich Kruse Aruküla koopad tema auks nimetada Asmusse koobasteks – väärt mõte geoloogide, ajaloolaste ja avalikkuse hulgas arutlemiseks!

1849. aastal nimetas baltisaksa loodusteadlane, geoloog ja paleontoloog Raimund Pacht Asmusse järgi ühe fossiilse merekarbi perekonna –  Asmussia. Veidi hiljem, 1863 aga andis tema tudeng Asumusse nime ühele sisalikuliigile – Uromastyx asmussi, tuntud ka kui Saara asmussi (Strauch, 1863).

Hermann Martin Asmuss lahkus siit ilmast 6. detsembril 1849. aastal vaid 37-aastasena ootamatu insuldi tagajärjel. Ta on maetud Tartusse Raadi kalmistule.  

Teile on kiri...

Tegelikult ei ole Hermann Asmuss kohe mitte üldse surnud. Ta on hoopis väga vana ja elab edasi geoloogide legendides. Kunagi hilissügisel, enamasti novembrikuus volksab Tartu ülikooli geoloogia osakonna meililisti üks e-mail.

Tegemist on geoloogiarebaste tillitamise kirjaga, kaasamaks neid üha rohkem ja rohkem geoloogide kogukonda. Vanematele olijatele on see aga vajalikuks teavituseks, et oh näe, jälle tuleb minna ...

Minnakse külla Hermann Asmussele, Aruküla koobastesse. Nii nagu kunagi vedas nooruke tulevane professor Karl Orviku Õpetajate Seminari noorukesi tulevasi õpetajaid sinna koobastesse tutvumaks ühe suure teadlase poolt jäetud pärandiga, nii veavad Tartu ülikooli vanemate kursuste geoloogiatudengid tänapäeval oma nooremaid kolleege, et anda neile järjekordne killuke aimu sellest, millesse rebased on end oma erialavalikuga sisse mässinud.

Traditsioon sai alguse hilistel 1980-ndatel ning taaselustati sajandivahetuse paiku. Lisaks tudengite seltsielu vürtsitamisele on selles traditsioonis ka kamaluga respekti sellele teadlasele, kes veetis aastaid rõsketes Aruküla koobastes ning kaevas välja väärtused, mis on maailmas unikaalsed, ent ometigi ei saanud ta tehtule oma eluajal piisavat tunnustust.

Noorelt surnud „vanahärra“ Asmuss on tänapäeval geoloogiat studeerinute seas ometigi üks tuntumaid „vana aja“ geolooge. Siinkohal ei häiri neid studeerinud geolooge ka teadmine, et tegelikult oli „vanahärra“ Hermann Asmuss hoopiski zooloog. Esimene Tartu ülikoolis!  

Biograafia

Hermann Martin Asmuss
31.05.1812 -- 06.12.1859

1812 – sündis Tartus 31.mail
1830-1834 – loodusteaduste tudeng Tartu Ülikoolis
1833 – lõpetas Tartu Ülikooli, kaitses magistrikraadi
1835 – kaitses Saksamaal Köninsbergi ülikoolis doktorikraadi
1835-1839 – Tartu Ülikoolis zooloogia eradotsent
1835-1841 – Tartu Ülikooli zooloogiakabineti asedirektor
1839-1856 – Tartu Ülikooli dotsent
1857 – kaitses magistrikraadi Tartu Ülikoolist
1857-1859 – zooloogiakabineti direktor ja zooloogiaprofessor
1859 – suri Tartus 6. detsembril

Kasutatud kirjandus:

• "Asmuss, Hermann Martin" Eesti Loodusuurijate Seltsi kodulehel.
• „Johann Martin und Hermann Martin Asmuss“ Familiengeschichte Asmuss kodulehel
• Kukk, T. 2012. „Kala hakkas lagunema sabast juba aastamiljoneid tagasi“ Eesti Loodus 10, võrguversioon.
• Tammiksaar, E. 2001. Hermann Martin Asmuss - Tartu ülikooli esimene zooloogiaüliõpilane. Ajalooline Ajakiri, 4, 5−28.
• Асмус Герман Мартин (Мартынович) (Hermann Martin Asmuss) (1812-1859). Томский государственный университет kodulehel.

Autorid