„Kevadest“ Suure Sajani

Oodates „Kevadet“

Karl Orviku (aastani 1927 Janson) sündis 17. augustil 1903. aastal Kohtla külas Ida-Virumaal. Tema isa, Vändramaa juurtega Karl Janson ajas kohalikus mõisas piima-asja. Karli varajane lapsepõlv kujuneski Püssi mõisas ja selle ümbruses koos mõisa karjase, viinameistri ja sepa poegadega mängides. Tihti oli seltskond mitmekeelne – nii omandas Karl varases lapseeas ka saksa ja vene keele alused. Teatakse rääkida, et Karli esimene lugemisvara oli Tartu Postimehe korra kuus ilmuv Lasteleht. 

6-aastaselt taheti Karli panna õppima köstrikooli. Lüganuse köstri tütred pidasid väikest erakooli õppimist alusta­vatele lastele, kuhu Karl koos õega saadetigi. Aga see kool Karlile ei istunud ja peale esimest koolipäeva ta enam kooli ei läinud. Aga päris koolita ta siiski ei jäänud. Aasta hiljem, 1910. aastal alustas ta Erra-Liiva koolis oma haridusteed, mida jätkas Rakvere kolmes koolis. Nagu Karl hiljem ise kirjutab oma lapsepõlve kohta, oli ta õppeedukuselt üks tavaline keskpärane õpilane, kellel vahel jäid ka koolitükid tegemata. Üheks meeldejäävamaks sündmuseks tema mälestustes oli aga 1912. aasta jõulude paiku ilmunud Lutsu „Kevade“ kingituseks saamine. Algkooli päevil loetud raamatutest jättis talle sügava mulje Lunkevitši „Kohutavad loodusnähtused“, mis võis ala­teadlikult mõjutada tema tulevast elukutsevalikut.

1917.–1918. aastal toimunud maailmasündmused jätsid suure jälje ka tollastesse keskkooliõpilastesse, niisamuti Karli. Neil aastatel süvenes tema huvi loodusteaduste vastu, millele võis väikese lisatõuke anda ka toonane koolijuhataja. Nimelt oli kooli direktoriks Artur Luha, kes hiljem loodushariduse edendajana Tartu ülikooli geoloogiaharidusse professorina oma jälje jättis.  

Mõnuga võetud ülikooliaastad

Finantsraskustele vaatamata alustas Karl Orviku 1922. aastal oma geoloogiaõpinguid Tartu ülikoolis. On teada, et keemia ei meeldinud talle eriti, küll aga süvenes ta juba tudengina geoloogilisse uurimistöösse. Siinkohal võib ära märkida, et juba esimese aasta tudengina (1923) alustas ta iseseisvat uuringut Põhja-Eesti klindi kivimite litoloogia kohta. Samuti oli ta tihe külaline geograafide juures ning andis oma panuse kodu-uurijana. Eesti naturalistide pikad jalutuskäigud kodumaa pinnal viisid Karli tutvuma nii Lõuna-Eesti Devoni liivakivide kui Edela-Eesti Kvaternaari setetega. Temast sai ka üks esimesi Võrtsjärve uurijaid.

Geoloogiaüliõpilasi oli tollal vähe. Näiteks 1923. aasta mais geoloogilisel välipraktikal Irboska ümbruses osales vaid neli geoloogi: pro­fessor Hendrik Bekker, assistent Artur Luha ja kaks üliõpilast – Armin Öpik ja Karl Orviku.

1925. aastal suri professor Bekker. Assistent Luha hakkas seejärel geoloogiaalaseid õppeülesandeid täitma ning üliõpilaste hul­gast oli vaja leida geoloogiakabinetti ja -muuseumi abitööjõudu. Kui sel­leks tööks 1926. aasta sügisel Karl Orvikule ettepanek tehti, võttis ta selle heameelega vastu. Nii jätkaski ta nelja aasta jooksul „ajutise abijõuna“, täites põhiliselt assistendi ülesandeid.

1925.–1927. aasta suvedel töötas Orviku loodusloo õpetajate geoloogiaalaste ekskursioonide juhina. Suved sisaldasid pikki jalgsi- ja jalgrattamatku, tihti raske kivikott seljas. Gümnaasiumiaegadest oli Karlil tõmme suusatamise poole. Suusakäike tehti üliõpilaspõlves nii Tähtvere metsas, Saadjärve vooremaastikul kui ka mujal. Kui ülikool 1927. aastal oma esimesed suusavõistlused korraldas, suusatas Karl end esimeseks.

Laialdane huvi mitmete geoloogiavaldkondade ja loodusuuringute suunas, aktiivne ühiskondlik tegevus, aga samuti ka majanduslik situatsioon lükkasid tema ülikooli lõpetamist mitme aasta võrra edasi. Lõpuks, 1930. aastal lõpetanuna võis ta õigustatult tunda end väga arenenud loodusteaduste spetsialistina, andes silmad ette mitmetele kaas-lõpetajatele. Selle kinnituseks olid kümme loodusteaduslikku kirjutist, mis ta avaldas ajavahemikus 1926–1930. Kaks kirjutist tunnistati tollal lausa kirjutisvõistluse esimese preemia vääriliseks ning ühest publikatsioonist sai alus tema hilisemale magistriuuringule. Karl Orviku ülikoolipäevad oli hea näide tegevusstiilist, mida võib kokku võtta ütlemisega „loodusuuringuid tuleb ikka mõnuga võtta!“.

Peale ülikooli lõpetamist läks ta teenima Eesti armeesse. Teenistus armee meteoroloogina jättis talle piisavalt aega mõtisklusteks looduse üle, aga ka raamatu kirjutamiseks Eesti maavarade kohta.

1931. aastal jätkas Karl geoloogitegevust Tartu ülikoolis assistent-uurijana. Neil aegadel ei jagunud geoloogidele erialaseid töökohti ja võimalus jätkata ülikoolis Paleosoikumi kivimite uurimist oli ühtlasi hea võimalus kohaliku geoloogia edasiarendamiseks. Assistendina töötas Karl Orviku 1944. aasta augustini, välja arvatud aeg 1. septembrist 1933 kuni 1. juulini 1935, mil ta oli ülikooli teaduslik stipendiaat geoloogia alal. Assistendina alus­tas ta ka erikursuste lugemist 1939/1940. õppeaastal. Assistendiaastatel võttis Karl osa paljudest üritustest, mis olid seotud loodusteadusega. Nii oli ta üheks eestvedajaks Loo­dusuurijate Seltsi juurde geoloogia ja geomorfoloogia sektsiooni asutamisel ning oli mitmete aastate jooksul sektsiooni abiesimees. Kui 1933. aastal hakkas ilmuma Loodusuurijate Seltsi populaarteaduslik aja­kiri Eesti Loodus, siis selle eestvedajana oli ta kolmel esimesel aastal ajakirja peatoimetaja.

Assistendiaastatel kujunes Karl Orvikul tihe töine kontakt arheo­loogidega. Nendega koostöös andis ta oma panuse Kunda järve geoloogia uurimisse.

Rahvusvaheline mees

Samas mõistis Orviku, et geoloogia on tegelikult, nagu kõik loodusteadused, ilma riigipiirideta ning teaduse arendamisel on olulise tähtsusega rahvusvaheline koostöö. Keeled suus, ei olnud keeruline teaduslike sidemete loomine uurijatega Taanist, Poolast, Rootsist ja Saksamaalt. 1933. aasta lõpus viibis Orviku kolm kuud Rootsis, peamiselt Stockholmis, kus ülikooli juures toimus Läänemeremaade geoloogide seminar. Ühistegemiste heaks näiteks oli ka 1937. aastal toimunud ekspeditsioon Gröönimaale. Ekspeditsioon laiendas Karli teadmisi ka kristalsete kivimite geoloogiast.

1939. aasta suvel viibis ta geoloogilise koostöö edendamisel Lätis, Poo­las, Saksamaal, Taanis ja Rootsis. Ta oli ka 1937. aastal loodud Geo­loogia Komitee liige.

Sarnaselt tänapäevasele arusaamale tuli ka tollal oma küpsust teadlasena tõestada doktoritöö kaitsmise kaudu. Nagu tänapäeval eksisteerisid ka tollal erinevad koolkonnad, nägemuste mitmesus ning inimestevahelised probleemid. Karlil tuli oma esialgse doktoritöö kaitsmisest loobuda, kuna tulemused ei läinud kokku teise suure geoloogi Öpiku vaadetega, kes oli geoloogia osakonnas professoriks saanud. Peale teema muutmist ja uut uuringutegevust kaitses ta oma doktoritöö 1940. aastal. 

Uued ajad, uued väljakutsed

Seoses Saksamaa ja Nõukogude Liidu tegevustega Euroopas sattus ka meie piirkonna elu poliitilisse ja sotsiaalsesse turbulentsi. Eesti haarati Nõukogude Liidu koosseisu, loodi uued geoloogilised struktuurid ja organisatsioonid ning mõjutati kõrgharidussüsteemi. Karl Orviku doktoritöö läbis kordushindamise 1946. aastal ning talle omistati seejärel geoloogia-mineraloogiadoktori kraad ja geoloogiaprofessori tiitel. Aastatel 1944–1956 oli ta Tartu ülikooli geoloogia osakonna juhataja. Kuna Nõukogude Eestis valitses haritud geoloogide puudus, haarati Karl ka Tallinnasse kavandatava instituudi loomisesse. Eesti Teaduste Akadeemia geoloogia instituudi asedirektorina töötas Karl aastatel 1947–1952 ning alates 1954. aastast oli ta selle instituudi direktoriks järgnevad 15 aastat. Eesti NSV Teaduste Akadeemia täisliikmeks valiti ta 1954. aastal.

Karl Orviku teadustegevus haaras lisaks Paleosoikumi settekivimite stratigraafiale ja litoloogiale ka kvaretnaarigeoloogia küsimusi, sealhulgas Rõngu ja Karuküla jäävaheaegade setteid, samuti paleontoloogiat, geomorfoloogiat, hüdrogeoloogiat, meregeoloogiat, neotektoonikat ja meteoriitikat. Tema uuringute tulemused olid avaldatud 208 publikatsioonis. Karl Orviku osa ei saa alahinnata Eesti alade geoloogilisel kaardistamisel ja koguteose „ENSV geoloogia“ (vene keeles) kokkupanemisel. Lisaks teadustegevusele vajab kindlasti märkimist tema initsiatiiv eluta looduse kaitsel ja Eesti geoloogiliste loodusväärtuste populariseerimisel, samuti on ta andnud suure panuse looduskaitse arendamisse ja loodusuurijate väljakoolitamisse. Tema töö mitmetes erinevates komisjonides, sealhulgas meteoriitika, NSVL-i stratigraafia, rahvusvahelises kvaternaariuuringute, Balti riikide neotektoonika, samuti geomorfoloogia ja mitmetes muudes komisjonides arendas kahtlemata ka Eesti teadust ja geoloogilist uuritust.  

Üks suurtest

Karl Orviku lahkus sellest ilmast 3. märtsil 1981. aastal Tallinnas. Kümme aastat hiljem – 1991 – autasustas Eesti valitsus teda postuumselt Eesti Vabariigi teaduspreemiaga. Ta on valitud ka 20. sajandi saja Eesti suurkuju hulka. Kunagise keskpärase kooliõpilase kohta, kes leidis innustust Lastelehest, „Kevadest“ ja „Kohutavatest loodusnähtustest“, kokkuvõttes täitsa tubli saavutus!  

Biograafia

Karl Orviku
17.08.1903 – 7.03.1981

17.08.1903 – sündis Kohtla külas Ida-Virumaal
1922 – alustas geoloogiaõpinguid Tartu Ülikoolis, samast aastast alates Eesti Looduseuurijate Seltsi (LUS) liige
1926–1958 – seotud Tartu Ülikooliga, algselt geoloogiakabineti ja -muuseumi abitööjõud, 1931–1944 assistent, 1944–1956 geoloogiakateedri juhataja ja professor
1936–1938 – osales Taani geoloogide korraldatud ekspeditsioonil Gröönimaale
1939 – tutvus Lätis, Poolas, Saksamaal ja Taanis jäävaheaja setetega
1940 – kaitses doktorikraadi Tartu Ülikoolis
1946 – valiti Eesti Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
1947–1952 – Eesti Teaduste Akadeemia geoloogia instituudi direktori abi teaduslikul alal, 1954–1968 direktor, 1960–1965 ka kvaternaarigeoloogia sektori juhataja
1954 – valiti Eesti Teaduste Akadeemia täisliikmeks
1969 – Eesti NSV teenelise teadlase tiitel, samast aastast oli ka geoloogia instituudi teaduslik konsultant ja mitme teaduslik-ühiskondliku ülesande täitja
7.03.1981 – suri Tallinnas
1991 – autasustati postuumselt Eesti valitsuse teaduspreemiaga