Onu Paul

Paul William Thomson (1892–1957)

Tartu Ülikooli rootslasest arheoloogiaprofessor (vahemikus 1923–1925) Birger Nerman (1888–1971) saatis oma kaasmaalasele Lennart von Postile analüüsimiseks maailmakuulsast Kunda kiviaja leiukohast leitud luust harpuunitera küljest võetud pinnaseproovi. 25. okt 1924 von Post vastab: „Kunda leid on väga vana ja sellesse tuleb suhtuda tõsiselt“ ja teeb ettepaneku saata Eestist üks loodusteadlane tema juurde õietolmuanalüüsi meetodit õppima. Selleks isikuks sai selle loo peategelane Paul William Thomson.

Kui kivimiteadusest sai ökoloogia

Geoloogia ei ole pelgalt teadus mineraalidest, kivimitest ja maavaradest, see on ka teadus elus ja eluta looduse tekkest ja arengust, kliima- ja keskkonnaseisundist ja muutustest. Samuti ei ole geoloogia tegevusvaldkond ja ajalised piirid seotud ainult miljardite ja miljonite aastatega, vaid käsitlevad ka keskkondi ja ajavahemikke, mis on praktiliselt käegakatsutavad nagu näiteks viimased 11 700 aastat kestnud ja meil hetkel käsil olev Holotseeni ajastik.

Lehekülg taimeanatoomia isa Nehemiah Grew (1641-1712) raamatust 1682: Esimene dokumenteeritud joonis õietolmust

Ühel hetkel muutusid optikavahendid niivõrd heaks, et senimaani vaid silmaga nähtavaid kivistisi ja kristalle uurinud teadlastele avanesid uued mikroskoopilised paleomaailmad. Botaanikud olid õietolmu kirjeldanud ja joonistanud juba ammu. Saksa paleontoloog Heinrich Göppert (1800–1884) leidis õietolmu Tertsiaari ligniitidest. Pärastjääaegsetest turvastest on nende kasutamise käigus alati leitud väiksemaid või suuremaid taimeosiseid ja puitu, rääkimata looma- ja inimluudest. Aga 19. sajandi teisel poolel kirjeldati turbast ka õietolmu ning 1902. a koostas Gustaf Lagerheim (1860–1926) juhendi õietolmumeetodi kasutamiseks. Tihti otsiti vaid teatud kindlat tüüpi tolmuterasid, et nende järgi ajalisi piire tõmmata.

Õietolmuanalüüsi viis järgmisele tasemele Rootsi geoloog Lennart von Post (1884–1951), mees, kes Rootsi geoloogiateenistuse soo-spetsialistina nägi vaeva turbakihtide korreleerimise ja vanuse määramisega. Innustunud õietolmu analüüsist, kirjeldas ta õige pea Drüüase õietolmutsooni – termin, mida me tänapäeval kasutame hilisjääaegsete arktiliste keskkonnatingimuste märkimiseks. Murdelisel, 1916. aastal esines von Post Kristianias (Oslo) Skandinaavia loodusteadlaste konverentsil ettekandega „Skogsträdpollen i sydsvenska torvmosselagerfölder“ (Metsapuude õietolm Lõuna-Rootsi sooturba kihtides) ning näitas, kuidas erinevad puuliigid on ajas ja ruumis rännanud kooskõlas pärastjääaegse kliima ja keskkonnatingimuste muutusega. Lisaks konstrueeris ta esimese õietolmudiagrammi, kus olid esitatud nii ajaline dimensioon kui ka erinevate puuliikide omavahelised suhted.

Õietolmumeetodi „rahvusvaheline plahvatus“

Siin asub areenile meie tänase loo peakangelane Paul William Thomson (1892–1957), mitmekülgne loodusteadlane ja õietolmuanalüüsi pioneer Baltimaades. Rännates 1925. a kuulsa Soome geoloogi Wilhelm Ramsayga Eestis, uurisid nad vanu Läänemere rannamoodustisi ja Thomson õppis seejärel õietolmumeetodi isa von Posti juures terve 1926. aasta ning sai suurepärase ettevalmistuse Eesti pärastjääaja paleoökoloogia, sooteaduse ja arheoloogia kulgemise muutmiseks. Sel ajal tähendas õietolmu meetod eelkõige täpsemaid vanuse hinnanguid ning nii rannikuprotsesside uurijatel kui ka arheoloogidel läks seda hädasti vaja.

Moodsa õietolmumeetodi rajaja Lennart von Post Gotlandi saarel Tingstäde järves arheoloogilistel väljakaevamistel 1927. aastal

Loodusteaduste õpetajast kuulipildur

Paul William Thomson sündis 3. jaanuaril 1892 pastor Constantin Adolph Thomsoni perekonnas Tallinnas. Kuna ta isa määrati sama aasta septembris kirikuõpetajaks Hagerisse, siis möödus Pauli lapsepõlv peaasjalikult seal. Juba varases nooruses tekkis poisil huvi looduse vastu ja enamasti sisustas ta oma vaba aega, tutvudes Hageri ümbruse metsade ja soode taimestikuga ning lugedes loodusteadusliku sisuga raamatuid.

Hageri pastoraat. P. W. Thomsoni noorpõlvekodu (Foto: Rahvusarhiivi fotoinfosüsteem Fotis)
VASAKUL sõjaväe aerofoto. Hageri Lambertuse kirik ja kirikuküla, noore P. W. Thomsoni loodusuurimuste keskus. (Foto: Rahvusarhiivi fotoinfosüsteem Fotis). PAREMAL tänapäevane ortofoto (Maa-amet).

Seda erinevalt oma vendadest ja muust lähemast suguvõsast, kes said kirikliku hariduse ja hiljem töötasid vaimulikena. 1910. a sooritas Paul Thomson küpsuseksamid Eestimaa Rüütli- ja Toomkoolis, võttes koolist pagasiks kaasa põhjalikud teadmised loodusainetes ja oma emakeele – saksa keele kõrval ka täiusliku eesti, prantsuse ja vene keele oskuse. Samal aastal siirdus ta Peterburi, kus alustas ülikoolis loodusteaduste õpinguid. Peterburi Ülikooli lõpetas Paul Thomson 1915. aastal I järgu diplomiga, mis andis talle õiguse õpetada bioloogiat, keemiat, geoloogiat ja geograafiat kõrgemates õppeasutustes. Oma diplomitöö osana kasutas ta ka enda koostatud Hageri kihelkonna taimestiku nimestikku. Peale ülikooli lõpetamist teenis Paul Thomson kohustuslikus korras kaks aastat tsaariarmees ja seejärel töötas mõnda aega Peterburis koolmeistrina. Peale bolševistlikku riigipööret Venemaal naasis ta Eestisse.

Thomsoni reservväelase arvestuskaart (Rahvusarhiiv)

Vabadussõja puhkedes käitus Paul Thomson, baltisakslane, sünnimaa patrioodina ja astus vabatahtlikuna Eesti rahvaväkke, kus teenis Balti pataljonis I ratsakuulipildujakomando 2. rühma ülemana alamleitnanti auastmes, tehes 1919. aasta jaanuaris kaasa vabadussõja vastupealetungilahingutes idarindel Kehra liinilt kuni Narva jõeni. Seejärel ta haigestus ning pärast ravipuhkust ohvitseride reservi arvatuna tegutses ülejäänud osa vabadussõjast Pääsküla sõjavangilaagri ametnikuna. Pärast vabadussõja lõppu naasis Thomson 1920. aasta suvel Balti pataljoni kuni selle likvideerimiseni sügisel. 1921. aastal tegutses Thomson mõnda aega kõige muu kõrval sõjakoolis lektorina (teemaks lõhketööd). Sel ajal ülendati ta ka leitnandi auastmesse. Aumärkidest jäid Thomsonile vabadussõda meenutama vabadussõja mälestusmedal ja Balti pataljoni teenetemärk.

Näide Kunda õietolmudiagrammist. Kiviaegne harpuun ja selle asukoht settes. Analüüsija P. W. Thomsoni abikaasa Mary Thomson-Grube

1920. a abiellus ta Mary Grubega ja nende peres oli viis last: poeg ja neli tütart. Paul Thomsoni suure töökoormuse tõttu hoolitses Mary perekonna eest, aga täitis ka abikaasa sekretäri ja laboriassistendi kohuseid. Näiteks Kunda Lammasmäe lähedalt leitud harpuuni leiukoha õietolmuanalüüsi autorina on märgitud just tema. Selline tööjaotus oli tol ajal üsna tavaline, sest ka von Posti abikaasa Selma tegi suure osa mehe analüüsidest. 1921. a asus Paul Thomson tööle loodusainete õpetajana saksa koolides, kõigepealt Tartus ja hiljem ka Tallinnas. Tallinna-perioodil oli õpetamiskoormus väga suur, ta andis tunde korraga neljas koolis.

Samal ajal alustas Paul W. Thomson oma teaduslikku tegevust ja ilmusid tema esimesed publikatsioonid. Seejuures sai ta looduse uurimisele pühenduda vaid õhtuti peale koolitööd ning nädalavahetustel. Tema südameasjaks sai Lennart von Posti poolt vastrajatud teadusliku meetodi palünoloogia ehk õietolmuanalüüsi rakendamine Eestimaa pärastjääaegse looduse arengu uurimisel. Õietolmuanalüüs on geoloogias laialt kasutatav uurimismeetod, kus järve-, soo- või meresetetest eraldatakse keemilise töötlemise ja rikastamise abil taimede fossiilsed õietolmuterad ja eosed ning uuritakse neid mikroskoobis. Meetod võimaldab tuletada taimkatte arengulugu geoloogilises minevikus, aga ka määrata setete suhtelist vanust. Paul Thomson kuulus õietolmuanalüüsi esimeste kasutajate hulka maailmas.

Nagu ta ise 1930. a kirjutas: … On ju teada, et suuremal osal meie kodumaa puudel õietolmu tolmuterad õitsemise järel kantakse tuule abil igale poole laiali, mis hõredama-tihedama korrana langeb kuhugi maapinnale või sellel asuvatele esemetele, kes ei tunne näit. kollast väävlikarvalist korda, mis tekib kevadel, eriti okaspuude õitsemise ajal, veelompidel või metsa jalgteedel? Tolmuterade kestad koosnevad väga püsivast materjalist, eksiniinist. Sellepärast jäävad tolmuterad turbas ja järvemudas kõdunemata ning püsivad seal tuhandeid aastaid. Mikroskoobi abil võime nüüd üksikutes turbakihtides kindlaks teha, missuguste puude tolmuterad kuskil asetuvad – igal puuliigil on enamasti oma tüüpiline tolmutera-ehitus – ning kui suur on nende suhteline esinemine. Seks loetakse tolmuteri, nende hulk arvutatakse protsentides, koostatakse selle alusel diagramme üksikutele puuliikidele vastavalt. Saadud arvud näitavad siis metsade koosseisu selle turbakihi tekkimise ajajärgul, kuigi mitte alati otsekoheselt, sest on ju teada, et õietolmu hulk, produktsioon, ei ole kõigil puuliikidel aina ühesugune. Näit. on tolmuterade hulk, mida produtseerivad tamm, pärn ja jalakas – kõik tamme-segametsa komponendid – märksa väikesem kui teistel puudel, eriti aga okaspuudel. Tarvis on kustki soost või rabast, samuti ka järvemudast teha vastava puuriga läbilõige põhjani, s.o kuni põhja liivani ning siis see läbilõige uurida järk-järgult läbi vastavate meetodite alusel ja tolmuterad arvutada ning koostada diagrammid. Nende põhjal selgub meile kodumaa metsade ajalugu, eriti missugune puu oli ühel või teisel ajajärgul metsades valdav …

Teadlane ja ökoloogiapioneer

Paul William Thomson

Hoolimata oma hõivatusest õppetööga koolides õnnestus Paul Thomsonil erakordselt lühikese aja, kolme-nelja aasta jooksul koguda ja üldistada rikkalik teaduslik materjal ning talle omistati 1927. a Riia Ülikoolis loodusteaduste doktorikraad cum laude teemal „Beitrag zur Kenntnis der subfossilen Pollenflora und Stratigraphie der Torflager und der Lacustrinen Sedimente in Estland mit besonderer Berücksichtigung des Nordwestens“, mis on praegu Läti Ülikooli digikogus. Kuna samal ajal leevendas Eesti Vabariik varem baltisakslaste suhtes kehtestatud piiranguid, mis ei võimaldanud neil töötada teadusasutustes, kinnitati Paul W. Thomson 1928. a Tartu Ülikooli geoloogia eradotsendiks ja ta jagas kümne aasta jooksul oma teadmisi paljude üliõpilastega ning pani aluse õietolmuanalüüsi kui teadussuuna tekkimisele Eestis. Kindlasti pidi ta kokku puutuma Tartu Ülikoolis geoloogiat õppinud Rudolf Hallikuga (1912–1996), noormehega, kes lahkus 1939. a Eestist Saksamaale, töötades ka seal lühiajaliselt koos Thomsoniga, ja kellest sai tuntud Pleistotseeni õietolmu-uurija (aga see on juba üks teine lugu). Paul W. Thomsoni erakordsest suutlikkusest ja lõppematust energiast kõneleb fakt, et lisaks oma igapäevasele tööle ülikooli õppejõuna pidas ta külalisloenguid Königsbergi Ülikoolis, oli Eesti Geoloogia Komitee liige, tegutses Eesti Kirjanduse Seltsi Provintsiaalmuuseumi loodusteadusliku osakonna kogude hoidjana ja jätkas õpetajana saksakeelsetes koolides. 1928. aastal asutati Tooma sookultuuri ja maaparanduse kool, kus õpiaeg kestis kaks talve ja ühe suve. Kooli võeti vähemalt kuueklassilise haridusega noormehi, keda õpetati soid üles harima ja sookultuure rajama. Thomson õpetas seal sooteadust ning tegi muuhulgas ka mitmeid uuringuid lähedastest rabadest ja Endla järvest. Soode uurimine oligi Thomsonile kui palünoloogile kõrvalharrastuseks. 1920ndate alguses töötas ta koolitööst vabadel suvekuudel botaanikuna Tooma sookatsejaamas. Oma esimese teadusliku ettekande pidas ta 1923. a Eesti Looduseuurijate Seltsis, teemaks järvede kinnikasvamise küsimused. Thomsoni vaated olid oma ajast ees, juba tollal tegi ta üleskutse rabade looduskaitse alla võtmiseks.

Skandinaavia ja Balti teadlaste vaheline tihe koostöö 1930ndatel avaldus kõige selgemalt 1933. a organiseeritud „Balti kursuses“, kuhu olid kaasatud kõik tolle aja Põhjamaade tähtsamad õietolmu asjatundjad ja mille eesmärk oli Läänemeremaade-ülene taimestiku ja kliima korrelatsioon. Kursuse raames uuris Thomson (ja sisuliselt rajas Leedu õietolmuteaduse alused) setteläbilõikeid Leedus ning leidis Allerødi vanusega (hilisjääaegne soojema kliimaga ajavahemik 13900–12850 a tagasi) kuuse õietolmuterasid, mida ta nimetas „vanimaks kuuse esinemiseks vanal Vene tsaaririigi territooriumil“. Kuna Eestist nii varajasi kuuse-leide ei olnud, tegi ta järelduse, et kuusk on siiakanti levinud kagusuunast. Hilisjääaegse taimestiku paremaks tundmaõppimiseks korraldas Thomson mitmeid ekspeditsioone Lapimaale, kus kogus mitmekülgse arktilise herbaariumi. Tema poolt kogutud eksemplare on kokku veidi üle 1500, sellest ca 120 on samblad ja ülejäänud soontaimed herbaarlehtedel. Enamuse neist on ta kogunud Eestist (põhiliselt Hageri kandist), aga Thomson on toonud materjali ka Soomest (ca 170 eksemplari aastatel 1933 ja 1937), Rumeeniast (ca 80 eksemplari aastal 1931), Rootsist (1926) ja Norrast (1937). Enamuse eksemplaridest on ta ka ise liigiliselt määranud.

VASAKUL Thomson Lapimaal 1937. aastal. PAREMAL Thomsoni poolt 1933 a. Lapimaalt kogutud ja määratud arktilise taime Pedicularis lapponica (kuuskjalg) herbaarleht (PlutoF).

Paul Thomsoni Eesti soode tekke, arengu ja turbalasundite geoloogia ning Eesti metsade ajaloo alased teaduslikud tööd olid oma aja kohta silmapaistvad ja nende põhjal tehtud järeldused on ajale edukalt vastu pidanud. Sisuliselt koostas ta Eesti esimese arvestatava Holotseeni stratigraafilise skeemi ja sidus selle Rootsi andmetega, osutades samas ka erinevustele. Lisaks eelkirjeldatule jõudis ta uurida Eesti soode taimestikku, selgitada Kunda kiviaegsete arheoloogiliste leidude vanust, käsitleda Eesti jääajajärgse kliima muutusi, Läänemere arengut ja uurida paleobotaaniliste meetoditega Rõngu jäävaheaja setteid.

Balti õietolmukursus: P. W. Thomson seisab (paremalt teine), tema kõrval (paremalt kolmas) tema õpetaja L. von Post. Istuvad (vasakult esimene) J. Iversen (õietolmu meetodi kasutaja muistse inimese mõju määramisel), tema kõrval Läti sooteaduse isa Peteris Nomals. Istub (paremalt teine) K. Faegri – mees, kelle õpikute järgi on õietolmuteadust omandanud terve sõjajärgne põlvkond. Fotol on soo- ja õietolmuteadlasi kõigist Põhjala ja Balti riikidest

Rabade turbaläbilõigetes võib sageli märgata kännukihti, Thomson kutsus seda nn Grenzhorizont. Nagu ta ise 1925. a kirjutab: „Tihti leiduvad madalsoo ja Sphagnum-turba vahel, kui ka tema sees, kännukihid, mis näitavad, et soo oli kaetud omal ajal metsaga: sub-boreaalse perioodi lõpul ehk ka varem-boreaalses perioodis.“ Seega on tegemist metakroonse kihiga. Austusest loo kangelase vastu võiks piirikihti kutsudagi Thomsoni kihiks.

Ta ei piirdunud Kvaternaari setetega, vaid avastas Tori liivakivipaljandist keskdevoni-aegse rikkaliku maismaataimestiku.

Thomsoni poolt 1935 a Tori lähedalt kogutud käsipala, mis sisaldab väljasurnud taimede Psilophytales'e jäänuseid (ELM G1:484:1 http://geokogud.info/specimen/171774)

Hingelt pedagoog

Šarž „Onu Paulist“

Olles ühtaegu väljapaistev teadlane, hea suhtleja ja harukordselt innukas looduse populariseerija, oli ta ideaalne loodusainete õpetaja. Paul Thomson kaasas oma õpilasi retkedele loodusesse, võimaldas neil tutvuda looduse imepärase mikromaailmaga ja edastas neile teadusmaailma uuemaid ja põnevamaid saavutusi. Klassiekskursioonidel külastas Paul Thomson sagedasti oma nooruspõlvest tuttavaks saanud paiku, Hageri ümbrust ja Loone linnust. Kooliõpilased joonistasid armsast õpetajast (keda nad kutsusid Onu Pauliks) ka šarže.

Koostöö arheoloogidega on Thomsoni teaduspanuse oluline tahk. Ajal, kui asulakohtade ja leidude ainsaks vanusemäärangu võimaluseks oli tüpoloogia ja/või palünoloogia kasutamine (tol ajal nimetati seda soo-geoloogiaks), võib teda ja arheoloogi Richard Indrekot (1900–1961) nimetada Eesti esimeseks interdistsiplinaarseks teadlastandemiks.

Indreko on kirjutanud: „(Arheoloogiline) tüpoloogia üksinda ei anna kunagi nii põhjalikku sünteesi kui ühenduses looduslikest tingimusist lähtuva vaatlusega. Viimase abil saab mitmel juhul määrata kronoloogia küsimusi, tolleaegseid elamistingimusi teatavas ümbruses ja asustajate elamisvõimalusi ning samal ajal võib näidata asustamise eeldusi ühe või teise ala suhtes …“

Koos uuriti Pärnu jõe alamjooksu kiviaja leiukohti Sindis, Võrtsjärve-äärseid leiukohti (Moksi) ning Narva jõe äärset Siivertsi leiukohta – kõik arheoloogilised pärlid ka tänapäeval.

Kodutanumalt võõrsile

1939. a lõpul lahkus Thomsonite perekond Eestist koos teiste baltisakslastega ja Thomson pidi väljarändajana alustama uut elu võõrsil. Tunnustatud teadlasena leidis ta õige ruttu töökoha ja õpetas sõja ajal geoloogiaprofessorina mitmes Saksamaa ülikoolis, keskendudes oma uuringutes Saksamaa soode arengu väljaselgitamisele. Samal ajal avanes Paul Thomsonil võimalus osaleda uurimisekspeditsioonidel Ukraina ja Valgevene soodes. II maailmasõja lõpul tõi elu sõjast räsitud Saksamaal Thomsonite perekonnale järjekordseid katsumusi. Paul Thomson leidis siiski peatselt ajutise töökoha aednikuna ja sõjajärgset toidupuudust aitasid leevendada metsaannid. Siin tulid kasuks tema suurepärased botaanikaalased teadmised. Uued võimalused uurimistööks tekkisid Paul Thomsonil 1947. a, kuid ta pidi ümber kvalifitseeruma Reinimaa pruunsöe geoloogia tundmisele. Ka siin tulid talle kasuks botaanilised teadmised ja Eestimaal omandatud soode geoloogilise uurimise kogemused. Pruunsöe geoloogina saavutas Paul Thomson üleeuroopalise tunnustuse, õpetas külalisprofessorina mitmes Saksamaa ülikoolis ja oma teadlaskarjääri tipus edutati ta 1952. a Saksamaa Põhja-Rein-Vestfaali liidumaa geoloogiaameti peageoloogiks.

Koostöös tema õpilase Hans Pflugiga tehtud Saksamaa Paleogeeni ja Neogeeni pruunsöe stratigraafilised ja mikropaleontoloogilised uuringud on kokku võetud 1953. a ilmunud 138-leheküljelises monograafias „Pollen und Sporen des Mitteleuropäischen Tertiärs“.

Kuvatõmmis monograafia tiitellehelt

Kahjuks põhjustas üliintensiivne töö juba järgmisel aastal südamerabanduse ja halvenenud tervise tõttu tõmbus Paul Thomson teadustööst tagasi. Ta suri 13. detsembril 1957. a Bonnis.

Edukas teerajaja

Eesti kvaternaarigeoloogias on õietolmuanalüüs ehk palünoloogia rahvusvaheliselt edukas uurimissuund, mis on innustanud mikroskoobiga töötama pooltsada teadlast, alustades Leonidia Orvikust ja lõpetades 23. oktoobril 2020 doktorikraadi kaitsnud Ansis Blausiga. Pole küll tehtud vastavat statistikat, aga tõenäoliselt hoiab Eesti maailmarekordit pindala kohta uuritud õietolmuläbilõigete arvukuselt (ühtekokku on tehtud pea pool tuhat õietolmudiagrammi!). Väljapaistval Eesti palünoloogide koolkonnal on oma teerajaja ja selleks meheks on Paul William Thomson.

Biograafia


Paul William Thomson
03.01.1892 – 13.12.1957

1892 – sündis 3. jaanuaril (22.12.1891 v.k.j.) Tallinnas kirikuõpetaja perekonnas
1910 – õppis Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium) ja lõpetab Eestimaa Rüütli- ja Toomkooli Tallinnas
1910-15 – Peterburi Ülikool, I järgu diplom bioloogias, keemias, geoloogias ja geograafias
1916–17 – teenistus Tsaariarmees
1919–20 – osales Vabadussõjas Balti pataljoni I ratsakuulipildujakomando 2. rühma ülemana
1920 – abiellus Mary Grubega, kes pere kõrvalt aitas Pauli ka mikroskoobitöös
1921 – loodusainete õpetaja saksa koolides, algul Tartus ja hiljem Tallinnas
1921–27 – aktiivse teadustöö esimene periood, mille lõpus omistati talle doktorikraad Riia Ülikoolist
1926 – stažeeris Rootsis Lennart von Posti juures omandades õietolmu analüüsi põhitõed
1928 – Tooma sookultuuri ja maaparanduse kooli õpetaja
1928–39 – Tartu Ülikooli geoloogia eradotsent, hiljem dotsent geoloogia ja paleontoloogia alal
1929 – ilmub P.W. Thomsoni üks peateostest “Die regionale Entwicklungsgeschichte der Wälder Estlands” (Eesti metsade regionaalne areng)
1928–30-ndad – koostöö arheoloogidega “Das geologische Alter der Kunda- und Pernaufunde” (Kunda ja Pärnu (arheoloogiliste) leidude vanusest)
1933  – „Balti kursus“ Põhja- ja Baltimaade ühispingutus Läänemeremaade-ülese taimestiku ja kliima korrelatsiooniks
1930-ndad – botaanilised ekspeditsioonid Soome, Rootsi, Norrasse ja Rumeeniasse, kokku üle 1500 herbaarlehe. Eesti Kirjanduse Seltsi Provintsiaalmuuseumi loodusteadusliku osakonna kogude hoidja. Eesti Geoloogia Komitee liige
1939 – lahkus baltisakslasena koos perega kodumaalt
1941–45 Poseni (Poznan) Ülikooli professor, aastal 1944 Saksa armee insenerikorpuse militaargeoloog kapteni auastmes
1947–56 pruunsöe alased uurimused Saksamaal
1950-ndad – Saksamaa Põhja-Rein-Vestfaali liidumaa geoloogiaameti peageoloog, Bonni Ülikooli paleontoloogiaprofessor
1957 – suri 13. detsembril Bonnis, Saksamaal ning on maetud samas

Kirjandus

  • Birks, H. J. B., Berglund, B. E. (2018) One hundred years of Quaternary pollen analysis 1916–2016. Veget Hist Archaeobot 27, 271–309. 
  • de Klerk, P. (2018) The roots of pollen analysis: the road to Lennart von Post. Veget Hist Archaeobot 27, 393–409. https://doi.org/10.1007/s00334-017-0626-y
  • Grew, N. (1682) The anatomy of plants with an idea of a philosophical history of plants and several other lectures, read before the Royal Society. W. Rawlins, London.
  • Horst, U. (1961) Paul William Thomson (1891–1957). Paläontol. Z. 35, 235–241.
  • Inderko, R. (1934) Looduse ja maastiku määrav osa Eesti muinasaegsel asustamisel. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat, IX X, Tartu, 113–124.
  • Järvet, A. (2010) 100 aastat soouuringute algusest Toomal. Eesti Loodus 9, 6–12.
  • Kask, J., Raukas, A. (1992) Paul William Thomson 1892–1992: P. W. Thomsoni 100. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi ettekanded. Tallinn, 1992.
  • Koff, T. (2017) Sada aastat õietolmuanalüüsi arengust maailmas ja Eestis. Eesti Geograafia Seltsi Aastaraamat, 7−24.
  • Kriiska, A. (2016) Õietolmuanalüüsi 100. aastapäevale pühendatud konverentsi ettekanne.
  • Lagerheim, G. (1902) Metoder för pollenundersökning. Bot Notiser, 75–78.
  • Lannus, P. (1963) Paul William Thomson 1892–1957. – Annales Societatis Tartuensis ad res Naturae Investigandis Constitutae. Seria Nova in exsilio condita. Vol. III. Lund, 175–179.
  • Terasmae, J. (1958) Paul W. Thomson: An Estonian Naturalist 1891–1957. Geologiska Föreningen i Stockholm Förhandlingar 80, 492.
  • Thomson, P. W. (1930) Soode arenemine ja kliima muutumised. Loodusevaatleja, I, 6, 163–169.
  • Thomson, P. W., Pflug, H. (1953) Pollen und Sporen des Mitteleuropäischen Tertiärs. Palaeontographica 94, 1–138.
  • Õismaa, S. (2011) Balti pataljoni formeerimisest ja koosseisust. Eesti sõjaajaloo aastaraamat vol.1, 42–68.
  • https://www.geni.com/people/Paul-Thomson/6000000020515750130 

Autorid

Atko Heinsalu
TalTech Geoloogia Instituut

Siim Veski
TalTech Geoloogia Instituut

Erilised tänud Anneli Poskale (TalTech), Aivar Kriiskale (Tartu Ülikool), Siim Õismaale (Eesti Sõjamuuseum) ja Eesti Loodusmuuseumi rahvale!

Toimetanud Sander Olo ja Aivo Averin 

Eelmine
„Kevadest“ Suure Sajani
Järgmine
Hanesulega professor

Vastused puuduvad

Email again: