Hanesulega professor

Armin Aleksander Öpik (1898–1983)

Lääne-Virumaal Kundas Lontova linnaosas asub üks väike valge maja. See majake oli möödunud sajandi alguses koduks Öpikute kuulsa suguvõsa lastele. Üks selle pere kuulsatest lastest – Armin Aleksander – on siinse artikli peakangelaseks.

Lontovas elas Kunda sadama konstaabli ametit pidanud Karl Öpiku pere kaksteist aastat (1888–1900). Väike valge maja, kus nad elasid ja kus tulid ilmale lapsed Ernst, Oskar, Leeni ja Armin, on praegugi veel alles ja kirjelduste järgi otsustades väliselt peaaegu samasugune kui saja aasta eest. Tallinnasse kolides oli Armin vaid kaheksa-aastane, kuid oma hilisemates memuaarides on noorem vend Oskar kirjutanud, et just see esimene kodu jättis nende kõigi hinge eredaimad ja kauneimad lapsepõlvemälestused. Eriti jäid meelde tore „Kukerpallimägi“ ning lopsaka taimestikuga kõrge klint oma metsküüslauguga. Mõistetavalt ka sadam ja meri. Oma teekonna algusaega Kundas pidasid hiljem laia maailma rännanud Öpikute pere lapsed alati meeles idüllilise lapsepõlvemälestusena. „Meile kõigile oli Kunda kadunud paradiis,“ kirjutas Oskar Öpik (pseudonüümi all Oskar Mamers) oma mälestusteraamatus „Kahe sõja vahel“.

Öpikute pere kolis Tallinna 1900. aastal, kui pereisa sai tööd sadamas. Üheks Tallinna kolimise põhjuseks oli vanemate soov anda lastele parim võimalik haridus. Pere vahetas mitmeid elukohti, kuid jäi lõpuks pikemalt pidama Tallinna sadamasse Uus-Basseini 5 aadressile, kus oli väike armas maja omaette ilusa õuealaga.

Öpikute perekond Tallinnas koduõuel (1913). Tagareas vasakult Armin Aleksander, Ernst Julius, Anna, Oskar Eugen. Keskel isa Karl Heinrich, ema Leontine Johanna, vanaema Anna Freiwaldt, Helene Hildegard (Leeni) ja Paul. Ees istuvad Heinrich (Hanju) ja Artur

Hariduse tunnustuseks

Öpikute pere oli võrdlemisi vaene, kuid see ei takistanud vanematel oma laste haridusse igal võimalikul moel panustamast. Peres õpetati ja räägiti kolme kohalikku keelt. Ema ja isa suhtlesid lastega vastavalt saksa ja vene keeles, vanaema Anna aga eesti keeles. Just ema Leontine oli ilmselt see, kes kõige enam laste haridusse panustas. Tema ettepanekul hakati lastega rääkima kodus mitmes keeles, samuti õpetas ta lastele muusikat ja kunsti. Niisiis võib öelda, et igasugune õppetegevus, muusikaline haridus, lugemine ja uurimine oli Öpikute peres kõrgelt hinnatud. Need vanematepoolsed pingutused ja toetus kandsid tublisti vilja. Öpikute perest võrsus kaks maailmamainega teadlast – astronoom Ernst Julius Öpik (1893–1985) ja geoloog Armin Aleksander Öpik –, üks Eesti Vabariigi teenekamaid majandus- ja pangandustegelasi Paul Öpik (1888–1967), kutseline diplomaat Oskar Eugen Öpik (1895–1974) ning tõeline polüglott ja tõlkija Anna Kaschkin (Öpik) (1886–1955). Kaks Öpikute poega jäid Venemaa kodusõtta: Nikolai Heinrich ja Artur Constantin. Heinrich Artur suri üsna pea peale sündi. Õde Marta suri samuti noorelt raske haiguse tagajärjel. Helene Hildegard Öpik põdes lapsepõlves rasket haigust, mille tõttu tema vaime areng pidurdus.

Üle maailma pillutatud pere

Vaieldamatult tuntuim Öpikutest on vanusejärjekorras neljas laps – astronoom Ernst Julius. Tema ülimalt edukas haridustee ja juba gümnaasiumipäevilt vastupandamatult suur huvi taevanähtuste vastu tõid talle elu jooksul hulgaliselt tunnustusi teadusvaldkonnas ning terve müriaadi teaduslikke ning populaarteaduslikke artikleid, raamatuid ning uudiseid, kuid ka muusikateoseid, mis olid tema enda sõnul „nii-öelda käskivalt välja tunginud hingepõhja elamustest“. Ernst Öpik nimetati 1938. aastal Eesti Teaduste Akadeemia esimese liikmeskonna hulka ning kuulus veel paljude, rahvusvaheliste teaduste akadeemiate (sh Iiri Kuningliku Akadeemia) liikmeskondadesse ning erialaühingutesse. Sõjapõgenikuna veetis Ernst suurema osa oma elust Iirimaal väikeses linnakeses nimega Armagh.

Öpikute pere kuulsad lapsed: vasakult pere vanim Anna Kaschkin (Öpik), majandustegelane ja pankur Paul Öpik, astronoom Ernst Julius Öpik ning Oskar Öpik oma norralannast abikaasa Eldridiga ning viimasena reas paleontoloog Armin Aleksander Öpik

Ka vanemad vennad Paul ja Oskar Eugen saavutasid oma alal tohutut edu. Paul Öpik oli Eesti rahanduse rajaja ning akadeemik Ilmar Öpiku isa. Pauli allkiri on Eesti 50-pennisel ja 1-margasel (mõlemad 1919) kassatähel. Ka tema ei jäänud sõjamöllust puutumata ning pidi neli aastat oma elust (1941–1945) olema asumisel Põhja-Uuralis. Siiski õnnestus tal seejärel kodumaale naasta, töötades hiljem Tallinnas arveametniku ja raamatupidajana kuni oma surmani.

Otseselt haaras sõjakeeris endasse aga Oskar Eugeni, kes astus 1914. aastal Moskvas Aleksei sõjakooli. Ta sõdis I maailmasõjas Galiitsia rindel ning veetis mitu aastat sõjavangina Austria-Ungaris ning Taanis. Hiljem aga sõdis Venemaa kodusõjas Murmanski rindel eriülesandega Karjalas. Seejärel töötas aga juba Eesti Vabariigi heaks Berliini, Moskva, Stockholmi ja Varssavi saatkondades ning saadikuna mitmetes riikides. 1942. aastal lahkus ta sõjapõgenikuna lõplikult Eestist – esmalt Saksamaale, sealt Norrasse, edasi Hispaaniasse ning lõpetas oma elupäevad Põhja-Iirimaal. Tema sulest on ilmunud kolm äärmiselt põnevat ja seiklusterohket mälestusteraamatut: Oskar Mamersi pseudonüümi all „Kahe sõja vahel“ (1957), „Häda võidetuile“ (1958) ning Oskar Öpiku nime all „Teekond, mis algas Kundas“ (1997).

Õpetajana töötanud õde Anna oli filoloog ning sai iseõppijana selgeks 13 (mõnedel andmetel 14) võõrkeelt ning on muu hulgas tõlkinud Homerose värssteose „Odüsseia“ vanakreeka keelest eesti keelde. Anna lõpetas oma elupäevad maailma parfümeeria pealinnaks nimetatud imekaunis Grasse’i linnas Prantsusmaal.

Paleontoloog Armin Aleksander – meie päevakangelane – emigreerus sõjakoleduste eest Austraaliasse.

Suure tee algus

Olgu kohe algatuseks öeldud, et Armini isa Karl Heinrich oli äärmiselt range ja nõudlik mees, kelle mõjuvõimu mõnevõrra tasakaalustas ema Leontine Johanna malbe ja rahulik meel. Armini varasem haridustee oli konarlik kõnedefekti tõttu, mille pärast ta alles peale neljandat eluaastat kõnelema hakkas ning kuni elu lõpuni oli tal raskusi teatud konsonantide hääldamisel. K-tähte ei hakanudki ta ütlema. Teised lapsed narrisid teda ja alles Tallinnas astus ta kooli, Nikolai Gümnaasiumi teise klassi. Kuid kohe oli selge, et tegemist on terase poisiga, kes näitas üles erakordseid õppetulemusi ning paistis eeskätt silma kergejõustikus ja maadluses, milles oli lausa oma kooli meister. Sport oli Armini hingele lähedane kogu elu jooksul.

Hulk aega hiljem, kui Armin oli juba perega sõjakoleduste eest Saksamaale põgenenud, tehti temaga sealses sõjapõgenike laagris tööintervjuu Austraalia tööandja palvel. Selle intervjuu raportist võis Öpiku iseloomustuse osas lugeda järgmist:

„… hea kehaehitusega, sportlik, vaikne mees, kes näeb tegelikkusest noorem välja … juht, tugev isiksus … meenutab ’buldogi’ nii füüsiliselt kui vaimselt … võiks olla truu sõber ja väsimatu töötaja – igati sobilik sellele erialale …“.

Venna Ernst Juliuse eeskujul lõpetas ka Armin gümnaasiumi kuldmedaliga, kuid pere rahaliste raskuste leevendamiseks andis ta selle emale söögiraha jaoks. Kodus oli Armin emale suurimaks toeks igapäevastes toimingutes – tõi poest kaupa, mistõttu vennad teda „peremeheks“ kutsusid – oli rahuarmastaja ja tark poiss, kellel polnud kunagi sekeldusi karmi isaga.

Huvi fossiilide vastu sai alguse juba varajases lapsepõlves Lontovas elades, kus vanem vend Paul talle kivististe põnevat maailma tutvustas. Sealne mereäär ning pankrannik pakkusid lõputuid võimalusi kivistunud loomakeste otsimiseks ning uurimiseks. Seetõttu oli Armini valik geoloogiahariduse kasuks teatavas mõttes väga loogiline – vaatamata sellele, et tema isa sellisele valikule selgelt vastu seisis ning lootis, et pojast saab korralik luteri pastor. Esimese ilmasõja ajal astus ta Moskva ülikooli, kuid oli sealt sunnitud õige pea rindele minema. Armin oli 20-aastane, kui ta abiellus oma elu armastuse Varvara (Barbara) Potashkoga.

Vasakul Armin Öpik oma armastatud abikaasa Varvaraga (geokogud.info), paremal Varvara lastega (tütar Nora Romoti erakogu)

Armin õppis Tartu ülikoolis geoloogiat ja mineraloogiat ning kaitses mineraloogia magistri kraadi 1926. aastal ja juba paari aasta pärast (1928) ka filosoofiadoktori kraadi. Tema esimesed uuringud keskendusid Eesti ala paleogeograafiale Kambriumis ja Ordoviitsiumis, samuti uuris ta suure huviga Eesti Kambriumi sinisavi.

Petseri ekskursioon mais 1934, osavõtjad puhkusehetkel. Armin Öpik eesreas vasakult neljas (geokogud.info)

Panus geoloogiaharidusse

Pärast doktoritöö kaitsmist tuli Öpikul pidada loenguid petrograafiast, stratigraafilisest geoloogiast, paleontoloogiast ning juhendada paleontoloogia praktikumi. 1930. aastal määrati ta Tartu ülikooli geoloogia ja paleontoloogia õppetooli professoriks ning kuni Eestist põgenemiseni 1944. aasta suvel oligi pea kõikide geoloogia põhikursuste lugemine tema õlgadel. Öpiku loengute hulka kuulusid nii üldise kui ka ajaloolise geoloogia loengud, aga ka paleontoloogia, mineraloogia, kristallograafia, petrograafia kui ka erinevad regionaalgeoloogia loengud. Kõigele lisaks juhendas ta ka praktikume ning õppeekskursioone.

Armin Öpik (vasakul) ja tundmatu härrasmees 1926. aastal rannal seismas. Selgelt torkab silma Öpiku suurepärane füüsis, mille saavutamises mängis olulist rolli ka kooliaegne maadlustreening

Armin Öpik on hinnatuim eesti soost geoloog maailmas. Tema reisid Saksamaale laiendasid Eesti geoloogide rahvusvahelisi sidemeid. Suuresti tänu Öpiku aktiivsusele vahetas TÜ geoloogia ja paleontoloogia õppetool 1937. aastal teadusväljaandeid 112 asutusega üle kogu maailma.

Geoloogiline kasvulava

Armin Öpiku jaoks oli Eesti kivimite ja fossiilide uurimine teatavas mõttes, eriti arvestades tolleaegset pingelist sõjalist olukorda maailmas, geoloogiline kasvulava või ehk lausa hüppeplatvorm. Juba üliõpilasena kogus ta suvistel ekskursioonidel Põhja-Eesti paekaldalt geoloogilist materjali. Eriliselt suurt huvi tundis ta Kambriumi paljandite, aga ka Ordoviitsiumi, eriti just Kukruse lademe (põlevkivi) vastu. Kuigi tema esimesed teaduslikud uuringutulemused jäid käsikirja vormi, siis 1924. aastal avaldas ta oma välitöö materjalidel põhinevad kolm esimest trükist. Juba järgmisel aastal tegi Kaubandus-Tööstusministeeriumi Mäeamet Öpikule ettepaneku uurida Eesti fosforiiti ning toetas teda selles tegevuses ka rahaliselt. Siit edasi järgnesid juba mitmed uurimistööd nii Eestis kui ka näiteks Soomes. Öpiku doktoritöö Osmussaare ja Pakri saarte Ordoviitsiumi uurimisest on aktuaalne veel tänapäevalgi. Juba 1929. aastal valmis Öpikul mitmeaastase pingutava töö viljana esimene mahukas monograafia Kukruse lademe brahhiopoodidest. Just see töö oli vundamendiks, mis tõi talle rahvusvahelise tuntuse. 1930. aastal määrati ta Tartu ülikooli geoloogia ja paleontoloogia professoriks ning geoloogia instituudi ning muuseumi direktoriks. Lisaks panustas ta alates 1932. aastast mitmekülgselt Eesti Looduseuurijate Seltsi tegevusse, olles selle presidendiks kuni 1941. aastani, ning ajakirja Eesti Loodus tegevusse toimetajana. Otse loomulikult ei olnud seegi veel kõik, ta osales lisaks ka Eesti geoloogilise komitee tegevustes nõustajana.

Samas on Johannes Piiper, Heinrich Riikoja ja August Tammekann kirjutanud 7. aprillil 1930. a Öpiku osas järgnevat:

„Heites üldpilku dr. A. Öpik’u teaduslikkude tööde hinnangule peab tunnustama, et dr. A. Öpik’u näol meil on tegemist väga tüseda teadusliku töömehega, kes suure usinuse, oskuse ja visadusega töötab kodumaa geoloogia alal. Suhteliselt lühikese aja jooksul (3 aastat) on ta suutnud publitseerida rohkearvuliste tööde rea, millest eriti kõrgelt tuleb hinnata obolus-vosvoriidi ja Kukruse lademe brahhiopoodide monograafiaid. /…/ Muud [tema] kirjutised kujutavad enam hoogsa töö juures löödud laaste, milles väljendub Öpik’u töötamisele teatud määrani omane tõttamine töö tulemuste avaldamisel, kasvõi esialgsel, fragmenteeritud ja vahest lõpulikult valmimatul kujul. See nähtus on iseenesest negatiivset laadi.“

 

Kuna tal oli kogunenud juba päris paras pagas geoloogilise välitöö kogemust nii Eestis kui Euroopas, liitus ta 1937. aasta Taani ekspeditsiooniga Gröönimaale. Seda ekspeditsiooni juhtis tuntud Taani maadeavastaja Lauge Koch. Ekspeditsioonist võttis Öpiku soovituskirjade alusel osa ka noor Karl Orviku.

Vasakul habetunud Armin Öpik Gröönimaal 1937. a; keskel ekspeditsioonilaev „Gustav Holm“ Hurry Inleti lahe jääs; paremal Taani maadeavastaja Lauge Koch ning Armin Öpik Gröönimaa ekspeditsioonilt naasnutena

Kokku on tema sulest – ja seda sõna otseses mõttes, sest Öpik armastas oma tööde kirjapanekuks kasutada just hanesulge – ilmunud lugematu hulk lühemaid ning pikemaid geoloogilisi artikleid, raamatuid ning populaarteaduslikke teoseid. Hanesule kasutamise kohta ütles Öpik lastele, et see andvat talle hiilgavaid ideid ja mõtteid. 1944. aastaks oli ta juba avaldanud 75 teaduslikku artiklit paleontoloogia alal. Tänu sellele, et tema kodus pandi juba lapsepõlves suurt rõhku keeleõppele, oli ka Öpik polüglott ning kirjutas artikleid nii eesti, vene, saksa, tšehhi, prantsuse kui ka inglise keeles.

Rasked sõja-aastad ja põgenemine kodumaalt

Kui Nõukogude armee vastupealetung II maailmasõja käigus jõudis Eesti aladele, põgenes Armin Öpik oma perega kodumaalt. Esmalt elati mõnda aega Saksamaal Hamburgi lähistel sõjapõgenike laagris, kus peatus samal ajal ka tema vanem vend Ernst Öpik. Ernst oli seal asutanud „Balti Ülikooli“, kus Armin tudengitele geoloogiaharidust andma asus. Samal ajal töötas ta ka Berliinis Saksa Teaduste Akadeemia juures koos Serge von Bubnoffiga, kes oli üks silmapaistvamaid baltisaksa taustaga geolooge, mitmete geoloogiaõpikute autor.

1948. aastal saabus Öpik Austraaliasse, kus asus tööle Melbourne’i ülikooli juures oma esimese tähtsa töö kallal Austraalia geoloogiast kirjeldamaks sealset Siluri paleontoloogiat. Aasta pärast kolis Öpikute pere Canberrasse, kus ta töötas jõudsasti edasi – küll tihti omaenese kulu ja kirjadega – kohaliku paleontoloogia ja stratigraafia uurimise alal. Aastatel 1952–1982 publitseeris ta kakskümmend seitse Põhja-Austraalia Kambriumi ja Ordoviitsiumi kivimeid puudutavat monograafiat ja artiklit. Ta kirjeldas 94 uut perekonda ja 294 uut liiki Kambriumi trilobiiti. Tema panus paleontoloogina on märkimisväärselt suur – võib julgesti öelda, et tegemist on tuntuima eesti soost paleontoloogiga kogu maailmas.

Filosoof ja poeet

Armin Öpiku oskus märgata fossiile sisaldavaid kivimikihte juba kaugelt oli tuntud nii tema kolleegide kui nooremate jüngrite hulgas. Tal oleks justkui olnud „nina“ fossiilikihtide leidmise peale. Kuid lisaks paleontoloogilisele talendile on ta jätnud endast mälestuse ka kui filosoofist ja poeedist. Juba 1919. aastal kirjutas ta esimesed poeemid ning oma elutee lõpupoole hulga Austraalia aborigeenide müütidel põhinevaid poeeme, mis avaldati Kanada ajakirjas Mana. Öpik armastas ka malet, tegeles filoloogiaga, antiikaja uurimisega ning meresõiduga.

Öpikule oli väga oluline olla juhtiv paleontoloog. Ta oli kangekaelne – kord midagi otsustanud, ei suutnud keegi peale ta abikaasa panna teda meelt muutma. Samuti ei suutnud halb tervis ega vilets ilm teda hoida välitöödele minemast. Puhkustel koguti – nagu arvata võib – ikka kivistisi.

Vasakul Öpik koos Jack Cuthbergiga Fitzroy Crossing Innis 1949. a. Keskel Morstone´i jaamas Queenslandis koos juhataja, abikaasa ja töötajatega 1953. a. Paremal Joyce Gilbert-Tomlinsoniga tuhka sõelumas 1953. a (tütar Nora Romoti erakogu)

Kolleegid tundsid Öpikut kui vaikset meest, kes pühendus oma perekonnale ja eelkõige tööle. Ta oli enesekindel ja kriitiline teadlane, kes oli võimeline uuritavatest kivimitest ja fossiilidest välja pigistama kõige varjatumagi informatsiooni.

Armin Öpikule on omistatud nii USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia Walcotti medal, mis on üks hinnatuimaid geoloogia-alaseid autasusid maailmas, kui ka Austraalia Teaduste Akadeemia liikmestaatus 1962. aastast alates.

Armin Öpik Canberras oma perekonna keskel 25.12.1982. Vasakult tütar Nora Romot tütardega ja poja Pauli abikaasa Hilja (tütar Nora Romoti erakogu)

Ja ikkagi Lontovast

Öpiku kohta on tema Tartu ülikoolis õpetamise päevilt Rein Einasto kogutud lookeste hulgast teada järgnev naljakas juhtum:

„Professor A. Öpik hääldas teatavasti vaevaliselt K-tähte, eriti ärritunud olukorras. Kuulanud kord eksamil rumalavõitu keemiaüliõpilast ja lõpuks, kannatuse katkedes, käratanud küsimuse: „…us siis asuvad Eesti suurimad …ipsilademed?“ Tudeng, tajudes oma rumalust, otsustas surra auga: „…or…unis, härra professor!“

Mehe kohta, kes pärineb tollasest imepisikesest, 109 inimesega Lontova asumist Kunda külje all, kellele alushariduse andsid peamiselt ema ning vanemad õed-vennad, kelle pere rahalised raskused rõhusid niivõrd tema hinge, et ta oma koolilõpu kuldmedali emale toidurahaks kinkis, kelle kallid õed-vennad mööda maailma laiali pillutati ning kes ka ise kodumaalt maailma „teise otsa“ pages, kes lapsepõlves tühipalja k-tähe pärast kiusatud sai, on Armin Aleksander Öpiku saavutused geoloogina seda enam tähendusrikkad ning kadestamisväärsed. Tema tahe olla juhtiv paleontoloog, mida tugevalt toetasid ilmselt sünnipärane intelligents, isiklik karisma, perekondlik suur austus hariduse vastu ning aastate jooksul välja arenenud „fossiili nina“, tegid Armin Öpikust tõepoolest tuntuima eesti soost paleontoloogi kogu maailmas.

 

Biograafia

Vasaraga seenemetsas

Armin Aleksander Öpik
24.06.1898–15.01.1983

1898 – sündis 24. juunil Lääne-Virumaal Kunda linnas Lontova asunduses
1910 – astus Tallinna Nikolai Gümnaasiumi, mille lõpetas 1917. aastal
1917 – astus Moskva ülikooli, kuid lahkus juba samal aastal sõjaväeteenistusse astumise tõttu
1920 – opteerus Eestisse ja töötas kuni 1922. aastani kooliõpetajana
1922 – astus Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda, mille lõpetas 1926. a mineraloogia magistrikraadiga
1923 – osales Hendrik Bekkeri välitöödel Irboska ümbruses
1925 – määrati ülikooli geoloogiakabineti ajutiseks abijõuks, kellena juhendas üliõpilaste praktikume
1927 – viibis kaheksakuulisel komandeeringul Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Skandinaavia maades ja Soomes, kus ta töötas peamiselt muuseumides ja geoloogiaasutustes
1928 – luges TÜs kursust „Skandinaavia ja Baltimaade geoloogia“ ning kaitses ka oma doktoriväitekirja ning sai eradotsendi õigused
1935 – kinnitati 28. aprillil Tartu ülikooli nõukogu poolt erakorraliseks professoriks
1940 – kinnitati 26. detsembril ENSV hariduse rahvakomissari poolt Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiakateedri professoriks ja geoloogiakateedri juhataja asetäitjaks
1941 – määrati TRÜ juurde loodud Teadusliku Uurimise Instituudi geoloogia- ja geograafiasektsiooni juhatajaks
1944 – emigreerus Saksamaale
1948 – kolis Austraaliasse, kus elas ja töötas kuni surmani
1983 – suri 84-aastasena 15. jaanuaril Austraalias Canberras  

Kasutatud kirjandus

  • Eesti Looduseuurijate Selts. Planeet Maa: Öpik, Armin Aleksander eesti päritolu geoloog ja paleontoloog. Võrguteavik. Kasutatud 06.11.2020.
  • Glaessner, M.F., Shergold, J.H., Teichert, C. 1984. „Armin Aleksander Öpik: 1898–1983“. Historical Records of Australian Science 6, 267-276.
  • Isakar, M., 2009. „Armin Öpik – Eesti geoloog muutuvas ajas“. Mägi, V. (toim.). Eesti teadlased paguluses. Tallinn, Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 25–40.
  • Leedjärv, L., 2018. „Hingepõhjast välja tunginud teadus: Ernst Öpik 125“. Sirp, 14.12.2018.
  • Mamers, O., 1957. „Kahe sõja vahel: memuaarid“. Stockolm, Spånga Tryckeri, 287 lk.
  • Pilt, E., 2017. „Piknik Kundas“. Tallinna Raamatutrükikoda, 160 lk.
  • Puura, E., 1998. „Eesti geoloog oli edukas nii kodumaal kui Austraalias“. Postimees, 21.06.1998.
  • Öpik, O., 1997. „Teekond, mis algas Kundas (mälestused)“. Oil Shale, 207 lk.

Autor

Kairi Põldsaar
geoloog
Tartu Ülikooli geoloogia osakond

Toimetanud Sander Olo ja Aivo Averin 
Eelmine
Onu Paul
Järgmine
Kivististe kuninganna

Vastused puuduvad

Email again: