Kivististe kuninganna

Veel enne kui asuda Elsa Rosensteinist lähemalt rääkima, teen suure kummarduse ühele teisele silmapaistvale naisgeoloogile – Tartu ülikooli loodusmuuseumi praegusele peavarahoidjale, entsüklopeediliste teadmistega ning suure entusiasmiga Mare Isakarile. Mare on oma kunagisest eelkäijast muuseumitööl – Elsa Rosensteinist – kirjutanud suurepärase ja väga põhjaliku elulooartikli (2006). Sellest artiklist on olnud suur abi ka siinse lühikese kokkuvõtte kirjutamisel.

Päris algusest

Elsa sündis 22. aprillil 1907. aastal Dnepri jõe äärses Kronau asunduses Ukrainas. Ajalooline Kronau paikneb umbes 300 kilomeetrit Odessast ida pool. Selle koha põnev ajalugu viib meid 1869. aastasse, kui esimesed sisserändajad naabruses asuvast Tauria kubermangust seadsid ennast siin kandis mugavamalt sisse ning panid aluse esmasele külakeste kogumile. Üsna pea õitsesid siin ettevõtlus ning kaubandus ja raha voolas järjest kasvavasse linnakesse. 19. sajandi lõpul tegutsesid siin väike õlletehas, kaks veiniladu, apteek, kool ja kaks saeveskit. Hiljem lisandus ka auruveski ning 1916. aastal avati linnakest läbiv raudteeliin.

Kaubanduslik aktiivsus meelitas ümberkaudsetrosenstest kubermangudest kohale hulgaliselt hooajatöölisi, kellest osad asutasidki ennast ajapikku linna alaliselt elama. Kronausse tekkis seeläbi neli kogukonda: ukraina, saksa, vene ja juudi kogukond. Rahvuste segunemise tulemusena tekkisid paljud segaperekonnad, peamiselt vene-juudi ning ukraina-saksa juurtega. Sellise ajaloolise taustaga saame ilmselt seostada ka Elsa Rostensteini emapoolseid juuri.

Kronaud tänapäeval enam kaardilt ei leia – see algselt saksa päritolu asukohanimi muudeti tsaari ukaasiga 1915. aastal Vysokopillya’ks (ukraina keeles Високопілля). Praegu ei saa rääkida endisest hiilgusest, sest linnakeses elab vaid 3942 inimest.

Sellestsamast Kaiserthali asundusest, millest välja rännanud panid aluse Kronau asumile, oli pärit ka Elsa ema Eugenie Rosenstein, neiupõlvenimega Bischeler. Elsa isa Voldemar Engelhardt Rosenstein oli Eesti päritolu arst. Ilmselt tutvusid nad millalgi 1897.-1900. aastatel, kui isa töötas Odessa evangeelse luterliku koguduse haiglas arstina. Elsa vanemad abiellusid 1905. aastal.

Pole teada, millal täpselt perekond Eestisse elama asus. 1923. aastal aga oli Elsa igatahes juba kohal. Sel aastal lõpetas ta Paide Saksa eraühisgümnaasiumi ja omandas samal suvel Pärnus õpetajate ettevalmistuskursustel saksa keele aineõpetaja (koduõpetaja) kutseõigused. Samast ajast ja kohast (1923, Pärnu) pärineb ka teade Elsa Rosensteini leeritamisest. Sellest võib järeldada, et perekond pages oma kodukohast Eestisse bolševike võimuletuleku järgselt 1917. või 1918. aastal, enne Vabadussõja puhkemist või pigem siiski pärast Tartu rahu sõlmimist, mil Tartu rahu ühe punktina opteeriti endise tsaaririigi Eesti päritolu kodanikke, kes soovisid uut elu alustada Eesti Vabariigis. 5. novembril 1928. aastal Tartu linna 1. jaoskonna politseikomissari poolt välja antud tunnistuses on Elsa Rosensteini rahvuseks märgitud eestlane, kuigi ta kasvas üles saksakeelses peres ning ka kirjavahetus Järva-Jaanis elavate vanematega toimus saksa keeles. Arhiiviandmetele tuginedes olid Elsa isal Voldemar Rosensteinil Eesti juured, mis olid aga aja jooksul perekonna karjääriredelil ülesliikumisel teadlikult saksastunud. Elsal, vastuoksa, sattunud Eesti Vabariigis noore teadlasena erinevate valikute olukorda, oli kasulik oma riigitruudust ka vastavalt deklareerida.

Elsa tööd ja tegemised

Elsa Rosenstein on kahtlemata 1930. aastate üks Eesti tuntumaid Siluri kivististe uurijaid. Kuid peale kivististe paelusid teda ka Siluri lademete litoloogia ja stratigraafia. Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda geoloogia erialale astus ta juba 16-aastaselt (1923. aastal) ning olles ennast siin mugavalt sisse seadnud, asus innukalt ka geoloogiliste uuringute kallale. Tema esimeseks ülesandeks sai 1927. aastal alustada geoloogilisi välitöid Järvamaal – eeskätt Siluri ladestu ning spetsiifilisemalt just Raikküla, Juuru ja Adavere lademete kallal. Neid lademeid uuris ta ühtepanu mitu aastat jutti – liikudes järjest lääne poole kuni Haapsalu ja Hiiumaani välja.

Mitmete aastate vältel välitöödel kogutud materjalide põhjal kirjutas Rosenstein kolm tööd: ühe geograafias ja kaks geoloogias. Kõik need kirjatükid teenisid I auhinna. Esimene töö oli 1928. aastal valminud Kassari saare maastikuline uuring, mis sisaldas lisaks tekstiosale ka 62 fotot, hulgaliselt skeeme ning 12 läbilõiget, mis kõik kirjeldasid Kassari loodust, maastikku ja kohaliku arhitektuuri iseärasusi. Teised kaks auhinnatööd käsitlesid Alam-Siluri lademete levikut ning kivimilisi-fossiilseid iseärasusi.

Ülikooli lõpetas E. Rosenstein 20. veebruaril 1931. aastal cum laude. Ka Rosensteini magistritöö käsitles, üsna ootuspäraselt, just Siluri ladestut – töö teemaks oli „Borealislubjakivide mikrofüsioloogia“. Töö retsensioonis kirjutas prof Armin Öpik:

„Töö koosneb 69 leheküljest, kolmest skeemide tabelist ja 30-st mikrofotost ning on hoolega läbi viidud. Lubjakivi uuriti eriti struktuuriliselt, kusjuures mainimist väärib eriti kivimite üksikute faaside, nagu dolomiidid ja kaltsiidid kvantitatiivne määramine graafiliselt ning terrigeense ja lahustamata ainese määramine Atterbergi meetodi järgi. See hästi õnnestunud ja iseseisev teaduslik töö on täitsa kohane magistriastme taotlemiseks.“

Komisjoni ees vastas ta „tabavalt kõikidele küsimustele, avaldas häid teadmisi ja oskust teaduslikkude küsimuste käsitamises“ ning tunnistati seega magistriastme vääriliseks.

Nii oma auhinnatöödes kui ka magistritöös kasutas ta Alam-Siluri karbonaatkivimite mineraalse koostise määramiseks ihkliistaku (õhiku) valmistamise meetodit. Selle meetodi kasutamisel oli võimalik suhteliselt kergesti määrata dolomiidi hulka lubjakivis, mis on lubja põletamisel (lubjatööstuses) olulise tähtsusega. Tema suur huvi Siluri fossiilide vastu andis ka loorbereid: nimelt kogus ta välitööde käigus Juuru lademe merglikihtidest omapärase fossiili murdosi, mis hiljem osutusid dendroidse graptoliidi Inocaulis’e kui selle perekonna vanimaks tuntud esindajaks Alam-Silurist. Tema artikkel sellest esmasleiust jäi trükis ilmumata.

1938. aasta 1. aprillist sai ta ajutise abijõu koha geoloogia instituudi ja muuseumi juurde palgaga 105 krooni kuus. Seda töölepingut pikendati samadel tingimustel veel kolm korda ning alates 1. aprillist 1940 tõsteti palka 135 kroonini kuus. Geoloogia instituudi juhataja prof A. Öpik pöördus matemaatika-loodusteaduskonna dekaani kaudu ülikooli valitsuse poole palvega tõsta ajutise abijõu mag Elsa Rosensteini palk 150 krooni peale, tõsteti aga ainult 135 kroonini. Öpik rõhutas, et Rosenstein pole „mitte ainult korralikult täitnud kõik temale pandud ülesanded, vaid ka ise avaldanud instituudile kasulikku initsiatiivi, pealegi töötab ta teaduslikult.“

Kui 1944. aasta augustis jõudsid Tartusse punaväed, oli Rosenstein Eestist juba lahkunud, suure tõenäosusega juuni lõpus, sest viimane tema poolt allkirjastatud dokument kannab kuupäeva 13. juuni 1944. Temast jäi geoloogia kateedrisse ja muuseumisse maha hulgaliselt fotosid ja klaasnegatiive ning ajalooarhiivi palju dokumente, sealhulgas ka mitu isiklikku kirja. Nendega tutvumine on loonud temast ettekujutuse kui elurõõmsast ja andekast inimesest, keda ümbritsesid sõbrad, perekond ja huvitav töö. Ta oli väga hea joonistaja ja andunud fotograaf. Tema fotodest moodustavad peaaegu võrdse osa kivifotod ja isiklikud fotod eluolust esimeses Eesti Vabariigis. Arstitõendist, mille ta esitas ülikooli tööle asudes, selgub, et ta oli terve ja füüsiliselt arenenud ning fotode põhjal otsustades lühikest kasvu.

Saksamaal jätkas Rosenstein oma karjääri arstina, töötades peale lõpetamist Müncheni ülikooli kliinikus ning hiljem eraarstina Bad Reichenhallis. Kahjuks ei ole midagi teada Rosensteini surmaajast ega ka sellest, kuhu ta maetud on.

Heal lapsel mitu nime

1977. aastal kirjeldati maailma juhtivas paleontoloogia ajakirjas Palaeontology uut kivistist — trilobiidiliik Struszia nimetati Elsa Rosensteini nime järgi. See au sai talle osaks selle eest, et ta 1941. aastal käsitles esimesena maailmas enkrinuriidsete trilobiitide peakilbi keskosas asetsevate kühmukeste korrapärast asetust ja soovitas seda nende süstemaatikas kasutada.

Rosensteini auks on nimetatud lisaks eelpool kirjutatud Inocaulis rosensteiniae`le kaks uut kivististe perekonda: käsijalgsete ehk brahhiopoodide perekond Elsaella ja trilobiidi perekond Elsarella, ning teisi erinevate kivististe liike: stromatopoor Pachystylostroma rosensteinae, brahhiopood Dalmanella rosensteinae, ostrakood Kiltsiella rosensteini.

Elsa Rosenstein oli esimene naissoost geoloog ja paleontoloog Eestis, kelle tööd ja tegemised vajavad kahtlemata palju suuremat tähelepanu ning tunnustamist kui seda neile siiani on omistatud. Seetõttu on ainult aus ja asjakohane nimetada teda Eesti kivististe kuningannaks – kõigi hilisemate nais- ja, miks ka mitte, meespaleontoloogide eeskujuks.

 

Biograafia

1907  sündis 22. aprillil Kronaus Hersoni kubermangus Ukrainas
1923  lõpetas Paide saksa eraühisgümnaasiumi
1923–31  õppis Tartu ülikooli loodusteaduskonnas geoloogiat
1931–38  õppis Tartu ülikooli arstiteaduskonnas
1933  omandas loodusteaduste magistrikraadi Tartu ülikoolis
1938–43  oli Tartu ülikooli geoloogiakabineti ja muuseumi abiõppejõud
1941        kaitses Müncheni ülikoolis meditsiinidoktori kraadi
1944        kolis Saksamaale, kus töötas Müncheni ülikooli kliinikus asearstina ja hiljem eraarstina Bad Reichenhalli

 

Kasutatud kirjandus

• Aaloe, A. 2016. Eesti geoloogia biograafiline teatmik. Tallinn, Eesti Geoloogia Selts, 287 lk.
• Isakar, M. Elsa Rosenstein – Eesti esimene naisgeoloog. Tartu Ülikooli Ajaloo Küsimusi XXXV, Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2006, lk 66–79.
• SARV: Eesti geokogude infosüsteem

Autor

Kairi Põldsaar
geoloog
Tartu Ülikooli geoloogia osakond

Toimetanud Sander Olo, Siim Veski ja Aivo Averin