Õpetaja

Artur Luha (1892–1953)

Artur Luhast lugu kirjutama hakates mõtlesin pikalt, kuidas päris algust teha. Siinkirjutaja isiklik austus ja imetlus selle markantse Eesti geoloogi vastu on nii suur, et algatuski näis vajavat midagi eriti suurejoonelist. Kui tänapäeval veel toimuks kirjutamine n-ö käsitsi ja mitte arvutiekraanil, kus backspace-nupuga saab untsu läinud ridu lihtsa vaevaga kustutada, siis oleks praeguseks laua ümbrus täis kokku käkerdatud paberinutsakute mägesid. Protsessi käigus tekkis suur sümpaatia ja mõistmine Eduard Vilde loodud Ludvig Sanderi tegelaskuju suunas, kes oli umbes samasuguses hädas, sest ka temal „ideid oli, oo jaa, ja veel kui kauneid. Aga kui katsusin neid raamatusse kinnitada, siis kuivasid teised kokku kui veest võetud millimallikad.“

Seetõttu alustan seda lugu hoopis ühe teise kuulsa kirjaniku teosega ja silmapaistva geoloogiga paralleele vedades: „… kui Karl Orviku 1915. aasta sügisel isaga Rakvere Virumaa Poeglaste Reaalgümnaasiumisse astus, olid tunnid juba alanud ...“ Tollel hetkel ei teadnud veel ei väike Karl ega ka tollane agar Tartu ülikooli tudeng Artur Luha, et nende teed juba viie aasta pärast ristuvad ning et sellest kohtumisest kujuneb oluline moment geoloogia ajaloos. Ja tegelikult ei olegi vahel enamat vaja kui ühte huvilist Õpilast ja innustunud Õpetajat, et ajalugu teha. Nimelt valiti 1920. aastal Artur Luha direktori kohusetäitjaks selles koolis, kus õppis noor Orviku. Loodusloo tundide andmise kõrvalt hakkas Luha väga innukalt läbi viima kooli naturalistide huviringi, mille aktiivne osaline ka Orviku oli. Just see kokkupuude on märgilise tähtsusega, sest Karl Orviku – hilisem silmapaistev geoloog, akadeemik ning Eesti XX sajandi üks suurkujudest – on ise tunnistanud, et tema elukutsevalikul oli just naturalistide ringil väga oluline osa. Vast ehk oleks nii mõnigi asi teisiti olnud, kui seda kohtumist poleks olnud – aga võib olla ka mitte –, samas on ütlemata ilus mõelda, et üks kordumatu Õpetaja oligi see põhiline innustus ja toetaja, kes aitas ühel Õpilasel õige tee valida ning seetõttu ka ise Õpetajaks ja Õpetlaseks saada. 

Keila poiss ja GAGikas

Veel ülemöödunud sajandi keskpaiku oli Vaivara vaene ja mahajäänud maanurk. Teoorjus surus rängasti. Olukorra raskusest annavad märku 1816. ja 1858. aastatel Utrias ja Auveres aset leidnud talurahva ülestõusud. Väidetavalt oli hilisemate rahutuste juhiks (1880. aastatel) Perjatsi koolmeister ja vallakirjutaja Heinrich Luha (ka Hindrik Luhha (1852–1923)). Jah, just, tegemist on noore ja agara mehega – Artur Luha tulevase isaga. Vana Luha oli Vaivara vallakirjutaja ning kihelkonnakooli esimeseks õpetajaks. Kooli rajas 1869. aastal parun Konstantin von Korff Vaivara Sinimägede lähedale ning see tegutses ühtekokku 69 aastat. 

Vaivara kihelkonnakooli auks, mille esimeseks õpetajaks oli Artur Luha isa Heinrich Luha, on püstitatud mälestuskivi, koolimaja ei ole säilinud

Heinrich Luha oli Vaivara kihelkonnakooli õpetaja pikka aega – umbes 20 aastat. Seejärel ostis Luhade pere Keila lähedal Lehola külas Orisküla talu. Selles talus nägi 9. juulil 1892. aastal ilmavalgust väike Artur. Ilmselt osteti talu juba vähemalt 3-4 aastat varem, sest Tallinn on märgitud ka Arturi vanema õe Martha Adele (1889–1974) sünnipaigaks. Samas oli Arturil ja Martha Adelel veel vanemaid õdesid-vendi (Edgar Leonhard Jakob, 1880–1905; Osvald Joosep, 1882–1884; Else Marie, 1885–1969; Voldemar Kaarel, 1887–1888), kelle sünnipaigaks on märgitud Vaivara.

Arvo Rõõmusoksa foto (1982) Orisküla talust Lehola külas – Artur Luha sünnikohast

Selles talus veetis väike Artur oma esimesed 10-11 eluaastat. Siin sai ta isa Heinrichi hoole all alushariduse ning müttas, nagu igale selles vanuses marakratile kohane, koduümbruse võsades ja nurmedel. 1903. aastal kolis Luhade perekond Tallinna ning Artur asus õppima Nikolai I Gümnaasiumisse, mis praegu on tuntud Gustav Adolfi Gümnaasiumina (GAG). On märkimisväärne, et just GAGist on tulnud terve rida silmapaistvaid teadlasi ning ka tuntud geolooge. Lisaks Artur Luhale on n-ö GAGikad veel sellised hilisemad Eesti geoloogia suurmehed nagu Ago Aaloe, Valdar Jaanusson, Dimitri Kaljo, Ralf Männil, Arvo Rõõmusoks, Carl Friedrich Schmidt ja Armin Öpik. Nikolai I Gümnaasiumis antava hariduse tase oli juba noil aegadel kõrge, kõrge oli ka Arturi õpiedukus – kooli lõpetas ta ei vähema kui kuldmedaliga. 

Esimene ekspeditsioon ja teadustegevus

Peale gümnaasiumi edukat lõpetamist astus Luha Tartu ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonda loodusteadusi õppima ning huvitus üsna kohe ka teadustööst. 1915. aastal (samal ajal kui Karl Orviku Rakvere Poeglaste Gümnaasiumisse astus) võttis Luha osa zooloogiaprofessor Konstantin Saint-Hilaire’i korraldatud zooloogilisest ekspeditsioonist Valgele merele. Tegemist oli erakorralise ekspeditsiooniga, mis leidis aset, kuna algselt planeeritud geoloogiline ekspeditsioon jäi sõjategevuse tõttu ära. Saint-Hilaire oli üldiselt n-ö ülepeakaela korraldatud ekspeditsioonide vastu, vastuseisu süvendas ka sõjaolukord, kuid vastavalt üliõpilaste soovile sai see retk siiski teoks. Välja sõitis 14 inimest, nende hulgas innukas tudeng Artur Luha. Kohalesõit oli üldise sõjategevuse tõttu vaevarikas. Valgemere lääneosas asuva Kovda jõesuudme ja lahe äärde jõudes keelati uurijatel igasugune fotografeerimine ja mõõtmine lahel. Mõõtmise keelustamine oli eeskätt turvalisuse kaalutlustel, kuna Valges meres olid miinid. Töid sai teha vaid n-ö silma järgi.

Valge mere rannikul Kovda jõe suudmes asub väike samanimeline idülliline külake, mis suure tõenäosusega on püsinud umbes samasugusena kui ajal, mil Artur Luha 1915. aastal selles piirkonnas ekspeditsioonil käis

Juba kaks aastat hiljem uuris Artur Luha Looduseuurijate Seltsi ülesandel Kasaritsa järvi Haanja kõrgustiku põhjanõlval. Umbes samal ajal, kui ta järve ümbruse metsades müttas, uuringuvaatlusi tegi ning geoloogilisi šurfe kaevas, istus sama järve ääres molberti taga ka kuulus Eesti kunstnik Konrad Mägi, käes pintsel, ning kandis lõuendile lummavalt kauni järvevaate.

Kasaritsa järv. Konrad Mägi õlimaal 1916.-1917. aastast

Lisaks suurele huvile teadus- ja õppetöö vastu tegutses Luha aktiivselt ka Eesti Üliõpilaste Seltsis – toimetas väljaandeid, lõi eestikeelset teaduslikku terminoloogiat ning palju muud. Ühesõnaga, võib julgesti öelda, et ta võttis ülikoolielust kõike mis võtta andis ja seda kõige positiivsemas võtmes.

Saksa okupatsiooni raske periood

1918. aastal lõpetas Saksa okupatsioon veneaegse ülikooli tegevuse ning elu läks oluliselt keerulisemaks. Luha siirdus elatise teenimiseks Rakvere Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumi loodusloo õpetajaks.

Rakvere Eesti Haridusseltsi koolihoone ehk õpilaste sõnutsi lihtsalt „tikukarp“, kus väidetavalt tegutses Rakvere Tütarlaste Gümnaasium (SA Virumaa Muuseumid foto)

Selles koolis tegutses ta vaid aasta ning siitki tuleb maha lahutada kolm kuud, mil ta oli sõjaväkke mobiliseeritud. Järgmisel aastal valiti ta juba Rakvere Poeglaste Gümnaasiumi direktori kohusetäitjaks ning ta hakkas ka selles koolis andma loodusõpetust. Oli kohe selge, et tegemist on suurepärase – võibolla lausa sünnipärase – õpetajaga, sest õpilased armastasid ja austasid teda väga. Hilisema silmapaistva geoloogi ja akadeemiku Karl Orviku sõnade kohaselt oli just Luha see, kes pani kooli naturalistide ringi elama.

Samal ajal kui Artur Luha Rakvere Gümnaasiumis õpetajaks oli, abiellus ta jõuluõhtu eel, 23. detsembril Anna Jürgensoniga. Abielust sündisid kaksikud Liis ja Hendrik (1926) ja Ilmari-Artur (1930).

Vaatamata sõjategevusele ning üldisele kitsikusele, oli Artur Luha igal pool ja alati aktiivne ning edumeelne. Seoses üldiste muudatustega riigikorralduses pidi Rakvere linn tegelema ka uute probleemidega haridusvallas. Näiteks oli Asutav Kogu vastu võtnud määruse, mille kohaselt kehtestati koolikohustus 9–14aastastele lastele nelja õppeaasta ulatuses ning ees seisis üleminek kuueklassilisele koolikohustusele. Samas püüti läbi viia ka mitmeid kahtlase väärtusega tehinguid – näiteks kaotati Rakvere naisgümnaasiumis numbriline hindamine ning kevadised eksamid. Aastaid hiljem meenutas Artur Luha, tollane Rakvere Poeglaste Gümnaasiumi direktor, et palju tegi muret ruumipuudus ning raske oli leida gümnaasiumiõpetajaid, eriti just keele-, laulmis- ja võimlemisõpetajaid. Luha töötas Rakveres vaid kolm aastat, ent suutis sel raskel ajal palju ära teha. Tollaste gümnasistide mälestustes on kirjas:

„Kõikumatu rahuga lahendas ta (Artur Luha) kõik küsimused neil keerulistel aegadel, mil loodi eesti gümnaasiumi. Tema ise puutus kõikjale ja õpilastel oli alati ligipääs tema juurde.“

Lisaks erinevate väljakutsete lahendamisele koolielus jagus Luhat tõesti kõikjale. Nimelt oli linnal hädasti vaja rahvamaja. Ärksamad linlased eesotsas Jakob Liiviga asutasid mõisahoone ning pargi hooldamiseks seltsi. 9. mail 1920 toimunud Rakvere Rahvamaja Seltsi asutamiskoosolekul valisid uue seltsi 69 liiget seltsi juhatusse linnapea Jakob Liivi, volikogu esimehe ning tulevase linnapea Heinrich Aviksoni (Aviksoo), maavanema Mihkel Juhkami, maakonna haridusosakonna juhataja Ernst Rosenbergi (Raatma) ja poeglaste gümnaasiumi direktori Artur Luha. Enam esinduslikumat koosseisu ühe linna rajatava uue seltsi etteotsa olnuks raske leida.

Tagasi ülikooli

Alles 1922. aastal avanes Artur Luhal viimaks võimalus lõpetada oma ülikooliharidus. Ta võttis heal meelel vastu geoloogia kabineti tollase juhataja Hendrik Bekkeri kutse tulla kabinetti assistendiks ning aasta lõpuks olid samas ära antud ka kõik vajalikud eksamid ülikooli lõpetamiseks. Järgmise aasta maikuus esitas ta juba oma kandidaaditöö Eesti Ordoviitsiumi brahhiopoodidest ning temast sai ametlikult geoloog.

Siit edasi järgnes Luha väga kindlalt oma tähele – selleks oli teaduslik tegevus (võibolla isegi igasugune tegevus) geoloogia valdkonnas. Et aga leib laual oleks, siis teenis ta elatist lisaks ka Tartu Õpetajate Seminaris loodusloo õpetajana ning kirjutas selle kõrvalt oma doktoriväitekirja.

1924. aastal algasid Saaremaal välitööd koos Hendrik Bekkeriga, eesmärgiks Siluri kivimite uurimine. Tööd algasid innukalt, kuid katkesid ootamatult 1925. aastal Hendrik Bekkeri surma tõttu. See oli tõsine kaotus Luhale, sest Hendrik Bekker ei olnud talle mitte lihtsalt kolleeg, vaid ka väga hea sõber. Lisaks langes kohe Luha õlule meeletu koormus – tuli üle võtta nii kateedrijuhataja kohustused kui ka mitmete Bekkeri ainete lugemine lisaks enda ainetele. Taas lõid välja Luha suurepärased isikuomadused, entusiasm kõige vastu, mis ta ette võttis ja fantastilised organisatoorsed võimed. Ta luges paljusid põhiaineid, viis läbi iganädalasi praktikume, korraldas õppeekskursioone ja tegutses kateedri majandamise vallas. Ja just nagu sellest veel vähe oleks – ta jätkas suviti ka Saaremaa ja Muhu geoloogiliste uuringutega ning juhatas ka veel Õpetajate Liidu ekskursioonijaama Toilas (1925), Irboskas (1926) ja Saaremaal (1927).

Grupipilt: Õpetajate Liidu ekskursioonijaam II Saaremaal. Teises reas vasakult paremale alustades kolmandast: Gustav Ränk, Mihkel Härms, Artur Luha, Edgar Kant, Paul William Thomson

1927. aastal tegi Saaremaal Kaali kraatriväljal uuringutöid geoloog Ivan Reinwald. Tema peamiseks huvialaks olid maavarad, kuid suurima tuntuse saavutas ta just Kaali kraatrivälja uuringutega. Tema puurimistööde ning uuringute tulemusena selgus, et Kaali järv kui ka selle kõrvalkraatrid tekkisid raudmeteoriitide kokkupõrkamisel maapinnaga. Tal võttis küll 10 aastat aega, et oma seisukohti põhjendada meteoriiditükkide leidmisega, kuid 1937. aastal sai Kaali süvikust maailmas teine teaduslikult tõestatud meteoriidikraater. Neist 1927. aasta puurimistöödest võttis osa ka Artur Luha.

1929. aastal külastas Luha viimast korda enne doktoritöö valmimist Saaremaad. Ja nüüd juhtus midagi suurt ja olulist. Nimelt avastas ta Himmiste-Kuigu paemurrust ühe dolomiitplaadi, millel oli mitukümmend lõuatu (Agnatha) fossiili. Osa neist olid säilinud perfektselt. Tegemist oli uue liigiga, mis tema auks nimetati Coelolepis luhai’ks. Hiljem küll selgus, et seda liiki oli sajandi võrra varem nahahambakeste järgi kirjeldanud Christian Pander, kuulus baltisaksa zooloog ja paleontoloog, nimetades liiki Phlebolepis elegans’iks. Kuid Luha leitud eksemplar on vaatamata sellele ainulaadne ning on fotona leidnud tee paljude paleontoloogiaõpikute vahele.

Artur Luha kogutud dolomiidipala paljude lõuatute kalade fossiilidega Saaremaalt Himmiste-Kuigu paemurrust (geokogud.info)

1929. aasta sügisel, kohe pärast doktoriväitekirja „Stratigraafilised uurimised Saaremaal, Muhus ja naabruses asuval mandril“, viibis Luha pikalt tööreisidel Rootsis ja Norras. Reisiaruandes kirjutas Luha oma töö kohta järgnevat:

„Võis veenduda, et kivististe rikkus ja mitmekesisus on nii meil kui ka Gotlandil ja Norras palju suurem, kui see on seni kirjanduses kajastunud, nii et tarvilikuks osutub pea kõigi fossiilirühmade uudne läbitöötamine ja võimalikult üle kõigi kolme ala.“

Artur Luha uuringud ja teadustöö Eesti Siluri osas on märgilise tähtsusega. Ta on üldse üks esimesi, kes nii põhjalikult on seda piirkonda käsitlenud. Tõsisem Siluri uurimine läks lahti alles paarkümmend aastat hiljem. Tema doktoritöös on avaldatud ka esimesed geoloogilistel eesmärkidel tehtud fotod Saaremaa ja ümbritsevate alade paljanditest. Seda suurt uurimistööd silmas pidades leiame Saaremaalt Orissaare maantee äärest ühe suure rändrahnu, mille poole viitab silt „Võlupe rändrahn“. See kaunis kivi kannab Eesti Looduse Infosüsteemis (EELIS) ka nimetust „Artur Luha rahn“. Kui järgmine kord Saaremaale satute, siis käige kindlasti vaatamas. See kivi ei ole mitte asjata Artur Luha järgi nimetatud – seda kivi on Luha ise 30ndatel aastatel kirjeldanud.

Võlupe rändrahn ehk Artur Luha rahn asub Leisi – Karja-Roobaka – Orissaare teeristist 0,6 km põhja pool, Orissaarde viiva tee äärsel rannaniidul, teest umbes 100 m kaugusel

Edasi, ikka edasi – ei sammukestki tagasi

Pärast Henrik Bekkeri surma jäi vabaks geoloogia professori koht. Uus professor tuli valida kahe andeka geoloogi vahel – nendeks olid kauaaegsete teenetega Artur Luha ning noor ja väga andekas Armin Öpik. Ülikooli kogu salajasel hääletusel 1930. aasta mais sai Öpik võrdselt 14 poolt- ja vastuhäält, Luha aga 15 poolt- ning 13 vastuhäält. Hääletuse tulemused pidi kinnitama tollane haridusminister Jaan Hünerson, kes aga vaatamata ülikooli hääletuse tulemustele kinnitas professori ametisse Öpiku. Selline asjade käik andis Luhale suure emotsionaalse kui ka teadusrahalise hoobi. Ta tegutses mitu järgnevat aastat eradotsendina, siis ülikooli sekretärina (1932–1938).

Artur Luha elus sai murranguliseks 1938. aasta, kui ta kutsuti tööle vast loodud Majandusministeeriumi Mäeameti Geoloogilise Komitee geoloogiks. Siin sai ta täiel rinnal hakata oma energiat ja organisatoorseid võimeid rakendama. Ta juhendas pinnakatte kaardistamist, fosforiidi uurimist, puurtöid ja kohanes üldse väga kiiresti rakedusgeoloogiliste uuringutega.

Sedasi sai temast esimene ja ainus kodanliku Eesti riigiteenistuses olnud geoloog. Ka sellel ametipostil ei saanud ta kaua tegutseda, sest 1940. aastal vallutas Punaarmee Eesti ning detsembris komitee likvideeriti. Luha „liigutati“ edasi Eesti NSV Tööstuslike Uurimuste Instituudi geoloogiaosakonna juhatajaks. 1945. aastal moodustati Tartu ülikooli juurde kolm kateedrit: üldise geoloogia ja geomorfoloogia, mineraloogia ja stratigraafia ning mineraloogia ja petrograafia kateedrid. Esimese juhatajaks sai prof Karl Orviku, teise ette kutsuti professori kohusetäitja Artur Luha ning kolmandat hakkas juhtima dotsent Evald Möls. Hiljem moodustasid need kolm kateedrit omaette geoloogiaosakonna. Kuigi Luha oli äärmiselt erudeeritud õppejõud ning tudengite poolt väga kõrgesti austatud, raskendas tema tööd oluliselt pidev Tallinna vahet sõitmine, kus tuli samuti juhtida Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituuti ning anda ka loenguid Tallinna Tehnikaülikooli juures.

1946. aastal valiti Artur Luha esimese Eesti geoloogina Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemikuks. Siit edasi tegutses Luha jätkuvalt aktiivselt nii hariduse kui ka Teaduste Akadeemia tegevuse organiseerimisel.

Samal aastal (1946) ilmus trükist üks tema väga olulisi teoseid „Eesti NSV maavarad“, mis on tänaseni ütlemata oluline ülevaade siinsetest maapõuerikkustest. See on sisukas kokkuvõte tema Geoloogia Komitee aegsetest rakendusuuringutest. Loomulikult on Luha sulest ilmunud veel teisigi olulisi teoseid, teiste hulgas näiteks Saaremaa ja Muhu geoloogiline kaart, mis ilmus koguteoses „Eesti“ „Saaremaa“ köites. Samuti tegi ta ainuisikuliselt algust Eesti geoloogilise aluskaardi koostamisega juba enne sõda. Seda tööd viidi jõudsasti edasi pärast teist maailmasõda terve rea tublide geoloogide poolt.

Arvo Rõõmusoks, kelle artikkel „Professor Artur Luha“ on olnud aluseks siinsegi artikli kirjutamisel, meenutab oma õpetaja loenguid kui „teaduslikult täpseid, emotsionaalselt haaravaid ja meisterlikult esitatud Eesti aluspõhja geoloogia loenguid.“

Tartu ülikooli geoloogia ja geograafia I kursuse üliõpilased ekskursioonil Kostivere karstialale 1946. aastal. Esireas vasakult teine prof Luha, temast paremal prof Orviku. Lisaks leiab fotolt veel ka tollased GAGikad Arvo Rõõmusoksa (Luha kõrval vasakul), Ralf Männili (kolmandas reas vasakul) ja Dimitri Kaljo (neljandas reas vasakul)

Artur Luha emeriteerus ning loobus õppetööst 1951. aastal seoses halvenenud tervisega. Ta suri vaid 61aastasena 29. detsembril 1953. aastal Tallinnas. Teda meenutati „tagasihoidliku ja erakordselt delikaatse inimesena ning armastatud õppejõuna, kes igati soodustas geoloogiahuviliste noorte teadustööd.“

Need 1953. aasta septembris Ago Aaloe poolt tehtud kaks fotot Artur Luhast on viimased teadaolevad jäädvustused sellest Eesti geoloogia suurmehest. Parempoolsel fotol Artur Luha koos noore Dimitri Kaljoga (geocollections.info)

Artur Luha – Õpetaja suure algustähega

Artur Luha oli ja on Eesti geoloogia ajaloo üks olulisemaid figuure. Tema karisma, innukus, energia on enneolematud. See, kuidas teda jätkus igale poole, ilma et ta oleks ennast kusagil peale surunud, kellelegi varbale astunud, kellestki „üle sõitnud“, nagu tänapäeval öeldakse, annab vaid tõestust sellest, et ta oli aus ja vaga mees. Tema innustused õpilaste osas, õpetused ja juhatused eluteele – see kaigub ju läbi kõigest, mis tema kohta on kirjutatud. Jääb mulje, et Henri Laksi kirjutatud laulu „Õpetaja“ sõnad just nagu viitaks temale: „Oli kõhn ja vaikne mees, tasane ja karm. Tuli põles silmades, hinges põles arm.“ Kuigi ilmselt pidas Laks siiski mõnda teist õpetajat silmas selle laulu loomisel, käivad need sõnad selliste õpetajate kohta, keda tuleks alati kirjutada suure algustähega – Õpetaja. Ka Artur Luha oli Õpetaja – kõige suurema algustähega, mis üldse võimalik.

1950. aasta lennu lõpetajad koos õppejõududega. Üks viimaseid lende, kellel oli au ja rõõm Artur Luha loenguid kuulata. Ees vasakult prof Karl Orviku, lõpetaja Asta Oraspõld, prof Artur Luha, lõpetaja Meeri-Meralda Ilves, dotsent Evald Möls. Tagareas lõpetajad Helgi Rästa-Kessel, Erika Jürgenson, Jaan Kelpmann, Erna Lõokene ning vanem-õpetaja Leonidia Orviku

Biograafia

Artur Luha
27.06.1892 – 29.12.1953

1892 – sündis 27. juunil Kulna külas Keila vallas Harjumaal
1903–12 – õppis Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis
1912 – astus Tartu Ülikooli loodusteadusteerialale
1915 – osales pikemal zooloogilisel õppereisil Valgel merel
1917 – uuris Võrumaal Kasaritsa järve
1918 – katkestasõpingud
1918–19 – töötas Rakvere Tütarlaste Gümnaasiumis loodusloo õpetajana
1919 – sai Viru Maakonna Reaalgümnaasiumi juhataja kohusetäitjaks, võttis osa Vabadussõjast
1920–22 – töötas Rakvere Poeglaste Gümnaasiumi direktori kohusetäitjana
1922 – kutsuti Tartu Ülikooli geoloogia kabineti nooremassistendiks, lõpetas ülikooli
1923 – kaitses kandidaadikraadi
1925–28 – oli Tartu Ülikooli geoloogia kabineti vanemassistent ja täitis õppeülesandeid geoloogia ja paleontoloogia alal
1930 – kaitses Tartu Ülikoolis loodusteaduste doktori kraadi väitekirjaga „Stratigraafilised uurimised
Saaremaal, Muhus ja naabruses asuval mandri osal“, seejärel töötas ülikoolis eradotsendina
1938–40 – töötas Majandusministeeriumi Mäeameti Geoloogiakomitees ning pidas dotsendina loenguid Tartu Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis
1940–46 – oli Tööstuslike Uurimiste Instituudi geoloogia (maavarade) sektori juhataja
1945 – sügisest sai Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiaosakonna paleontoloogia ja stratigraafia kateedri juhatajaks ja professoriks
1946 – Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemik
1947 – määrati Eesti NSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi esimeseks direktoriks
1953 – suri 29. detsembril Tallinnas 

Kasutatud kirjandus

  • Aaloe, A. 2016. Eesti geoloogia biograafiline teatmik. Tallinn, Eesti Geoloogia Selts, 287 lk.
  • Eesti Looduseuurijate Selts. Eesti Looduseuurijate Seltsi presidendid ja esimehed. Võrguandmed, külastatud 24.11.2020. https://www.elus.ee/planeetmaa/
  • Kirss, O. 2019. Sügisel nappis toitu ja kütet. Virumaa Teataja 19. september 2019.
  • Kirss, O. 2020. Esimene rahukevad pani ärksamad pead tegutsema 100 aastat tagasi Rakveres. Virumaa Teataja 23. aprill 2020.
  • Mouni, H. 1979. Tartu ülikooli zooloogiaprofessori Kontantin Karli p. Saint-Hilaire’i elu ja tegevus (põhiliselt Tartu perioodil 1903–1918). Tartu ülikooli ajaloo küsimusi VIII, Tartu, Tartu Riiklik Ülikool, lk 49–65.
  • Rõõmusoks, A. 1982. Professor Artur Luha. Eesti Loodus, 7, 434–43.
  • „World Family Tree“, andmebaas, Geni (https: www.geni.com, kasutatud 24. november 2020), sissekanne: Artur Heinrich Luha (1852–1953).
  • SARV: Eesti geokogude infosüsteem

Autor

Kairi Põldsaar
geoloog
Tartu Ülikooli geoloogia osakond

Toimetanud Sander Olo ja Aivo Averin
Eelmine
Kivististe kuninganna
Järgmine
Mäemees

Vastused puuduvad

Email again: