Jalgrattaga supermees

Ralf Männil sündis Tallinnas 24. oktoobril 1924. Juba esimestel elukuudel (ehkki Ralfil sellest endale arusaadavalt mälestust ei jäänud) anti talle õppetund elu ja turvalise ühiskonna haprusest. Ühel ööl ärkas perekond Männil selle peale, et nende Koplis asuva korteri ümbruses kõlasid püssipaugud ja kuulipilduja tärin ning majaseintesse tungisid püssikuulid. Ema Helmi haaras pooleteistkuuse Ralfi endale sülle ning koos vanema poja Harri ja kaasa Mart(in)iga otsiti kuulide eest kaitset ahju taha varjudes. Olid 1924. aasta 1. detsembri varased hommikutunnid ning kommunistid olid alustanud riigipöördekatset, et pühkida olematusse äsjaloodud Eesti Vabariik.

Ralfi isa Mart (Martin) Männil oli selle riigi eest vabadussõjas sõdinud, samuti oli ta osalenud esimeses maailmasõjas, nagu tema põlvkonna meesterahvaste puhul üsna tavapärane oli. Isa tsaariarmeest kaasa toodud distsipliin leidis rakendust ka poegade kasvatamisel. Ralfil sellega probleeme ei olnud, tema oli süstemaatiline, talle järjepidevus, täpsus ja kord sobisid. Küll aga ei sobinud see vanemale vennale Harrile, kes sai tihtilugu isa käest karistada. Vend Harri (Harry) on meenutanud, et Ralfil ei olnud kunagi igav, ta leidis endale tegevust – uuris kivistisi ja putukaid – ja suhtus sellesse suure põhjalikkusega, oli „korrektne, rahulik ja hea“. Samas Harri otsis endale aina uusi ja uusi mänge ja tegevusi, muuhulgas tegi ka pahandust.

Harry Männili (1920–2010) hilisem elukäik annabki aimu, et oma noorusaja natuuri ei kaotanud ta kogu elu jooksul. Selline „ei püsi pudeliski paigal“ olemus tingis selle, et ta läbis gümnaasiumi keskpäraste hinnetega, ent oli tubli spordipoiss ning igas ettevõtmises liider. Ka äritegemise peale oli tal loomulikku annet. 1943. aasta sügisel lahkus Harry Soome, kust liikus järgmisel aastal edasi Rootsi. 1946. aastal kolis Harry Männil Venezuelasse, kus tegutses vaheldumisi edukalt nii ärimehe kui ka miljonärina. Harry Männil oli tuntud ka oma suurepärase kunstikogu, eelkõige Kolumbuse-eelse kunstikollektsiooni tõttu. Eesti autoritest oli tal märkimisväärne kogu Eduard Wiiralti töid. 2002. aastast kuni oma surmani elas Harry Männil Costa Ricas.

Ema Helmi (neiupõlve nimega Kochberg) sündis Peterburis. Seal kohtas ta ka oma tulevast abikaasat Marti(nit), kellega abiellus bolševistliku revolutsiooni päevil. Pärast abiellumist suunduti Eestisse, kus Mart(in) võttis õige pea rahvaväe koosseisus osa vabadussõjast.

Pärast vabadussõda sai Mart(in) Männil tööd Tallinnas Axel Musso rauakaupade äris, kus oli järgemööda õpilane, sell ja seejärel prokurist (täisvolinik). 1930. aastal ostis ta sellesama pankrotistunud ettevõtte omanikult välja, võttes selleks suure laenu, ning oli sestpeale ise raua- ja relvakaupade äri omanik. Aga risk õigustas ennast ning „M. Männil & Ko“ pereäri tegutses edukalt kuni nõukogude okupatsiooni alguseni, võimaldades muuhulgas ka perepoegadele eeskujuliku hariduse.

Oluline periood Eesti geoloogia ajaloo jaoks saigi alguse siis, kui Ralf astus 1936. aastal Gustav Adolfi gümnaasiumisse (GAG), 1936–40 põhikooli astmesse ja aastatel 1940–1943 läbis ta gümnaasiumiastme.

 

Gustav Adolfi Gümnaasiumi maagia

Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasium ja tema eellased on olnud viimasel kahel sajandil geoloogidele suurepärane kasvulava. Märkimisväärseimaks ja produktiivseimaks perioodiks olid organisatsioonile Eesti Wabariigi lõpuaastad ja okupatsioonide aja algusaastad (1937–1948), mil seal tegutses Gustav Adolfi Loodusteaduslik Ring (G.A.L.R.). Peamiselt tegeleti ringis botaanika ja geoloogiaga (valdavalt paleontoloogiaga). Ringi tegevus hõlmas õppekäikude korraldamist, loodusteaduslike referaatide võistluste läbiviimist, kooli loodusteaduslike kogude korrastamist ja kivististe määramist. Ringil olid kontaktid Tallinna loodusteadlaste ja Tartu Ülikooli õppejõududega, kelle moraalne toetus oli noortele suure tähtsusega. Tähelepanuväärne oli ka masinakirjas paljundatud Gustav Adolfi Loodusteadusliku Ringi Toimetuste väljaandmine, kus ringi liikmed avaldasid oma pikemaid (kuni 40 lk) uurimusi. Ralf Männil oli 1930ndate lõpul G.A.R.L-i üks põhilisi käimatõmbavaid jõude. Näiteks on ta ka ainuisikuliselt „süüdi“ hilisema Tartu ülikooli pikimaajalise geoloogiaõppejõu Arvo Rõõmusoksa geoloogiaradadele kallutamises.

Sõda

Ralf Männil lõpetas GAG-i 1943. aastal.

Loogiline jätk Tartu ülikooli geoloogiat studeerima asuda sai aga teoks alles mõned aastad hiljem. Vahepealse aja sisustas Ralf tolle ajastu noorele mehele omaselt: ta kaasati teise maailmasõtta. Oma karjääri sõjaväelasena alustas Ralf Saksa mundris, lennuväe abiteenistuses. Koos taanduvate vägedega liikus ta Saksamaale Nürnbergi, kus tegutses õhukaitses.

Sellest perioodist on pärit ka üks võrdlemisi humoorikas lugu. Aastaid pärast suurt sõda sattus Ralf ühel teaduskonverentsil juttu vestma ühe briti paleontoloogiga, kes teenis sõja ajal RAF-i pommituslennukil ja jutu sees tuli välja, et ta pommitas ka Nürnbergi. „No sel juhul oleme juba varem kohtunud, mina olin nimelt see mees, kes sulle sealt altpoolt tina andis,“ võttis Ralf vestluse kokku.

Sõja lõpp leidis Ralfi Tšehhist. Tal küll ei tulnud läbida „Tšehhi põrgut“ nagu paljudel Reichi eest sõdinud Sinimägedest taandunud eestlastest jalaväelastel, kes üritasid sõja lõpupäevil põgeneda pealetungivate Nõukogude vägede eest läbi Tšehhimaa (kohalikest punastest partisanidest kubiseva) koridori Briti ja Ameerika vägedeni, et neile alistuda. Ralf vangistati ikkagi Nõukogude „vabastajate“ poolt. Ent tal läks konteksti arvestades siiski võrdlemisi hästi. Eluvaim jäi kõige kiuste sisse.

Juba 9. mail 1945 kupatati hiljutine Saksa sõdur ja värske Nõukogude sõjavang Ralf Männil marsile marsruudil Praha-Bratislava. Marss kestis kuu lõpuni, seejärel algas vangilaagriperiood. Vangilaagris haigestus Ralf tõsiselt skorbuuti ning veetis üle kolme nädala laagri haiglasektsioonis.

Siis aga naeratas saatus – äsjastest sõjavangidest moodustati väeosa, mille ülesandeks sai transportida okupeeritud aladelt kogutud hobuseid Nõukogude Liitu. Ralfist oli ootamatult saanud punaväelane!

Kui septembris 1945 oli Tšehhimaalt Ukrainasse hobuseid konvoeerinud väeosa oma ülesande täitnud, siis pea sama kiiresti, kui ta oli formeeritud, ta ka laiali saadeti ning äsjased mobiliseeritud demobiliseeriti. Ralf Männil sai tulla tagasi koju.

Ülikool

1946. aastal sai Ralfist lõpuks Tartu ülikooli (toonane Tartu Riiklik Ülikool) tudeng ja elu tundus tagasi pöörduvat normaalsusse, niivõrd-kuivõrd see okupatsioonitingimustes võimalik oli. Algas tudengielu. Oma aja planeeris Ralf jätkuvalt ülimalt optimaalselt: loengutest vabad perioodid võttis enda alla tegevus, mida ta G.A.L.R-ikana korduvalt praktiseerinud oli – jalgrattasõidud huvi pakkuvatesse paljanditesse ja karjääridesse. Nii kogus Ralf juba tudengiajal suure osa oma tulevase, talle hiljem palju kuulsust toonud teadusliku monograafia materjalist. Kolm aastat ülikooli möödus kui linnulennul ja usinast õppetööst ning rohketest rattakilomeetritest hoolimata jõudis Ralf noorele inimesele omaselt ka põhjalikult armuda ning nii abielluski ta 1948. aasta 3. novembril Aino Aarega. Elu oli nagu lill! Ent mõnusa kulgemise ja pesapunumise kohale olid paraku kogunenud ajastule omased mustad pilved.

Külmale maale

1949. aasta märtsiküüditamise (25. märts) käigus arreteeriti Ralfi abikaasa Aino, kes saadeti koos vanemate ja vendadega asumisele Siberisse Krasnojarski kraisse. Ka Ralfi minevik oli võetud pihtide vahele. Võiduka „punaarmeelasena“ lootis ta ilmselt, et tema vähemvõidukas Saksa armeelase „karjäär“ jääb tähelepanuta, kuid 11. mail 1950 just sel põhjusel ta eksmatrikuleeriti ning tema niigi muserdav olukord võttis kriitilise pöörde. Aeg oli erakordselt lollakas, inimesed elasid hirmus ja kartuses. Juuni- ja märtsiküüditamine olid küll toimunud, aga aastas on teatavasti 12 kuud … Küüditamine nr 3 võis lihtsalt oodata kusagil nurga taga ja igavusest mahorkat kimudes oma aega parajaks teha, et ootamatult rünnata. Siberis paistis eestlastele veel ruumi jaguvat ...

Ralf reageeris olukorrale originaalselt, ehtralfilikult. Ajal, mil eestlased värisesid oma kodudes järgmise potentsiaalse küüditamise ees, mõeldes, kas putkata metsa juba homme või alles järgmisel nädalal, haaras üks ülikoolist välja visatud represseeritu, potentsiaalne järgmise küüditamise ohver, härjal sarvist ning ostis endale rongipileti … Siberisse

Ralfi ülikoolikaaslased sõitsid Uuralitesse välipraktikale. Nendega liitus ka Ralf, n-ö „mitteametlikult“. Ralf jäi „vanajumala seljatagusele lindprii välipraktikale“ kuni 1952. aasta märtsini ja otse loomulikult ei istunud ta sel ajal niisama ahju peal, vaid tegeles sellega, millega iga G.A.L.R-ikas tegelenuks, kui uude huvitavasse kohta satuks – Ralf vaatas ringi ja tegeles teadusega! Puuduvad teated, kas Ralfil Uuralites tegutsedes ka oma jalgratas oli, aga ju ta ikkagi kuidagi liigutud sai … Ligi kaks aastat Uuralites olid kujunevale teadlasele ilmselt tarvilik kogemus, ent Ralfil oli hinge peal asju, mis vajasid korraks tagasi kodukamarale naasmist …

Veel külmemale maale, kus aga südamel on soe

Nimelt oli Ralfist saanud, mõned kuud pärast abikaasa küüditamist Siberisse, isa. Ralfi ja Aino poeg Mart Männil sündis oktoobris 1949 Venemaal Krasnojarski krais. Kui meil siin Eestis täna tõstetakse kisa koroonareeglite vastu, kui isadel ei lubata veeta sünnitusjärgset 2-3 päeva perepalatis oma armastatu ja selle kõige-kõige armsama, oma vastsündinud lapse juures, siis võtke oma hoojooksul kohe vähemalt kaks sammu tagasi ja pange ennast korraks Ralfi olukorda …

Kõigepealt küüditatakse sinu lapseootel naine. Seejärel visatakse sind ülikoolist välja. Ja siis sa tead, et pead põgenema. Kui palju jaburamaks peab sind ümbritsev maailm muutuma, et sa murduksid? Aga Ralf ei murdunud. Eestisse naastes korraldas ta oma asjad, sai infot oma abikaasa ja lapse kohta ning ka selle kohta, et inimjaht Ralf Männilile pole ilmselt hetkel valitseva korra peamine prioriteet, ning ostis lennupiletid Krasnojarski kraisse, et Belõi-Jaris taaskohtuda oma perega.

1952. aasta augustis leidiski kolmeliikmelise pere taaskohtumine aset. Tegelikult oli muidugi tegemist esmakohtumisega, sest sellises formaadis kogunes pere esimest korda – Ralf ja toona kahe ja poole aastane Mart nägid teineteist esimest korda!

Siberis olles töötas Ralf Männil Uurali ja Irkutski geoloogiaasutustes ning õppis 1955. aasta jaanuarist juulini Irkutski ülikooli geoloogia teaduskonnas, kust sai ka geoloogi diplomi.

Tagasi Eestis

1956. aastal saabus pere tagasi Eestisse. „Irkutski geoloogi“ töökohaks sai Eesti NSV Teaduste Akadeemia (TA) geoloogia instituut (praegu Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituut). Ralf elas läbi ilmselt oma elu kõige lennukamaid aastaid – taasleitud kodumaal tegemas tööd, mida ta armastas. Juba 1960. aasta veebruaris kaitses ta kandidaadiväitekirja „Eesti Ordoviitsiumi stratigraafia ja sammalloomad“.

Isiklikus elus toimusid aga samuti muutused. Siberis karastumisest hoolimata perekond lagunes. 1961. aastal abiellus Ralf TA geoloogia instituudi paleontoloogi Reet Arikesega.

Sellest abielust sündis kaks poega: Jaak (1962) ja Peep (1965). Ning see abielu jäigi kestma, „kuni surm neid lahutas“. Ometigi oli Ralfi natuur selline, mis vastupidiselt „teadus-Ralfile“, kes oli äärmiselt süstemaatiline ja järjekindel teadlane, ei laienenud „pere-Ralfile“. Ralf oli teadlik oma tugevast karismast ja sellest, et kaunid naisterahvad kippusid temasse armuma. Seetõttu oli Ralfil ligi 30 aastat kestnud abielu vältel ka mõni kõrvalsuhe. Ühest suhtest sündis Ralfile neljas poeg – Olle (1974).

Teadustöö

Ralfi suurimaks teaduslikuks verstapostiks jääb monograafia „Balti basseini areng Ordoviitsiumis“, mis kaitsti doktoritööna 1965. aastal ja ilmus raamatuna järgmisel aastal. See teos oli märgiline ja teedrajav Balti basseini fatsiaalse vööndilisuse ning arenguloo selgitamisel ning paljud aspektid sealt leiavad tänaseni viitamist ning vaimustavad teadlasi uutele otsingutele. Märkimisväärne on selle juures see, et Ralf oli suurema osa oma monograafia materjalist kogunud juba enne Siberi perioodi ehk seesama aeg, mil noor Ralf liikus „galrikana“ või tudengipõlves paljandist karjääri ja karjäärist paljandisse toona tema jaoks ainsaks kiireks liikumisvahendiks oleval jalgrattal.

Ralfi teadustöö võib laias plaanis jagada kaheks põhisuunaks: paleontoloogia ning stratigraafia. Tema põhiliseks uuringuobjektiks olid Baltikumi ja eriti muidugi Eesti Ordoviitsiumi ladestu kivimid ja neis peituvad kivistised. Paleontoloogia ja stratigraafia teemad vahelduvad tema publikatsioonides alates 1950ndatest ja põhjusega – elustik ja settekeskkond on omavahel tihedalt seotud ning kivimikihtide liigestamise ja rööbistamise juures oli siis ja on ka tänapäeval fossiilidel täita oluline roll.

Paleontoloogia ja stratigraafia on põimunud Ralfi kandidaaditöös (1960) (tänapäeva tähenduses filosoofiadoktori töö) ja doktoritöös (1965) (nn teaduste doktori töö, millele tänapäeval Eestis vaste puudub). Esimene neist käsitles sammalloomi ning on tänaseni selle rühma olulisimaks teoseks siinses piirkonnas. Tõsi, trükisteks vormus sellest tööst vaid väike osa, kuid toona kogutud ja prepareeritud sammalloomade kollektsioon on tänuväärseks uurimismaterjaliks mitmetele teadlastele tänaseni. Ralfi doktoritöö oli teedrajav samm mõistmaks Eesti ja naaberalade Ordoviitsiumi ajastu settebasseini konfiguratsiooni ja arengulugu. Töö sai võimalikuks tänu mitmele asjaolule – esiteks eelnev taust Põhja-Eesti Ordoviitsiumi avamuse kivimite ja kivististe kohta, hea ülevaade Rootsi ja Norra Ordoviitsiumi geoloogia kohta ning ulatuslik uus andmestik Lõuna-Eesti ja Läti puursüdamikest, mis koguti geoloogilise kaardistamise ja maavarauuringute käigus alates 1950ndatest.

Ralf oli kahtlemata universaalne paleontoloog, ilmselt viimane omasugune Eestis, kelle maailmatasemel taksonoomi silm haaras (st oskas määrata) paljusid erinevaid fossiilirühmi. Nimetagem siinkohal vaid mõned, mille kohta ilmus ka teadusartikleid: sammalloomad, okasnahksed, trilobiidid, graptoliidid, lubivetikad, jäljekivistised, kitiinikud ja skolekodondid. Kui varasemal perioodil oli fossiilide uurimise fookus makrofossiilidel, siis alates 1960ndate teisest poolest keskendus Ralf mikropaleontolotoogiale, eriti just orgaanilise kestaga kivististele. Selleks oli ka hea põhjus – alla 1 mm suurusi pisikivistisi oli lihtne leida puursüdamiku proove happes lahustades ning mikrofossiilid on heaks tööriistaks settekivimite vanuse määramisel (mikrofossiilidel on tänaseni kandev roll kogu Fanerosoikumis settekivimite dateerimisel). Ralfi erilise tähelepanu pälvisid kitiinikud e kitinosoad – mõistatuslikud pisikivistised, kelle abil sai ülitäpselt rööbistada kaugeid läbilõiked, dateerida meteoriidikraatreid ning rekonstrueerida põlevkivikihtide ajalis-ruumilist paiknemist. Ralfi teeneks on selle meetodi – kitiinikute biostratigraafia – väljaarendamine Baltikumis. Ralfi otsesteks õpilasteks ning töö jätkajateks kitiinikute uurimisel said geoloogia instituudis Jaak Nõlvak ja Viiu Nestor.

Mitte kõigi tööde tulemused ei jõudnud muidugi teadusartiklitesse ja raamatutesse. Eriti 1970-1980ndatel jäid uuringute põhitulemuseks sageli teadustöö aruanded (millest osa on täna kättesaadavad Geoloogiafondi vahendusel), artiklitena avaldati vaid väike osa infost. Nii on ka Ralfi töödest märkimisväärne osa talletunud käsikirjalistes materjalides ning loomulikult ka paleontoloogilistes kollektsioonides, mis on avatud uurijatele nii Eestist kui välismaalt.

„Biostratigraafiline tööriistakast“, loomulikult koos kaasneva andmestikuga litoloogia jm tunnuste kohta võimaldas Eesti aluspõhja stratigraafilist liigestust täiendada ja täpsustada. Alates oma teadlasekarjääri algusest osales Ralf koos Arvo Rõõmusoksa jt kolleegidega tänapäevase Ordoviitsiumi regionaalstratigraafia kujundamisel. Üheks selliseks tööks oli (üleliidulise) stratigraafia komisjoni poolt koostatavad/koordineeritavad korrelatsiooniskeemid, mis andsid standardiseeritud ajalis-ruumilise raamistiku nii teadusasutustele kui geoloogiateenistustele (mh ka geoloogilise kaardistamise jaoks). Skeemide joonistamine polnud muidugi lihtne tegevus, ühest küljest suure andmehulga tõttu, mida skeemid pidid üldistama, ning teisalt puuduliku info ja erinevate seisukohtade tõttu.

Iga piiri ja joont tuli põhjendada ning niipalju, kui oli laua ümber stratigraafe, oli ka erinevaid arvamusi. Õigemini, küllap oli arvamusi rohkemgi kui arvajaid. Juhtus, et diskussioonidest kasvas välja tülisid ja vihavaenugi, mis mõnikord kompromissidesse lahustus, kuid mõnel juhul püsima jäigi. Ralf oli kõva kivi.

Viimase üleliidulise Ida-Euroopa platvormi Ordoviitsiumi ladestu stratigraafilise skeemi ingliskeelne variant jäi Ralfi viimaseks teadustööks – selle aitas trükiseni viia tema stratigraafia suuna õpilane ja töö jätkaja professor Tõnu Meidla.

 

Särghaua

TTÜ Särghaua maateaduste ja keskkonnatehnoloogia õppekeskus on tänapäevastele geoloogidele ja ka mõnedele mittegeoloogidele hästi teada suurus. Kurgja lähistel Pärnu jõe vaiksete voogude vasaku veere kõrgetel kallastel asetsev vana talukompleks on tänapäeval geoloogiategevustest vähegi huvitatud inimestele tõeline imede sepikoda! Keskuse kogudes peidab end õige mitukümmend kilomeetrit Eesti maapõue kivist ajalugu, samuti on keskus valmis alati tervitama noori inimesi, kes tahavad teha tutvust geoloogiaga ja sellega seotud tegemistega, näiteks teada saada, kuidas huvipakkuv kivim just neid huvitavast kohast pooleks saagida või kuidas töötab maaradar.

Särghauaga on tugevalt seotud ka meie tänase loo peakangelane. Õigupoolest oli suuresti just Ralf Männili jõupingutus see, mis tingis Särghaua TA geoloogia instituudi välibaasi sünni.

Ralf võttis vana Särghaua talukoha TA välibaasiks muutmise 1973. aastast alates oma südameasjaks ja kiindus sellesse jäägitult. Kes vähemalt korragi Särghaual on olnud, see ilmselt saab aru, miks …

Ralf, olles TA geoloogia instituudi osakonnajuhataja, maandus õige pea ka ise Särghaua baasi püsielanikuks, veetes seal suurema osa oma ajast. Talvel pidi ju keegi ometigi maja kütma ning kütja amet sobis Ralfile ideaalselt! Lisaks kütmisele oli võimalus tegeleda ka tööga, sest Särghaual olid kõik vajalikud puursüdamikud ja muu materjal ning Ralfil oli lõpuks ometi olemas oma väike (kõigist segavatest teguritest vaba) personaallabor, kus ta just teda huvitavate teemadega rahulikult tegeleda sai. Lisaks sellele tutvus ta ka Kurgja kandi kogukonnaga ning sai kohalikelt – ei teagi, kas lõõpiva või austava – tiitli „Särghaua krahv“. Aga kuna ta saavutas kohalikega algusest peale hea klapi, siis oli pigem rohkem seda teist ja võib-olla õige killuke ka esimest ...

Ralf kiindus Särghauasse jäägitult ega kavatsenudki sealt lahkuda ning oma kirjades vend Harrile andis ta sellest ka üsna ühemõtteliselt teada. Ehkki tal oli endiselt Estonia puiesteel teaduste akadeemias töökohaks „kabinet 212“, külastas ta seda kabinetti ja pealinna üleüldiselt nii vähe kui hädapärast vajalik. Selline „osakonnajuhataja põgenemine“ ei meeldinud aga kuidagi teaduste akadeemia paleontoloogia sektorile ja ka juhtkonnale. Nende hinnangul põgenes Ralf teadlase argimuredest Särghaua baasi kütja argimurede juurde ja see ei sobinud neile mitte. Ralf läks õige pea TA paleontoloogiasektoriga raksu ja kuna ta oli kergesti raksuminev persoon, siis oli see pigem asjade loogiline käik. Asenduskoht leiti talle kiiruga maavarade sektoris. See aga, et paleontoloog maavarasektoris tegutseks, oli Eesti ENSV geoloogiateaduse ajaloos esmakordne juhus! Ometigi mängis Ralf oma rolli välja! Ralf tegi sellest uuest rollist „oma rolli“. Ralf praktiliselt mõtles endale ise varastel 1980ndatel teema välja ja hakkas uurima põlevkivist kitinosoade stratigraafiat ülima detailsusega, millest oli ka ülalpool juttu. Selle töö käigus suutis Ralf välja töötada korrektse põlevkivikihtide korrelatsiooni – kus ja mis välja kiildub ning millised kihid on omavahel seotud.

Ometigi vajas ka igapäevane Särghaua-elu elamist. Igal suvel tulid külla kaastöötajad ja tulid ka omad lapsed, kes veetsid enamasti Särghaual kogu suve. Lastega oli Ralfil pisut keeruline … Peep oli Ollele kui 10 aastat vanem vend, kes õpetas teda jõeservalt viidikaid püüdma ja tegeles temaga ka muudel hetkedel. Oli NAGU vanem vend ... Tegelikult said Ralfi pojad väikeste eranditega omavahelisest sugulusest suuresti teada alles pärast Ralfi surma. On see nüüd miskitpidi ebaõiglane, kurb või pigem õpetlik, jäägu igaühe enda otsustada. Ja tegelikult on see teada ainult asjaosalistele endile ning lõppeks see ongi üksnes nende, mitte kellegi teise asi. Hilisemal ajal on Ralfi järglased olnud omavahel aktiivses suhtlemises. Iga viie aasta tagant peetakse Särghaual Ralfi sünniaastapäeva üritusi. Ka tänane artikkel sai suuresti teoks tänu perekonnapoolsele äärmiselt vastutulelikule kommunikatsioonile.

Ralf Männil lahkus meie seast 27. septembril 1990 ning on maetud Tallinnas Hiiu-Rahu kalmistule.

Lõpetuseks

Ralf Männil oli vaieldamatult kurioosum Eesti geoloogiamaastikul. Teadlane, kes juba noorena tegi „päris teadust“, noor „galrikas“, kes kaasas endaga terve portsu noori inimesi, kes hiljem tegid koos temaga Eesti geoloogia teadusajalugu. Ralfi monograafia „Balti basseini areng Ordoviitsiumis“ on verstapostiks Eesti aluspõhjageoloogias, millesarnast on üksnes vähesed teadlased Eesti geoloogiaajaloos suutnud püstitada.

Ralf tegutses ka õpetajana. Neid kes end Ralfi õpilaseks saavad lugeda, on küll üksnes sõrmede peal üles loetav suurusjärk, ent siinkohal ületab kvaliteet selgelt kvantiteedi – Ralfi õpilased on tänapäevased Eesti tippteadlased, kellest mõne nimi käesoleva artikli sees juba kõlas, ent vähemalt ühe uue nime leiate ka artikli lõpuosast, kus tänatakse artikli sünnile kaasaaitajaid.

Ralfi pärand on TTÜ Särghaua õppekeskus, millesse ta omal ajal rohkelt panustas. Ralfi pärand on tema järeltulijad, kes Ralfi elutööl tuhmuda ei lase. Osakeseks Ralfi pärandist sai ka seesama artikkel, mis algas õhuavarustes, seejärel ronis rattasadulasse ning lõppes Pärnu jõe vaiksete vete veerel.

Ülevaade Ralf Männili elust ja tegemistest sai käesolevaga antud, ent palju lugusid jäi ometigi rääkimata. Loodame, et artikliga sai tehtud vajalik avalöök, et selle karismaatilise geoloogi elu saaks tulevikus paremini kajastatud ja talletatud.    

Biograafia

24.10.1924 –27.09.1990

1924 – sündis 24. oktoobril Tallinnas
1943 – lõpetas Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi
1946–50 – õppis geoloogiat Tartu Ülikoolis
1950–56 – töötas Uurali ja Irkutski geoloogiaekspeditsioonidel
1954–55 – jätkas õpinguid Irkutski Ülikoolis
1956–90 – töötas Eesti Teaduste Akadeemia geoloogia instituudis noorem-, vanem- ja peateadurina ning sektorijuhatajana
1960 – geoloogia-mineraloogia kandidaat (Tallinn)
1965 – geoloogia-mineraloogia doktor (Moskva)
1973 – alustas TA geoloogiainstituudi välibaasi rajamist
1990 – suri 27. septembril Tallinnas, maetud Tallinna Hiiu-Rahu kalmistule

Kasutatud kirjandus

• Aaloe, A. (2015). G.A.L.R.-ist võrsunud kvartett. EGEOS bülletään 9/15. Eesti Geoloogia Selts, Tallinn.
• Remsu, O. (2011) Elitaarne mees Harry Männil. Kirjastus Tänapäev, 288 lk.
  
• SARV: Eesti geokogude infosüsteem

 

Autor

Aivo Averin
Eesti Geoloogi toimetaja

Erilised tänud: Mart Männil, Peep Männil, Martin Männil, Olle Hints, Liina Hints, Kairi Põldsaar, Leho Ainsaar ja Anne Põldvere

Toimetanud Sander Olo