Papa Möls

Evald Möls (1905–1964)

Dalai-laama on targasti öelnud, et meie planeet ei vaja enam rohkem „edukaid inimesi“, ta vajab hädasti hoopis igat masti rahusobitajaid, tervendajaid, parandajaid, jutuvestjaid ja armastajaid. Üks selline helde hing, kes tõi enda ümber rahu, headust ja mõistmist, oli Evald Möls – Eesti geoloog, Tartu ülikooli armastatud õppejõud ning mineraloogiakateedri, hiljem geoloogiakateedri juhataja.

Evald Mölsi elutee ei olnud kergete killast. Möls ning tema kaasaegsed pidid hakkama saama sõjast räsitud maailmas ning trotsima keerulise poliitilise olukorraga kaasnevaid majanduslikke ja isiklikke raskusi.

Evald Möls sündis revolutsioonilisel 1905. aastal. Venemaal toimusid rahvarahutused, mõned kuud varem (22. jaanuaril) oli Peterburis Talvepalee ees aset leidnud verine pühapäev, kus sõdurid tulistasid töölisi rahumeelsel demonstratsioonil – hukkus sadu inimesi. Sama aasta lõpus, 29. novembril kordus sama stsenaarium Tallinnas, kui Uuel turul (Viru väravate esine ala) avati tuli demonstrantide pihta, mille tagajärjeks oli 94 hukkunud eestimaalast. 10. detsembril kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, mis kehtestati teisteski piirkondades ning mis vältas lõpuks mitu aastat. Madistati ka maapiirkondades: Harju-, Järva-, Lääne- ja Pärnumaal rüüstati aasta lõpuks üle 100 mõisahoone, kinofilmis „Jõulud Vigalas“ näidatu kordus üsna sarnases võtmes 100 korda Eestimaa eri paigus. Mõisnikele mõistagi mõisate põletamine eriti ei meeldinud ja nende vara kaitseks, olukorra stabiliseerimiseks ning süüdlaste karistamiseks kiiruga moodustatud tsaariarmee nn karistussalgad tegid ära selle töö, mis võis küll olla tarvilik status quo saavutamiseks, ent andis eestlastele trotsi ja tahte mingil neile sobival hetkel oma vabariigi kehtestamiseks. 1905. aastast alates seisti n-ö „rusikas taskus“ ja oldi valvel.

Sellise möllu keskel sündiski 14. mail Tallinnas ühe vabrikutöölise perre väike Evald. Teda ootasid ees kolm vanemat õde, kes kõik alles üsna noored – pere vanim laps oli vaid 6-aastane, kui Evald sündis. Mõne aasta pärast lisandus perre veel kaks last: noorem õde ja väikevend. Tegemist oli vaese perekonnaga ning Evaldil tuli juba varases nooruses silmitsi seista kitsikusega. Seda näitab selgesti ka asjaolu, et hariduse saamiseks pidi Evald siduma õppimise pideva töötamisega. Siiski õnnestus tal lõpetada 20-aastasena (1925. a) Tallinna Kaarli Reaalkool, lõputunnistusel nähtub tema suurepärane andekus just reaalainete osas.

Kuna peale kooli lõpetamist ei olnud Evald Mölsil majanduslikult võimalik kohe ülikooli astuda, mida ta küll väga soovis, otsustas ta peale ajateenistuse läbimist avastada maailma hoopis meremehena. Selleks asus ta kohe raha koguma metsatööstusettevõttes raietöölisena. Kui oli koos vajalik kapital sõiduks Rotterdami, et seal ennast kaugsõidulaeva madruseks arvele võtta, algas Mölsi meremeheelu. Tal õnnestus sõita läbi pool maailma, näha ja õppida palju uut, mõtiskleda maailma ning inimeste üle. Samas oli palk siiski kasin ning töö kohati väga raske. Juba esimesel meremeheaastal hakkas tunda andma reuma – tuntud meremeeste haigus –, mis jäi Mölsi saatma elu lõpuni. Oma kaheaastase meremehepõlve meenutustes ta kirjutab:

„Tulin siia mitte õnne ja seiklusi otsima ja raha koguma. Ilma nägema tulin, õppima keeli ja elu tundma.“
Evald Mölsi merereisid

Herbert Viiding viitab, et samast päevikust võib välja lugeda, et Möls oli juba peale esimest meremeheaastat sellisest elust tüdinud ning igatses tagasi kodumaale. Peatselt naasiski ta kodumaale, kaasas hulk innukaid loodusvaatlusi maailma eri paigust ning suus ametipostil õpitud saksa ja inglise keel.

Alles 28-aastasena (1933. a) sai ta astuda Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda, kus ilmutas kohe suurt huvi teadustöö vastu. Kuid ka siin andsid endast tunda majanduslikud raskused – selle tõestuseks on viiekordne eks- ja immatrikuleerimine, kuna pidevalt tuli leida juhutöid ülikooli õppemaksu kokkusaamiseks. Samas kirjutas ta uurimistöö „Kose kihelkonna geoloogiast“, mis pälvis 1937. aastal I auhinna. Siit edasi tegeles ta innukalt erinevate rakendusliku suunaga uurimustega Eesti aluspõhja litoloogia, maavarade ja pinnakatte kaardistamise alal. Üheks tema olulisemaks teoseks on Eesti mineraalseid ehitusmaterjale käsitlev kokkuvõte, mille eest talle omistati magistri- ja hiljem ka kandidaadikraad. See suure tähtsusega uurimistöö avaldati peale sõda trükis eraldi raamatuna.

Kui Eesti 1940. aastal Nõukogude Liidu koosseisu annekteeriti, asus Evald Möls tööle Eesti NSV Tööstuse Teadusliku Uurimise Keskinstituudi maavarade osakonna sektorijuhatajana. See pika ja lohiseva nimega asutus tegeles rakendusuuringutega, erinevate insenertehniliste lahenduste leidmisega tööstusküsimustes. Ehk ei panegi väga puusse, kui ütleks, et tegemist oli väga laiades piirides ja luuleliselt lähenedes näiteks leiutajate ja probleemi lahendajate organisatsiooniga.

Teadmisjanu ei anna asu

Iga tõsiselt võetav teadlane peab olema oma olemuselt ja võib-olla isegi juba sünnipäraselt detektiiv, n-ö teadusdetektiiv. Ei, ta ei pea revolver käes roimareid taga ajama ega tungima inimpsühholoogia sügavamatesse kihtidesse, vähemalt mitte alati. Aga teadlasel peavad olema need nn Hercule Poirot´ „hallid ajurakud“ või Sherlock Holmesi „mõttepalee“ – oskus ja tahe analüüsida olukorda, luua loogilisi seoseid, tuletada originaalseid lahendusi. Teadlased on selles mõttes samasugused veidrad geeniused nagu Poirot või Holmes – nad on kõik vankumatud tõe otsijad, saladuste lahendajad, maailmaparandajad. Teadustöö võib olla sõnulseletamatult põnev, erutav, ülendav, rahuldust pakkuv ja motiveeriv. See pole igaühele mokkamööda, on inimesi, kes eelistavad oma igapäevase põnevuse-normi saada teleri vahendusel. On neid, kes elavad ise riskantset elu. Ja on teadlased, kes eelistavad vägivallavaba adrenaliinilaksu, mida kahtlemata pakub teaduslik töö, või vähemalt olla ümbritsetudki teadusmaailmast.

Prof. Roman Fjodorovutš Hecker külas geoloogia osakonnas 1952. aastal. Vasakult: aspirant A. Oraspõld, prof. R. F. Hecker, dots E. Möls, prof. K. Orviku aastal 1952 (geokogud.info)

Parim koht, kus teadusmelust osa saada, on siiski ilmselt just ülikool. Seetõttu, kui Evald Mölsil avanes võimalus 40-aastaselt ülikooli tööle asuda, haaras ta sellest kohe kinni. Alates 1945. aastast asus ta Tartu ülikooli mineraloogiakateedri juhataja kohale, alates 1960 geoloogiakateedri juhataja kohale. Kuigi tal puudusid igasugused eelnevad pedagoogilised kogemused, võttis ta uut ametikohta täie tõsidusega ning rakendas kogu oma jõu noorte geoloogide ettevalmistamisele. Selles, et ta võttis oma uut ametiposti dotsendina ja kateedrijuhatajana väga tõsiselt, ei saa keegi kahelda: ta õpetas kokku ligi 20 erinevat õppeainet. Selline koormus tänapäeval on lausa mõeldamatu. Õppejõududel on keskmiselt 3–6 ainet lugeda, ei oluliselt enam. Kuna õppejõude oli tollal vähe, siis langes Mölsi kateedrile kogu mineraloogilis-petrograafiliste ainete koormus koos rakendusgeoloogilise suunitlusega valikainetega. Tollane tudeng Asta Oraspõld meenutab:

„(…) arvan, et kõige raskemad olid E. Mölsile esimesed 5 aastat, mil ta hakkas meie kursusele neid aineid esmakordselt õpetama. Kui 1950-ndal aastal paleontoloogia ja stratigraafia kateeder liideti mineraloogia ja petrograafia kateedriga, tuli E. Mölsil organiseerida ka selle kateedri ainete õpetamine.“

Sõjajärgses ülikoolis ei pandud rõhku õppejõu oraatorivõimetele ega vabale esinemisele. Oluline oli konspekti olemasolu ja selle vastavus kehtivale aineprogrammile. Seda jälgisid teaduskondade metoodikanõukogud. Samas, ilmselt Mölsile langenud määratult suure pedagoogilise koormuse tõttu, ei suutnud ta oma loengutekste sõna-sõnalt kirja panna ning selline tööstiil ka ei sobinud talle mitte kuidagi.

„Iga tema loengu algust iseloomustas kohmetus ja paljudest köhatustest saadetud kobav ning arglik esinemine, pilk konspekti aheldatud. Tasapisi läks loeng üle ladusaks ja siduvaks elavaks jutuks. Lektor oli saanud kätte enesekindluse, end lahti rebinud konspektist ja vehkis juba tahvli ees, kriit ühes, tahvlilapp teises käes. Päris hoogu sattus ta loengu lõpus ja ime siis, et loengu haaravaim osa langes juba vahetunnile. Seda ei pannud üliõpilased reeglina pahaks – vahetund ei jäänud pidamata, aga dotsendi hingestatud esinemine oli kaasakiskuv, innustav, sundis süüvima käsitletud probleemi. Tema kui pedagoogi tugev ja hinnatav külg oligi oskus panna üliõpilasi vaimustuma teadusprobleemidest.“

Herbert Viidingu meenutused

Lisaks tegelesid kõik tollased õppejõud ka tudengite diplomitööde juhendamisega. Arvo Rõõmusoksal näiteks on 12 juhendatud tööd, Asta Oraspõllul, kes hiljem Tartu ülikoolis samuti õppejõuks oli, on 15 juhendatud tööd, Herbert Viidingul 18 ja Karl Orvikul 28 juhendamist. Kuid Evald Möls, kelle uuringu temaatika oli kõige laiem ja haaras pea kõiki geoloogia valdkondi, on uhkustada lausa 45 juhendatud tööga. Ja see on tõesti juba päris kõva sõna.

Evald Möls autost väljumas. Püssi baasi 10. aastapäeva tähistamise konverents Püssis 23.-24.06.1959 (geokogud.info)

 

Inimesena

Inimesena oli Evald Möls just selline, keda dalai-laama arvab maailmale rohkem vaja olevat: haruldaselt südamlik, alati optimistlik, abivalmis ja heatahtlik. Ta oli ka pedagoogina autoriteetne ja lugupeetav. Tuntud ja armastatud geoloog Rein Einasto aka Paevana on öelnud, et „heatahtlikumat ja targemat meest polnud olemas“. Sellise iseloomustavate sõnade komplektiga tuleb silme ette veel üks tähtis tegelane – ja kuigi Mölsil puudus nii hall lopsakas habe, punased punnpõsed kui ka suur kõht, on paralleel Jõuluvanaga üsna sarnane – kas pole? Evald Möls tundub olevat teatavas mõttes just selline muhe „papa“-figuur, kes iialgi mõttetult ei praganud, leidis alati hea ja innustava sõna motivatsiooni kaotanud tudengile, aitas üle kirjutamisblokist, millega tudengid üsna tihti silmitsi seisavad diplomitöö esitamise eel ja oli üldse igatepidi suurepärane, inimlik inimene.

Evald Möls tantsupõrandal Heldela Tederiga, tagaplaanil Ralf Männil (geokogud.info)
Evald Möls oli romantik, kes leidis vaimustust kõikjal enda ümber – nii tühistes argistes toimetustes kui ka tähtsates teadusuuringutes. Tema sisemine vaimustus ja innustus kandus üle ka kõigile teda ümbritsevatele inimestele. Just uurijakirg, see detektiivi põhiline omadus, ja suur armastus teaduse vastu olid need anded, mis oli Evald Mölsil väga kõrgelt arenenud.

Evald Möls lahkus igavikulistele radadele 19. novembril 1964. Tema töö oli tehtud, pool maailma nähtud, kuid samas olid terve hulk tulevasi geolooge näinud ja tunda saanud üht hoopis isepärast ja tüütust tavapärasusest jõudumööda irduvat õppejõudu – Papa Mölsi.

 

Biograafia

1905 – sündis 14. mail Tallinnas
1925 – lõpetas Tallinna Kaarli reaalkooli
1933–42 – õppis Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas (vaheaegadega)
1938–40 – töötas Loodusvarade Instituudis assistendina
1940–44 – töötas Tööstuslike Uurimuste Instituudis geoloogina
1945–64 – oli Tartu ülikooli õppejõud, sh 1945–50 mineraloogia ja petrograafia kateedri juhataja ja 1958–60 mineraloogia ja geoloogia kateedri juhataja
1942 – kaitses magistrikraadi Tartu ülikoolis
1952 – geoloogia-mineraloogia kandidaat
1955–58 – Eesti Looduseuurijate Seltsi aseesimees
1964 – suri 19. novembril Tartus

Kasutatud kirjandus

Autorid

Kairi Põldsaar
geoloog
Tartu Ülikooli geoloogia osakond

Aivo Averin
Eesti Geoloogi toimetaja

Toimetanud Sander Olo

Eelmine
Mäemees
Järgmine
Jalgrattaga supermees

Vastused puuduvad

Email again: