Mäemees

Jaan Kark sündis Hellenurme vallas külarätsepa pojana. 15-aastaselt lõpetas ta Tartu linnakooli. See asus praeguse Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi hoones Riia tänaval (Mart Reiniku kooli staadioni kõrval). Peale kooli lõpetamist töötas ta elatise teenimise eesmärgil mitmetel kohtadel kirjutajana või kirjatoimetajana.

21-aastasena (1897. a) lõpetas viimaks iseõppijana ehk nn eksternina Tartu reaalkooli (hilisem Tartu poeglaste gümnaasium). Reaalkool tegutses Riia tänava ning tollase Karlova tänava nurgal ja kui nüüd väga ei eksi, siis on see ilmselt koht, kust tänapäeval leiame hoopis Tartu kohtumaja. Juba kolme aasta pärast, 1900. aastal sooritas Kark täiendusklassi eksami Riia Peetri reaalkooli juures.

Jurjevist Wenemaale

Tartut kutsuti siis veel Jurjeviks ja see linnake ei suutnud Jaan Karki kuidagi kinni hoida. 1901.–1907. aastal õppis ta hoopis Peterburi mäeinstituudis. See oli üks maailma kuulsamaid mäeinseneride ettevalmistamise õppeasutusi. Siin olid parimad õppejõud, suurepärane raamatukogu, rikkalike kogudega mäemuuseum. Varem olid selles asutuses õppinud või muul moel tegutsenud ka üsna mitmed teised eesti päritolu tuntud geoloogid ja mäemehed nagu Gregor Helmersen, Constantin Grewingk, Eduard Eichwald, aga ka Ivan Reinwald, Ernst Reinhold Hoffmann. Kooliaegsed praktikad ja tööotsad viisid Karki Venemaa erinevatesse mäenduspiirkondadesse. Karki töökuses ja tubliduses ei saa keegi kunagi kahelda – ta lõpetas 1907. aastal kooli cum laude, oma lennu parimana ning selle kinnituseks on tema nimi raiutud instituudi marmortahvlile.

1907–1908 töötas Kark Donbassis Paramonovi kaevanduses šahti süvendamise tööde juhatajana. Seejärel oli ta Venemaa Geoloogia Komitee teenistuses kuni 1912. aastani ning suunati vastavalt vajadusele erinevatele tellimustöödele. Näiteks tegi ta uuringuid Muragbi jõgikonnas Türkmenistanis, kaardistamistöid Kaspia mere ääres, oli Vernõi (Almatõ) maavärina uurimisekspeditsiooni liige ning tegeles naftaleiukohtade uurimisega erinevate ettevõtete juures. Juba Venemaal olles (1919. a alates) alustas ta ka õpetamisega: ta andis eratunde Groznõi reaalkoolis ning pidas geoloogialoenguid sealses naftatehnikumis.

Venemaal, Groznõis abiellus Jaan Kark 1920. aastal preili Lidia Podolskajaga. Lidia oli sünni poolest ukrainlanna, pärit Poltava kandist. Abielust sündis õige pea kaks last: poeg Viktor ja tütar Lilly Olga. 1949. aastal Lidia emigreerus koos tütre Lilly Olgaga Eestist Saksamaale ja sealt edasi Austraaliasse, kus nad mõlemad elasid oma üsna pikkade elupäevade lõpuni. Poeg Viktor jäi Eestisse ning on maetud Tartusse. On teada, et mingil ajahetkel Jaan ja Lidia lahutasid, aga täpsem informatsioon puudub.

Wenemaalt Tallinna

11. juulil 1921. aastal ilmus ajalehes Tallinna Teataja (nr 155) järgnev teadaanne:

„Mäeinsener Jaan Kark jõudis hiljuti Wenemaalt Tallinna. Tema ärasõiduks Kaukasusest teinud enamlased kõiksugu takistusi, sest et neile eriteadlasi hädasti tarwis on. Härra Kark lõpetas iseõppijana ja ise enesele ülespidamist teenides Tartu reaalkooli ja peale selle mäeinstituudi Peterburis. Hiljemini teenis ta Taga-Kaukasuses ja Kaukasuses. Taga-Kaukasuses on ta hüdrogeoloogilsi uurimisi teinud ja Kaukasuses uute läbi mägestiku kawatsetawate raudteede jaoks geoloogilisi uurimisi toime pannud. Wiimastel aastatel olnud ta nafta tööstuse juures tegewuses. Insener Jaan Kark on tööstus-kaubandusministeeriumi ametisse kutsutud.“

Nimelt oli Eesti Valitsus kutsunud Karki kui kõrge kvalifikatsiooniga erialaspetsialisti tagasi Eestimaale ning perekond opteeruski Eestisse. Paari aasta pärast (1926) peale kodumaale naasmist hakkas Kark lugema Tartu ülikoolis üldise geoloogia kursust ning töötas mitmetel mäendusega seonduvatel ametipostidel kaubandus- ja tööstusministeeriumis ning hiljem majandusministeeriumis.

Raamatusse raiutud teadmised

Jaan Kark on kirjutanud mitu kõrgkoolidele mõeldud õpikut. 1933 anti välja eestikeelne „Mäetööde õpperaamat“. Kark kirjutas selles raamatus nii üldise geoloogia osa kui ka lõhkeaineid ja mäenduse seadusandlust puudutavad peatükid ning oli üsna selgelt raamatu väljaandmise õnnestumise eest väljas. Kaasautoriteks oli tollane mäenduseliit: tehnikateadlane Jaan Aarmann, mäemees Julius Asson ning silmapaistvad mäeinsenerid Karl August Feldweber (Tanner) ja Oskar Vuht. Muuseas, neist viimane – härra Vuht – sai koos Herman Jaanusega 3 patenti põlevkivi utmise retortidele.

Aga selle õpperaamatu kohta on tollane Tartu ülikooli professor Armin Öpik kirjutanud järgneva väikese kriitikanoodiga iseloomustuse Karki panuse osas:

„J. Karki kui autori kirjutatud osadest on sisukam ja tähtsam sissejuhatus ülesandega selgitada mineraloogia, petrograafia ja geoloogia algmõisteid. See toimub populaarteaduslikult ja ruumikohaselt – lühidalt, ning on seetõttu kohati ebatäpne. J. Karki poolt sel puhul valitud terminoloogia on originaalne ja ei ühtu tavalise Eesti geoloogilise terminoloogiaga.“

Öpik küll ei täpsustanud, mis konkreetsemalt just häiris tema terminoloogia-maitset ja ega see väga tähtis olegi nüüd enam, tänaseks on keel ja erialane terminoloogia juba mitmeti muutunud. Seetõttu, eks selliste vanade raamatute lugemine ole tänapäeval üks üsna muhe ettevõtmine – olgu nende vanade terminitega siis kuidas on. Näiteks aitab see raamat lugejal mõista, et „sarnaste mandreid moodustavate „mannerainete“ uurimist toimib petrograafia“ ning et „sette-mannerained, mis sadestunud veekogude või õhumerede põhjas“ saab vanuseliselt määratleda „kui aga kihtides leidub iseloomustavaid organismide jätiseid.“ Termineid ja vana aja keelt kõrvale jättes tuleb siin arvesse võtta, et tegemist oli esimese eestikeelse mäendusalase õpperaamatuga üldse. Ja see on juba enesest mõistetavalt väga kõva sõna. Tollased geoloogia ja mäenduse huvilised õppurid olid õnnistatud, sest just samal aastal ilmus ka Karl Orviku „Maavarad“ – just väga asjalik raamat Karki „Mäetööde õpperaamatu“ juurde paralleelselt lugemiseks.

Mõned aastad hiljem ilmusid Karki sulest veel „Mineraloogia õpperaamat“ (1940) ning Tallinna Polütehnilise Instituudi õpperaamatuna mõeldud „Füüsikaline geoloogia“ (1946). 

Professoriks

Jaan Kark oli juba 1936. aastast Tallinna Tehnikainstituudi (hilisem TTÜ) juures mineraloogia lektoriks ning vastutavaks geoloogia ja mineraloogia laboratooriumi juhatajaks. Samal ajal töötas ta muidugi ka majandusministeeriumi juures olevas Geoloogilises Komitees ning oli ka Loodusvarade Instituudi geoloogia sektsiooni esimees.

1937. aastal loodi Tallinna Tehnikainstituudi juurde mäeosakond ning samas nimetati ka kool ümber Eesti Vabariigi Tallinna Tehnikaülikooliks (TTÜ). Mäeosakonna juurde loodi kolm professuuri: 1) praktiline geoloogia, 2) mäetööd ning 3) mäetööd ja markšeiderkunst ning lisaks üks geoloogia õpetaja koht. Praktilise geoloogia professuuri kohale saabus vaid üks kandideerimisavaldus – see oli Jaan Karkilt.

Tema sobivust antud akadeemilisele positsioonile hindas väärikas komisjon. Komisjoni kuulusid Tartu Ülikooli professor Armin Öpik, Tallinna Tehnikainstituudi anorgaanilise ja analüütilise keemia professor Erich Jaakson ning instituudi rektor ja orgaanilise keemia professor Paul Kogerman. Öpiku kokkuvõte Karki kandidatuuri osas oli toetav: „J. Karki teaduslikud tööd ilmutavad autori suurt eruditsiooni dünaamilise geoloogia alal ning oskust käsitada rakendusgeoloogilisi meetodeid.“ Jaakson tõi esile Karki senist pikaajalist edukat tegutsemist erinevates rakendusgeoloogilistes projektides kui ka eelnevat huvi õpetamise töö vastu. Eelnevate arvustuste juurde lisas rektor Kogerman kokkuvõtvalt: „Arvestades J. Kark’i teaduslikke töid, tema tegevust Venemaal maastikus tegutseva geoloogina, tema pikaajalisi kogemusi Eestis mäeameti juhatajana ja õppejõuna, pean J. Kark’i täiel määral kvalifitseerituks, et teda valida praktilise geoloogia professuurile korraliseks professoriks.“ Ja nõnda saigi Kark professoriks nimetatud.

Professori ametikoha saamisel loobus Kark nüüd oma senisest positsioonist majandusministeeriumi teenistuses. See tähtis hetk Jaan Karki elus sai, nagu tollasele ajale kohane, ära märgitud ka ajalehes teadaannete all:

„Mäeinsener Jaan Kark wabastati Wabariigi Presidendi otsuse kohaselt majandusministeeriumi tööstusosakonna direktori kohalt tema nimetamise puhul Tallinna Tehnikaülikooli keemia- ja mäeteaduskonna praktilise geoloogia professuuri isiklikuks korraliseks professoriks, arwates 1. juulist 1938. a.“

Postimees, nr 179, 6. juuli 1938

Kohe langes Karki õlule ka rida uue staatusega kaasnevaid kohustusi. Näiteks tuli juba paari kuu jooksul koostada uue mäeosakonna jaoks ajutine õppekava. Selleks külastas ta kõigepealt Saksamaad ja Šveitsi, et tutvuda sealsetes ülikoolides kasutusel olevate õppemeetoditega, laboratooriumite sisustustega ja muuseumite tööga.

Meeskonnaga liitus ka lugejale siinse sarja eelnevast loost tuttav Artur Luha, kes hakkas õpetama erakorralise õppejõuna „Paleontoloogia“ ainet.

Jaan Karki eristab paljudest teistest professoritest see, et tema sai oma doktorikraadi alles mitmed aastad peale professoriks saamist. Nimelt alles 1946. aastal omistati talle NSV Liidu geoloogia-mineraloogia doktorikraad ilma väitekirja kaitsmata – n-ö suurepäraste teaduslike saavutuste eest. Ometigi tabas ka Jaan Karki seesama karikas, mis Stalini ajastu lõpuaastatel paljusid teisi Eesti rahva parimaid poegi ja tütreid: 1950. aastal sai ta süüdistuse kodanlikus natsionalismis ning vabastati professori koha pealt. Elu lõpuaastad töötas ta Eesti Põllumajandusprojektis.

Jaan Kark suri 1. mail 1953. aastal ja on maetud Tallinna Siselinna kalmistule. 

Lõpetuseks

Naasnud 1921. aastal kodumaale, kuulus Karki kompetentsi mitmesuguste geoloogiliste uuringute riikliku finantseerimise küsimuste lahendamine. Tema teeneks peetakse Eesti fosforiitide uurimise ja kaevandamise organiseerimist. Kark huvitus ka Lõuna-Eesti Devoni savidest kui keraamilisest toormest ja korraldas nende uurimiseks ekspeditsioone. Ta oli ka üks esimesi vabariigi hüdrogeoloogia süstemaatilisi uurijaid.

Professor Kark andis konsultatsioone Eesti Rahvuslikule Jõukomiteele Narva hüdroelektrijaama asukoha geoloogia osas ja aitas otsustada mõningate küsimuste üle seoses AS Magma rajatud Jõhvi puurauguga.

Ilma pikalt kaalumata või kõhklemata võib öelda, et Jaan Kark oli mäeinseneride õppe looja Eestis. Ta oli hingelt mäemees, kelle sarnast teist on meie mäenduse ajaloost kohe ilma pikemalt mõtlemata raske tema kõrvale seada.

 

Biograafia

Jaan Kark
30.12.1876 – 1.05.1953

1876 – sündis 30.detsembril Hellenurme vallas Tartumaal
1897 – lõpetas Peterburi mäeinstituudi
1908–20 – töötas geoloogina Kesk-Aasias, Kaukaasia raudtee ehitusel, Donbassi söekaevanduses, mõõdistustöödel Kaspia merel jm
1921 – opteerus Eestisse ning töötas geoloogina ja mäeosakonna juhatajana Kaubandus- ja Tööstusministeeriumis
1926 – luges Tartu ülikoolis üldise geoloogia kursust
1930–38 – oli Majandusministeeriumi mäeameti juhataja
1937 – asus tööle vastloodud Geoloogilise Komitee esimehe asetäitja ning Loodusvarade Instituudi geoloogia ja pedoloogia sektsiooni juhatajana
1936 – oli Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ) õppeülesannete täitja geoloogia ja mineraloogia alal
1938 – valiti tehnikaülikooli praktilise geoloogia korraliseks professoriks, samal aastal autasustati Valgetähe II klassi teenetemärgiga
1942–50 – oli TTÜ mäekateedri juhataja ja geoloogia professor
1943 – koostas esimese Eesti hüdrogeoloogilise ülevaate ja puuraukude kataloogi
1946 – omistati geoloogia-mineraloogiateaduste doktorikraad väitekirja kaitsmata
1950 – süüdistatuna kodanlikus natsionalismis vabastati ametist
1952–53 – töötas projektinstituudis Eesti Põllumajandusprojekt
1953 – suri 1. mail Tallinnas 

Kasutatud kirjandus

• Aaloe, A. 2016. Eesti geoloogia biograafiline teatmik. Tallinn, Eesti Geoloogia Selts, 287 lk.
• Arolsen Archives. Lists of Passengers who emigrated from Europe, Africa, and Asia between 1946 and 1971. Bad Arolsen, Germany.
• Professorite Jaan Kargu ja Arthur Linholmi valimisdokumendid 1938. a. Tallinna Tehnikaülikooli Toimetised LISAD nr. 1. 1938.
• Tallinna Tehnikaülikooli muuseumi digiteek. Veebikataloog. Külastatud 01.12.2020

Autor

Kairi Põldsaar
geoloog
Tartu Ülikooli geoloogia osakond

Toimetanud Sander Olo ja Aivo Averin