Väävliaurudes karastunud professor

„Lendavad kirstud“

See sama Chiatura mangaanimaardla oli vähemalt omal ajal suurim kogu maailmas. Paraku oli maagi kättesaamiseks vaja kavalaid lahendusi, sest huvipakkuv varandus asub kõrgel, peaaegu vertikaalsete seintega, kaljustes mägedes, all orus aga voolab kärestikuline jõgi. Kaevandamine neis tingimustes algas küll varem, kuid kaevurite elu läks märkimisväärselt kergemaks kui nõukogude ajal pandi Stalini korraldusel all-linna ja kaevanduse vahet käima köisraudtee. Vaatamata sellele, et tolle taevatee vagunid meenutasid rauast kirste - mistõttu neid hellitavalt „lendavateks kirstudeks“ kutsutakse, on see nõukogudeaegne inseneeria-ime tänaseni absoluutselt töökorras. Niisiis on Abichi avastuse teeneks nii Chiatura linna kui ka sealse omapärase köisraudtee ehitamine.

Vulkaanid ja väävliaurud

Kuigi üht-teist on meile teada, või vähemalt arhiividest ja interneti-avarusest leitav, Abichi nn Kaukaasia-aastatest, varjutab veidi tihedam saladuseloor tema varasemaid tegemisi ja vulkaani-uuringuid Itaalias. Kasutasin seekord suurepärast võimalust ning usutlesin põhjalikult doktor Marco Pantalonit, Itaalia Geoloogiateenistuse geoloogi, kes on väga põhjalikult uurinud Abichi Itaalia-perioodi.

Marco Pantaloni põhitööks on geoloogilised uuringud Kesk- ja Põhja-Itaalias, geoloogiline kaardistamine ja andmebaaside haldamine. Kuid tema suurimaks kireks on geoloogia ajaloo uurimine, minevikuteadlaste poolt uuritud kohtade uuesti avastamine ning ajalooliste tähelepanekute vaatlemine tänapäevaste teadmiste valguses. Ta ütleb, et tema jaoks on „eriti põnev näha, et sageli on tollased teadlased nii mõndagi näinud ja analüüsinud juba üsna tänapäevaste „silmadega““.

Intervjuu doktor Pantaloniga

Hermann Abich – 19. sajandi geoloog ning Marco Pantaloni – 21. sajandi geoloog. Mis seob neid kahte meest üle kahe pika sajandi?

Abich oli teadlane, kes töötas siis, kui teadus oli väheste jaoks kätte saadav ja teadmised loodusnähtustest olid piiratud. Teadusuuringute valdkond oli väga lai ja üksikute uurijate panus suur. Tänapäeval on geoloogia keeruline teadus, mis suudab uusi teooriaid või tõlgendusi välja pakkuda ainult multidistsiplinaarse meeskonnatöö kaudu.

Minu side Abichiga baseerub vajadusel tunda mineviku teadusuuringuid, et paremini aru saada praeguste geoloogiliste mudelite tähendust. See viib mind paratamatult analüüsima ka mineviku teadlaste isiklikke elusid ja tuvastama ennast nende maailmas.

Olete hiljuti avaldanud põneva artikli Abichi elust ja õpingutest Itaalias. Avage natukene selle loo tausta.

See artikkel sündis tänu ühele äärmiselt põnevale leiule Itaalia geoloogiateenistuse ajalooarhiivis. Nimelt avastasime koos kolleegi Fabiana Console'iga, ajaloolase ja raamatukoguhoidjaga, kümnetest akvarellidest koosneva kogu Somma mäe (Vesuuvi vulkaani topograafiline nimi) vaadetega. Samast kaustast leidsime mõned üsna loetamatu käekirjaga tehtud originaalmärkmed. Need on saksa keeles, kuid sisaldavad mõnesid itaaliakeelsed sõnu ja nimesid. Tänu viidetele mõningatele originaalsetele topograafilistele uuringutele ja Itaalia perekonnanimedele suutsime nende säilikute autoriks tuvastada Hermann Abichi.

Need teosed pärinevad aastast 1856 ning saabusid geoloogiateenistuse valdusesse Arcangelo Stacchi annetuse läbi. Esialgne huvi tuvastada nende imeliste, ehkki lihtsate, akvarellide ja märkmete autor, viis selleni, et asusime rekonstrueerima selle suure teadlase karjääri ja eraelu, kelle olulisust vähemalt Itaalias ei tunnustata piisavalt.

Me teame, et Abichil oli seos geoloogiaga juba väikese poisina. Tema isa oli samuti geoloog - Preisi impeeriumi kaevanduste inspektor. Kas see võis olla põhjus, miks Hermannist samuti geoloog sai?

Abichi isiksuse ja kujunemise mõistmiseks peame proovima mõista tema aja mentaliteeti. Abichit mõjutasid tugevalt tema ümbrus ja tema perekond. Tema isa oli jumalakartlik loodusemees ja see oli oluline. Veelgi enam, isa elukutse tõttu külastasid neid tollaseid silmapaistvad teadlased nagu Alexander von Humboldt, Leopold von Buch ja Karl Ritter. Võib vaid ette kujutada, kuidas Humboldti või Ritteri reisilood noort poiss võlusid. Karl Ritter oli ka tema lõputöö juhendaja, kuid isik, kellega Abich kõige sügavamalt seotud oli, on kahtlemata Leopold von Buch. Von Buch soovitas Abichil süvendada Itaalias Vesuuvi ja Etna piirkonna petrograafiliste, mineraloogiliste ja geokeemiliste tunnuste uurimist. Veelgi enam, von Buch oli ka mentor, kes toetas tema kutset asuda Dorpati mainekas ülikoolis geoloogia ja mineraloogia professoriks aastal 1842. Kindlasti toetas seda valikut ka asjaolu, et selles ülikoolis toimusid saksakeelsed loengud.

Lisaks mängis Abichi saatuses olulist rolli tema onu Julius Klaproth – etnograaf ja Kaukaasia rahva põhjalik tundja. Tõenäoliselt mõjutasid Abichi tulevast otsust Kaukaasiasse minna just perekonna mälestused.

Ühes oma käsikirjas väitis Abich, et kirg geoloogia vastu oli tingitud Karl Cäsar von Leonhardist, kelle juhendamisel toimus kooli põlves ekskursioon Lõuna-Prantsusmaa vulkaanilises Alvernia piirkonnas. Väärib märkimist, et von Leonhard oli ajakirja Taschenbuch für die gesammte Mineralogie kaasasutaja.

Kas avastasite arhiivimaterjale uurides midagi sellist, mida varem laialt ei tuntud või mis teid isiklikult hämmastas?

Uurimistöö käigus avastasime Abichi korrespondentsi tuntud Itaalia geoloogi Leopoldo Pilla vahel, kellele Abich kirjutas oma kirest Itaalia geoloogia kui ka maastike ilu vastu. Seda tõendab ka asjaolu, et kogu see kirjavahetus aastatel 1834–1839 on kirjutatud täiuslikus itaalia keeles.

Abich pühendas aastakümneid oma elust vulkaanide uurimisele - kirg, mille ta sai kaasa Itaaliast. Milline roll oli Itaalial Abichi elus?

Nagu teate, on Itaalia geoloogiliselt üks aktiivsemaid riike kogu Euroopas; siin asuvad aktiivsed vulkaanid nagu Vesuuv, Stromboli, Vulcano, Etna ja mõned väiksemad kraatrid Sitsiilia kanalis. Siinset geoloogilist minevikku tähistavad mitmed vulkaanilise aktiivsuse perioodid Ordoviitsiumist ja Permist kuni Miotseenini. Abichi huvi keskmes oli just tänapäevane vulkanism Kesk- ja Lõuna-Itaalias.

Etna on Euroopa mandriosa suurim vulkaan, kuid vähem ohtlik kui näiteks Vulcano või Vesuuv. Viimase puhul võiks välja tuua põnevad ulatuslikud tuhaplatood ja suure kaldeera, kust 35 000 aastat tagasi paisati välja tohutul hulgal püroklastilisi kivimeid. Need on paigad, mis pakkusid mitmete aastate jooksul huvi ja uurimismaterjali ka Abichile.

Oma artiklis kirjeldate, kuidas Abich ronis pärast Vesuuvi 1831. aasta plahvatust mitu korda selle aktiivse vulkaani otsa, et joonistada ja kirjeldada selle muutuvat morfoloogiat ning koguda maapinnast eralduvaid vulkaanilisi gaase. Arvestades tolleaegsete nõuetekohaste kaitsevahendite ja -tehnoloogia puudumist - kas võiks öelda, et Abich oli 19. sajandi „dare-devil“?

Abich ronis tõesti lausa mitu korda Vesuuvi otsa. Esimene kord, koos Leopoldo Pillaga, leidsid nad aktiivseid pikilõhesid ja mitu auru eraldavat koonust – märgid jätkuvast aktiivsusest vulkaanil. Öösel vulkaanilt laskudes täheldasid teadlased, et vulkaani juures tungles hulk inimesi kes jälgisid looduse pakutavat suurepärast vaatemängu aktiivsel vulkaanil. Abichi ja Pilla kirjutasid oma käsikirjades hiljem kuidas neile avaldas muljet, et inimesed olid selleks vaatemänguks riietatud elegantselt nagu läheksid nad peole.

See humoorikas vahejuhtum paneb meid mõtlema, et tol ajal ei peetud isikukaitsevahendeid kaugeltki oluliseks. Abich ja Pilla olid rohkem kui julged, kui ilma varustuse ja vastava riietuseta oma uuringuid aktiivsel Vesuuvil ette võtsid. Kuid Abichi hulljulgus pole erakordne – ka tänapäeval unustavad paljud välitöö geoloogid turvameetmed, mis ei ole mõistlik, eriti meie erialal.

Kuuldavasti oli Abichi elu oli vähemalt kord reaalses ohus? Kuidas see juhtus?

Tõepoolest, tema esimest lähenemist Etna vulkaanile tähistas dramaatiline sündmus: Palermo ja Catania vahel, vulkaani jalamil tabasid Abichit ja tema teejuhti röövlid. Abich pääses põgenema kuid tema teejuht tapeti.

Etna on Euroopa kõrgeim vulkaan ja lähenemine mäele on füüsiliselt keeruline. Ent Etnale ta siiski hiljem ronis, teejuhiks Catania ülikooli geoloogia ja mineraloogiaprofessor Carlo Gemmellaro.

Etna reisil tehtud vaatlused avaldati 1837. aastal ja Charles Lyell kasutas neid selle vulkaani struktuuri tõlgendamisel tekkinud kahtluste lahendamiseks ning avaldas Abichi mõningate mõõtmistulemustele toetudes ühe oma teosest. Seetõttu aitasid Abichi ja Gemmellaro uurimused märkimisväärselt kaasa Etna purskeajaloo rekonstrueerimisele. Oluline on märkida, et Lyelli pakutud mudel on küll tugevas vastuolus nn kõrguskraatri (i.k. „elevation crater“) teooriaga, mille kirglik poolsaja Abich oli.

Niisiis ... kes oli siis Hermann Abich - vulkanoloog, sedimentoloog, keemik, rändur või kunstnik?

Abich oli oma aja teadlane. Abichi koolitus oli küll traditsiooniline, kuid ta suutis ära kasutada kiiresti areneva tehnoloogia eeliseid, mis võimaldasid tal üha keerukamate instrumentidega mõõtmisi teha. Kahtlemata oli tal ka suur kunstianne, seda ei saa salata ning oskus vaadeldud maastiku geoloogilisi ja geomorfoloogilisi omadus äärmiselt täpselt ja erakordselt üksikasjalikult reprodutseerida. Samas sisendasid tema kolleegid ja ilmselt ka lapsepõlvest pärit peresõbrad ja kuuldud lood temasse suurt seiklusvaimu, tänu millele ta reisis ja liikus vapralt ka tollal raskesti ligipääsetavates kohtades.

Mis on teie arvates Abichi kui teadlase tähtsus Itaaliale ja võib-olla isegi kogu maailmale?

Itaalia-aastatel arenes Hermann Abichi kultuuriline ja teaduslik identiteet tohutult. Tema varased uuringud pakkusid teadlastele, nii itaallastele kui välismaistele, tugevaid aluseid vulkanoloogiliste mudelite testimiseks. Tema geokeemilised ja topograafilised mõõtmised olid edasistel Vesuuvi uuringutel oluliseks lähtepunktiks.

Kahjuks on tema nimi Itaalias täiesti unustatud. Minu arvates on see tingitud provintslikkusest, mis ümbritses Itaalia akadeemiat, ning kus toetati ägedalt von Buchi ja de Beaumonti teooriaid, mis naeruvääristasid Abichi pooldatud „kõrguskraatri“ mudelit ja pidasid seda teooriat „naljakaks“ ja vastuoluliseks, mis „tekitab spekulatsioone, kuid kunagi tulemusteni jõudmata“.

Teil on erakordne võimalus saata sõnum Eesti lugejatele…

Minu ettepanek noortele geoloogidele, kes seda blogi jälgivad on, et ei tohiks jätta tähelepanuta geoloogia ajalugu ja meie eelkäijate tööd. Igasuguse teadustegevuse jaoks on väga oluline läbi viia eeluuringuid raamatukogus ja arhiivides. Parafraseerides Charles Lyelli –  "olevik on mineviku võti" –, meeldib mulle öelda "minevik on tuleviku võti".

Itaalia geoloogiaseltsi geoloogia ajaloo sektsiooni juhina kutsun teid külastama meie veebisaiti  või meie Facebooki lehte. Kuigi kirjutame oma liikmetele itaalia keeles, võib see olla võimalus kahe riigi vahel teadusvõrgustikku arendada.

Lõpetuseks

Abichi pärand väärib uut tunnustust ja sügavat kummardust. Abich oli vulkanoloogiliste uuringute teerajaja, eriti geokeemia ja petrograafia valdkonnas. Tema üle 200 artikli ja monograafia hõlmavad geoloogiateaduste paljusid väga erinevaid tahke. Aktiivsete vulkaanide otsas turnimise ja väävliaurude julge sissehingamise vahele jõudis ta vaatlusi teha ka glatsioloogia ja meteoroloogia valdkonnas. Veel enam – teda paelusid ka geobotaanika, geograafia ja arheoloogia. Ta oli igatepidi palju vingem teadlane ja põnevam isiksus kui meie siin väikeses Eestis üldiselt arvata oskame.

Abichi seotus Eestiga ja Tartu ülikooliga oli küll napp, ametlikult vaevalt ehk aastake, kuid vaatamata sellele on paganama uhke, et ülikooli ajaloo ridadest Hermann Abichi nimi läbi käib. Ja vägev on ka see, et tema portree Chemicumi auditooriumis teiste auväärsete manalateele lahkunud professorihärrade piltide kõrval on ning praegustel geoloogiatudengitel hoolsasti silma peal hoiab.

Herman Abich suri 1886 aastal Viinis. Tema järgi on nimetatud mineraal abihhiit ehk klinoklaas.

Biograafia

1806 sündis 11. detsembril 1806. a. Berliinis
1821 – 1831 õppis Berliini ülikoolis loodusteadusi ning omandas samas ka doktorikraadi
1833 – 1836 uuris Itaalias vulkaane
1842 – 1847 oli Tartu ülikooli korraline mineraloogiaprofessor ja geoloogiakabineti juhataja, kuid loenguid pidas vaid aastani 1843
1843 – 1886 mineraloogiaprofessor Peterbur Teaduste Akadeemia juures
1844 sõitis Kaukaasiasse geoloogilistele uurinugtele
1847 asus Peterburi Mäeinseneride Korpuse teenistusse
1853 Peterburi Teaduste Akadeemia liige
1866 Peterburi Teaduste Akadeemia auliige
1876 alates elas Viinis, kus avaldas 3-köitelise koondteose Kaukaasia geoloogia kohta
1886 suri 1. juulil 1886. a. Viinis, urn Abichi tuhaga on maetud Saksamaale, Koblenzi linna kalmistule, oma ema kõrvale

Kasutatud kirjandus:

• Four Centuries of Geological Travel: The Search for Knowledge on Foot, Bicycle, Sledge and Camel – Special Publication no 287 (Geological Society Special Publication)
• Pantaloni, M., Console, F., Petti, F.M., 2018. On the trail of Otto Hermann Wilhelm Abich: a journey through the Italian volcanoes. Italian Journal of Geosciences 137, 106-127.
• Organization of World Heritage Cities. Chiatura mining town.

Autor

Kairi Põldsaar
geoloog
Tartu Ülikooli geoloogia osakond

Toimetanud Aivo Averin