Hobigeoloog - Darwini ürgmerede sõbrad

Mida põnevat siis evolutsiooniteooria vanaisa sealt ka leidis?

Kui Darwin oma kõige kuulsamas teoses „Liikide tekkimine“ evolutsiooniteooria talad paika pani, siis tegi ta seda osaliselt ka just nendesamade Falklandi kodade fossiilide najal.
Need kivistised pärinevad loomadelt, keda me tänapäeval tunneme brahhiopoodide nime all (kreeka k brachion+podos ehk siis käsi+jalg = käsijalgsed).

Käsijalgsed on ürgsed loomad, kellest on tänapäevanigi maailmameredes üle saja perekonna esindaja säilinud. Oma välimuselt meenutavad nad tihti tavalisi karpe, kuid tegelikult on neil peale välimuse vähe ühist. Käsijalgsed kinnituvad merepõhjale pehmekoelise „jala“ ehk pediikli abil. Pediiklit kasutavad brahhiopoodid ka põhjamutta kinnitumise ning mõningatel juhtudel ka kaevumise eesmärgil. Nende tugevad kestad kaitsevad vägagi edukalt kojapoolmete vahel pesitsevat pehmet keha. Karbi sisemuses, selle tagumises osas paiknevad karpi avavad ja sulgevad lihased. Karbi eesmises servas on aga hingamiseks ja toidu haaramiseks kohastunud elund – käsihaare. Fun fact: neil on lilla veri.Umbes 540 miljonit aastat tagasi, Kambriumi ajastu algul hakkasid erinevatel loomaklassidel välja arenema kõvad kojad. Ühtlaselt koos tigude, karpide ja trilobiitidega arenesid need välja ka käsijalgsetel. Käsijalgsete kojad säilisid üldjuhul väga hästi, seetõttu on need ka ühed kõige tihedamini leitavad vanaaegkonna kivistised üle maailma. Nende kivistised võivad olla säilinud nii tervete kodade, kojapoolmete kui ka poolmete tükkidena. Ühtlasi on nad ka levinuimad kivistised Eesti aluspõhjas. Kui Darwin oleks Eesti randadesse ära eksinud, siis oleks ta ka siit suutnud leida hulganisti tõendeid oma teooriate tarbeks. Kui vaadata käsijalgsete evolutsiooni, siis on näha, kuidas käsijalgsed jõuliselt just Eestimaal paljanduvates ajastute jooksul arenesid:
Inglise keeles kutsutakse käsijalgseid ka „lambikarpideks“ (lamp shells), sest oma välimuselt meenutavad brahhiopoodid vanade roomlaste õlilampe:
Kui hoolikalt jälgida, siis see võrdlus õlilambiga on täiesti paslik. Sarnaselt sellele lambile on ka käsijalgse kojal väiksem nõgus külg, suurem nõgus külg ning väga tihti selle sees ka eraldi ava pediikli jaoks. Nendes kolmes eripäras peitub ka saladus, kuidas eristada käsijalgset ülejäänud karpidest. Nimelt on käsijalgsetel karbipoolmed alati ebasümmeetrilised üksteise suhtes, samas kui tavalistel karbilistel, nagu näiteks austritel, mere- ja järvekarpidel, on kojapoolmed üksteise suhtes peegelpildis.Käsijalgseid jaotatakse kolme eraldi klassi: rünhonelliformid, lingulaadid ja kraniaadid. Võtame nad siis ükshaaval kiiresti ette.

Rünhonelliformid

Vaata veel - fossiilid.info
Kõige tihedamini leidub Eestis rünhonelliformide fossiile, sest valdav enamus brahhiopoode on ka sellest klassist. Nende kodade struktuurid võivad väliselt vägagi üksteisest erineda, olles kujult nii ümarad kui ka lapikud. Kuid üldjuhul imiteerivad nad ikka karpide stereotüüpset välimust. Tihti jooksevad nende kodadel vägagi omapärased ja kenad vaod ning neil on kojapoolmeid ühendav „lukk“. Lukkudega käsijalgsetel ühendab koda eraldi hingeline struktuur, mis aitab kojapoolmetel stabiilselt koos püsida. Rünhonelliforme leidub kõikjal siinses Ordoviitsiumi ja Siluri paekivis ning teadaolevalt on neid meie maal leitud üle neljasaja erineva liigi.
Tõenäoliselt on valdav enamus inimesi Eestis ühel või teisel hetkel kohanud meil vägagi sagedasti esinevat rünhonelliformi liiki nimega Borealis borealis. Umbes 440 miljonit aastat tagasi, Siluri aja esimesel poolel asetsesid siinsete merede põhjas hiiglaslikud käsijalgsete kolooniad. Tuhandete aastate jooksul need kolooniad muudkui kasvasid üksteise peale kihtidena, mis hiljem ka kivistusid. Tänapäeval kutsume seda tüüpi settinud paekivi borealispaasiks või rõngaspaasiks. Lääne-Virumaal ulatuvad rõngaspaasi kihid koguni 10 meetri kõrguseni, kus seda hulganisti ka ehituskiviks kaevandatakse. Rõngaspaasi on läbi ajaloo kasutatud Eestis nii müüridena, seinakivina, treppidel, kuid ka dekoratiivse kivina.

Lingulaadid

Vaata veel - fossiilid.info.

Teine klass, lingulaadid, on oma välimuselt pigem lapikud ning üldjuhul puuduvad neil väliselt eristatavad lukud – lukuta käsijalgsed hoiavad kodasid koos ainult oma kodade sees olevate lihastega. Tihtilugu on lingulaatidel ka pikk pediikel, millega nad on võimelised ennast põhjamutta kaevama.

Lingulaadid on käsijalgsete kolmest rühmast kõige ürgsemad, nende leviku tipphetk oli pigem varasemas Kambriumi ajastus. Vanameister Darwin ise kutsus neid isegi elavateks fossiilideks, sest lingulaatide tänapäevased vormid on äravahetamiseni sarnased ürgsete liikidega. Lingulaatidel on ka omapäraselt tähtis roll Eesti lähiajaloos. Kambriumi ja Ordoviitsiumi vahelisel perioodil (500–490 miljonit aastat tagasi) oli brahhiopoodidel kombeks koguda fosforiühendeid enda kojapoolmetesse ning teatavasti kivistusid kojapoolmed ülimalt hästi. Sellel üleminekuperioodil kogunes Põhja-Eesti maapõue aga brahhiopoodide kivistisi kümnete meetrite jagu, mille plaanitav kaevandamine viis 80ndatel n-ö fosforiidisõjani. Neid fosforirikkaid kodasid peaks looduses olema võimalik näha näiteks Hõbeallika koopalaes (sellest on ka varem Eesti Geoloogis kirjutatud - "Hõbeallika koobas".)

Kuid lingulaatide leidmiseks ei pea ilmtingimata kaevama kümnete meetrite sügavusele maapinda, neid leidub ka Põhja-Eesti Ordoviitsiumis ning harvematel juhtudel ka Siluri ajastu kivimites.
Tänapäevalgi on sadu lingulaatide liike elusana säilinud ning Aasia kokakunstis hinnatakse neid suure valgusisalduse tõttu vägagi kõrgelt.

Kraniaadid

Vaata veel - fossiilid.info.

Viimane põhiline käsijalgsete klass on kraniaadid. Kraniaatide kivistised võivad esmapilgul sarnaneda linguaatide omadele, sest neilgi puuduvad lukud. Kuid lähemal vaatlemisel peaks olema võimalik tuvastada mõningad erinevused. Üldjuhul on Eesti kraniaadid lapikud, peaaegu kandilise kujuga, kuid ümarate nurkadega. Lisaks on neid kahte klassi käsijalgseid üksteisest võimalik eristada väliste vöötide järgi: kui lingulaatidel lainetavad välised mustrid pigem pediikli kinnituskoha juurest eemale, siis kraniaatidel on nad üldjuhul „kiirgavad“ keskkohast sirgete joontena äärtesse (nagu päike lastejoonistustes).

Veel üks element, mille järgi on võimalik kraniaatide kivistisi tuvastada, on nende siseküljel paiknevate „silmade“ järgi, kus olid kunagi looma lihaste kinnituskohad. Lihased pidid sellel loomad tõenäoliselt eriti tugevad olema, sest täiskasvanud kraniaatidel puudusid ka pediiklid – nad kinnitusid otse pinnase külge ilma jalata.

Kraniaatide kivistisi leidub Eestis kõige harvemini ehk siis ainult Ordoviitsiumi ajastu paekividest. Hilisemates Siluri ja Devoni ajastute kivimites on nad peaaegu täiesti puudu.
Nii, nüüd vist on kõik käsijalgsete kivististe põhitõed kaetud. Lähme neid otsima!

Aidu karjäär

Vaata veel - wikipedia.

Aidu karjäär on Ida-Virumaal asuv 34-ruutkilomeetrisel alal paiknev vana mahajäetud põlevkivikaevandus, mis mõneti näeb välja kui kuumaastik. Tänaseks on erinevate projektide raames sealsed alad suuresti metsa- ja põllumaadeks taastatud. Väidetavalt üritavad mõned ärimehed seal isegi tuuleparki ehitada, mõned mehed isegi kaaluvad sinna maalapile tuumajaama paigutamist.Vanad kaevandatud alad on seal tänapäevaks vee alla jäänud ning nende kanalite vahel asuvad mõnekümne meetri kõrgused kivi-, kruusa- ja klibumäekesed. Nende küngaste peal kasvavad praegusel hetkel juba esimesed puud ja põõsad, kuid pinnas on ikka piisavalt kivine, et fossiile leida. Kanalites endis on tänapäeval veespordikeskus ning seal on isegi karupere ujumas nähtud (Delfi).
Ehk siis teisisõnu on Aidu karjäär täielik lõbustuspark kivististesõpradele :)

Aidusse soovitan ma minna oma transpordiga, kuna tegu on suhteliselt suure pindalaga (34 km2 – suurem kui Pärnu linn). Karjäärile saab ligi ainult põhja poolt.Paraku pole mul Aidu karjääris ühtegi konkreetset kohta soovitada, kust kivistisi otsida – terve see kant on üks suur aarete saar. Ehk siis tulebki kohale minna, ronida ettevaatlikult mõne kaevandatud klibuhunniku otsa ning loota õnnele. Mõnikord leiab niiviisi kulda ning täielikke haruldusi, mõnikord tuleb piirduda tagasihoidlikumate leidudega. Seetõttu ma pigem soovitaksingi Aidut juba edasijõudnud jahtijatele, sest algaja silmadele võivad jääda seal huvitavamad leiud märkamata.
Aga kindlasti annaksin ma Aidu kohta kaks kohustuslikku soovitust edasi, sest neid näpunäiteid arvesse võttes suudab seal igaüks fantastilistele isenditele otsa koperdada. Kes eelmist postitust mäletab, siis just Aidust korjasin ma selle superilusasti säilinud trilobiidisilma üles ;)Esimene soovitus:
Aidu on vana põlevkivikarjäär, mis tähendab, et seal on kokku kuhjatud kive erinevatest geoloogilistest lademetest, seetõttu ei leidu seal kivistisi sama ühtlaselt kui mõnes looduslikus leiukohas. Küll aga võib sealsete klibumägede otsas tuvastada eemalt märgatavaid tunnusmärke, mis vihjavad fossiilide olemasolule. Ühed kõige huvitavamad leiud, mis ma Aidult saanud olen, on paiknenud silmaga nähtava põlevkivikamara sees või lähistel. Kuna põlevkivi oma olemuselt on juba fossiilne materjal, siis on see ka loogiline koht, kust otsida. Tihtilugu on sealsed põlevkivikobarad läbisegi ka muude settekivimitega, just need kamakad võivadki sisaldada kõige huvitavamaid leide. Siinkohal soovitan neid ka natuke haamri ja meisliga taguda, sest mõnikord võib nende seest omapäraseid elumärke leida.
Näiteks on siin järgnevatel fotodel ideaalne näide põlevkivist, kus on palju detailseid fossiile säilinud.Teine soovitus:
Kui oled leidnud huvitava asukoha, kus tundub rohkem kui keskmiselt kivistisi olevat, siis kammi selle lähiümbrus läbi. Täitsa võimalik, et just paari meetri raadiuses leidub mõni uunikum, mida su hing ihkab. Olen niimoodi leidnud Aidul ühe õige piraka ja ilusasti säilinud peajalgse, tennisepallisuuruseid sammalloomasid ja trilobiidipäid, metsikult palju käsijalgseid jne. Ehk siis: kui tundud olevat sattunud kullasoone peale, ära häbene seal veeta kasvõi tunnike.Lisaks käsijalgsetele leidub Aidus ka hulgaliselt trilobiitide fragmente. Näiteks on Aidu kant peamine Estoniites laurssoni leiukoht, kes on Eesti üks suurimaid trilobiite ning kellest on ka üksikud terviklikud isendid säilinud! Sellest liigist räägiti ka siin lähemalt.
Isiklikult mängin ma puslet Aidu trilobiitidega: iga kord, kui ma seal käin, toon ma paar Paraceraurus aculeatuse tükikest kaasa. See on üks omapäraseima välimusega trilobiite, keda minu arvates Eestis leida võib, aga kahjuks on teda ka võimatult harva terviklikuna leida. Seepärast olengi sunnitud teda tükkhaaval kokku panema.Ja lõpetuseks lisan veel mõned Aidu käsijalgsete fotod. Kui need sind ei veena Aidut külastama, no siis ma ei tea :)
Aidu kivistised pärinevad kesk-Ordoviitsiumi ajastust, mil käsijalgsete perekondi hakkas nagu seeni peale vihma juurde kasvama. Seal leidub kõiki kolme eelnevalt mainitud käsijalgsete klassi.
Nii et kõik see mees vasarad kätte ja ruttu enne lume tulekut Aidusse!

Mente et malleo!

LISAINFOT

• Soovitan vaadata hiljutist dokumentaali Aleksei Turovskist, kes samuti on kivististe huviline
• Darwini päevik (inglise k)
• Darwini teadusartikkel Falklandi geoloogia ja käsijalgsete kohta (inglise k)
• Indoneesia roog käsijalgsetest („tebalan“ on indoneesia keeles käsijalgne)
• Tänapäevase käsijalgse 3D-mudel

• Üldised käsijalgsete fossiilide 3D mudelid
  

• Aidu ajalugu
  
• Eesti Looduse vanemad artiklid käsijalgsetest ja Charles Darwinist. Artikkel 1, artikkel 2.
  
• Ingliskeelne lühiloeng käsijalgsete kohta

Toimetas Sander Olo