Seksi jäljed Eesti maapõues

Armunud rüükalad. Joonistus Perry Shirley.

Vanimad elu jäljed Maal pärinevad umbes 4 miljardi aasta tagusest ajast, viimased 2 miljardit aastat on järglasi saadud sugulisel teel läbi kehavälise viljastumise. Kehasisene viljastumine on geoloogilises ajaplaanis suhteliselt uus leiutis: Eestist, Võhandu jõe ääres olevast Devoni ajastu paljandist leitud ca 400 miljoni aastase rüükalakese kivistis arvatakse olevat üks esimesi organisme Maal, kes sai järglasi just kehasisese viljastumise teel.

Eesti Devoni rüükalu on palju uurinud 19. sajandil elanud baltisaksa päritolu eesti paleontoloog ja zooloog Hermann Asmuss. Ligi sajand peale tema surma võttis töö rüükaladega üle teine kuulus eesti paleontoloog Elga Mark-Kurik, kes on kahel korral olnud kaasautor ühes teadusmaailma tippajakirjas „Nature“. Viimases artiklis on kirjeldatud umbes Devoni ajastu keskel elanud väikest ürgset rüükalakest nimega Microbrachius.

Eestist Võhandu jõe ääres olevast Devoni vanusega Essi paljandist leitud Microbrachius, vaid mõne sentimeetri pikkune, tänapäevaks ammu välja surnud kalake kannab endas aga elu alguse saladust. Kalakese fossiilseid fragmente uurides avastasid teadlased, et Microbrachius oli tõenäoliselt üks esimesi organisme Maal, kes sai järglasi kehasisese paljunemise teel.

Leitud fossiilidel oli selgelt näha isase kala L-kujulised sugujätked, klasprid, mis sobitusid emase kala vastavate genitaalplaatidega. Samuti on teada, et kirehoos kalakesed olid külg külje kõrval ning hoidsid teineteisel veidi ogalisest, rüüplaatidega kaetud küljeuimest kinni: „misjonäripoosi“ ei olnud tol ajal veel leiutatud (joonis 1).

Joonis 1. Kalade tõenäoline asend paaritumise ajal (Dr. Brian Choo, Flinders University)

Rahvusvahelist uurimisgruppi (kuhu kuulus ka Elga Mark-Kurik) juhtinud Šoti teadlane John Long ja tema kolleegid tuvastasid samasugused organid ka Šotimaalt ja Hiinast leitud Microbrachius´tel. Varem on kalade kehasisest viljastumist kirjeldatud vaid paaril üksikul korral üsna vähearvukate ja haruldaste kalade juures. Microbrachius oli oma eluajal aga laialt levinud ja arvukas rühm kalu. Seetõttu võib neid fossiile uurides avastatud omadusi lugeda oma aja kohta „tavalisteks“, mitte üksikuteks eripäradeks, nagu võib juhtuda väga haruldastel liikidel või perekondadel leitud uute tunnuste ja iseärasustega.

Kui varem arvati, et suguline kehasisene paljunemine on arenenud kehavälisest paljunemisest, siis see avastus laseb eeldada vastupidist. Algselt toimus kaladel viljastumine kehasiseselt ning mingil hetkel muutus see kehaväliseks paljunemiseks kudemise teel. Miks see nii läks, ei oska teadlased tänasel päeval veel öelda.

Selline võis välja näha Devoni ajastu Eesti ala. Rekonstruktsioon Eesti Loodusmuuseum ja BOP Animation.

Devoni ajastu (ca 419–359 miljonit aastat tagasi) on Lõuna-Eesti aladele maha jätnud kohati mitmesaja meetri paksused roostekarva punase liivakivi lasundid. See massiivne hulk liiva on pärit kunagi meie ala lähistel kõrgunud hiiglaslikest mäeahelikest. Ordoviitsiumi ajastul (ca 488–444 miljonit aastat tagasi) alguse saanud kunagiste Baltika, Laurentia ja Avaloonia mandrite kokkupõrke tulemusel kerkinud kõrged mäed hakkasid soojas ja niiskes kliimas kiiresti murenema, selle tulemusel tekkiv punakas liiv kanti Devoni ajastul jõgede ja pinnavooludega mägede jalamile, kaasa arvatud Eesti alal laiunud madalmerre. Sellest liivakivist leiab tänapäeval vähegi kannatlikum huviline kerge vaevaga Devoni ajastu meresid valitsenud rüükalade kühmulisi, veidi kananahka meenutava pealispinnaga rüütükke. 

Varjatud varandus Eesti maapõues

Kui räägitakse maavaradest, mõeldakse nende all enamasti majanduslikus mõttes kasu(m)likke aineid maa sees: Eestis näiteks põlevkivi, fosforiiti, dolomiiti, joogikõlblikku põhjavett jne. Maailma kontekstis võib rääkida sellistest maavaradest, nagu väärismetallid ja vääriskivid, nafta, maagaas, marmor – loetelu võib pikalt jätkata ja seda lugedes võib eestlasel väike kadeduseuss hinge pugeda küll. Ometigi hakkavad Eestit külastavatel paleontoloogidel meie ilusates paljandites ja karjäärides silmad särama ja käed värisema ning nii mõnigi neist on öelnud, et te, eestlased, ei tea, millise varanduse otsas te istute.

Varanduse suurust ei saa alati rahas mõõta, mõned asjad on teaduses, nagu eluski, hindamatu väärtusega. Eesti maapõu on täis ürgse, väga mitmekesise elu hästi säilinud jälgi ja jäänuseid. See teeb need leiud tõeliselt haruldasteks ja väärtuslikeks, kuna näitab selgelt, et murrangulisi teaduslikke avastusi ei tehta ainult suurtes ja rikastes riikides: ka meie alal leidub fossiilset materjali, mille alusel saab osa peatükke teaduses täiesti ümber kirjutada. 

Loe lisaks

Autor
Karin Truuver - Eesti Loodusmuuseum

Eelmine
Taevane purakas, mis nurjas ühe peajalgse öised plaanid ja kommunismiehitajate kaevupuurimise

Vastused puuduvad

Email again: