Taevane purakas, mis nurjas ühe peajalgse öised plaanid ja kommunismiehitajate kaevupuurimise

Üksik nautiloid Kaupo, kes oli end hommiku saabudes mõnusasti päevaunne keeranud, virgus sel õhtul õige vara. Põhjuseks polnud mitte eelmisel ööl söödud lähisugulane, vaid Kaupo mingi iseäralik sisemine tundmus, et just täna õhtul juhtub midagi erilist!

Juhtuski. 20 millisekundit pärast seda erakordset mõtet tabas nautiloidi ligi 100 meetri sügavust kodutiiki 21 km/s kihutav ei-tea-kust pärit võrdlemisi suur kivi. Kivi läbistas hoogsasti nautiloidi kodutiigi kodused lubjased põhjasetted, jõudis hõlpsasti varasematel aegadel settinud ja tahkestunud liivade ja savideni, mille viskas oma teelt kus kurat, ning tungis otsapidi nende all lasuvasse kõvasse kivisse, mis end kiiresti viisakalt kokku voltides külalisele ruumi tegi. Oli toimunud plahvatus ning õhku olid paiskunud röögatud tolmupilved, vesi kees ja meie tublist päevaunest virgunud Kaupost oli saanud vaba tahte vastaselt mõnevõrra ülekeenud mereannisupi osa, mis maitsenuks ilmselt päris hästi, kui lähima 100 km raadiuses oleks olnud mõni elus huviline, kes seda suppi maitsma oleks tulnud…

455 000 000 aastat hiljem

Kärdla kraater ehk Kärdla impaktstruktuur asub Loode-Eestis Hiiumaal. Tegemist on unikaalse meteoriidikraatriga oma fantastilise säilivuse osas. Meteoorkeha tabas Ordoviitsiumi-aegset maakoort/šelfibasseini just selle järjepideva settimise faasis. Sestap salvestus Ordoviitsiumi-aegne meteoriiditabamus perfektselt kivimkihtidesse ja mattus, kuniks liustikud selle uunikumi jälle meie jaoks taas osaliselt lahti prepareerisid.

Neljakilomeetrise läbimõõduga kraatri kese jääb tänapäevasest rannajoonest umbes 3 kilomeetri kaugusele ja selle mõningad struktuursed elemendid on tänapäevases maastikus küll hoomatavad, ent – mis seal salata – mitteteadlikule pilgule võrdlemisi raskesti. Kraater jäi tabamatuks ka tervetele inimpõlvedele Eestis tegutsenud geoloogidele, ehkki märke sellest, et Kärdla (täpsemalt Paluküla) kandis midagi iseäralikku peidus on, leidsid nemadki. Eeskätt paistis see silma lähedastes paemurdudes, kus Eestis tavapäraselt pea ideaalselt horisontaaselt kulgevad lubjakivikihid ootamatult kallutatud olid.

Kraatri avastamine

Kärdla kraatri avastamise võimas eelakord saabus 1967. aasta alul, mil ehitus-montaaživalitsuse puurijad sattusid Paluküla mäel kabeli lähistel kaevu puurides ligi 20 m sügavusel mingile väga kõvale kivimile. Puurkaevust võetud südamik näitas, et selleks olid Eesti kristalsest aluskorrast hästi tuntud graniitsed kivimid, mis pidid aga kõigi teada-tuntud geoloogiliste arusaamade kohaselt asuma selles asukohas 230–250 m sügavusel(!)

Uudis kristalsete kivimite võimalikust kerkealast, pealegi nii maapinna lähedal, pani kõrvad liikuma kõigil Eestimaa geoloogidel. Esimesena „lendasid peale“ Teaduste Akadeemia Geoloogia instituudi uurijad. Puuriti kolm puurauku, millest üks avas ka 18,4 m sügavusel kristalsed kivimid. Kaks teist puurauku jäid potentsiaalselt kerkealalt välja. Edukamad olid ENSV Geoloogia Valitsuse kaardistajad, kelle mõnevõrra mastaapsem ettevõtmine võttis vastavastatud struktuuri põhjalikumalt ette. Aastail 1968–1970 puuriti üle plakantiklinaaliks nimetatud struktuuri Palukülast mere äärest kuni Tubala mäeni ulatuval 6 km pikkusel profiilil 13 puurauku. Neist sügavaim (345 m) oli Sooväljal rajatud puurauk Nr 412 ja Palukülas kerke lael rajatud puurauk Nr 415 (sügavus 192 m). Viimane puurauk läbis 176 m ulatuses kristalseid kivimeid ilma neist väljumata.

Sellega sai tõestatud, et kerge on monoliitne ja tegu ei ole juhuslike kristalsetest kivimitest pangaste kuhjatisega. Vaatamata kogunenud informatsioonile üritati struktuuri olemust endiselt seletada maasiseste (endogeensete) jõududega, st aluskorrakivimeid läbivate rikete ja tõusnud ning vajunud plokkide keerulise süsteemiga. Kuigi samal ajal oli „kapitalistlikus läänes“ tehtud läbimurdeid impaktiivselt mõjutatud (meteoriidilöök) kivimite analüüsis, jäid need infokillud siinmail suuresti teadusliku tähelepanuta. Kraatrisüvikust leitud purustatud kivimeid (bretšasid) käsitleti tilliitidena, st Arhaikumis toimunud jäätumise moreenina. Süviku põhjast tõstetud settekivimeid uurinud paleontoloog Ralf Männil leidis küll, et need on umbes 455 mln aastat vanad, st tekkinud Ülem-Ordoviitsiumi Idavere eal, kuid sellal ei söandatud seda veel siduda struktuuri enda vanusega.

Järgmisena astusid prožektorivalgusesse uuringugeoloogid, kes asusid Kärdla aluskorra kerkeala kaardistama graniitkivi maardla tarvis. Selle jaoks puuriti piirkonnas 12 puurauku (kuni 50 m sügavust, millest 8 avasid kristalse aluskorra kivimeid). Paraku selgus, et uuritud kivimi kvaliteedinäitajad ei vasta soovitud standarditele. Uuritud kivimid olid liialt murenenud ning Paluküla objekt kui potentsiaalne maardla kippus vägisi edasise rahvamajanduse rahastuse alt ära libisema. Ent siinkohal tegid geoloogid, kellele Paluküla objekt teaduslikus mõttes aina rohkem ja rohkem huvi pakkus, natukene „rehepappi“. Geoloogid, kes tahtsid jätkata salapärase struktuuri uurimist, soovitasid kristalsete kivimite varu arvutamisel sellest välja arvata lasundi pealmised 5 meetrit, mis on reeglipäraselt murenenud ja madalama kvaliteediga. Ettepanek võeti vastu ja nii otsustati töid veelgi laiahaardelisemalt jätkata.

Muuhulga asusid tööle süvakaardistajad, kes puurisid täiendavaid puurauke ning teostasid uuringualal ka põhjalikke geofüüsikalisi uuringuid, koostades piirkonna gravi- ja magnetomeetria anomaaliate kaardid. Just neil gravivälja anomaaliate kaartidel joonistus esmakordselt efektselt välja neljakilomeetrise läbimõõduga kraatrikujuline struktuur. Selgus ka, et Paluküla kerge kujutab endast vaid osa kesksüvikut ümbritsevast ringvallist. Nii otsustatigi sellele struktuurile anda Kärdla nimi – Kärdla ringstruktuur või siis Kärdla kraatritaoline struktuur. Lisaks jõuti tõdemuseni, et tegu on ilmselt plahvatusel tekkinud struktuuriga. Kraatritekke võimaliku kosmilise päritolu kinnitamise tarvis võeti meteoriiditabamusest moondunud kivimitest, bretšadest, proovid, mis saadeti õhikute[1] tegemiseks Leningradi laboratooriumisse, kuhu nad aga kadusid nagu hundi kurku, aastateks.

Meteoriidikraater. Ametlik

Kärdla anomaalia lõplik tunnustamine kraatrina saabuski senikirjeldatud tegevustest mitu head aastat hiljem ehk 1980. aastal, mil Leedu juurtega geoloog Victor Masaitis avaldas koos sõpradega venekeelse raamatu tähearmide geoloogiast. Muuhulgas selgub teosest, et Leningradi saadetud kivimite proovidest (õhikutest) oligi polarisatsioonimikroskoopide [2] all tuvastatud impaktiivse tegevuse jälgi ning Kärdla kraatri meteoriitiline päritolu sai tõendatud. Eesti uurijate osalus selles suures töös oli „juhuslikult unustatud“ mainida... Kuid tööd Kärdla kraatri uurimisel jätkusid sellest mõrust pillist hoolimata ning endiselt peamiselt Eesti uurijate eestvõttel.

Hilisemal ajal on Kärdla kraatri teemadel ilmunud rohkelt teaduslikke artikleid, kus kraatri tekke ja kaasnenud geoloogiliste sündmuste täpsustamisele tänu tänapäevasemate teaduslike meetodite kasutamisele on tehtud olulisi täpsustusi. Hiljutisim meteoriitikateemat laiemalt ja Kärdla kraatri lugu ka kitsamalt käsitlev populaarteaduslik teos „Meteoorist kraatrini“ (Plado, 2019) ilmus kõigisse hästi varustatud raamatupoodidesse ja raamatukogudesse kõigest loetud nädalapäevad tagasi. Head lugemist!

Mõisted

[1] õhik – 0,03 mm paksune kivimist valmistatud liistak, mis klaasile liimituna võimaldab selle kivimi mineraalide uurimist polarisatsioonimikroskoobiga

[2] polarisatsioonimikroskoop – Polarisatsioonimikroskoop ehk petrograafiline mikroskoop on valgusmikroskoop, mida kasutatakse valgust polariseerivate  objektide mikroskoopiliseks uurimiseks. Polarisatsioonimikroskoopi kasutatakse peamiselt kivimite ja mineraalide uurimiseks, kuid tal on rakendusi ka bioloogias ja keemias.

• "Kärdla mereoriidikraater", Kalle Suuroja, Kirjastus GeoTrail (2008)
• "Meteoorist kraatrini", Jüri Plado, Kirjastus Argo (2019) 
• "Eesti meteoriidikraatrid", Reet Tiirmaa, Väino Puura, Alvar Soesoo, Sten Suuroja (toim.) MTÜ GEOGuide Baltoscandia / Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituut, Turu Ülikooli geoloogiaosakond (2006)