EUGEN 2024 ehk geoloogid vallutamas Lõuna-Prantsusmaad
EUGEN 2024 oli rahvusvaheline noorte geoloogide üritus Lõuna-Prantsusmaal, kus osales alla 200 geoloogi, sealhulgas ka esmakordselt eestlased. Üritus toimus augusti alguses, milles nädala aja jooksul käidi huvitavatel ekskursioonidel, saadi uusi tutvusi, ning nagu geoloogidel tavaks on, pidutseti täiega.
EUGEN on Euroopa üliõpilaste võrgustik, mis korraldab alates 1996ndast aastast iga suvi rahvusvahelisi geoloogide kokkusaamisi. Üldiselt on iga aasta valitud uus koht EUGEN-i kohtumise korraldamiseks, ning see aasta oli selleks Lõuna-Prantsusmaa, kus ööbiti Sisteroni linna lähedal kämpingutes. Kavas olid väljasõidud kohaliku geoloogia avastamiseks, olümpia (geoloogide oma), veiniõhtu, ja vahvad esitlused.
Kuna inimesi oli väga palju, siis igal väljasõidupäeval sai valida kolme ekskursiooni vahel. Ekskursioon A algas matkaga Provence’i piirkonnas, kus jõuti Velodrome'i mäe tippu. Sealne ala oli Alpide tektoonika tõttu tugevalt mõjutatud, mistõttu sai näha silmapaistvaid kurde. Kui mägi sai vallutatud, käidi vaatamas kohta nimega Dalle aux ammonites, mis oli 60 kraadise kallutusega lubjakivipaneel, koosnedes peamiselt suurtest ammoniitidest.
Väljasõit B algas Paleogalerie külastamisega. Tegu oli fossiilimuuseumiga, kus sai näha mitmeid erinevaid kivistisi: ammoniite, merikrokodilli, ankülosaurust, T-rexi nõbu jne. Kõigi eksponaatide puhul oli väga palju vaeva nähtud fossiilimaterjali töötlemisega – hiljem tehti nende valmistamise tööprotsessi kohta ettekandeõhtul pikk esitlus. Kui keegi peaks sattuma Sisteroni, siis soovitan kindlasti seda kohta külastada. Pärast muuseumikülastust tutvustas selle omanik kohalikku geoloogiat ning näitas, kuidas fossile tuvastatakse ja kuidas neid loodusest puhtalt eemaldatakse. Lõpuks matkati mägedevahelisse piirkonda imetlema meriveiseliste (Sirenia) fossile, mis olid erakordselt hästi säilinud.
Väljasõit C puhul käidi esialgu vaatamas Ceuse’ lubjakivist kaljut. Edasi liiguti uurima „soengutega neidusid“ ehk konglomeraate, mida kutsuti seal ka pudingukivideks. Teaduslik nimetus nende kohta on hoodoo – pikk, kitsas, erosiooni käigus tekkinud kivitorn. Lõpus külastati Serre-Ponconi tammi, mille puhul avanes maagiline vaade mägedevahelisse järve, milles käidi ka ujumas. Järve tegi eriliseks tema erksinine värvus ja huvitaval kombel ei koosnenud rand mitte liivast, vaid betoonist. Vesi oli üllatavalt külm.
Peale väljasõitudele oli ka muid tegevusi. Eriti vahvaks osutus geo-olümpia, kus kõik said enda geoloogioskusi proovile panna. Olümpia kavas oli naelte sisselöömine minimaalsete haamrilöökidega, saapavise, basseinitants ja palju muud ägedat. See aasta eestlased võitjad ei olnud, loodame paremaid tulemusi järgmises EUGEN-is.
Lisaks sellele olid peaaegu igal õhtul ettekanded – paljud olid lõputöödest, aga tutvustati ka geoloogiafirmat ning fossiilitöötlust. Lõputööde teemad olid väga erinevad, oli juttu nii karstivormidest Kreekas kui ka Madagaskari lähedusest võetud puursüdamiku analüüsist. Üks esitlus tuli ka Tartu Ülikooli poolt, kus bioloogia tudeng Darja Panasiuk rääkis oma lõputööst, milleks olid Siluri vetikad.
EUGEN 2024 lõppes
veiniõhtu ja oksjoniga. Veiniõhtul sai maitsta kohalikku toitu ja veini.
Oksjonil müüdi igasuguseid esemeid, alates legendaarsetest fotodest lõpetades
kodus tehtud siidriga. Kokkuvõttes oli EUGEN vahva rahvusvaheline üritus,
milles sai paljude uute geoloogidega tutvuda ning avastada Prantsusmaad. Oli tore teada saada, et eri riikidest pärit geoloogidel on palju ühist nii teadmiste kui ka kommete poolest. Järgmine aasta toimub EUGEN Poolas, ning kes teab, äkki kunagi saab korraldada
seda ka Eestis.
Vastused puuduvad