Geoloogid vallutasid Padise!

Kõigepealt osalejad. Taaskord saab rõõmuga nentida, et keskmiselt vanuselt oli jällegi tegu KÕIGE nooruslikemate suvepäevadega läbi aegade. Lisaks rohketele tudengitele tõi keskmist vanust omajagu alla seltskond, tingliku nimega „noored“ (sel aastal vanusegrupp 1-17 aastat), keda osales kõigist osalejatest tubli veerandik – 25 noort ja hakkajat „geoloogituletist“. On hea meel näha, et lapsevanemad on järjest enam ja enam kaasa tulnud aastatetaguse korraldajatepoolse uitmõttega, et Geoloogide suvepäevad võiks olla pigem kogupereüritus, kus ägedat tegevust leiavad ka kõikidest kõige lahedamad osalejad. Siinkohal muidugi läheb laheduse osas nunnumeetril pisut rebimiseks, sest lisaks lastele ja noortele oli suvepäevadel, nagu ikka, kohal ka terve ports imearmsaid ja tegusaid koeri... Aga nii koerad, lapsed kui ka koer-lapsed (pättust ja pahandusi tehti suvepäevadel pigem vähe) leidsid endile suvepäevadel piisavalt tegevust ning hulgim imetlevaid silmi nunnumeetri valikust välja jäänud suvepäevaliste hulgast. Aitäh, et tulite! Nii koerad kui lapsed kui ka koer-lapsed. Ja nojah, need teised ka...

Alguses oli Sõna... [Johannese 1:1]

... ja suvepäevade korraldajad said, nagu ikka, kokku oma traditsiooniliseks viimaseks briifiks, 18. juulil,  suvepäevade eelõhtul. Traditsiooniliselt reedesel õhtul ühes ilusas Eestimaa kohas, milleks sel korral osutus mäemees Ole häärber, maagiline Tuhala-Nabala kant, kus teadupärast voolavad maa sees sala- ja võlujõed, mõned ka absoluutselt igalpool ja igatepidi, muuhulgas ka elementaarseid loodusseadusi ignoreerides...

Aga kuna kokkusaamise eesmärgiks ei olnud ei maagia ega peenem nõiakunst, ega isegi mitte kõige „beisikum“ igamehe hüdrogeoloogia, siis neil teemadel peatuti vaid põgusalt ning tegeleti põhiasjadega. Suvepäevade korraldustiimi reedesed põhiasjad, nagu valdavalt kõigile teada, on:

1. Kas kõik kes lubasid briifile tulla, on ikka kohal? CHECK!
2. „Liistud“ (et kas järgnev üritus kuskilt logiseb ja kas on põhjust veel viimasel hetkel hulluks minna?) CHECK!
3. Kas grill ikka töötab ja kas keegi ka päriselt grillimisega tegeleb? CHECK!
4. Kas (ja kui, siis viimati millal?) keegi sauna alla puid pani?  CHECK!
5. Mäemeeste kingitus peakorraldajale CHECK!

Mäemeeste kingitus Geoloogide suvepäevade peakorraldajale on midagi, milleta ei kujuta seda Suvepäevade eelõhtut enam õieti ettegi. Sel korral läks hästi, sest mäemeeste kingitus peakorraldaja Richardile kaalus kõvasti alla tavapärase tonni ning ka gabariitide tõttu ei läinud kingituse kojuviimiseks tarvis ei laia ega ohtliku veose eriluba. Mäemeeste kingitus sisaldas seekord Viljandimaal mesilindude meest pruulitud napsi ühes VÄGA ERILISES pudelis. Klaasissepad-kunstnikud olid miski ime läbi muutnud muidu täiesti tavalise pudeli kahekambriliseks, kus ülemises kambris loksus märjuke, aga alumises kambris oli iga sedimentoloogi märg unenägu täiesti kuival kujul – liiva ja kruusa fraktsioonid peapealepööratud järjestuses, liiv all ja kruus peal. Esmakordsed peakorraldajad said vast õige meeldivalt üllatatud, sest mäemeeste iga-aastased kummardused geoloogidele-suvepäevadekorraldajatele on lihtsalt üks äge ja õige pika ajalooga traditsioon, mis loodetavasti kestab ja kestab ja kestab... 

Suvepäevad algavad!

19. juuli keskpäevaks oli Padise lähistele, suviselt palavasse Kallaste turismitallu, kogunenud omajagu geolooge ja geoloogide sõpru. Umbes tunni jooksul suudeti oma read koondada, süüa selle käigus ka suppi ning pärast EGEOSe pealiku Eriku ja Suvepäevade peakorraldaja Richardi palavasse päeva sobituvaid mikrosõnavõtte seati sihid Padise kloostri poole, kus meid juba ootasid ehitistearheoloog Villu Kadakas ja geoloog Leho Ainsaar, kellest tagumine andis kohalesaabunutele tõesti ülimalt kontsentreeritud ülevaate kohalikust Vasalemma kivist, kivi tekkest ja levikust, Villu aga... Nojah, ootamatult selgus, et tegemist ei ole teps mitte ühe järjekordse kivist linnuse, kloostri või mõisaga vaid kõigi nende sinastega korraga ja kordamööda... Paar-kolm tundi, mis Padise kloostri külastamisele ajakavas ette nähtud, sulasid mühinal ja läksid mauhti üle aja, sest Villul oli iga paganama külastatava ruumi või hoovi kohta lugu või (enamasti) lausa kuus rääkida...

Padise ajaloo, arheoloogia ja ehitiste osas seitse korda targemana kiirustasime tagasi Kallastele, kus anti veelkord natukene süüa ja kohvi, esimesed kuumaverelisemad maandusid kohe plartsaki madalasse, aga jahedasse Kloostri jõkke, ning loetud hetked hiljem päädisid teiste suvepäevaliste kadedaid pilke, sest VÄGA-VÄGA PALAV oli! 

Vaherepliik: Õnneks oli just nendeks Suvepäevadeks valminud Kristjan Urtsoni ja Pluuto poolt suvepäevadele pühendatud KIVI õlu, tooraineks graniit, humal, oder ja natuke vett. Kes tervislikel põhjustel sel palaval päeval vett juua ei saanud, need jõid Kivi õlut. 

Seminarid ja värgid

Karavan liikus edasi. Algas ettekannete sessioon, kus avaettekande tegi Eesti lõhkamise raudvara, Teele Tuuna-Lootus. Ilmselt Päästeameti pealekäimisel toimus ettekanne ilma töötoata, aga kui ikka inimene näitab lõhkamisest pilti ja liikuvat pilti, enesel silmad säramas nagu räägiks maailma kõige ägedamast asjast, siis ei saa pealtvaatajana samuti külmaks jääda, vaid mõtled „kus on see nöör ja kus on need tikud...“. Geoloogid said ägeda sissevaate lõhkaja argipäeva Tartu katlamaja korstnast kuni Hollywoodini välja ja... Väga tore oli!

Pärast väikest värske õhu pausi rääkis arheoloogilisest mudeldamisest Kaarel Sikk. Matemaatika, informaatika, arheoloogia taustaga geograafiadoktor tegi kiire sissevaate oma igapäevatöösse – sellesse kuidas arvutid, mudeldamine ja masinõpe on abiks arheoloogidele, geograafidele ja geoloogidele, leidmaks tänaselt maastikult paremini sõkalde seast seda iva, mida õigupoolest otsitakse.

Kuna kaks ei jää kolmandata, siis selleaastaste suvepäevade arheoloogidelist jätkus, trotsides kohati juba päris jaburaks läinud suvepalavust. Agnes Unt tegi hirmkuumas seminariruumis hirmkiire sissejuhatuse kiviaja keraamikasse ning seejärel jätkas juba jõe ääres, kus mõned tänulikud seminariinimesed ja seminarikoerad sukeldusid (jätkuvalt tänulikult) Kloostri jõe jahedatesse (aga jätkuvalt madalatesse) voogudesse...

Kiviaja keraamika töötuba oli üks vahva saviga plätserdamine! Eeskätt just lastel ja koer-lastel (mitte segi ajada koerlastega, kes kah õpitoas suht aktiivselt osalesid) läksid silmad põlema kui käed (koerlastel on käpad, sic!) vahva saviga toredasti haakusid (veelkord, mitte segi ajada „haakumist“ „haukumisega“). Aga ega ka kõrgelt ja vähemkõrgelt koolitatud geoloogid omi käsi rüpes hoidnud! Kui sa ikkagi tead mis imeloom on XRD, kus ta elab ja mida ta sööb ning oskad unepealt vahet teha distaalsel ja proksimaalsel viirsavivarvil, siis tekib juba selline puhtprofessionaalne valmisolek siinsamas jõeäärses improviseeritud savikojas omaenese pisikeste kätega valmis meisterdada üks autentne kiviaegne kauss või samovar... Hea küll, samovarini jõudsid ses õpitoas vähesed ning tõele au andes ongi samovaril ja kiviajal autentsuse mõistes sama palju seost kui siilil vettehüpetega... Aga see mis loeb, see on Sõna (Johannese 1:1, tuletagem veelkord meelde!) ja selle ilu ning oskus neid sõnu üksteise järel ladusalt ritta laduda. Hästi lõbus oli! Jube palav oli kah... 

Ja lihtsalt värgid...

Õhtu hakkas saabuma ja traditsioonid ning ajakava nõudsid endast kinnipidamist. Aga kuna söök saabub siis kui on söögiaeg ja Eriku mälumäng saabub siis kui kõigile sobib, siis tehti korralduslikus plaanis kerge telemark maandumisega tagurpidi salto ning Erik alustas ühe suvepäevade legeüritusega just selsamal sekundil kui õhtusöök söödud ja see kõik lõpuks kõigile sobis.

Erikuga oli tore nagu ikka. Ei teagi kas šokeerivam on kunagi Erikult Keskkonnageoloogia loengus teada saadud oluline ja elus edasiviiv teadmine, et Sanpellegrino pudelivesi on oma koostiselt ja olemuselt sama, mis Kirde-Eestis kaevandustest välja pumbatav kaevandusvesi või see, et kinofilmidele „Beethoven“, Beethoven 2“, Beethoven 3“ ja „Beethoven 4“ tehti veel õige mitu järge... Einoh, mis ma räägin, Erikuga on tore!

Pluuto oksjon. Lõbusaid rahvaoksjone võib läbi viia igatmoodi. Võib teha lõbusalt ja võib teha rohkemlõbusalt. Ja siis muidugi võib veel teha ka Pluuto moodi lõbusalt, aga see viimane ja kõige überim variant on võimalik ainult siis kui Pluuto ise oksjonit läbi viib. Kes vähemalt kord on näinud ja võibolla ka Pluuto oksjonilt endale korduvalt kalli raha eest miskit arusaamatut mudru kokku ostnud, ju see juba teab...

Pluuto oksjon, nagu ikka, teenis kohalolijatelt väärika koguse raha järgmise aasta suvepäevade „stardifondi“. Suurimate hittidena läksid kaubaks meriliilia maal koos ühelt pealtvaatajalt seljast rebitud GÜSi särgiga, terve ports haruldasi muldmetalle, kvaternaaripinnaste sond ja eelpoolmainitud topeltpõhjaga napsupudeli kaksikõde, mille alumine „korrus“ sisaldas sel korral kruusa asemel põlevkivi. Kuna naps müüdi sajaga, siis läksid sellele ostule otseloomulikult boonusene kaasa ka seened... 

Kurjam taevasse ei saa...

Kui oksjon peetud, algas sulni suvepäeva, mis vahepeal oma päevaseid kraade mõnevõrra vähemaks oli keeranud ja õhtusse veerenud, muusikaline kõrghetk – Eesti ja Euroopa eri otstest oli üheks õhtuks kohalikule Kalju lavale kohale lennanud ja sõitnud instrumentaal-vokaalansambel KURJAM!

Geoloogid on teada ja teada pungirahvas ning võttis Kurjami ettearvatult soojalt vastu. Moshpit oli kirglik, aga sõbralik, seega said oma uut lemmikbändi täiel rinnal fännata ka eelkooliealised „geoloogituletised“. Kurjamil oli hirmkahju, et neil otseselt ühtegi geoloogidest rääkivat lugu repertuaaris ei leidu (ja müts maha, et ei hakatud harutama mingit äraleierdatud „geoloog-pudelikorjaja-parm“ teemat, respekt!), aga vast geoloogi kui niisuguse tõelisele hingele kõige lähemale jõudis kohapeal sealsamas kõigile Eesti ornitoloogidele pühendatud lugu „Inimsööja öökull“... Kuulake kõik, hirmutuseks neile geoloogidele, kel plaanis kunagi matkale või (hoiaks selle eest!) lastega matkale minna! Ja tore, et Kurjami näol on Eestis lõpuks olemas tõsiseltvõetav alternatiiv neile, kes armastavad keskaegset muusikat, aga vihkavad Hortus Musicust ja lautosid... Kurjamil on vastavaks laiviks täitsa oma „keskaja plokk“ olemas, seega Tallinna vanalinnapäevadeks korraldajatel on ühe lühikese ägeda laivsutsaka jagu materjali justkui maast leitud! Ja nagu geoloogide laiv näitas, siis omatakse täisvalmidust publiku soovil ka soovilugusid taasesitada! „Surm tappis ära“ Vanalinna päevadel korda neli või viis järjest mängida (et tellitud aeg täis saaks) ja enamus pühendunud keskajamuusikasõpradest ei saa arugi, et kogu aeg on tegelikult üks ja seesama keskaegne lugu...

Kurjami kontserdi ajal süttis sealsamas lähedal üks rohkem kui keskmist mõõtu lõke ning tegelikult olid juba tükk aega Kallaste turistikülakese sees valmis saanud erinevat mõõtu ja mahtu saunad. Kui Kurjam oli publiku poolt pidulikult koduteele saadetud, jäidki osad tänuväärsest publikust mõneks ajaks austama tuld, teised aga tundsid end korraga nii paganama määrdunult ning tormasid end põhjalikult aurutama ja küürima. Tõesti-tõesti,  ülimadalast Kloostri jõest kostus veel varahommikulgi lustakaid sulpsatusi ja ärevaid hõikeid, mis andis märku, et geoloogid suhtuvad isiklikku kehahügieeni ikka väga pühendunult... Tegus päev oli ja pesema lihtsalt peab! Kasvõi kord aastas, aga peab! 

Lõpp ilus, kõik ilus!

Pühapäevahommik oli helde ja armas. Päikesekiired kuldasivad puude latvasid ning Kallaste turismitalus pakuti geoloogidele hommikusööki. Söök oli imemaitsev. Eriti hästi maitsesid Kallaste gurmeeköögi poolt pakutavad jogurt, apelsinimahl, sidrunivesi ja „Saku Läte“ vesi, mis tundusid kõik olevat just kenasti täpselt õige aja vaadis küpsenud ning perfektsel temperatuuril serveerituna omasid täpselt neid õigeid maitsebukette, mida neilt valitud loodusandidelt gurmaanina ootad. Gurmaanid jäidki ülivõrdes rahule ning lasid seejärel mõnuga mõned tunnid leiba luusse, sest iseenesest kiiret justkui ei olnud ju kuhugi...

Vähesemad toidugurmaanid (peamiselt noorem osa kogukonnast) sisustasid oma hommikupoolikut samal ajal aga aktiivselt kohalikul „ahviraudteel“, mis viis zip-line’na rullidel üle Kloostri jõe ja siis jälle tagasi... Ringtee põhimõtteliselt. Kui ahviraudteelased olid poolteist tundi kiivrid peas üle jõe oma arutut tirru lasknud, siis nad väsisid ja naasid kogukonda, umbestäpselt lõpuvileks.

Lõpuvile anti kella 13 paiku, korraga nii kellade kui viledega, lõpuks ei saanudki keegi enam aru kuidas see täpselt anti, aga antud ta igal juhul sai. Geoloogide suvepäevad 2025 on surnd, elagu Geoloogide suvepäevad! Mis hästi, see järgmisel korral veel paremini! Malleo et malleo!

Autor

Galerii fotod