Kuu kahanemine tekitab tugevaid kuuvärinaid
Veel mõnekümne aasta eest võis kogeda Kuul kuuvärinaid, mille magnituud ulatus 5,5-ni. Maisemates oludes piisaks neist juba kergemate purustuste tekitamiseks.
Järeldused põhinevad Apollo missioonide käigus Kuule jäetud seismomeetrite kogutud andmete analüüsil. Kuigi neid on uuritud varemgi, kasutasid Smithsoniani maa- ja planeediuuringute keskuse teadlased eesotsas Tom Wattersiga analüüsiks teist sorti tehnikat.
Uut indu andsid selleks 2010. aastal Kuu ümber tiirutava tehiskaaslase tehtud kõrge lahutusvõimega fotod. Mõned neil nähtavatest murrangujoontest olid vähem kui 50 miljoni aasta vanused. Väikese ja laamadeta keha kohta pidid tekkima need ootamatult hiljuti.
Suurem osa aastatel 1969–1977 registreeritud kuuvärinatest vallandusid varasema analüüsi põhjal muu hulgas väikeste meteoriitide ja päikesevalgusest tingitud soojuspaisumise mõjul. Ent neist 28 olid tavapäraste seletuste jaoks liiga võimsad ja vallandusid selleks liialt pinna lähedal. Tehtud fotode põhjal seostas Watters neid murrangujoontega.
Uuemate Maal toimuvate seismiliste protsesside kirjeldamiseks kasutatud algoritmide põhjal leidis töörühm oletusele tuge. Vähemalt kaheksa värinat vallandusid murrangujoonte lähistel toimunud kuukoore liikumise tõttu. Teisisõnu on kaaslane endiselt seismiliselt aktiivne.
Lihete taga on Kuu jahtumine, mis viib selle kokkutõmbumiseni. See viib uute murrangujoonte tekkimise ja kuukoore pragunemiseni. Varem on märgatud sama Merkuuri puhul. Samas on planeedi läbimõõt Kuu omast enam kui 600 kilomeetri võrra suurem.
Töörühm nentis, et praegu põhinevad tehtud järeldused veel suuresti kasutatud mudeliga leitud seostel. Põhjusliku seose asemel on tegu korrelatsiooniga. Nõnda loodavad teadlased leida järgmise sammuna viimastel aastatel tehtud piltidelt märke hiljutistest lihetest.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience.
Esialgne uudis ilmus teadusportaalis ERR Novaator
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Uut indu andsid selleks 2010. aastal Kuu ümber tiirutava tehiskaaslase tehtud kõrge lahutusvõimega fotod. Mõned neil nähtavatest murrangujoontest olid vähem kui 50 miljoni aasta vanused. Väikese ja laamadeta keha kohta pidid tekkima need ootamatult hiljuti.
Suurem osa aastatel 1969–1977 registreeritud kuuvärinatest vallandusid varasema analüüsi põhjal muu hulgas väikeste meteoriitide ja päikesevalgusest tingitud soojuspaisumise mõjul. Ent neist 28 olid tavapäraste seletuste jaoks liiga võimsad ja vallandusid selleks liialt pinna lähedal. Tehtud fotode põhjal seostas Watters neid murrangujoontega.
Uuemate Maal toimuvate seismiliste protsesside kirjeldamiseks kasutatud algoritmide põhjal leidis töörühm oletusele tuge. Vähemalt kaheksa värinat vallandusid murrangujoonte lähistel toimunud kuukoore liikumise tõttu. Teisisõnu on kaaslane endiselt seismiliselt aktiivne.
Lihete taga on Kuu jahtumine, mis viib selle kokkutõmbumiseni. See viib uute murrangujoonte tekkimise ja kuukoore pragunemiseni. Varem on märgatud sama Merkuuri puhul. Samas on planeedi läbimõõt Kuu omast enam kui 600 kilomeetri võrra suurem.
Töörühm nentis, et praegu põhinevad tehtud järeldused veel suuresti kasutatud mudeliga leitud seostel. Põhjusliku seose asemel on tegu korrelatsiooniga. Nõnda loodavad teadlased leida järgmise sammuna viimastel aastatel tehtud piltidelt märke hiljutistest lihetest.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience.
Esialgne uudis ilmus teadusportaalis ERR Novaator
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Vastused puuduvad